"Jah, eks eestlased ole oma külmaverelise, kalkuleeritud, emotsioonitu käitumisega Afganistanis välja teeninud omamoodi hirmuäratava kuvandi ameeriklaste seas - hüüdnimi "Stonians". Siis meenuvad arvukad (nii suusamütsidega, kui ilma) pangaröövid Euroopas, kus peategelased eestlased, mõned verised tuttavate vanainimeste jõhkrad mõrvad, hirmuäratavad häkkerid, börsipetturid USA-s, viimase paarisaja aasta kõmulisim piraadistoori, relvasumgeldamine "Estonia"-ga, salakavala-reeturliku Hermann Simmi lugu jne. Salapärane ja õudusttekitav rahvus. Natsifilmides peaks ka varsti rahvusena figureerima. Kuvand on loodud."
laupäev, 29. august 2009
kolmapäev, 26. august 2009
Päeva lause
Danela ütleb:
"...no ma ise jõua end rahuldama hakatagi, kui juba uus austaja peale tuleb..."
"...no ma ise jõua end rahuldama hakatagi, kui juba uus austaja peale tuleb..."
teisipäev, 25. august 2009
Päeva laused
Danela ütleb:
"...nii suur EGO, et auto ei mahu teele ära..."
"...ega normaalsed ei kannatagi sind..."
"...nii suur EGO, et auto ei mahu teele ära..."
"...ega normaalsed ei kannatagi sind..."
kolmapäev, 5. august 2009
laupäev, 18. juuli 2009
Suveidüll Metsamajas
Ja taaskord on sammud (õigemini küll sõidukilomeetrid) toonud paika, millest juba korduvalt juttu olnud. Metsamajja...
Sedakorda aga südasuvisel ajal, soojal ja päikeselisel päeval.
Selja taga on pikk ja kurnav Siberi reis; mitmed muud keha ja vaimu laastanud juhtumised; samuti väsitav (kuid mõnus) "Suvetuur 2009" Jõhvi-Tartu-Põlva-Valga-Tõrva-Viljandi-Pärnu-Metsamaja.
Mõnus on nüüd selle kõige järel rahulikult istuda majatrepil ja nautida Metsamaja idülli.
Tuul sasib juukseid ja jahutab päikesest kuumaks köetud keha - kuigi juba õhtune aeg, siis kõrvetab päike endiselt jõuliselt.
Eemalt kostub kosest alla langeva vee vulinat - jõe veetase on täpselt sellisel tasemel, et muidu tavapäraste paisust alla nirisevate tilkade asemel on tekkinud täiesti arvestatav kosk.
Selle taga olevasse tiiki aeg-ajalt keha kastes ei tundu jõevesi sugugi külm - nahk on parajalt soe ning kui kaua jäises vees ei solberda, siis ei juhtu midagi hullu. Hommikune pesemine saab muidugi mõnevõrra keerulisem olema - ent kui samas ka novembrikuus vees käidud, siis vaevalt südasuvel probleeme tekib.
Linnulaul üritab vägisi kosevulinat summutada, ent hoolimata mitme(-kümne, -saja)häälsest siristamisest ja siutsumisest jääb kosk ikka kuuldavaks. Keegi entusiast on majja "Eesti lindude välimääraja" jätnud - vaadates ja kuulates aga ümberringi toimuvat, siis hetkeks, mil üks liik määratud saab, on kümme muu liigi esindajat juba mööda lennanud. Seega on mõistlikum lihtsalt nautida häältekoori ning end mitte vaevata eri solistide identifitseerimisega.
Aeg-ajalt paistab vilksamisi ka Crack, kes mööda heinamaad ja jõeluhtasid vesirotti taga ajab ning kitse- ja seajälgi rõõmsalt nuhib. Temagi naudib vabadust, mis tal siin sügaval metsade ja rabade vahel võimaldatud.
Mõlemal on hea ja rahustav sedasi puhata, pärast pikkasid ja pingelisi päevi.
Öö hakul lõket süüdates ja selle ääres vaikselt istudes muutub ka loodus.
Päevane lindude siristamine ja sädistamine asendub öölindude vaiksemate häältega ning üksikute sirtsude siristamisega. Vaid vahel ehmatab mõne lähedalasuva puu oksalt kostuv "uhuu" - sinna on end sättinud kakk, kelle terava pilgu eest ei pääse üksi öösel ekslema jäänud pisinäriline.
Crack seevastu on loobunud hiirtejahist ja vedeleb mõnusalt jalgade juures, vaid vahel pead tõstes, et tähelepanelikult kuulatada öiseid hääli ning ainult talle mõistetavaid krõpsatusi-raksatusi metsa all.
Vahepeal metsa alla jalutades märkame vilksamisi tumedaid kogusid kaugemale kadumas - olid need nüüd kitsed või põdrad, raske öelda - ent isegi Crack eelistab pigem peremehe jalgade ümber tiirelda kui võõrastele loomadele järele lipata.
Ja viimaks saabub pilkane pimedus.
Isegi praegu, keset suve, on see võimalik. Vaid tähed säravad öises taevas, sellal kui kuu veel puulatvade varjus peidus on.
Ja nende tähtede seas on nii heledamaid kui tuhmimaid, vilkuvaid ja ühtlaselt helkivaid, liikuvaid ja paigalseisvaid.
Siin, kus linnatuled taevast ei reosta, on võimalik näha kogu Eesti öötaevast täies ilus. Linnutee, arvukad tähtkujud, udukogud, täheparved, planeedid - kõik avaneb öises taevas kirkalt ja selgelt.
Et augustini on veel aega, siis meteoriite väga palju taevast alla ei tuhise, ent kui pikka aega tähelepanelikult öisel taevavõlvil toimuvat jälgida, siis hakkab silma ka paar langevat tulejutti.
Crack ei suuda mõista, miks peremees nõnda paigal seisab ja taevasse vahib - talle pakuvad hoopis rohkem põnevust need tähed, mis rohus ja põõsastel säravad.
On vist esimene aasta, kui jaaniusside korjamine enam ladusalt ei edene. Seda just Cracki tõttu, kes iga ussikest kui jahisaaki võtab. Ning üritab enne peremeest avastatud jaaniussini jõuda.
Õnneks ta aga kõigi ussikesteni ei jõua - nii jääb neid teeveeri palistama veel sadu ja sadu. Kõik nagu kalliskivid rohus säramas - ent kustudes kohe, kui liiga tormakalt ligi astuda.
Tekib tunne, et kõnnid kui muinasjutus - mööda öist metsateed, mille serva ja metsa alla tuhandeid tillukesi küünlaid on süüdatud.
Hommik. Paljalt läbi kastese rohu jõe poole lipates ei pea muretsema, et keegi pealt näeks. Kui mõni metsloom peakski seda silkamist jälgima - siis palju õnne talle. Alailma kiimas karuvanaema on ka Soomaa teise serva kolinud, seega võib Metsamajas rahulikult alasti ujumas käia.
Kui külmad lained pea kohal kokku löövad, siis tundub ujumise idee siiski veidi ennatlik. Ent kuluvad vaid mõned sekundid ja keha harjub jahedaga.
Järgmisel hetkel kostub teinegi vali sulpsatus ning veest paistab vaid karvane kikkis kõrvadega pea ja veidi tagapool lainetest lehviv valge saba. Tundub, et ka Crack on hommikuse hügieeni vajalikkusest aru saanud...
Ihu kasitud, siis jääb üle vaid silla serval istuda ja jalgu kõlgutada, oodates kuni hommikune päike keha ära kuivatab. Et seejärel hommikukakaod nautida, moosisaiad pintslisse pista ning päevaste toimetuste ja ringsõitude juurde asuda...
Verandal raamatut kirjutades meenuvad ajad, mil Metsamajas veel elektritki polnud. Toona kestis päev täpselt päikesetõusust loojanguni. Seejärel aga kogunesid kõik verandale, kus süüdati hulk küünlaid ja laternaid ning loeti seal ajalehti või aeti niisama juttu. Kuni viimaks ärksamadki une saabumist tundsid ja oma kondid magama keerasid ning maja ümbritsevasse pimedusse sulandus.
Üldse on tollest lapsepõlve-Metsamaja perioodist nii palju huvitavaid ja põnevaid ja nostalgilisi mälestusi, mis tuleks ka kirja panna vist...
Veel üks hommik.
Sedakorda pole päikesest märkigi.
Kogu maa on mattunud paksu hommikuudusse. Hallid udumassid voogavad üle õue, nähtavus on seeläbi pea olematu. Paari meetri kaugusele veel silm seletab, kaugemale enam aga mitte.
Udust kostub kerge mütsatus. Cracki hoiak muutub valvsaks, keha läheb pingule, kõrvad kikki, koon nuusib erutatult õhku.
Midagi suurt ja tumedat läheneb meile. Järgmisel hetkel ilmub udust kitse graatsiline kuju. Vaevalt mõne meetri kaugusel meist - kitski on sama üllatunud, vastutulijaid nähes.
Momendi võõraid jälginud, põrkab loom otsekui vedrust õhku ja kaob kiirete hüpetega metsa alla.
Ent seda udu pole kauaks. Tund, poolteist - siis tungivad läbi halli teki esimesed päikesekiired ja tugevnev tuul pühib peagi viimasedki uduriismed metsa alla. Ja saabunudki on taas järjekordne päikeseline ja kuum suvepäev...
Sedakorda aga südasuvisel ajal, soojal ja päikeselisel päeval.
Selja taga on pikk ja kurnav Siberi reis; mitmed muud keha ja vaimu laastanud juhtumised; samuti väsitav (kuid mõnus) "Suvetuur 2009" Jõhvi-Tartu-Põlva-Valga-Tõrva-Viljandi-Pärnu-Metsamaja.
Mõnus on nüüd selle kõige järel rahulikult istuda majatrepil ja nautida Metsamaja idülli.
Tuul sasib juukseid ja jahutab päikesest kuumaks köetud keha - kuigi juba õhtune aeg, siis kõrvetab päike endiselt jõuliselt.
Eemalt kostub kosest alla langeva vee vulinat - jõe veetase on täpselt sellisel tasemel, et muidu tavapäraste paisust alla nirisevate tilkade asemel on tekkinud täiesti arvestatav kosk.
Selle taga olevasse tiiki aeg-ajalt keha kastes ei tundu jõevesi sugugi külm - nahk on parajalt soe ning kui kaua jäises vees ei solberda, siis ei juhtu midagi hullu. Hommikune pesemine saab muidugi mõnevõrra keerulisem olema - ent kui samas ka novembrikuus vees käidud, siis vaevalt südasuvel probleeme tekib.
Linnulaul üritab vägisi kosevulinat summutada, ent hoolimata mitme(-kümne, -saja)häälsest siristamisest ja siutsumisest jääb kosk ikka kuuldavaks. Keegi entusiast on majja "Eesti lindude välimääraja" jätnud - vaadates ja kuulates aga ümberringi toimuvat, siis hetkeks, mil üks liik määratud saab, on kümme muu liigi esindajat juba mööda lennanud. Seega on mõistlikum lihtsalt nautida häältekoori ning end mitte vaevata eri solistide identifitseerimisega.
Aeg-ajalt paistab vilksamisi ka Crack, kes mööda heinamaad ja jõeluhtasid vesirotti taga ajab ning kitse- ja seajälgi rõõmsalt nuhib. Temagi naudib vabadust, mis tal siin sügaval metsade ja rabade vahel võimaldatud.
Mõlemal on hea ja rahustav sedasi puhata, pärast pikkasid ja pingelisi päevi.
Öö hakul lõket süüdates ja selle ääres vaikselt istudes muutub ka loodus.
Päevane lindude siristamine ja sädistamine asendub öölindude vaiksemate häältega ning üksikute sirtsude siristamisega. Vaid vahel ehmatab mõne lähedalasuva puu oksalt kostuv "uhuu" - sinna on end sättinud kakk, kelle terava pilgu eest ei pääse üksi öösel ekslema jäänud pisinäriline.
Crack seevastu on loobunud hiirtejahist ja vedeleb mõnusalt jalgade juures, vaid vahel pead tõstes, et tähelepanelikult kuulatada öiseid hääli ning ainult talle mõistetavaid krõpsatusi-raksatusi metsa all.
Vahepeal metsa alla jalutades märkame vilksamisi tumedaid kogusid kaugemale kadumas - olid need nüüd kitsed või põdrad, raske öelda - ent isegi Crack eelistab pigem peremehe jalgade ümber tiirelda kui võõrastele loomadele järele lipata.
Ja viimaks saabub pilkane pimedus.
Isegi praegu, keset suve, on see võimalik. Vaid tähed säravad öises taevas, sellal kui kuu veel puulatvade varjus peidus on.
Ja nende tähtede seas on nii heledamaid kui tuhmimaid, vilkuvaid ja ühtlaselt helkivaid, liikuvaid ja paigalseisvaid.
Siin, kus linnatuled taevast ei reosta, on võimalik näha kogu Eesti öötaevast täies ilus. Linnutee, arvukad tähtkujud, udukogud, täheparved, planeedid - kõik avaneb öises taevas kirkalt ja selgelt.
Et augustini on veel aega, siis meteoriite väga palju taevast alla ei tuhise, ent kui pikka aega tähelepanelikult öisel taevavõlvil toimuvat jälgida, siis hakkab silma ka paar langevat tulejutti.
Crack ei suuda mõista, miks peremees nõnda paigal seisab ja taevasse vahib - talle pakuvad hoopis rohkem põnevust need tähed, mis rohus ja põõsastel säravad.
On vist esimene aasta, kui jaaniusside korjamine enam ladusalt ei edene. Seda just Cracki tõttu, kes iga ussikest kui jahisaaki võtab. Ning üritab enne peremeest avastatud jaaniussini jõuda.
Õnneks ta aga kõigi ussikesteni ei jõua - nii jääb neid teeveeri palistama veel sadu ja sadu. Kõik nagu kalliskivid rohus säramas - ent kustudes kohe, kui liiga tormakalt ligi astuda.
Tekib tunne, et kõnnid kui muinasjutus - mööda öist metsateed, mille serva ja metsa alla tuhandeid tillukesi küünlaid on süüdatud.
Hommik. Paljalt läbi kastese rohu jõe poole lipates ei pea muretsema, et keegi pealt näeks. Kui mõni metsloom peakski seda silkamist jälgima - siis palju õnne talle. Alailma kiimas karuvanaema on ka Soomaa teise serva kolinud, seega võib Metsamajas rahulikult alasti ujumas käia.
Kui külmad lained pea kohal kokku löövad, siis tundub ujumise idee siiski veidi ennatlik. Ent kuluvad vaid mõned sekundid ja keha harjub jahedaga.
Järgmisel hetkel kostub teinegi vali sulpsatus ning veest paistab vaid karvane kikkis kõrvadega pea ja veidi tagapool lainetest lehviv valge saba. Tundub, et ka Crack on hommikuse hügieeni vajalikkusest aru saanud...
Ihu kasitud, siis jääb üle vaid silla serval istuda ja jalgu kõlgutada, oodates kuni hommikune päike keha ära kuivatab. Et seejärel hommikukakaod nautida, moosisaiad pintslisse pista ning päevaste toimetuste ja ringsõitude juurde asuda...
Verandal raamatut kirjutades meenuvad ajad, mil Metsamajas veel elektritki polnud. Toona kestis päev täpselt päikesetõusust loojanguni. Seejärel aga kogunesid kõik verandale, kus süüdati hulk küünlaid ja laternaid ning loeti seal ajalehti või aeti niisama juttu. Kuni viimaks ärksamadki une saabumist tundsid ja oma kondid magama keerasid ning maja ümbritsevasse pimedusse sulandus.
Üldse on tollest lapsepõlve-Metsamaja perioodist nii palju huvitavaid ja põnevaid ja nostalgilisi mälestusi, mis tuleks ka kirja panna vist...
Veel üks hommik.
Sedakorda pole päikesest märkigi.
Kogu maa on mattunud paksu hommikuudusse. Hallid udumassid voogavad üle õue, nähtavus on seeläbi pea olematu. Paari meetri kaugusele veel silm seletab, kaugemale enam aga mitte.
Udust kostub kerge mütsatus. Cracki hoiak muutub valvsaks, keha läheb pingule, kõrvad kikki, koon nuusib erutatult õhku.
Midagi suurt ja tumedat läheneb meile. Järgmisel hetkel ilmub udust kitse graatsiline kuju. Vaevalt mõne meetri kaugusel meist - kitski on sama üllatunud, vastutulijaid nähes.
Momendi võõraid jälginud, põrkab loom otsekui vedrust õhku ja kaob kiirete hüpetega metsa alla.
Ent seda udu pole kauaks. Tund, poolteist - siis tungivad läbi halli teki esimesed päikesekiired ja tugevnev tuul pühib peagi viimasedki uduriismed metsa alla. Ja saabunudki on taas järjekordne päikeseline ja kuum suvepäev...
SURM SIIN VÕI SIBERIS
2009. aasta juulis toimus järjekordne Siberi ekspeditsioon. Seekord Baikali järve kallastele ning Burjaatiasse.
Kuigi mälestused üritusest on kohati lünklikud (loe tagantpoolt täpsemalt selle kohta), siis olulisemad faktid said siiski kirja pandud.
Kuigi paber pidavat kõike kannatama, siis on siia kirja pandud siiski vaid leebemad mälestused. Hullemat osa saab rääkida vaid viina kõrvale - et vahepeal suud desinfitseerida roppustest...
P.S. Alljärgnev tekst ei ole soovitatav alla 16-aastastele lugemiseks.
---
NARVA-IVANGOROD-PIITER.
Piiri ületamine toimus nagu ikka - hullem bürokraatia, korduvalt uuesti täidetud migratsioonikaardid, tappev palavus ja sissejuhatus vene peldikukultuuri. Ei midagi uut - seda kadalippu on rändurid oma elus korduvalt ja korduvalt läbima pidanud.
Teekond Narvast Sankt-Peterburgi kuulus samuti tuttavate kilda. Kes seda vahemaad aga varem läbinud ei ole, siis - kujutage ette üle värskelt küntud kartulimaa sõitvat bussi. Või kümmet last batuudil üles-alla põrkamas. Või külmast plagisevaid hambaid. Või ...
Kõik need sümptomid kokku pandult moodustavadki teekonna Ivangorodist Sankt-Peterburgi.
Igal juhul jõudsime me korralikult läbiklopituna viimaks Pulkovo lennujaama.
See koht taaskord ei üllatanud - ei bürokraatia ega lolluse osas. Kõik oli nagu vanasti...
---
AIRBUS.
Pulkovos algasid pihta ka võllanaljad teemal "Airbus".
Nimelt kukkus samal hommikul alla järjekordne Airbus reisilennuk (hukkunuid sedakorda vist 139 oli), mis oli juba 4s viimase kuu-pooleteise jooksul sama tootja poolt valmistatud (ja taevaavarustest fööniksina alla potsatanud) lennuk.
Saatuse irooniana tuli meil läbida kõik lennud kuni Irkutskini samuti Airbusiga.
Mnjaa...
Mõnigi jälgis murega, kuidas "lennuki tiib kahtlaselt loksus" või "pragu aknas aina laienes".
Ja mõnigi soovis, et Aerofloti lennuparki kuuluvate uute Airbuside asemel oleks meie lennukiteks olnud "õnnetusekindlad" TU-d. "Õnnetusekindel TU" tähendab siinjuures seda, et selle raudkirstuga 10000 m kõrguselt alla prantsatades saab lennukikere vaid mõne kerge mõlgi.
Kuigi must huumor ja võllanaljad aitasid leevendada enamiku ärevust, kuigi ka tugevaimate närvid tegid kerge võnke kui stardi eel kostus lennuki kerest vali ja verdtarretamapanev kriuksatus.
Sestap tangiti igas teelejäävas lennujaamas baaris hinge alla korralik kogus alternatiivkütust, et mitte süveneda Airbusi personaalküsimusse.
Ning sedasi tundusid ajapikku stjuardessidki vähemalt poole kenamad. OK, mõni oli seda ka niisama...
...
---
MOSKVA.
Ees ootas tundidepikkune lend üle Venemaa ja Siberi avaruste Irkutski poole. Loomulikult Airbusiga.
Lennujaamas sai meenutatud ka ehedat nõukaaega - turvaväravate juures oli esimese värava ees hirmpikk saba, kuhu kõik trügisid, samas kui tagumiste väravate juures polnud hingelistki.
Eks see kinnitas mentaliteeti, et "kus on saba, seal järelikult jagatakse midagi". Seisime meiegi samasse sabasse.....
Pärast turvaväravaid viidi üks rändureist väikesesse kambrisse "ülekuulamisele". Teised kuulasid põnevusega eemalt, et kas hakkab kostuma tuhmisid mütsatusi ja karjatusi või mitte. Ent tundub, et vähemalt ülekuulamismeetodid on vahepeal veidi edasi arenenud - peagi vabastati asjaosaline (õigemini küll vahetati järgmiste ohvrite vastu ümber) ning rõõmsa näoga sammus ta ootavate kaaslaste juurde.
Misjärel suunduti baari, et valmistuda eelseisvaks pikaks lennuks...
---
IRKUTSK.
Üldiselt soovitatakse Pära-Venemaal viibides kraanivett mitte tarbida. Kuna ma aga oma raudsele seedimisele lootes (õigemini küll meeletus janus olles) Irkutski lennujaamas mõned kosutavad sõõmud kraanivett rüüpasin, siis sai järgneva reisi üheks juhtmõtteks "Läks põhi, mingu ka mõistus!" (Siberi sitaat).
Teisisõnu - organismi desinfitseeriv pipraviin muutus väga menukaks artikliks.
Kusjuures tuleb tõdeda, et erinevalt Eestis müüdavast pipraviinast oli Siberi oma väga mõnusa maitsega. Ja vähemalt esimestel hommikutel polnud ka pohmellist jälgegi.
Aklimatiseerumine lääs-ida suunal liikudes pidi raske olema. Eriti kui ajavahe Eestiga vähemalt 6h (täpses ajavahes ei jõutudki kokkuleppele, hoolimata korduvatest vaidlustest sel teemal) ning distants 5000-10000 km kodust (selleski osas oli vaidlusi piisavalt, alates GPS-i põhistest numbritest kuni maakera kumeruse väljaarvutamiseni).
Üllataval kombel võttis organism aga muutuse rahulikult vastu ning kell 8 hommikul viinajoomisega alustamine polnudki suuremaks probleemiks.
Eriti arvestades asjaolu, et riigiviina hind poes oli Eesti rahasse ümber arvestatud ca 20 EEK / 0,5 L (kakskümmend krooni poole liitri viina eest).
MA ARMASTAN VENEMAAD!!!
Ahjah. Irkutskist ka veidi.
Tegu on siis piirkonna suurima linnaga, kohalikud kutsuvad seda ka Venemaa keskpunktiks.
Peaaegu keskpunkt see ongi - Moskvani pidavat sealt olema 5500 km, Vladivostokini 4500 km. Tuhat kilomeetrit ees või taga - Siberi avarustel selline tühine number mingit tähendust ei oma.
Omal ajal asustasid Irkutskit dekabristid, kellele see oli üheks peamiseks tugipunktiks. Kuigi elu kees seal juba enne neidki.
Linn ise on nagu tüüpiline vene linn ikka (Siberi sitaat: "Kui oled ühes vene perifeerialinnas käinud, siis oled sa kõigis käinud!").
Paar peatänavat kenade majadega ja suht-koht koristatud õuedega ning hulgim kõrvaltänavaid lagunenud ja räämas ehitistega.
Liiklus tänavatel oli venepärane - korduvalt lõi kõhtu krambi (see aga on eriti ohtlik nähe siis, kui põhi ainult moepärast all püsib), kui suur veoauto hooga külje pealt sisse kihutada tahtis. Õnneks jäid aga nii transpordivahend kui püksid terveks ja puhtaks.
Üheks kohaks, kuhu me muuhulgas sattusime, oli Irkutski vangla.
Siiski vabatahtlikult sai sinna mindud.
See oli ka paik, kus hoiti kinni dekabristidest vange - teiste seas nende suurt juhti ja liidrit Koltšaki.
Vanglaametnikud küsisid üllatunult, et kuidas me julgeme üldse sellisesse kohta minna?
Mitte retsidivistide vms. tõttu, vaid vanglamüüride vahel ringihõljuvate nakkushaiguste pärast. Ja neid pidi vene vanglates liikvel olema arvukalt - nii tuntuid, vähemtuntuid kui veel nimetusetagi tõbesid.
Samas - olles juba A-hepatiidi ametlikuks maaletoojaks saanud, võin ju Eestisse midagi eksootilisemat ka importida. Näiteks "H5N1-po-sibirski".
...
Umbes sealkandis lausus ka Krõõt ühe surematu Siberi sitaadi: "Kas mulle ainult tundub, või on Eestis elu ilusam?".
Millele järgnes vastus: "Ilusam - aga samas igavam!"
Hügieenitingimused toitlustusasutustes mõjusid enamiku psüühikale laastavalt.
Sestap kujunes üheks rutiinseks toidukõrvaseks teemaks ikka ja jälle "sitt". Eri variatsioonid sellest jne.
Ning vaid mõne päevaga omandasid selle teema ka need, kes muidu esteetilistel kaalutlustel taolisi teemasid ei puudutakski.
(esteetidest on pikemalt juttu ka veidi hiljem).
---
LISTVJANKA.
Saabumine Baikali äärde oli meeleolukas.
Küllap tingisid meeleolutõusu nii aja jooksul manustatud vedelikud kui ka võimalus bussis istumisest kangeks jäänud konte sirutada.
Igal juhul oli vaatepilt ülev - mägede vahele surutud veekogu, udu silmapiiri katmas jne.
Vaid veetemperatuur jättis kõvasti soovida - loodetud sooja vee asemel oli temperatuuriks vaid 5 kraadi.
Mille peale Indrek lausus ujuma mineku kohta: "Sellist lubadust ma küll andnud ei ole..." (Siberi sitaat).
...
Hotell (vene mõistes, mitte lääneliku arusaama järgi) Listvjankas oli ka viimane paik, kus end korralikult pesta saime. Ja reis oli alles alanud...
Listvjanka ise on väike "kuurortlinn" Baikali kallastel.
Asula on kilomeetritepikkuselt piki kaldajoont välja veninud, iga orgu mööda omakorda veel mägede vahele laienedes.
...
Järjekordne tüüpiline vene asula, mille ainsateks silmapaistvamateks vaatamisväärsusteks on: Baikali muuseum, nerpinaarium, Monaco-stiilis hotell-kasiino, karupiinamist meenutav mini-zoo ja...
...imeilus vene tüdruk!
Tuleb tõdeda, et Venemaa on tõepoolest kontrastide maa!
Porisel ja auklikul künatanumal, lagunenud majade ja viltuvajunud plankude vahel, paigas, kust midagi silmapaistvat ei ootaks - jalutas vastu ERAKORDSELT KAUNIS neiu.
No ausõna - tollest saledast, loomulikult päevitunud, pruunide veidi pilukil mandlisilmade, malbete ripsmete, kuldse tooniga tumedate juuste, südamessetungiva pilgu, heliseva naeru ja vaimustavate näojoontega iludusest saab ainult oma naine veel säravam olla!
See oli üks neid hetki, mille kohta saab vaid öelda, et "suu vajus imestusest lahti".
Õhtul hotelli terrassil kohalikku kala mekkides, vodkat rüübates ja Indreku mohhiito-sünnipäeva tähistades kostus ümbritsevast pimedusest korraga vali MÜTAKI! Sellele järgnes karjatus, hetk vaikust ning südantlõhestav nuuksumine.
Taskulampidega olukorda uurima minnes selgus, et üks naaberruumides peatuvatest vene tüdrukutest oli purjus peaga pimedas trepil libisenud ning kivisillutisele kukkunud.
Esmapilgul tundus, et plika murdis jalaluu. Siiski - kui med-koolituse saanud kaasvõitlejad jala üle kontrollisid, paistis tegu olevat pigem jala välja väänamisega.
Tüdruk kanti tuppa ning külma kompressi jalaleasetamise järel jäi ta alkoholi kahjulikkuse üle järele mõtlema.
Arvestades tõsiasja, et piirkondades, kus me viibisime, on keskmine eluiga vaid 31,5 aastat, siis pole ime, et vene naised eesti mehi näljaste pilkudega vaatasid. Krõõt pidi lõpuks suurema osa reisist nagu emalõvi mind kaitsma...
Füüsilisest tegevusest viilimiseks tuli leida kõikvõimalikke alternatiive. Nõnda sündisid siia ilma Siberi müütilised koletised nagu nt.:
- metsaminekust pääsemiseks "hallid sääsed", kelle ainsam nõelamine surmavalt lõppeb;
- "ämblikusuurused puugid", kes kannavad arvukaid senitundmatuid haigusi;
- "Baikali koletis", kes oli Indreku vabanduseks viiekraadises vees mitte ujumiseks.
---
Kolmas päev. Hommik.
Miks mu nina pärast sadamakõrtsis käimist paistes on?
---
Listvjankas toimus ka hüvastijätt prill-laudadega. Sest pärast seda kohta me neid tükk aega ei näinud. Sellest aga veidi hiljem pikemalt.
Ühte varasemat Siberi ekspeditsiooni meenutas silt peldikuseinal "JALGADEGA PRILL-LAUAL MITTE SEISTA!".
...
Selles kohas vähemalt järgiti juhtnööre - kunagisel Jenissei jõekruiisil oli mingi vend prill-laual seistes konkreetselt nii loputuskasti kui kabiinipõranda täis sittunud. Ainus koht, mida ta ei tabanud, oli pott ise.
---
TEEKOND OLHONI SAARELE.
Listvjankast suundusime edasi Olhoni saarele.
Sõit oli pikk ja kurnav - kosutust andsid vaid üksikud peatused - ja sealgi tuli turgutust peamiselt desinfitseerimise näol otsida.
Mingil momendil viibisime suhteliselt (Siberi mõistes väga) lähedal Mongoolia piirile. Samas ringi vaadates polnud vahetki, kas tegu veel Venemaaga või juba Mongooliaga - ühtegi valget inimest näha polnud. Meid omakorda vaadati nagu ilmaimet.
Ja meie omakorda vaatasime nagu ilmaimet auku peldiku põrandas.
Sel hetkel hakkas reaalsus kohale jõudma ka neile, kes veel optimistlikult olid reisi suhtunud.
Jajah - kes mäletab nõukogude aega või hiljuti Venemaale sattunud, see teab - pott ja prill-laud pole seal just kõige populaarsemad sisustuselemendid.
Sealkandis piisab vaid august põrandas - ning kui veab, siis on auguni võimalik jõuda kuivade jalgadega ja august ei kõrgu püramiidina välja varasema hunniku tipp või ei mulksu midagi üle serva. Alati (loe: enamasti) nii ei vea...
Samas tuleb tõdeda, et mingist staadiumist alates sellised augud enam ei kohuta. Pigem hakkab tekkima sportlik hasart, et "kes satub kõige hullemini täissitutud peldikusse".
Meenub kuuldud jutt sellest, kuidas vene sõjaväes kästi "euroopalikku" peldikut ehitada. Tegid siis eesti ehitusmehed korraliku tualeti, veekastiga poti ja prill-laua ning kraanide jms.-ga. Ülemustele ei sobinud - ei pidavat piisavalt euroopalik olema.
Läti ehitusmehed ehitasid lihtsa puidust kasti, milles auk sees. Ikka ei sobinud.
Tulid vene ehitusmehed, lõhkusid eestlaste ja lätlaste töö laiali ning jätsid vaid põrandasse augu. Ülemus vaatas - SOBIB! Venelased said linnaloale, eestlased ja lätlased aga said endale au hambaharjadega värskeltvalminud peldik läikima hõõruda.
Ülejäänud osa teekonnast möödus vaheldumisi bussis, praamil, mägede vahel kurvitades ja lainetel loksudes. Lisaks sekka eripalgelised peldikud ning peatused viinatagavara täiendamiseks.
Üks eredam moment oli veel sadamas, kus kohalikud millegipärast ei soovinud enda jäädvustamist fotodele.
Kui neile aga selgeks sai tehtud, et oleme maailmakuulsa loodusajakirja National Geographic ajakirjanikud, leebusid kõik otsemaid.
Siinjuures meenub jutt, et Venemaal (k.a. endises Nõukogude Liidus) on televisioon valitsusest kõrgemal. S.t. mitte ükski riigiisa ei saa eales nii populaarseks kui telestaarid ning ütlus "televisioon" avab rohkem uksi kui ametnike kärkimine.
Küllap nõukamentaliteedi ja venestumisega on võimalik seletada ka Võsareporteri fenomeni eestlaste seas - nõukogude ajast pärit koogutamine "televisiooni" ees ja sügav armastus sita vastu.
---
OLHONI SAAR.
"Siin pole ka metsa, kuhu sitale minna!" (Siberi sitaat)
Nõnda võis kokku võtta esmamuljed paigast, kuhu olime pikemaks ajaks asumisele määratud.
Olhoni saare suurim asula (vist suisa linn) nägi välja nagu tüüpiline vene küla.
Peatänava laiusele ei saa ühegi Tallinna tänava laius ligilähedalegi. Ja hoolimata asjaolust, et ükski tänavatest polnud asfalteeritud (vaid liivased ja savised pigem), siis olid need ometigi sõites siledamad kui Tallinna tänavad. ˇ
...
Mis aga ei takistanud neil tänavatel paduvihma ajal kärestikulisteks jõgedeks muutumist...
Stabiilne elekter veeti linna alles mõned aastad tagasi, turismi"tööstus" hakkas pead tõstma samuti vaid 3 aastat tagasi. Kanalisatsioonist ei märkigi - kui just ei loe kanalisatsiooniks iga maja juurest kesktänavale kaevatud kraavi, mida mööda heitveed kesksesse kraavi suunati, kust see kõik omakorda Baikalini nirises.
Vanad talumajad vaheldusid uuemate, peamiselt turistidele ööbimiseks mõeldud onnikestega. Kus loomulikult polnud ei veevärki ega WC-d. Meie onnikesest võeti päevasel ajal elektergi välja.
Samas vedas meil peldikuga.
Sest majaperenaine oli üllatuslikul kombel (küllap aitas kaasa ka aktiivne viisakas suhtlus temaga) sedavõrd asjalik, et tõmbas vähemalt korra päevas peldikupõranda lapiga üle. Nõnda ei pidanud me auguni ujuma, vaid saime kuiva jalaga ligi.
Naabritel nõnda ei vedanud.
Nende peldik ajas järjekindlalt üle. Eriti pärast seda, kui kõhuhädas vaevlevad jõmmid olid suutnud täita poti ja potiümbruse rohelist värvi plögaga.
Sellest hetkest pärineb ka surematu sitaat: "SIBERIS ESTEETIDELE KOHTA EI OLE!!!", mis lausuti momendil, kui mõnele peldikusse minek väga vastumeelseks muutus.
...
Sinna juurde sobis veel paar sitaati olukorda jälginuilt:
"Sõna otseses mõttes "roheline" eluviis." ja "Nagu jäätisepallidele valaks siirupit."
Ütleks aga sedasi, et pärast Siberit ei taha taas tükk aega Eesti elu üle viriseda...
Huvitav oleks teada, mida mõtlesid meist kohalikud.
Nimelt ei kasutanud nad peldikus käies (visuaalse vaatluse põhjal) kordagi paberit. Ega pesnud ka käsi seejärel.
Küllap tundusime me neile ehtsate barbaritena, kes ei oska sedasi sittuda, et perse puhtaks jääks. Ning kes omakorda ei oska ka sedasi sittuda, et käed puhtaks jääks.
Hügieen on sealkandis vist hoopis teise tähendusega...
Pesemisvõimalustest rääkides, siis need puudusid seal niikuinii.
Stabiilne 30-kraadine palavus, teede-tänavate tolm, lakkamatult tilkuv higi - kõik tegi oma töö. Ühel hetkel kaotas riiete vahetamine mõtte, kuna puhast särki pesemata ihule tõmmates kleepus see otsemaid naha külge.
Ent nagu entusiastlikumad märkisid, siis tegelikult taastus selle aja jooksul meie nahal loomulik kaitsekiht, mida me muidu kodus olles pideva pesemisega maha hõõrume.
Ühel ilusal päeval aga sai mulgi pesemata olekust kõrini.
Mõte oli jalutada külapoeni ja sealt paar liitrit vett osta. Ent sel momendil langes pilk viinapudelitele, mis nurgas seisid.
Voila!
Vedelik, millega varasemalt sai end seestpoolt desinfitseeritud, kulus nüüd ära välispidiseks puhastamiseks.
Tuleb tõdeda, et viinaga ihu pesemises ei ole midagi hullu. Mõni vana parm oleks seda nähes küll tõenäoliselt nentinud, et "noorus on hukas" vms., aga kohas, kus viin on odavam kui vesi, tuleb olla leidlik.
Igal juhul sain ma ihu kasitud ja ei haisenudki seejärel väga hullusti viina järgi.
Räägiks nüüd Olhoni saarest ka veidi.
Tegu on ühe suurima saarega Baikali järves. Asula lähedal, kus meie laagris olime, paikneb üks Aasia üheksast kõige pühamast paigast - Shamaanikalju.
See on kalju, mille koopas elas üks võimsamaid budistlikke shamaane.
...
Looduslikult on see paik väga kaunis - kõrgete kaljude all sügav vesi lainetamas, kaldast veidi eemal omakorda väikese saarekesena sama Shamaanikalju.
Pikad liivarannad, lõputud stepid, mäenõlvadel kasvavad metsatukad - loodus on seal kaunis.
Külastasime ka ühte ehtsat burjaatide küla. Taaskord tüüpiline vene küla, ainult et arengus ülemöödunud sajandi algusesse pidama jäänud.
Lehmad külatanumail oli täiesti tavaline vaatepilt.
Koerte kohta võis kasutada sitaati, et "Milleks Siberisse loomaarste vaja? Loodus teeb oma valiku!". Koeri oli seal nii nelja kui kolmejalgseid, jooksvaid kui lonkavaid, elusaid kui surnuid.
Ainus kass, keda õnnestus Siberis viibimise jooksul näha, viskas ka sussid kümne minuti jooksul. Seda kohalike koerte kaasabil, kes otsustasid kassi peal jahivõtteid harjutada.
Ahjah - teised nägid külavahel jalutades ühe kassi käppa ka, mida lapsed mänguasjana kasutasid. Tuleb välja, et Siberis kassidel pikka iga ei ole...
Entusiastlikumad (ehk siis need, kelle seedimine kannatas veel istumist ja raputamist) laenutasid päevaks jalgrattad ja suundusid saart avastama. Veidi laisemad (ehk siis need, kellel põhi juba korralikult alt lennanud) rääkisid kohaliku autojuhi pehmeks ja tegid väikese saaretuuri.
Kuigi meie uues "kodukandis" kuritegevusega eriti probleeme ei tundunud olevat, siis hoiatas meie majaperenaine ometi rattureid, et oma sõiduriista ei maksa tänavale seisma jätta.
"Pjat minut i vsjo!" (Siberi sitaat) oli tema kommentaar rattaid väravast õuele lükates.
Igal juhul tasusid väikesed ringreisid mööda saart end ära. Seda eriti eksootika mõttes.
Ratturid sattusid linnaserval prügimäele. Sõna otseses mõttes siis "prügi mäele".
Mööda mäenõlva tõusid tipu poole üha uued ja uued prügihunnikud. Nõnda kilomeetrite viisi. Ja nii kaugele kui silm metsa all ulatus - ka seal oli prahti ja prügi kõikjal. Valik oli suur - ent mitte eriti ahvatlev. Eriti arvestades kõikjal heljuvat imalat mädaneva biomassi lehka.
Millegipärast nn. "ametlike" ringsõitude käigus turiste selle mäe juurde ei viidud. Kuigi läbi prügila oleks olnud otsem tee saare keskpaika.
Selle eest õnnestus ringreis läbi viia kahe eriti meremõrtsuka välimusega kaagi juhtimisel.
Üks logistas oma bussiga, teine Ladaga, nõnda mäenõlvasid mööda üles ja alla. Ja nõlvad olid kõrged ja pikad. Sellal kui üks masin oli sügaval orupõhjas, paistis teine mäeharjal kui kirbusitt tuuleklaasil.
...
Sellel ringreisil sain ka oma teise suure üllatuse osaliseks Siberis.
Nimelt kui peatusime väikese mudajärvekese (ravimuda!) ääres, et veidi supelda, siis sõitsid mõlemad kaagid bussiga edasi lähimasse külla, et meid tunni-pooleteise pärast peale haarata uuesti.
Alles siis, kui buss tolmupilve kadus, meenus, et olin unustanud oma fotokakoti bussi tagaistmele.
Mis seal ikka. Kandsin selle kohe maha - tundes-teades Siberi kombeid, siis "pjat minut i vsjo".
Seda suurem oli aga üllatus, kui bussi naastes leidsin oma asjad endiselt tagaistmelt. Ja kõik oli ka alles, mis bussi jäi.
Tõsi küll - kotis oli sobratud. Ent küllap ei tundunud seal olev kraam kaakidele piisavalt väärtuslik, et selle nimel riskida.
---
Kuues päev.
Viina maitset enam ei tunne.
Seda peaks võtma vist ohumärgina?
OK, võtame!
---
Pikapeale kaotas aeg oma tähenduse. Lõpuks jõudsime seisu, kus keegi ei teadnud enam, mis nädalapäev parasjagu on. Rääkimata kuupäevast. Ja ega see suurt kedagi ka huvitanud.
Kas oli möödas vaid nädal, kuu või aasta - see tundus Siberis viibides täiesti tühine.
Aega arvestati pigem söögist söögini ja päikesetõusust loojanguni.
Nagu kadus huvi ka maailmas toimuva vastu.
Kui sõidu eel oli kuumaks teemaks, et kas Vene-Gruusia sõda jõuab meie Siberis oleku ajal taaspuhkeda või mitte, siis viibides juba tuhandete kilomeetrite kaugusel konfliktikoldest, ei puudutanud see enam kedagi. Isegi igasugused muud uudised olid suhteliselt teisejärgulised.
Veidi elevust tekitas vaid uudis, et Eestis on vaid kümme kraadi sooja. See pani kahjurõõmsalt irvitama isegi need, kellele muidu igapäevased 30 kraadi vastumeelsed olid.
Kusjuures selline apaatia maailmas toimuva vastu kandus edasi ka Eestis olles. Vähemalt ei ole siiani tekkinud vähimatki soovi viia end kurssi uudistega või vahepeal toimunuga.
Samamoodi arenes pikapeale välja ka minnalaskmismeeleolu ehk pohhuism.
Täiesti ükskõik oli sellest, kas söök võtab kõhu lahti või mitte. Või kas bussis on kitsas või mitte. Või kas kalasupist vaatavad vastu kalasilmad (vahepeal kelmikalt silma pilgutades) või mitte. Või kas peldik ajab üle või mitte.
Sellele pohhuismile järgnes rõõm pisiasjadest. Näiteks võimaluse üle kord päevas käsi pesta. Või õnn pääseda esimesena puhtaksküüritud põrandaga peldikusse. Või sportlik huvi selle vastu, mitu korda pererahvas päevas sital käib (fikseeritud rekord kuulus peretütrele - 4 korda tunni aja jooksul). Või võimalus korraks saunas käia...
SAUN!
Kui see idee välja käidi, ei uskunud keegi oma kõrvu. Ent siiski-siiski. Selline võimalus avanes.
Jah. Lõpuks avanes võimalus ihule veidi vett visata. Saun ise oli küll jahe, aga kolmekümnekraadise palavuse puhul ei pakkunud leiliviskamine ka vähimatki huvi.
See-eest sai suurem tolm ihult maha loputatud - mis küll lühikese teekonna jooksul saunast koduni uuesti ihule koguneda jõudis.
Huvitav oli silt sauna seinal. Vaba tõlge:
"Kallid venelastest külalised.
Sauna pesukausid on mõeldud näo ja keha pesemiseks.
Kui te pesete neis oma jalgu ja saapaid, siis käitute nagu barbarid.
Ärge unustage - sa saad ainult seda, mida ise annad!
Teie kaasmaalased."
Hiljem söögilauas.
Virg: "Tõenäoliselt on see väga hea saun, sest seda ju köetakse!"
Pool minutit hiljem.
Virg: "Kuidas see jutt jälle sitani jõudis? Põikas korraks sauna, pool minutit oli seal ja jälle sitt..."
---
Samas linnakeses turgatas ettevõtliku vaistuga eestlastele pähe ka geniaalne äriidee.
Nimelt asutada linnakese esimene tasuline prill-lauaga peldik!
Mõeldud peamiselt turistidele, kellele jalalihaste trenn augu kohal kükitades liiga kurnavaks muutunud.
Ühtlasi avada peldiku kõrval ka õllekas (et turistidel oleks tihedamalt põhjust peldikus käia) ning näksimiseks pakutava kala peale puistada veidi purgeeni (Siberis ei kahtlusta keegi, et kõhulahtisus pahatahtlikult esile kutsutud on).
Selline idee teeks tulevasess turistimekas meid ratsa rikkaks.
Ainus oht, mille tõttu ka idee ellu viimata jäi, oli oma tegevusega kohalikule maffiale silma jäämine.
Ei oleks just meeldiv uudistest lugeda, et "eestlasest peldikupidaja leiti tapetuna linnatänaval, prill-laud pähe tõmmatud" või siis "tualetiärimehe uputamisel kasutati betoonkingade asemel WC-potti".
Selle asemel turgatas helgematel peadel mõtteisse hoopis idee laenutada villis ja sõita sellega kaugele steppi.
Nii kaugele, et külarahvale paistaks vaid väike kükitav täpike ja kaks punnis silma keset trööstitut maastikku.
Mille peale mõni meenutas muidugi vanu rahvatarkusi, et Siberis sital käies on vaja kahte keppi (kepikõndijatel seega oluliselt lihtsam elu sealkandis) - ühte selleks, et selle najale toetuda; teist aga selleks, et karusid eemale peletada...
---
Ilusatest looduselamustest õnnestus Olhonil näha veel äikesetormi.
Päikeseloojang ja äikesetorm üheaegselt, taamal mäed ja ees sillerdamas järvevesi - taolist vaatepilti eriti tihti ei kohta.
Meil õnnestus see ära näha.
...
Ja oligi aeg saarelt lahkuda.
Pärast südantlõhestavat ja pisaraterohket hüvastijättu pererahvaga, mille käigus meid (millegipärast) tagasi kutsuti, järgnes ärasõit. Kõik ruttasid randa, kohe-kohe saabuvat laeva ootama.
Ent hetkeks lahvatanud optimism kadus kiiresti.
Kuna laev oli otsustanud rikki minna (ikkagi hooaja esimene sõit), siis ootas meid ees tundidepikkune passimine lõõskava päikese käes.
See oli moment, mil kadus pikemaks ajaks igasugune huvi rannamõnude vastu. Sest - rüübata peaaegu keemistemperatuurini viidud viina, samal ajal kuumal liival külitades - sellele mõeldes tuleb praegugi vastikustunne peale.
...
Lõpuks laeva saabudes oli arvestatav osa rannas vedelejaist saavutanud staadiumi, kus laevatrapile tõus osutus väga keeruliseks ülesandeks.
Edasine teekond - esmalt 3 tundi laevaga vales suunas sõitmist, seejärel 4 tundi õiges suunas liikumist ning seejärel 8 tundi bussis loksumist - on suurelt jaolt mälust pühitud.
Ahjah - vahepeal oli mingi sõnelemine ühe saksa vanahärrast turistiga, kellele ei meeldinud, kui eestlased liiga tihti tualetti (SEAL OLI PRILL-LAUD!!!) külastasid. Aga see selleks...
---
ULAN-UDE.
Edasi liikusid asjad juba valdavalt ülesmäge.
Saabudes Ulan-Ude'sse majutati meid jurtadesse. Kuitahes askeetlikud need ka ei olnud - seal oli vähemalt mingigi pesemisvõimalus.
...
Samuti vahetas liha välja seni igapäevaseks toiduks olnud kala. Ja portsjonid olid võrratult suuremad. Ühtlasi ka seeditavamad - enam ei pidanud kogu aeg pöialt ees hoidma.
Sedagi kohta iseloomustab väga hästi väljend "vene linn".
Ainsa erinevusena peatänav, mis meenutas pigem mõnd Vahemere äärset linna ning maailma suurim Lenini pea.
22 tonni kaaluv skulptuur on püstitatud linna peaväljakule ja pidavat ühtlasi oma suuruse tõttu kuuluma ka Guinessi rekordite raamatu nominentide hulka.
...
Külaskäik kohalikku vabaõhumuuseumi tutvustas ehedalt vene töökultuuri.
Järgmisel päeval pidid seal toimuma suured pidustused, kuhu ka kohalik president (Burjaatia president siis eeldatavasti) kohale ilmuma pidi.
Sestap asfalteeriti ja küüriti ja kohendati vabaõhumuuseumis kõike.
Töö Potjomkini külas ise nägi välja aga selline:
- Asfalteerimine. Paar kilist töölist viskasid asfaldisegu murule. Kolmas hõõrus seda labidaga laiali. Lõpuks, kui midagi teetaolist oli valminud ning teerulli oodata võis - siis tuli mingi kohalik vend ja sõitis värskelt asfalteeritud teest üle, rõõmsalt rehvijälgi asfaldi sisse pressides. Loomulikult istusid kilid kõik samal ajal tee ääres ja jälgisid apaatsete nägudega toimuvat, üritamatagi jälgi uuesti asfaldiga katta.
- Lillede istutamine. Kuna tööde algusega oldi (nagu ikka) viimasele momendile jäädud, siis polnud mõtet peenardele enam lilli istutada. Sestap tõmmati enam-vähem sirged vaod mulla sisse, kuhu hommikuks torgati suurem kogus kohalikust lillepoest ostetud lilli. Et need siis õhtul pärast pidustusi taas üles noppida ja kodudesse laiali kanda.
- Peldikute paigaldamine. Üllatuslikult nägime esimest korda Venemaal viibimise jooksul vabaõhupeldikuid. Noh, neid plastikust kuute, kus isegi PRILL-LAUD eksisteerib. Ent - kuna kohalikud ei osanud selliste ilmaimedega suurt midagi peale hakata, siis tõsteti peldikud kõik ühte puntrasse, enamus suisa uksed üksteise vastas.
Kõige eelneva kõrval kahvatus nii väljapanek kohalikest hõimurahvastest kui ka ülevaated vanausulistest, kasakatest, budistidest ja teistest piirkonda aja jooksul asustanud tegelastest.
---
BUDISTID JA VANAUSULISED.
Vajakajäämist vabaõhumuuseumis korvas veidi külaskäik budistide kloostrisse ja vanausuliste külla.
Kuigi jah...
Võrreldes traditsiooniliste budistide kloostritega, meenutas külastatud paik pigem nõukaaegset autobaasi, mille tööliskond korraga üksmeelselt budismi vastu võtta otsustas.
Sedavõrd ligadi-logadi oli kohapeal kõik, ülepeakaela (loe: pohhuistlikult) valmis nikerdatud ja süüdimatult välja mängitud.
Olgu siis alumisest lõualuust ilma jäänud tiigrikuju, templis mobiiltelefoniga rääkiv mungaeelik või suveniirimüügiplatsid peatemplis.
...
Seevastu vanausuliste külas tundus kõik palju ehedam. Seda küll hetkeni, mil selgus tõde...
Aga alguses viidi meid vanausuliste püha mäe juurde, mille tipult avanesid tõesti hingematvad vaated. Siis tervitati lauluga nii mäe juures kui ka külas endas.
...
Õnnestus kohaliku papi (õigeusu preester) poolt asutatud koduloomuuseumis käia. Viimane, kusjuures, oli tõeline vaatamisväärsus! Väljapanek, mille mees oma kätega ümbruskonnast kokku kogunud, andis silmad ette mõnelegi suurele muuseumile. Ning eksponaadid, mis seal lihtsalt nurgas seisid, maksaksid läänes meeletuid varandusi.
Järgnes lõunasöök vanausuliste seltsis, mida aitas alla loputada suur kogus samagonni. Kere ägisema paneva söömaaja jooksul lausuti traditsioonilisi tooste, jõudes lõpuks ka sünnipäevalapse Krõõda äramainimiseni. Siis ta veel ei teadnud, et...
...tema sünnipäev saab ka tema abiellumise päevaks.
Kuna söögile järgnevalt etendati meile ka kohalikke pulmatraditsioone, mille käigus Krõõt pruudiks valiti. Arvestades kogu protsessi keerukust - eelistaks ise küll pigem Eestis abielluda.
Lõpuks, kui etendus läbi, tuli ka tõde päevavalgele. Nimelt langesid vanausuliste trupi juhi huulilt saatuslikud sõnad: "...meie arvukate Ameerika turneede käigus...".
Selge siis...olime sattunud taaskord turistilõksu.
Ent - arvestades täispugitud kõhtu ja mõnusat samagonni - ei morjendanud see suurt mitte kedagi.
---
ÄRASÕIT.
Ja oligi aeg nina taas Eesti poole pöörata.
Esimese katsumusena ootas ees läbi öö kestev rongisõit Ulan-Ude'st Irkutskisse.
Et kõik olid teekonnaks hoolikalt valmistunud (pudelikõlina ja kuivatatud kala lõhna järgi arvestades) tõotas reis kujuneda talutavaks.
Mida ta põhimõtteliselt oligi - kuigi vahepeal käidi naaberkupeedest manitsemas, et ei maksa liiga valjult laulda.
Lõppkokkuvõttes aga ei vaadanud meid vagunis keegi halvustavalt. Välja arvatud üks kolmekümne kanti mees, kel tundus olevat kaks alaealist tütart. Hiljem selgus, et üks neist alaealistest on hoopis teise tüdruku ema.
Kiired arvutused näitasid, et antud juhul sünnitati laps 13-14 aastaselt. Kohalik kultuur vist...
Ja oligi nagu kõik.
Edasine möödus otsekui linnulennul: lennukile - lennukilt maha, lennukile - lennukilt maha. Lõpuks veel bussiga logistamine ja oligi koduuks silme ees.
Möödus päev, kaks - ning tekkis igatsus Siberi järele. Seda muidugi alles siis, kui mõnusalt dushi all ligunetud ja üle pika aja normaalses voodis magatud.
Taoliste reiside-rännakutega on ikka nii - kui ühel hetkel tunnedki, et "nüüd küll aitab", siis hiljem toimuvale tagasi mõeldes tahad veel ja veel.
Sellest ütluski - "Siber on parem kui seks!".
Õnneks lohutab see, et järgmisel aastal on planeeritud poolteist kuni kaks kuud Siberis veeta.....
---
SIBERI SITAADID:
"Läks põhi, mingu ka mõistus!"
"Kui oled ühes vene perifeerialinnas käinud, siis oled sa kõigis käinud!"
"Kas mulle ainult tundub, või on Eestis elu ilusam?".
"Ilusam - aga samas igavam!"
"Sellist lubadust ma küll andnud ei ole..."
"Siin pole ka metsa, kuhu sitale minna!"
"SIBERIS ESTEETIDELE KOHTA EI OLE!!!"
"Milleks Siberisse loomaarste vaja? Loodus teeb oma valiku!"
"Pjat minut i vsjo!"
"Siberis füüsikaseadused ei kehti."
"Sitaks oleks siin tegevust."
"Sitta tehaksegi ju..."
"Venemaal viibimine on nagu demineerimine - eksida saad vaid korra."
"Kes ütles, et kõndimiseks teed on vaja?"
"Esimene hoiatus juba tuli!"
"Kui kusel käies peeretada ei ürita, siis püsib olukord kontrolli all."
"Nagu jäätisepallidele valaks siirupit."
"Sõna otseses mõttes "roheline" eluviis."
"Mida vähem sööd, seda rohkem aega peldikuni."
"Siber on parem kui seks!"
---
FOTOGALERIID:
Baikal, Listvjanka, Olhoni saar
Irkutsk, Ulan-Ude, budistid ja vanausulised
Kuigi mälestused üritusest on kohati lünklikud (loe tagantpoolt täpsemalt selle kohta), siis olulisemad faktid said siiski kirja pandud.
Kuigi paber pidavat kõike kannatama, siis on siia kirja pandud siiski vaid leebemad mälestused. Hullemat osa saab rääkida vaid viina kõrvale - et vahepeal suud desinfitseerida roppustest...
P.S. Alljärgnev tekst ei ole soovitatav alla 16-aastastele lugemiseks.
---
NARVA-IVANGOROD-PIITER.
Piiri ületamine toimus nagu ikka - hullem bürokraatia, korduvalt uuesti täidetud migratsioonikaardid, tappev palavus ja sissejuhatus vene peldikukultuuri. Ei midagi uut - seda kadalippu on rändurid oma elus korduvalt ja korduvalt läbima pidanud.
Teekond Narvast Sankt-Peterburgi kuulus samuti tuttavate kilda. Kes seda vahemaad aga varem läbinud ei ole, siis - kujutage ette üle värskelt küntud kartulimaa sõitvat bussi. Või kümmet last batuudil üles-alla põrkamas. Või külmast plagisevaid hambaid. Või ...
Kõik need sümptomid kokku pandult moodustavadki teekonna Ivangorodist Sankt-Peterburgi.
Igal juhul jõudsime me korralikult läbiklopituna viimaks Pulkovo lennujaama.
See koht taaskord ei üllatanud - ei bürokraatia ega lolluse osas. Kõik oli nagu vanasti...
---
AIRBUS.
Pulkovos algasid pihta ka võllanaljad teemal "Airbus".
Nimelt kukkus samal hommikul alla järjekordne Airbus reisilennuk (hukkunuid sedakorda vist 139 oli), mis oli juba 4s viimase kuu-pooleteise jooksul sama tootja poolt valmistatud (ja taevaavarustest fööniksina alla potsatanud) lennuk.
Saatuse irooniana tuli meil läbida kõik lennud kuni Irkutskini samuti Airbusiga.
Mnjaa...
Mõnigi jälgis murega, kuidas "lennuki tiib kahtlaselt loksus" või "pragu aknas aina laienes".
Ja mõnigi soovis, et Aerofloti lennuparki kuuluvate uute Airbuside asemel oleks meie lennukiteks olnud "õnnetusekindlad" TU-d. "Õnnetusekindel TU" tähendab siinjuures seda, et selle raudkirstuga 10000 m kõrguselt alla prantsatades saab lennukikere vaid mõne kerge mõlgi.
Kuigi must huumor ja võllanaljad aitasid leevendada enamiku ärevust, kuigi ka tugevaimate närvid tegid kerge võnke kui stardi eel kostus lennuki kerest vali ja verdtarretamapanev kriuksatus.
Sestap tangiti igas teelejäävas lennujaamas baaris hinge alla korralik kogus alternatiivkütust, et mitte süveneda Airbusi personaalküsimusse.
Ning sedasi tundusid ajapikku stjuardessidki vähemalt poole kenamad. OK, mõni oli seda ka niisama...
...---
MOSKVA.
Ees ootas tundidepikkune lend üle Venemaa ja Siberi avaruste Irkutski poole. Loomulikult Airbusiga.
Lennujaamas sai meenutatud ka ehedat nõukaaega - turvaväravate juures oli esimese värava ees hirmpikk saba, kuhu kõik trügisid, samas kui tagumiste väravate juures polnud hingelistki.
Eks see kinnitas mentaliteeti, et "kus on saba, seal järelikult jagatakse midagi". Seisime meiegi samasse sabasse.....
Pärast turvaväravaid viidi üks rändureist väikesesse kambrisse "ülekuulamisele". Teised kuulasid põnevusega eemalt, et kas hakkab kostuma tuhmisid mütsatusi ja karjatusi või mitte. Ent tundub, et vähemalt ülekuulamismeetodid on vahepeal veidi edasi arenenud - peagi vabastati asjaosaline (õigemini küll vahetati järgmiste ohvrite vastu ümber) ning rõõmsa näoga sammus ta ootavate kaaslaste juurde.
Misjärel suunduti baari, et valmistuda eelseisvaks pikaks lennuks...
---
IRKUTSK.
Üldiselt soovitatakse Pära-Venemaal viibides kraanivett mitte tarbida. Kuna ma aga oma raudsele seedimisele lootes (õigemini küll meeletus janus olles) Irkutski lennujaamas mõned kosutavad sõõmud kraanivett rüüpasin, siis sai järgneva reisi üheks juhtmõtteks "Läks põhi, mingu ka mõistus!" (Siberi sitaat).
Teisisõnu - organismi desinfitseeriv pipraviin muutus väga menukaks artikliks.
Kusjuures tuleb tõdeda, et erinevalt Eestis müüdavast pipraviinast oli Siberi oma väga mõnusa maitsega. Ja vähemalt esimestel hommikutel polnud ka pohmellist jälgegi.
Aklimatiseerumine lääs-ida suunal liikudes pidi raske olema. Eriti kui ajavahe Eestiga vähemalt 6h (täpses ajavahes ei jõutudki kokkuleppele, hoolimata korduvatest vaidlustest sel teemal) ning distants 5000-10000 km kodust (selleski osas oli vaidlusi piisavalt, alates GPS-i põhistest numbritest kuni maakera kumeruse väljaarvutamiseni).
Üllataval kombel võttis organism aga muutuse rahulikult vastu ning kell 8 hommikul viinajoomisega alustamine polnudki suuremaks probleemiks.
Eriti arvestades asjaolu, et riigiviina hind poes oli Eesti rahasse ümber arvestatud ca 20 EEK / 0,5 L (kakskümmend krooni poole liitri viina eest).
MA ARMASTAN VENEMAAD!!!
Ahjah. Irkutskist ka veidi.
Tegu on siis piirkonna suurima linnaga, kohalikud kutsuvad seda ka Venemaa keskpunktiks.
Peaaegu keskpunkt see ongi - Moskvani pidavat sealt olema 5500 km, Vladivostokini 4500 km. Tuhat kilomeetrit ees või taga - Siberi avarustel selline tühine number mingit tähendust ei oma.
Omal ajal asustasid Irkutskit dekabristid, kellele see oli üheks peamiseks tugipunktiks. Kuigi elu kees seal juba enne neidki.
Linn ise on nagu tüüpiline vene linn ikka (Siberi sitaat: "Kui oled ühes vene perifeerialinnas käinud, siis oled sa kõigis käinud!").
Paar peatänavat kenade majadega ja suht-koht koristatud õuedega ning hulgim kõrvaltänavaid lagunenud ja räämas ehitistega.
Liiklus tänavatel oli venepärane - korduvalt lõi kõhtu krambi (see aga on eriti ohtlik nähe siis, kui põhi ainult moepärast all püsib), kui suur veoauto hooga külje pealt sisse kihutada tahtis. Õnneks jäid aga nii transpordivahend kui püksid terveks ja puhtaks.
Üheks kohaks, kuhu me muuhulgas sattusime, oli Irkutski vangla.
Siiski vabatahtlikult sai sinna mindud.
See oli ka paik, kus hoiti kinni dekabristidest vange - teiste seas nende suurt juhti ja liidrit Koltšaki.
Vanglaametnikud küsisid üllatunult, et kuidas me julgeme üldse sellisesse kohta minna?
Mitte retsidivistide vms. tõttu, vaid vanglamüüride vahel ringihõljuvate nakkushaiguste pärast. Ja neid pidi vene vanglates liikvel olema arvukalt - nii tuntuid, vähemtuntuid kui veel nimetusetagi tõbesid.
Samas - olles juba A-hepatiidi ametlikuks maaletoojaks saanud, võin ju Eestisse midagi eksootilisemat ka importida. Näiteks "H5N1-po-sibirski".
...Umbes sealkandis lausus ka Krõõt ühe surematu Siberi sitaadi: "Kas mulle ainult tundub, või on Eestis elu ilusam?".
Millele järgnes vastus: "Ilusam - aga samas igavam!"
Hügieenitingimused toitlustusasutustes mõjusid enamiku psüühikale laastavalt.
Sestap kujunes üheks rutiinseks toidukõrvaseks teemaks ikka ja jälle "sitt". Eri variatsioonid sellest jne.
Ning vaid mõne päevaga omandasid selle teema ka need, kes muidu esteetilistel kaalutlustel taolisi teemasid ei puudutakski.
(esteetidest on pikemalt juttu ka veidi hiljem).
---
LISTVJANKA.
Saabumine Baikali äärde oli meeleolukas.
Küllap tingisid meeleolutõusu nii aja jooksul manustatud vedelikud kui ka võimalus bussis istumisest kangeks jäänud konte sirutada.
Igal juhul oli vaatepilt ülev - mägede vahele surutud veekogu, udu silmapiiri katmas jne.
Vaid veetemperatuur jättis kõvasti soovida - loodetud sooja vee asemel oli temperatuuriks vaid 5 kraadi.
Mille peale Indrek lausus ujuma mineku kohta: "Sellist lubadust ma küll andnud ei ole..." (Siberi sitaat).
...Hotell (vene mõistes, mitte lääneliku arusaama järgi) Listvjankas oli ka viimane paik, kus end korralikult pesta saime. Ja reis oli alles alanud...
Listvjanka ise on väike "kuurortlinn" Baikali kallastel.
Asula on kilomeetritepikkuselt piki kaldajoont välja veninud, iga orgu mööda omakorda veel mägede vahele laienedes.
...Järjekordne tüüpiline vene asula, mille ainsateks silmapaistvamateks vaatamisväärsusteks on: Baikali muuseum, nerpinaarium, Monaco-stiilis hotell-kasiino, karupiinamist meenutav mini-zoo ja...
...imeilus vene tüdruk!
Tuleb tõdeda, et Venemaa on tõepoolest kontrastide maa!
Porisel ja auklikul künatanumal, lagunenud majade ja viltuvajunud plankude vahel, paigas, kust midagi silmapaistvat ei ootaks - jalutas vastu ERAKORDSELT KAUNIS neiu.
No ausõna - tollest saledast, loomulikult päevitunud, pruunide veidi pilukil mandlisilmade, malbete ripsmete, kuldse tooniga tumedate juuste, südamessetungiva pilgu, heliseva naeru ja vaimustavate näojoontega iludusest saab ainult oma naine veel säravam olla!
See oli üks neid hetki, mille kohta saab vaid öelda, et "suu vajus imestusest lahti".
Õhtul hotelli terrassil kohalikku kala mekkides, vodkat rüübates ja Indreku mohhiito-sünnipäeva tähistades kostus ümbritsevast pimedusest korraga vali MÜTAKI! Sellele järgnes karjatus, hetk vaikust ning südantlõhestav nuuksumine.
Taskulampidega olukorda uurima minnes selgus, et üks naaberruumides peatuvatest vene tüdrukutest oli purjus peaga pimedas trepil libisenud ning kivisillutisele kukkunud.
Esmapilgul tundus, et plika murdis jalaluu. Siiski - kui med-koolituse saanud kaasvõitlejad jala üle kontrollisid, paistis tegu olevat pigem jala välja väänamisega.
Tüdruk kanti tuppa ning külma kompressi jalaleasetamise järel jäi ta alkoholi kahjulikkuse üle järele mõtlema.
Arvestades tõsiasja, et piirkondades, kus me viibisime, on keskmine eluiga vaid 31,5 aastat, siis pole ime, et vene naised eesti mehi näljaste pilkudega vaatasid. Krõõt pidi lõpuks suurema osa reisist nagu emalõvi mind kaitsma...
Füüsilisest tegevusest viilimiseks tuli leida kõikvõimalikke alternatiive. Nõnda sündisid siia ilma Siberi müütilised koletised nagu nt.:
- metsaminekust pääsemiseks "hallid sääsed", kelle ainsam nõelamine surmavalt lõppeb;
- "ämblikusuurused puugid", kes kannavad arvukaid senitundmatuid haigusi;
- "Baikali koletis", kes oli Indreku vabanduseks viiekraadises vees mitte ujumiseks.
---
Kolmas päev. Hommik.
Miks mu nina pärast sadamakõrtsis käimist paistes on?
---
Listvjankas toimus ka hüvastijätt prill-laudadega. Sest pärast seda kohta me neid tükk aega ei näinud. Sellest aga veidi hiljem pikemalt.
Ühte varasemat Siberi ekspeditsiooni meenutas silt peldikuseinal "JALGADEGA PRILL-LAUAL MITTE SEISTA!".
...Selles kohas vähemalt järgiti juhtnööre - kunagisel Jenissei jõekruiisil oli mingi vend prill-laual seistes konkreetselt nii loputuskasti kui kabiinipõranda täis sittunud. Ainus koht, mida ta ei tabanud, oli pott ise.
---
TEEKOND OLHONI SAARELE.
Listvjankast suundusime edasi Olhoni saarele.
Sõit oli pikk ja kurnav - kosutust andsid vaid üksikud peatused - ja sealgi tuli turgutust peamiselt desinfitseerimise näol otsida.
Mingil momendil viibisime suhteliselt (Siberi mõistes väga) lähedal Mongoolia piirile. Samas ringi vaadates polnud vahetki, kas tegu veel Venemaaga või juba Mongooliaga - ühtegi valget inimest näha polnud. Meid omakorda vaadati nagu ilmaimet.
Ja meie omakorda vaatasime nagu ilmaimet auku peldiku põrandas.
Sel hetkel hakkas reaalsus kohale jõudma ka neile, kes veel optimistlikult olid reisi suhtunud.
Jajah - kes mäletab nõukogude aega või hiljuti Venemaale sattunud, see teab - pott ja prill-laud pole seal just kõige populaarsemad sisustuselemendid.
Sealkandis piisab vaid august põrandas - ning kui veab, siis on auguni võimalik jõuda kuivade jalgadega ja august ei kõrgu püramiidina välja varasema hunniku tipp või ei mulksu midagi üle serva. Alati (loe: enamasti) nii ei vea...
Samas tuleb tõdeda, et mingist staadiumist alates sellised augud enam ei kohuta. Pigem hakkab tekkima sportlik hasart, et "kes satub kõige hullemini täissitutud peldikusse".
Meenub kuuldud jutt sellest, kuidas vene sõjaväes kästi "euroopalikku" peldikut ehitada. Tegid siis eesti ehitusmehed korraliku tualeti, veekastiga poti ja prill-laua ning kraanide jms.-ga. Ülemustele ei sobinud - ei pidavat piisavalt euroopalik olema.
Läti ehitusmehed ehitasid lihtsa puidust kasti, milles auk sees. Ikka ei sobinud.
Tulid vene ehitusmehed, lõhkusid eestlaste ja lätlaste töö laiali ning jätsid vaid põrandasse augu. Ülemus vaatas - SOBIB! Venelased said linnaloale, eestlased ja lätlased aga said endale au hambaharjadega värskeltvalminud peldik läikima hõõruda.
Ülejäänud osa teekonnast möödus vaheldumisi bussis, praamil, mägede vahel kurvitades ja lainetel loksudes. Lisaks sekka eripalgelised peldikud ning peatused viinatagavara täiendamiseks.
Üks eredam moment oli veel sadamas, kus kohalikud millegipärast ei soovinud enda jäädvustamist fotodele.
Kui neile aga selgeks sai tehtud, et oleme maailmakuulsa loodusajakirja National Geographic ajakirjanikud, leebusid kõik otsemaid.
Siinjuures meenub jutt, et Venemaal (k.a. endises Nõukogude Liidus) on televisioon valitsusest kõrgemal. S.t. mitte ükski riigiisa ei saa eales nii populaarseks kui telestaarid ning ütlus "televisioon" avab rohkem uksi kui ametnike kärkimine.
Küllap nõukamentaliteedi ja venestumisega on võimalik seletada ka Võsareporteri fenomeni eestlaste seas - nõukogude ajast pärit koogutamine "televisiooni" ees ja sügav armastus sita vastu.
---
OLHONI SAAR.
"Siin pole ka metsa, kuhu sitale minna!" (Siberi sitaat)
Nõnda võis kokku võtta esmamuljed paigast, kuhu olime pikemaks ajaks asumisele määratud.
Olhoni saare suurim asula (vist suisa linn) nägi välja nagu tüüpiline vene küla.
Peatänava laiusele ei saa ühegi Tallinna tänava laius ligilähedalegi. Ja hoolimata asjaolust, et ükski tänavatest polnud asfalteeritud (vaid liivased ja savised pigem), siis olid need ometigi sõites siledamad kui Tallinna tänavad. ˇ
...Mis aga ei takistanud neil tänavatel paduvihma ajal kärestikulisteks jõgedeks muutumist...
Stabiilne elekter veeti linna alles mõned aastad tagasi, turismi"tööstus" hakkas pead tõstma samuti vaid 3 aastat tagasi. Kanalisatsioonist ei märkigi - kui just ei loe kanalisatsiooniks iga maja juurest kesktänavale kaevatud kraavi, mida mööda heitveed kesksesse kraavi suunati, kust see kõik omakorda Baikalini nirises.
Vanad talumajad vaheldusid uuemate, peamiselt turistidele ööbimiseks mõeldud onnikestega. Kus loomulikult polnud ei veevärki ega WC-d. Meie onnikesest võeti päevasel ajal elektergi välja.
Samas vedas meil peldikuga.
Sest majaperenaine oli üllatuslikul kombel (küllap aitas kaasa ka aktiivne viisakas suhtlus temaga) sedavõrd asjalik, et tõmbas vähemalt korra päevas peldikupõranda lapiga üle. Nõnda ei pidanud me auguni ujuma, vaid saime kuiva jalaga ligi.
Naabritel nõnda ei vedanud.
Nende peldik ajas järjekindlalt üle. Eriti pärast seda, kui kõhuhädas vaevlevad jõmmid olid suutnud täita poti ja potiümbruse rohelist värvi plögaga.
Sellest hetkest pärineb ka surematu sitaat: "SIBERIS ESTEETIDELE KOHTA EI OLE!!!", mis lausuti momendil, kui mõnele peldikusse minek väga vastumeelseks muutus.
...Sinna juurde sobis veel paar sitaati olukorda jälginuilt:
"Sõna otseses mõttes "roheline" eluviis." ja "Nagu jäätisepallidele valaks siirupit."
Ütleks aga sedasi, et pärast Siberit ei taha taas tükk aega Eesti elu üle viriseda...
Huvitav oleks teada, mida mõtlesid meist kohalikud.
Nimelt ei kasutanud nad peldikus käies (visuaalse vaatluse põhjal) kordagi paberit. Ega pesnud ka käsi seejärel.
Küllap tundusime me neile ehtsate barbaritena, kes ei oska sedasi sittuda, et perse puhtaks jääks. Ning kes omakorda ei oska ka sedasi sittuda, et käed puhtaks jääks.
Hügieen on sealkandis vist hoopis teise tähendusega...
Pesemisvõimalustest rääkides, siis need puudusid seal niikuinii.
Stabiilne 30-kraadine palavus, teede-tänavate tolm, lakkamatult tilkuv higi - kõik tegi oma töö. Ühel hetkel kaotas riiete vahetamine mõtte, kuna puhast särki pesemata ihule tõmmates kleepus see otsemaid naha külge.
Ent nagu entusiastlikumad märkisid, siis tegelikult taastus selle aja jooksul meie nahal loomulik kaitsekiht, mida me muidu kodus olles pideva pesemisega maha hõõrume.
Ühel ilusal päeval aga sai mulgi pesemata olekust kõrini.
Mõte oli jalutada külapoeni ja sealt paar liitrit vett osta. Ent sel momendil langes pilk viinapudelitele, mis nurgas seisid.
Voila!
Vedelik, millega varasemalt sai end seestpoolt desinfitseeritud, kulus nüüd ära välispidiseks puhastamiseks.
Tuleb tõdeda, et viinaga ihu pesemises ei ole midagi hullu. Mõni vana parm oleks seda nähes küll tõenäoliselt nentinud, et "noorus on hukas" vms., aga kohas, kus viin on odavam kui vesi, tuleb olla leidlik.
Igal juhul sain ma ihu kasitud ja ei haisenudki seejärel väga hullusti viina järgi.
Räägiks nüüd Olhoni saarest ka veidi.
Tegu on ühe suurima saarega Baikali järves. Asula lähedal, kus meie laagris olime, paikneb üks Aasia üheksast kõige pühamast paigast - Shamaanikalju.
See on kalju, mille koopas elas üks võimsamaid budistlikke shamaane.
...Looduslikult on see paik väga kaunis - kõrgete kaljude all sügav vesi lainetamas, kaldast veidi eemal omakorda väikese saarekesena sama Shamaanikalju.
Pikad liivarannad, lõputud stepid, mäenõlvadel kasvavad metsatukad - loodus on seal kaunis.
Külastasime ka ühte ehtsat burjaatide küla. Taaskord tüüpiline vene küla, ainult et arengus ülemöödunud sajandi algusesse pidama jäänud.
Lehmad külatanumail oli täiesti tavaline vaatepilt.
Koerte kohta võis kasutada sitaati, et "Milleks Siberisse loomaarste vaja? Loodus teeb oma valiku!". Koeri oli seal nii nelja kui kolmejalgseid, jooksvaid kui lonkavaid, elusaid kui surnuid.
Ainus kass, keda õnnestus Siberis viibimise jooksul näha, viskas ka sussid kümne minuti jooksul. Seda kohalike koerte kaasabil, kes otsustasid kassi peal jahivõtteid harjutada.
Ahjah - teised nägid külavahel jalutades ühe kassi käppa ka, mida lapsed mänguasjana kasutasid. Tuleb välja, et Siberis kassidel pikka iga ei ole...
Entusiastlikumad (ehk siis need, kelle seedimine kannatas veel istumist ja raputamist) laenutasid päevaks jalgrattad ja suundusid saart avastama. Veidi laisemad (ehk siis need, kellel põhi juba korralikult alt lennanud) rääkisid kohaliku autojuhi pehmeks ja tegid väikese saaretuuri.
Kuigi meie uues "kodukandis" kuritegevusega eriti probleeme ei tundunud olevat, siis hoiatas meie majaperenaine ometi rattureid, et oma sõiduriista ei maksa tänavale seisma jätta.
"Pjat minut i vsjo!" (Siberi sitaat) oli tema kommentaar rattaid väravast õuele lükates.
Igal juhul tasusid väikesed ringreisid mööda saart end ära. Seda eriti eksootika mõttes.
Ratturid sattusid linnaserval prügimäele. Sõna otseses mõttes siis "prügi mäele".
Mööda mäenõlva tõusid tipu poole üha uued ja uued prügihunnikud. Nõnda kilomeetrite viisi. Ja nii kaugele kui silm metsa all ulatus - ka seal oli prahti ja prügi kõikjal. Valik oli suur - ent mitte eriti ahvatlev. Eriti arvestades kõikjal heljuvat imalat mädaneva biomassi lehka.
Millegipärast nn. "ametlike" ringsõitude käigus turiste selle mäe juurde ei viidud. Kuigi läbi prügila oleks olnud otsem tee saare keskpaika.
Selle eest õnnestus ringreis läbi viia kahe eriti meremõrtsuka välimusega kaagi juhtimisel.
Üks logistas oma bussiga, teine Ladaga, nõnda mäenõlvasid mööda üles ja alla. Ja nõlvad olid kõrged ja pikad. Sellal kui üks masin oli sügaval orupõhjas, paistis teine mäeharjal kui kirbusitt tuuleklaasil.
...Sellel ringreisil sain ka oma teise suure üllatuse osaliseks Siberis.
Nimelt kui peatusime väikese mudajärvekese (ravimuda!) ääres, et veidi supelda, siis sõitsid mõlemad kaagid bussiga edasi lähimasse külla, et meid tunni-pooleteise pärast peale haarata uuesti.
Alles siis, kui buss tolmupilve kadus, meenus, et olin unustanud oma fotokakoti bussi tagaistmele.
Mis seal ikka. Kandsin selle kohe maha - tundes-teades Siberi kombeid, siis "pjat minut i vsjo".
Seda suurem oli aga üllatus, kui bussi naastes leidsin oma asjad endiselt tagaistmelt. Ja kõik oli ka alles, mis bussi jäi.
Tõsi küll - kotis oli sobratud. Ent küllap ei tundunud seal olev kraam kaakidele piisavalt väärtuslik, et selle nimel riskida.
---
Kuues päev.
Viina maitset enam ei tunne.
Seda peaks võtma vist ohumärgina?
OK, võtame!
---
Pikapeale kaotas aeg oma tähenduse. Lõpuks jõudsime seisu, kus keegi ei teadnud enam, mis nädalapäev parasjagu on. Rääkimata kuupäevast. Ja ega see suurt kedagi ka huvitanud.
Kas oli möödas vaid nädal, kuu või aasta - see tundus Siberis viibides täiesti tühine.
Aega arvestati pigem söögist söögini ja päikesetõusust loojanguni.
Nagu kadus huvi ka maailmas toimuva vastu.
Kui sõidu eel oli kuumaks teemaks, et kas Vene-Gruusia sõda jõuab meie Siberis oleku ajal taaspuhkeda või mitte, siis viibides juba tuhandete kilomeetrite kaugusel konfliktikoldest, ei puudutanud see enam kedagi. Isegi igasugused muud uudised olid suhteliselt teisejärgulised.
Veidi elevust tekitas vaid uudis, et Eestis on vaid kümme kraadi sooja. See pani kahjurõõmsalt irvitama isegi need, kellele muidu igapäevased 30 kraadi vastumeelsed olid.
Kusjuures selline apaatia maailmas toimuva vastu kandus edasi ka Eestis olles. Vähemalt ei ole siiani tekkinud vähimatki soovi viia end kurssi uudistega või vahepeal toimunuga.
Samamoodi arenes pikapeale välja ka minnalaskmismeeleolu ehk pohhuism.
Täiesti ükskõik oli sellest, kas söök võtab kõhu lahti või mitte. Või kas bussis on kitsas või mitte. Või kas kalasupist vaatavad vastu kalasilmad (vahepeal kelmikalt silma pilgutades) või mitte. Või kas peldik ajab üle või mitte.
Sellele pohhuismile järgnes rõõm pisiasjadest. Näiteks võimaluse üle kord päevas käsi pesta. Või õnn pääseda esimesena puhtaksküüritud põrandaga peldikusse. Või sportlik huvi selle vastu, mitu korda pererahvas päevas sital käib (fikseeritud rekord kuulus peretütrele - 4 korda tunni aja jooksul). Või võimalus korraks saunas käia...
SAUN!
Kui see idee välja käidi, ei uskunud keegi oma kõrvu. Ent siiski-siiski. Selline võimalus avanes.
Jah. Lõpuks avanes võimalus ihule veidi vett visata. Saun ise oli küll jahe, aga kolmekümnekraadise palavuse puhul ei pakkunud leiliviskamine ka vähimatki huvi.
See-eest sai suurem tolm ihult maha loputatud - mis küll lühikese teekonna jooksul saunast koduni uuesti ihule koguneda jõudis.
Huvitav oli silt sauna seinal. Vaba tõlge:
"Kallid venelastest külalised.
Sauna pesukausid on mõeldud näo ja keha pesemiseks.
Kui te pesete neis oma jalgu ja saapaid, siis käitute nagu barbarid.
Ärge unustage - sa saad ainult seda, mida ise annad!
Teie kaasmaalased."
Hiljem söögilauas.
Virg: "Tõenäoliselt on see väga hea saun, sest seda ju köetakse!"
Pool minutit hiljem.
Virg: "Kuidas see jutt jälle sitani jõudis? Põikas korraks sauna, pool minutit oli seal ja jälle sitt..."
---
Samas linnakeses turgatas ettevõtliku vaistuga eestlastele pähe ka geniaalne äriidee.
Nimelt asutada linnakese esimene tasuline prill-lauaga peldik!
Mõeldud peamiselt turistidele, kellele jalalihaste trenn augu kohal kükitades liiga kurnavaks muutunud.
Ühtlasi avada peldiku kõrval ka õllekas (et turistidel oleks tihedamalt põhjust peldikus käia) ning näksimiseks pakutava kala peale puistada veidi purgeeni (Siberis ei kahtlusta keegi, et kõhulahtisus pahatahtlikult esile kutsutud on).
Selline idee teeks tulevasess turistimekas meid ratsa rikkaks.
Ainus oht, mille tõttu ka idee ellu viimata jäi, oli oma tegevusega kohalikule maffiale silma jäämine.
Ei oleks just meeldiv uudistest lugeda, et "eestlasest peldikupidaja leiti tapetuna linnatänaval, prill-laud pähe tõmmatud" või siis "tualetiärimehe uputamisel kasutati betoonkingade asemel WC-potti".
Selle asemel turgatas helgematel peadel mõtteisse hoopis idee laenutada villis ja sõita sellega kaugele steppi.
Nii kaugele, et külarahvale paistaks vaid väike kükitav täpike ja kaks punnis silma keset trööstitut maastikku.
Mille peale mõni meenutas muidugi vanu rahvatarkusi, et Siberis sital käies on vaja kahte keppi (kepikõndijatel seega oluliselt lihtsam elu sealkandis) - ühte selleks, et selle najale toetuda; teist aga selleks, et karusid eemale peletada...
---
Ilusatest looduselamustest õnnestus Olhonil näha veel äikesetormi.
Päikeseloojang ja äikesetorm üheaegselt, taamal mäed ja ees sillerdamas järvevesi - taolist vaatepilti eriti tihti ei kohta.
Meil õnnestus see ära näha.
...Ja oligi aeg saarelt lahkuda.
Pärast südantlõhestavat ja pisaraterohket hüvastijättu pererahvaga, mille käigus meid (millegipärast) tagasi kutsuti, järgnes ärasõit. Kõik ruttasid randa, kohe-kohe saabuvat laeva ootama.
Ent hetkeks lahvatanud optimism kadus kiiresti.
Kuna laev oli otsustanud rikki minna (ikkagi hooaja esimene sõit), siis ootas meid ees tundidepikkune passimine lõõskava päikese käes.
See oli moment, mil kadus pikemaks ajaks igasugune huvi rannamõnude vastu. Sest - rüübata peaaegu keemistemperatuurini viidud viina, samal ajal kuumal liival külitades - sellele mõeldes tuleb praegugi vastikustunne peale.
...Lõpuks laeva saabudes oli arvestatav osa rannas vedelejaist saavutanud staadiumi, kus laevatrapile tõus osutus väga keeruliseks ülesandeks.
Edasine teekond - esmalt 3 tundi laevaga vales suunas sõitmist, seejärel 4 tundi õiges suunas liikumist ning seejärel 8 tundi bussis loksumist - on suurelt jaolt mälust pühitud.
Ahjah - vahepeal oli mingi sõnelemine ühe saksa vanahärrast turistiga, kellele ei meeldinud, kui eestlased liiga tihti tualetti (SEAL OLI PRILL-LAUD!!!) külastasid. Aga see selleks...
---
ULAN-UDE.
Edasi liikusid asjad juba valdavalt ülesmäge.
Saabudes Ulan-Ude'sse majutati meid jurtadesse. Kuitahes askeetlikud need ka ei olnud - seal oli vähemalt mingigi pesemisvõimalus.
...Samuti vahetas liha välja seni igapäevaseks toiduks olnud kala. Ja portsjonid olid võrratult suuremad. Ühtlasi ka seeditavamad - enam ei pidanud kogu aeg pöialt ees hoidma.
Sedagi kohta iseloomustab väga hästi väljend "vene linn".
Ainsa erinevusena peatänav, mis meenutas pigem mõnd Vahemere äärset linna ning maailma suurim Lenini pea.
22 tonni kaaluv skulptuur on püstitatud linna peaväljakule ja pidavat ühtlasi oma suuruse tõttu kuuluma ka Guinessi rekordite raamatu nominentide hulka.
...Külaskäik kohalikku vabaõhumuuseumi tutvustas ehedalt vene töökultuuri.
Järgmisel päeval pidid seal toimuma suured pidustused, kuhu ka kohalik president (Burjaatia president siis eeldatavasti) kohale ilmuma pidi.
Sestap asfalteeriti ja küüriti ja kohendati vabaõhumuuseumis kõike.
Töö Potjomkini külas ise nägi välja aga selline:
- Asfalteerimine. Paar kilist töölist viskasid asfaldisegu murule. Kolmas hõõrus seda labidaga laiali. Lõpuks, kui midagi teetaolist oli valminud ning teerulli oodata võis - siis tuli mingi kohalik vend ja sõitis värskelt asfalteeritud teest üle, rõõmsalt rehvijälgi asfaldi sisse pressides. Loomulikult istusid kilid kõik samal ajal tee ääres ja jälgisid apaatsete nägudega toimuvat, üritamatagi jälgi uuesti asfaldiga katta.
- Lillede istutamine. Kuna tööde algusega oldi (nagu ikka) viimasele momendile jäädud, siis polnud mõtet peenardele enam lilli istutada. Sestap tõmmati enam-vähem sirged vaod mulla sisse, kuhu hommikuks torgati suurem kogus kohalikust lillepoest ostetud lilli. Et need siis õhtul pärast pidustusi taas üles noppida ja kodudesse laiali kanda.
- Peldikute paigaldamine. Üllatuslikult nägime esimest korda Venemaal viibimise jooksul vabaõhupeldikuid. Noh, neid plastikust kuute, kus isegi PRILL-LAUD eksisteerib. Ent - kuna kohalikud ei osanud selliste ilmaimedega suurt midagi peale hakata, siis tõsteti peldikud kõik ühte puntrasse, enamus suisa uksed üksteise vastas.
Kõige eelneva kõrval kahvatus nii väljapanek kohalikest hõimurahvastest kui ka ülevaated vanausulistest, kasakatest, budistidest ja teistest piirkonda aja jooksul asustanud tegelastest.
---
BUDISTID JA VANAUSULISED.
Vajakajäämist vabaõhumuuseumis korvas veidi külaskäik budistide kloostrisse ja vanausuliste külla.
Kuigi jah...
Võrreldes traditsiooniliste budistide kloostritega, meenutas külastatud paik pigem nõukaaegset autobaasi, mille tööliskond korraga üksmeelselt budismi vastu võtta otsustas.
Sedavõrd ligadi-logadi oli kohapeal kõik, ülepeakaela (loe: pohhuistlikult) valmis nikerdatud ja süüdimatult välja mängitud.
Olgu siis alumisest lõualuust ilma jäänud tiigrikuju, templis mobiiltelefoniga rääkiv mungaeelik või suveniirimüügiplatsid peatemplis.
...Seevastu vanausuliste külas tundus kõik palju ehedam. Seda küll hetkeni, mil selgus tõde...
Aga alguses viidi meid vanausuliste püha mäe juurde, mille tipult avanesid tõesti hingematvad vaated. Siis tervitati lauluga nii mäe juures kui ka külas endas.
...Õnnestus kohaliku papi (õigeusu preester) poolt asutatud koduloomuuseumis käia. Viimane, kusjuures, oli tõeline vaatamisväärsus! Väljapanek, mille mees oma kätega ümbruskonnast kokku kogunud, andis silmad ette mõnelegi suurele muuseumile. Ning eksponaadid, mis seal lihtsalt nurgas seisid, maksaksid läänes meeletuid varandusi.
Järgnes lõunasöök vanausuliste seltsis, mida aitas alla loputada suur kogus samagonni. Kere ägisema paneva söömaaja jooksul lausuti traditsioonilisi tooste, jõudes lõpuks ka sünnipäevalapse Krõõda äramainimiseni. Siis ta veel ei teadnud, et...
...tema sünnipäev saab ka tema abiellumise päevaks.
Kuna söögile järgnevalt etendati meile ka kohalikke pulmatraditsioone, mille käigus Krõõt pruudiks valiti. Arvestades kogu protsessi keerukust - eelistaks ise küll pigem Eestis abielluda.
Lõpuks, kui etendus läbi, tuli ka tõde päevavalgele. Nimelt langesid vanausuliste trupi juhi huulilt saatuslikud sõnad: "...meie arvukate Ameerika turneede käigus...".
Selge siis...olime sattunud taaskord turistilõksu.
Ent - arvestades täispugitud kõhtu ja mõnusat samagonni - ei morjendanud see suurt mitte kedagi.
---
ÄRASÕIT.
Ja oligi aeg nina taas Eesti poole pöörata.
Esimese katsumusena ootas ees läbi öö kestev rongisõit Ulan-Ude'st Irkutskisse.
Et kõik olid teekonnaks hoolikalt valmistunud (pudelikõlina ja kuivatatud kala lõhna järgi arvestades) tõotas reis kujuneda talutavaks.
Mida ta põhimõtteliselt oligi - kuigi vahepeal käidi naaberkupeedest manitsemas, et ei maksa liiga valjult laulda.
Lõppkokkuvõttes aga ei vaadanud meid vagunis keegi halvustavalt. Välja arvatud üks kolmekümne kanti mees, kel tundus olevat kaks alaealist tütart. Hiljem selgus, et üks neist alaealistest on hoopis teise tüdruku ema.
Kiired arvutused näitasid, et antud juhul sünnitati laps 13-14 aastaselt. Kohalik kultuur vist...
Ja oligi nagu kõik.
Edasine möödus otsekui linnulennul: lennukile - lennukilt maha, lennukile - lennukilt maha. Lõpuks veel bussiga logistamine ja oligi koduuks silme ees.
Möödus päev, kaks - ning tekkis igatsus Siberi järele. Seda muidugi alles siis, kui mõnusalt dushi all ligunetud ja üle pika aja normaalses voodis magatud.
Taoliste reiside-rännakutega on ikka nii - kui ühel hetkel tunnedki, et "nüüd küll aitab", siis hiljem toimuvale tagasi mõeldes tahad veel ja veel.
Sellest ütluski - "Siber on parem kui seks!".
Õnneks lohutab see, et järgmisel aastal on planeeritud poolteist kuni kaks kuud Siberis veeta.....
---
SIBERI SITAADID:
"Läks põhi, mingu ka mõistus!"
"Kui oled ühes vene perifeerialinnas käinud, siis oled sa kõigis käinud!"
"Kas mulle ainult tundub, või on Eestis elu ilusam?".
"Ilusam - aga samas igavam!"
"Sellist lubadust ma küll andnud ei ole..."
"Siin pole ka metsa, kuhu sitale minna!"
"SIBERIS ESTEETIDELE KOHTA EI OLE!!!"
"Milleks Siberisse loomaarste vaja? Loodus teeb oma valiku!"
"Pjat minut i vsjo!"
"Siberis füüsikaseadused ei kehti."
"Sitaks oleks siin tegevust."
"Sitta tehaksegi ju..."
"Venemaal viibimine on nagu demineerimine - eksida saad vaid korra."
"Kes ütles, et kõndimiseks teed on vaja?"
"Esimene hoiatus juba tuli!"
"Kui kusel käies peeretada ei ürita, siis püsib olukord kontrolli all."
"Nagu jäätisepallidele valaks siirupit."
"Sõna otseses mõttes "roheline" eluviis."
"Mida vähem sööd, seda rohkem aega peldikuni."
"Siber on parem kui seks!"
---
FOTOGALERIID:
Baikal, Listvjanka, Olhoni saar
Irkutsk, Ulan-Ude, budistid ja vanausulised
kolmapäev, 17. juuni 2009
Suvitajatele
"Eesti ajal puhkas Pärnus pööbel, eliit käis Narva-Jõesuus!".
Tõepoolest: Pärnu rand näib Narva-Jõesuu 12-kilomeetrise liivaranna kõrval välja nagu lombi serv.
www.arileht.ee/artikkel/471452
Tõepoolest: Pärnu rand näib Narva-Jõesuu 12-kilomeetrise liivaranna kõrval välja nagu lombi serv.
www.arileht.ee/artikkel/471452
pühapäev, 24. mai 2009
Tõde ja tõde
"Kui mingi asja-nähtuse-koha seletamisel on mitu üksteisele vastukäivat lugu, siis ei sega see lugude rääkijaid ja vastuvõtjaid. Kõik lood on õiged."
(Mare Kalda)
(Mare Kalda)
neljapäev, 14. mai 2009
NO KUIDAS IKKAGI SAADA KOOSA KÜLA JUNNIVABAKS???
PALJU HÄID MÕTTEID!!!
www.ekspress.ee/2009/05/14/eesti-uudised/41664-kuidas-paasta-eesti
V. ütleb:
Jaa..
Väga kvaliteetset infot tuleb sealt mõttetalgutelt..
Mulle meeldib see kanepipõldude värk..
Teatatavasti on nendel isesüttimise omadus...
Eesti kohal oleks siis aasta läbi kanepipilved..
Mis võiks olla ilusam kui elu, mis võiks olla kaunim veel kui surm...
www.ekspress.ee/2009/05/14/eesti-uudised/41664-kuidas-paasta-eesti
V. ütleb:
Jaa..
Väga kvaliteetset infot tuleb sealt mõttetalgutelt..
Mulle meeldib see kanepipõldude värk..
Teatatavasti on nendel isesüttimise omadus...
Eesti kohal oleks siis aasta läbi kanepipilved..
Mis võiks olla ilusam kui elu, mis võiks olla kaunim veel kui surm...
laupäev, 2. mai 2009
Neeger on neeger
"Öeldakse, et ära anna abivajajale kala, anna talle õng. Mustale võid anda õnge või kala, mõlemast jääd ilma ja temal on tunni aja pärast kõht tühi!"
(Tõnis Lepp)
paber.ekspress.ee/viewdoc/FF47832461F01FA8C22575A6002F653A
(Tõnis Lepp)
paber.ekspress.ee/viewdoc/FF47832461F01FA8C22575A6002F653A
neljapäev, 30. aprill 2009
Ja saaga jätkub...
- Kuradi liiklupolitseinikud!
- Mis siis juhtus?
- Ah, load võtsid ära!
- Mille eest siis?
- Kleepisid ennast külge nagu alati, igasuguste tühjade asjade pärast, millegagi ei olnud rahul. Auto number on must, apteeki pole, vahukustutit ei ole, sõitsin punasega üle ristmiku, põrutasin vastassuunavööndisse, purjus.....
- Mis siis juhtus?
- Ah, load võtsid ära!
- Mille eest siis?
- Kleepisid ennast külge nagu alati, igasuguste tühjade asjade pärast, millegagi ei olnud rahul. Auto number on must, apteeki pole, vahukustutit ei ole, sõitsin punasega üle ristmiku, põrutasin vastassuunavööndisse, purjus.....
teisipäev, 21. aprill 2009
Ei mingit privaatsust...
Kaidi ütles:
sind on märgatud:)
Kaidi ütles:
Privaadi aknast on hästi su maja juurde näha:D
sind on märgatud:)
Kaidi ütles:
Privaadi aknast on hästi su maja juurde näha:D
neljapäev, 16. aprill 2009
Elust enesest
Politseinik peatab tänaval kergelt tuigerdava meeskodanik Marko ja küsib:
"Härra, kuhu te lähete?"
Marko: "Tuleb minna kuulama loengut alkoholi kahjulikkusest."
Politseinik: "Kes teile praegu, südaööl, loengut pidama hakkab?"
Marko: "Eks ikka naine ja ämm loomulikult."
"Härra, kuhu te lähete?"
Marko: "Tuleb minna kuulama loengut alkoholi kahjulikkusest."
Politseinik: "Kes teile praegu, südaööl, loengut pidama hakkab?"
Marko: "Eks ikka naine ja ämm loomulikult."
pühapäev, 5. aprill 2009
Tartust
"Ma ei olnud nii väikeses maakohas olnud pärast 15aastasena Aafrikas käimist! Ma tundsin, et tartlased tundsid samamoodi."
(Sei Takano)
www.ekspress.ee/2009/04/05/meelelahutus/40706-diskofanatt-sei-takano-lihtne-elu-tallinnas
(Sei Takano)
www.ekspress.ee/2009/04/05/meelelahutus/40706-diskofanatt-sei-takano-lihtne-elu-tallinnas
kolmapäev, 25. märts 2009
Eksperiment
Algus kolmapäeval, 25.03.2009 kell 1500.
Kuna mu (auto)juhiload aegusid ning uute lubade kätte saamiseni olin nädal aega ilma juhtimisõiguseta, siis otsustasin teha eksperimendi, et kuidas reageerivad MSN-kasutajad sellele, kui MSN kasutajanimes on ära märgitud minu kohta, et "juhilubadeta".
Koheselt reageerinute arv ja nende reageeringud allpool.
Reageeringute arv: 18
Reageeringud:
"...on sul üldse lubasid kunagi olnud? ahh?"
"...ja kauaks siis?"
"...või jäid vahele või midagi? :D"
"...kuidas Sa täna sünnipäevale lähed, kui Sul lube pole :D?"
"...jõid vä?"
"...kaotasid load ära ? või võeti ?"
"...no nii kuidas sa siis lubadest ilma jäid?"
"...mis juhtus?"
"...heh.. tegid pätti?"
"...mõttes mis...juhilubadetta...tegid lollusi"
"...keda sa lolliks pead?"
"...alles said load"
"...jäid vahele"
"...no juhtub"
"...kaastunne"
"...oi oi kes siis lubadeta kimab?"
"...aa niipalju kui aru sain siis ei peagi lube enam kaasas tassima"
"... vähemalt on tasku kergem siis"
"...wrong turn?"
"...kus su load siis on?:D"
"...mis tegid ssi?"
"...politseionud võtsid ära we?:D"
"...millega siis hakkama said või kaotasid load"
"...aga kuhu nad siis lännu on?:D"
"...kas kihutasid"
"...ületasid kiirust?, nähud?"
"...kaotasid ära?"
"...unustasid Jõhvi?"
"...koer sõi ära?"
"...mis su juhilubadega juhtus:P"
"...ära võeti"
"...ületasid kiirust jah"
"...juuuuuatäis"
"...udutuli põles"
"...ja ei omanud ohukolmnurka"
"...ülevaatus oli tegemata"
"...ei laskunud vanamutti üle teee"
"...või käisid joomas ja rahakott varastati ära, lasid mingil mimmil ennast moosida ja nii ta läks"
"...nii paiposs sa ka ei ole"
"...raudselt politseid häirisid su suured karvased täringud peegli küljes ja roosa karvkattega rool"
"...ja siis olid rattal kindlasti tulekesed, pimedas sõidad siis änksalt pöörlevad"
"...hakkasid roheliseks ? spetsialiseerusid jalameheks?"
"...käi jala siis ja terviseks"
"...ma oleks pakkunud ka, et Sul polegi lube kunagi olnud.. aga siis tuli mul meelde, et kuidagi pidid Sa seda autot ju rentida saama"
"...nüüd pakuksin, et tegu on kas siiski karvaste täringutega või siis on autojuhi sügis, ehk vahtralehed langesid maha"
"...kuigi muidugi olles kuulnud väljavõtteid Sinu senisest sõidupäevikust, siis võiks liiklusseadusesse eraldi trahvimäära sisse kirjutada sellele, kes Sulle alguses kunagi load üldse kätte andis :D"
"...aga no kui variante tahad, siis ühena võiks näiteks välja tuua võimaluse, et hädasti oli vaja märga puud süüdata.. ning ainukese süütetabletina olid kaasas juhiload"
"...mhmh.. korralik selles mõttes, et pole täis peaga rooli istunud.. ega ka tühja peaga :D ei no ma mõtlesin neid teie kaskojuhtumeid"
"...ma mõtlesin, et ei hakka seda esimeseks pakkuma, kuna see on mage vabandus"
Kuna mu (auto)juhiload aegusid ning uute lubade kätte saamiseni olin nädal aega ilma juhtimisõiguseta, siis otsustasin teha eksperimendi, et kuidas reageerivad MSN-kasutajad sellele, kui MSN kasutajanimes on ära märgitud minu kohta, et "juhilubadeta".
Koheselt reageerinute arv ja nende reageeringud allpool.
Reageeringute arv: 18
Reageeringud:
"...on sul üldse lubasid kunagi olnud? ahh?"
"...ja kauaks siis?"
"...või jäid vahele või midagi? :D"
"...kuidas Sa täna sünnipäevale lähed, kui Sul lube pole :D?"
"...jõid vä?"
"...kaotasid load ära ? või võeti ?"
"...no nii kuidas sa siis lubadest ilma jäid?"
"...mis juhtus?"
"...heh.. tegid pätti?"
"...mõttes mis...juhilubadetta...tegid lollusi"
"...keda sa lolliks pead?"
"...alles said load"
"...jäid vahele"
"...no juhtub"
"...kaastunne"
"...oi oi kes siis lubadeta kimab?"
"...aa niipalju kui aru sain siis ei peagi lube enam kaasas tassima"
"... vähemalt on tasku kergem siis"
"...wrong turn?"
"...kus su load siis on?:D"
"...mis tegid ssi?"
"...politseionud võtsid ära we?:D"
"...millega siis hakkama said või kaotasid load"
"...aga kuhu nad siis lännu on?:D"
"...kas kihutasid"
"...ületasid kiirust?, nähud?"
"...kaotasid ära?"
"...unustasid Jõhvi?"
"...koer sõi ära?"
"...mis su juhilubadega juhtus:P"
"...ära võeti"
"...ületasid kiirust jah"
"...juuuuuatäis"
"...udutuli põles"
"...ja ei omanud ohukolmnurka"
"...ülevaatus oli tegemata"
"...ei laskunud vanamutti üle teee"
"...või käisid joomas ja rahakott varastati ära, lasid mingil mimmil ennast moosida ja nii ta läks"
"...nii paiposs sa ka ei ole"
"...raudselt politseid häirisid su suured karvased täringud peegli küljes ja roosa karvkattega rool"
"...ja siis olid rattal kindlasti tulekesed, pimedas sõidad siis änksalt pöörlevad"
"...hakkasid roheliseks ? spetsialiseerusid jalameheks?"
"...käi jala siis ja terviseks"
"...ma oleks pakkunud ka, et Sul polegi lube kunagi olnud.. aga siis tuli mul meelde, et kuidagi pidid Sa seda autot ju rentida saama"
"...nüüd pakuksin, et tegu on kas siiski karvaste täringutega või siis on autojuhi sügis, ehk vahtralehed langesid maha"
"...kuigi muidugi olles kuulnud väljavõtteid Sinu senisest sõidupäevikust, siis võiks liiklusseadusesse eraldi trahvimäära sisse kirjutada sellele, kes Sulle alguses kunagi load üldse kätte andis :D"
"...aga no kui variante tahad, siis ühena võiks näiteks välja tuua võimaluse, et hädasti oli vaja märga puud süüdata.. ning ainukese süütetabletina olid kaasas juhiload"
"...mhmh.. korralik selles mõttes, et pole täis peaga rooli istunud.. ega ka tühja peaga :D ei no ma mõtlesin neid teie kaskojuhtumeid"
"...ma mõtlesin, et ei hakka seda esimeseks pakkuma, kuna see on mage vabandus"
pühapäev, 15. märts 2009
Niuded
Marko ütleb:
Jaaajaaa...ega pahadele tüdrukutele tulebki pepu peale laksu anda...
...niuetega
Neiu ütleb:
Mis on niuded?
(möödub hetk)
Neiu ütleb:
http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=15&i=518135&t=518127
B. ütleb:
Oi issand :D
v ütleb:
/me irnub: eino naiste foorumid on ikka klassika...
v ütleb:
Hoolimata sellest, kes seal sõna võtavad... ja võiks pakkuda, et enamus naised usuvad...
(möödub veidi aega)
Neiu ütleb:
Nüüd ma tean!
Neiu ütleb:
RISTLUUD!
(möödub veel veidi aega)
Neiu ütleb:
Oot...mis on Sinu ristluul ja minu tagumikul koos teha???
Jaaajaaa...ega pahadele tüdrukutele tulebki pepu peale laksu anda...
...niuetega
Neiu ütleb:
Mis on niuded?
(möödub hetk)
Neiu ütleb:
http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=15&i=518135&t=518127
B. ütleb:
Oi issand :D
v ütleb:
/me irnub: eino naiste foorumid on ikka klassika...
v ütleb:
Hoolimata sellest, kes seal sõna võtavad... ja võiks pakkuda, et enamus naised usuvad...
(möödub veidi aega)
Neiu ütleb:
Nüüd ma tean!
Neiu ütleb:
RISTLUUD!
(möödub veel veidi aega)
Neiu ütleb:
Oot...mis on Sinu ristluul ja minu tagumikul koos teha???
Tartu
Marko ütleb:
Sa oled tõesti LIIGA KAUA Tartus olnud... :D
B. ütleb:
Arvad, et asi paraneb kui Tallinnas tagasi olen? :D
B. ütleb:
Arvad, et enam üldse on lootust? :D
Marko ütleb:
Ei ole lootust...aga siin sulanduksid vähemalt... :D
B. ütleb:
Aga Tartus oleksin kirkaim värv paletis?
Marko ütleb:
Pigem säravaim hull palatis...
Sa oled tõesti LIIGA KAUA Tartus olnud... :D
B. ütleb:
Arvad, et asi paraneb kui Tallinnas tagasi olen? :D
B. ütleb:
Arvad, et enam üldse on lootust? :D
Marko ütleb:
Ei ole lootust...aga siin sulanduksid vähemalt... :D
B. ütleb:
Aga Tartus oleksin kirkaim värv paletis?
Marko ütleb:
Pigem säravaim hull palatis...
neljapäev, 12. märts 2009
Käitumisõpik meestele
1. peatükk.
KOJUTULEK
Stsenaarium nr.1
Peale "niisket" õhtut jõuad koju kell 05:38.
Hiilid ettevaatlikult uksest sisse ja sulged selle hääletult.
Võtad kingad jalast, esikus tuld põlema ei pane.
Lähed sokkis kööki, avad hääletult külmiku ukse ja jood natuke toormahla, et hullemad aurud kaoksid ja vedeliku kaotust leevendada.
Hiilid vaikselt vannituppa ja lased kraanist ettevaatlikult paar tilka vett hambaharjale. Ei kurista, aga loputad ettevaatlikult ja sülitad ettevaatlikult. Kused hääletult ja ei lase isegi vett peale.
Riided võtad seljast elutoa poolel ja viimased meetrid roomad voodini, üritad libistada ennast teki alla.
Ja mis juhtub?
Naine istub täiesti ärkvel, suunurgad vahus ja karjub: KUS KURADI KOHAS SA OLID?
Stsenaarium nr.2
Tuled koju samal ajal ja üritad võtit lukuauku toppida, ise samal ajal ropendades ja karjudes, niikaua kuni äratad kõik naabrid ja ümberkaudsed koerad.
Kui lõpuks ukse lahti saad, siis virutad ta nii kinni et raamid värisevad.
Tormad esikusse ja koperdad riidekapi otsa ise samalajal kirudes ja tagudes rusikatega seina.
Lendad kööki. Avad külmiku ukse nii, et kõik purgid ja topsid lendavad põrandale. Jood piima otse pakist ja röhitsed nii et aknad ähvardavad puruneda.
Hirmsa kolinaga leiad vannitoa ukse, sisened ja kused sorinal. Igaksjuhuks tõmbad kaks korda vett.
Pesed hambad, vesi voolab samal ajal täiega.
Kuristad kurku, ise samal ajal lauldes.
Tuigerdad seintelt tuge otsides magamistuppa.
Lööd jalaga ukse lahti ja karjud: NÜÜD HAKKAME N****MA!
Ja mis juhtub?
Naine magab õiglast und, ei kuule ega näe. Raudselt.
* * * * *
Ekspertkommentaar:
M. ütleb:
Ühesõnaga "Loud noise save lives"
KOJUTULEK
Stsenaarium nr.1
Peale "niisket" õhtut jõuad koju kell 05:38.
Hiilid ettevaatlikult uksest sisse ja sulged selle hääletult.
Võtad kingad jalast, esikus tuld põlema ei pane.
Lähed sokkis kööki, avad hääletult külmiku ukse ja jood natuke toormahla, et hullemad aurud kaoksid ja vedeliku kaotust leevendada.
Hiilid vaikselt vannituppa ja lased kraanist ettevaatlikult paar tilka vett hambaharjale. Ei kurista, aga loputad ettevaatlikult ja sülitad ettevaatlikult. Kused hääletult ja ei lase isegi vett peale.
Riided võtad seljast elutoa poolel ja viimased meetrid roomad voodini, üritad libistada ennast teki alla.
Ja mis juhtub?
Naine istub täiesti ärkvel, suunurgad vahus ja karjub: KUS KURADI KOHAS SA OLID?
Stsenaarium nr.2
Tuled koju samal ajal ja üritad võtit lukuauku toppida, ise samal ajal ropendades ja karjudes, niikaua kuni äratad kõik naabrid ja ümberkaudsed koerad.
Kui lõpuks ukse lahti saad, siis virutad ta nii kinni et raamid värisevad.
Tormad esikusse ja koperdad riidekapi otsa ise samalajal kirudes ja tagudes rusikatega seina.
Lendad kööki. Avad külmiku ukse nii, et kõik purgid ja topsid lendavad põrandale. Jood piima otse pakist ja röhitsed nii et aknad ähvardavad puruneda.
Hirmsa kolinaga leiad vannitoa ukse, sisened ja kused sorinal. Igaksjuhuks tõmbad kaks korda vett.
Pesed hambad, vesi voolab samal ajal täiega.
Kuristad kurku, ise samal ajal lauldes.
Tuigerdad seintelt tuge otsides magamistuppa.
Lööd jalaga ukse lahti ja karjud: NÜÜD HAKKAME N****MA!
Ja mis juhtub?
Naine magab õiglast und, ei kuule ega näe. Raudselt.
* * * * *
Ekspertkommentaar:
M. ütleb:
Ühesõnaga "Loud noise save lives"
kolmapäev, 4. märts 2009
Uued koolituskursused!
UUS KOOLITUS JUBA TÄNA!
"Kuidas leida vaenlasi ja ärritada inimesi".
Edasijõudnutele järgmine faas:
"Kuidas hoida ning ärritada vaenlasi".
Seejärel (kolmas faas):
"Vaenu ülevalhoidmine taskukohaste vahenditega majanduslanguse tingimustes".
Järgmine etapp (pärast vaheeksameid):
"Vaenueksport: kuidas leida mõjukaid vaenlasi välismaalt".
Lõppastme koolitus:
"Elu teises ilmas. Vaenlastega või vaenlasteta?".
Valgustatuse uus aste (surmajärgne):
"Vaen - see olen mina!".
Suurimad tänud koolitusfirma nooremosanik Virgile koolituspaketi koostamise eest... :)
"Kuidas leida vaenlasi ja ärritada inimesi".
Edasijõudnutele järgmine faas:
"Kuidas hoida ning ärritada vaenlasi".
Seejärel (kolmas faas):
"Vaenu ülevalhoidmine taskukohaste vahenditega majanduslanguse tingimustes".
Järgmine etapp (pärast vaheeksameid):
"Vaenueksport: kuidas leida mõjukaid vaenlasi välismaalt".
Lõppastme koolitus:
"Elu teises ilmas. Vaenlastega või vaenlasteta?".
Valgustatuse uus aste (surmajärgne):
"Vaen - see olen mina!".
Suurimad tänud koolitusfirma nooremosanik Virgile koolituspaketi koostamise eest... :)
teisipäev, 17. veebruar 2009
Närvide mäng
"Need inimesed, kes viimastel kuudel on mu närvidega mänginud, võiksid aru saada, et sedasi ei ole nad kuidagi kaasa aidanud mu olukorra paranemisele.
Pigem on nad hetkeseisu veelgi hullemaks muutnud.
Ning ärgu siis imestagu, kui ma ühel hetkel suhtlemise lõpetan või kõik närvidele käijad peesse saadan.
Sest mul ei ole vaja rohkem seda, et mu närve läbi kõrvetataks.
Ma olen väsinud ja ei viitsi ega vaevu rohkem norimist ja närvidega mängimist välja kannatada. Ega ka porisemist, jonnimist, õiendamist, pipardamist, virisemist, armukadetsemist, etteheiteid, tujutsemist, kahemõttelisust vms.
Kui mõistus varem ei võtnud, et norimise ja närvidele käimise asemel võiks veidi leebemalt suhelda - siis nüüd on juba hilja.
Ma olen piisavalt halva mängu juures head nägu teinud ja taolist närvimängu talunud - rohkem ma enam ei viitsi seda teha. Kes sellest aru ei saa ja mu närvide krussi ajamist jätkab, sellele...
...viimast hoiatust enam ei tule - kui mul kõrini saab, siis ei vaevu ma ka "hüvasti" ütlema."
Pigem on nad hetkeseisu veelgi hullemaks muutnud.
Ning ärgu siis imestagu, kui ma ühel hetkel suhtlemise lõpetan või kõik närvidele käijad peesse saadan.
Sest mul ei ole vaja rohkem seda, et mu närve läbi kõrvetataks.
Ma olen väsinud ja ei viitsi ega vaevu rohkem norimist ja närvidega mängimist välja kannatada. Ega ka porisemist, jonnimist, õiendamist, pipardamist, virisemist, armukadetsemist, etteheiteid, tujutsemist, kahemõttelisust vms.
Kui mõistus varem ei võtnud, et norimise ja närvidele käimise asemel võiks veidi leebemalt suhelda - siis nüüd on juba hilja.
Ma olen piisavalt halva mängu juures head nägu teinud ja taolist närvimängu talunud - rohkem ma enam ei viitsi seda teha. Kes sellest aru ei saa ja mu närvide krussi ajamist jätkab, sellele...
...viimast hoiatust enam ei tule - kui mul kõrini saab, siis ei vaevu ma ka "hüvasti" ütlema."
laupäev, 14. veebruar 2009
Pühad ja tähtpäevad
Mis mõte on igasugustel riigipühadel ja tähtpäevadel???
Jaaniöö.
Kas see on tõesti ainus kord aastas, mil lõket teha?
Naistepäev.
Kas tõesti ainus päev, mil lilli kinkida naistele?
Valentinipäev.
Kas tõesti ainus päev, mil sõpru ja kallimaid meeles pidada?
Aastavahetus.
Kas tõesti ainus võimalus ilutulestiku laskmiseks?
Jõulud.
Kas tõepoolest muul ajal end täis õgida ei saa?
Jne.
Ahjaa.
Unustasin.
Vabandust.
Unustasin.
Vabandust.
Need on ju proletariaadi pühad.
Töölisklassi tähtpäevad.
Massipsühhoos ja ühiskonna poolt ette seatud normid.
Halli massi enese väljaelamisaeg.
Muidugi.
Proletariaadil ei ole ju rohkem võimalusi end välja elada ja rihma lõdvaks lasta.
Sest ülejäänud ajal vaja palehigis tööd rabada ja mammona saamise nimel naba paigast rebida.
Need on ainsad hetked, mil saab korraks puhata - ning siis tuleb käituda ju sedasi, nagu "teisedki teevad", sest muidu oled äkki teistest kehvem...
Ummistada praamijärjekordasid, sest "teised lähevad ju ka jaaniks Saaremaale jooma".
Osta lillepoest viimased närtsinud õied, sest "täna tuleb naisi meeles pidada".
Saata massiliselt laiali tüüpsalme, sest "sõbrad vajavad ka tähelepanu".
Kulutada viimane raha päkapikupaugutajatele, sest "pauku peab ju saama".
Õgida nii, et näost rasv tilgub, sest "muul ajal ei ole ju raha prae söömiseks".
Ohjah.
Kahju teist kohe.
Sest MINA teen lõket siis, kui soovin!
Kingin sümpaatsetele naistele lilli siis kui tahan!
Teen komplimente siis, kui vajadust tunnen!
Lasen ilutulestikku siis, kui selleks sobiv tuju!
Söön end lõhki siis kui isu!
Teie jätkake aga samas vaimus - odavate ja väheväärtuslikena - halli massiga samas rütmis liikumist.
Sest te ei saa kunagi teada, mis on vabadus ja kuidas elada nii, nagu ise soovid, ilma ühiskondlike ja kogukondlike ettekirjutusteta.
reede, 13. veebruar 2009
Personalistrateegia 2008-2011
Aasta 2008
Kõik läheb veel hästi!
Ei häda!
Aasta 2009
Sul tuleb nüüd lihtsalt veitsa rohkem pingutada...
Saad aru???
No küll me saame hakkama...
Aasta 2010
Kuramus ei aita!!!
Või veel, tahad puhata ka?
Ei me puhates toime tule!
Liiguta ennast, või muidu...
Aasta 2011
No nii!!!
Olemegi omadega perses!!!
Sinu viga!!!
Oleksid pidanud ennast natuke rohkem vaid liigutama!
Kõik läheb veel hästi!
Ei häda!
Aasta 2009
Sul tuleb nüüd lihtsalt veitsa rohkem pingutada...
Saad aru???
No küll me saame hakkama...
Aasta 2010
Kuramus ei aita!!!
Või veel, tahad puhata ka?
Ei me puhates toime tule!
Liiguta ennast, või muidu...
Aasta 2011
No nii!!!
Olemegi omadega perses!!!
Sinu viga!!!
Oleksid pidanud ennast natuke rohkem vaid liigutama!
(tundmatu autor)
teisipäev, 10. veebruar 2009
Crack
Cracki nime saamise lugu...
Tema täispikk nimi on TÄHEKIIR WHITE CRACK.
Koertemaailma mittetundjatele:
1. TÄHEKIIR on kenneli nimi. Kenneliks kutsutakse koertekasvatusi ehk koerte kasvatamisega tegelejaid. Põhimõtteliselt võib kenneli nime kohta öelda, et inimeste maailmas oleks see nagu suguvõsa nimi.
2. WHITE tähistab selle kenneli hõbevalgeid samojeedi koeri. Kuna seal kasvatatakse lisaks ka akitasid ja shibasid, siis samojeedid on tähistatud lisanimega White. Inimeste maailmas oleks see siis nagu perekonnanimi.
3. CRACK on tema põhinimi. Inimeste maailmas siis nagu eesnimi.
C-tähega pidi nimi algama, kuna tegu on kolmanda pesakonnaga.
Ehk siis - esimene pesakond oli "A" tähega, teine pesakond "B" tähega, kolmas pesakond "C" tähega.
Näiteks ühe ta venna nimi on Carusoe.
Mul vedas, kuna selle pesakonna kutsikate omanikest olin ainus, kes sai ise koerale nime valida.
Kui kasvataja selle võimaluse välja pakkus, siis oli veidi mõtlemistööd mul...
Kõigepealt tahtsin nime, mis oleks üheaegselt nii "ametlik" kui ka "igapäeva ehk kutsumise" nimi.
Paljudel koertel on hirmsad passinimed, stiilis "Wilhelmine Bonaparte Obama Fort Knox Tharapita", koera kutsutakse aga lihtsalt "Nässu".
Minu arust selliste rõvedate ja lohisevate nimede panijad on vaimselt haiged...
Järgmine kriteerium oli, et koera nimi oleks lühike, lööv, kajav, terav.
Näiteks metsa all koera hüüdes, siis selle aja peale kui nime "Malviina" hüüdmisega lõpule oled jõudnud, on koer juba kilomeetri kaugusele kaduda jõudnud.
Või kui metsloomad silmapiiril ja soov koera vaikselt, ilma teisi loomi ehmatamata, juurde kutsuda, siis proovi sa sosistada täishäälikuterohket nime sedasi, et tuul seda metsloomade kõrvu ei viiks.
Ja tugeva tuulega pidi nimi samuti olema selline, mis tuulemühast nagu nuga võist läbi lõikaks.
Samuti oli soov, et nimi seonduks kuidagi ka koera välimusega (hõbevalge kasukas) ja oleks võimaluse korral ka veidi provokatiivne.
Ehk siis...umbes 10 sekundiga oli mul selge, millist nime eelistan: CRACK!
Samas ei olnud ma 100% kindel, kas selline "mitmetähenduslik" nimi ikka läbi läheb, sestap mõtlesin välja ka paar alternatiivi - mis küll palju lohisevamad olid...
Saabus siis aeg minna kasvataja juurde lepingut sõlmima.
Vaatepilt oli kindlasti huvitav, kasvataja poolt vaadates vähemalt.
Sõidab õuele valge lahtine sportauto, tümakas juba kaugelt kostumas.
Valgest sportautost astub välja üleni valges "rullnokk".
Visuaalselt selline tüüpiline "pealinna noor ja edukas narkar".
Tuleb ja ütleb koera nimeks - Crack.
Huvitav oleks teada, mis mõtted tol hetkel kasvataja peast läbi käisid...
Kuna ma ei olnud kindel, kas ikka see nimi sobib, siis küsisin seda kasvatajalt, enne kui ta dokumente täitma hakkas.
Kasvataja poolt: "Ikka sobib!".
Hakkas siis dokustaate täitma...kirjutas ja kirjutas...siis tõstis pea...
"Crack? Nagu narkootikum?"
Külm kramp käis must sel hetkel kindlasti läbi. Ega osanud ka muud teha, kui tummalt noogutada.
Kasvataja vaatas korra pikalt otsa ning...jätkas dokumentide täitmist.
Nõnda siis saigi Crack oma nime.
Ja eks hiljem on ikka olnd, et nt. venelased küsivad nime kuuldes, et "Što? Kräk? Kak narkotiki?"
Aga mina olen nimega rahul ja küllap Crack samamoodi... ;)
Tema täispikk nimi on TÄHEKIIR WHITE CRACK.
Koertemaailma mittetundjatele:
1. TÄHEKIIR on kenneli nimi. Kenneliks kutsutakse koertekasvatusi ehk koerte kasvatamisega tegelejaid. Põhimõtteliselt võib kenneli nime kohta öelda, et inimeste maailmas oleks see nagu suguvõsa nimi.
2. WHITE tähistab selle kenneli hõbevalgeid samojeedi koeri. Kuna seal kasvatatakse lisaks ka akitasid ja shibasid, siis samojeedid on tähistatud lisanimega White. Inimeste maailmas oleks see siis nagu perekonnanimi.
3. CRACK on tema põhinimi. Inimeste maailmas siis nagu eesnimi.
C-tähega pidi nimi algama, kuna tegu on kolmanda pesakonnaga.
Ehk siis - esimene pesakond oli "A" tähega, teine pesakond "B" tähega, kolmas pesakond "C" tähega.
Näiteks ühe ta venna nimi on Carusoe.
Mul vedas, kuna selle pesakonna kutsikate omanikest olin ainus, kes sai ise koerale nime valida.
Kui kasvataja selle võimaluse välja pakkus, siis oli veidi mõtlemistööd mul...
Kõigepealt tahtsin nime, mis oleks üheaegselt nii "ametlik" kui ka "igapäeva ehk kutsumise" nimi.
Paljudel koertel on hirmsad passinimed, stiilis "Wilhelmine Bonaparte Obama Fort Knox Tharapita", koera kutsutakse aga lihtsalt "Nässu".
Minu arust selliste rõvedate ja lohisevate nimede panijad on vaimselt haiged...
Järgmine kriteerium oli, et koera nimi oleks lühike, lööv, kajav, terav.
Näiteks metsa all koera hüüdes, siis selle aja peale kui nime "Malviina" hüüdmisega lõpule oled jõudnud, on koer juba kilomeetri kaugusele kaduda jõudnud.
Või kui metsloomad silmapiiril ja soov koera vaikselt, ilma teisi loomi ehmatamata, juurde kutsuda, siis proovi sa sosistada täishäälikuterohket nime sedasi, et tuul seda metsloomade kõrvu ei viiks.
Ja tugeva tuulega pidi nimi samuti olema selline, mis tuulemühast nagu nuga võist läbi lõikaks.
Samuti oli soov, et nimi seonduks kuidagi ka koera välimusega (hõbevalge kasukas) ja oleks võimaluse korral ka veidi provokatiivne.
Ehk siis...umbes 10 sekundiga oli mul selge, millist nime eelistan: CRACK!
Samas ei olnud ma 100% kindel, kas selline "mitmetähenduslik" nimi ikka läbi läheb, sestap mõtlesin välja ka paar alternatiivi - mis küll palju lohisevamad olid...
Saabus siis aeg minna kasvataja juurde lepingut sõlmima.
Vaatepilt oli kindlasti huvitav, kasvataja poolt vaadates vähemalt.
Sõidab õuele valge lahtine sportauto, tümakas juba kaugelt kostumas.
Valgest sportautost astub välja üleni valges "rullnokk".
Visuaalselt selline tüüpiline "pealinna noor ja edukas narkar".
Tuleb ja ütleb koera nimeks - Crack.
Huvitav oleks teada, mis mõtted tol hetkel kasvataja peast läbi käisid...
Kuna ma ei olnud kindel, kas ikka see nimi sobib, siis küsisin seda kasvatajalt, enne kui ta dokumente täitma hakkas.
Kasvataja poolt: "Ikka sobib!".
Hakkas siis dokustaate täitma...kirjutas ja kirjutas...siis tõstis pea...
"Crack? Nagu narkootikum?"
Külm kramp käis must sel hetkel kindlasti läbi. Ega osanud ka muud teha, kui tummalt noogutada.
Kasvataja vaatas korra pikalt otsa ning...jätkas dokumentide täitmist.
Nõnda siis saigi Crack oma nime.
Ja eks hiljem on ikka olnd, et nt. venelased küsivad nime kuuldes, et "Što? Kräk? Kak narkotiki?"
Aga mina olen nimega rahul ja küllap Crack samamoodi... ;)
pühapäev, 8. veebruar 2009
Euroliit
Kui tahad koju (või mujale) midagi, mis oleks turvaline, siis ei ole selles enam mingit ehedust või soojust...
(näiteks kodune puuküttega kamin vs gaasiküttega tulekolle)
Kui aga ajada taga viimaseid näitajaid (soojust, algupära, ehedust), siis tuleb arvestada suure riskifaktoriga...
Euroliidus aga ei tohi olla miskit riskantset - kõik peab olema kas klaasist, plastiga kaetud või vähemalt pederastide ja homodega seotud...
Alles siis on tegu korrektse "rajatisega"...
(näiteks kodune puuküttega kamin vs gaasiküttega tulekolle)
Kui aga ajada taga viimaseid näitajaid (soojust, algupära, ehedust), siis tuleb arvestada suure riskifaktoriga...
Euroliidus aga ei tohi olla miskit riskantset - kõik peab olema kas klaasist, plastiga kaetud või vähemalt pederastide ja homodega seotud...
Alles siis on tegu korrektse "rajatisega"...
esmaspäev, 2. veebruar 2009
kolmapäev, 14. jaanuar 2009
Kõrge latt
Marko ütleb:
MINE M****!!! :D
Hr. Dildo ütleb:
No sinna mul küll asja ei ole, endal üks olemas...
Hr. Dildo ütleb:
Ilusa naissoo esindaja juurde seevastu oleks asja küll...
Marko ütleb:
Kas see esindaja peab ilus olema või mõtlesid ilusa naissoo misiganes välimusega esindajat?
Hr. Dildo ütleb:
Ilusa naissoo ilusa väliskesta ja ilusa sisuga esindaja
Marko ütleb:
Ära ela unelmatemaailmas :D
Hr. Dildo ütleb:
No latt tuleb ikka võimalikult kõrgel hoida, siis alt läbi hüpates ei löö pead ära!
MINE M****!!! :D
Hr. Dildo ütleb:
No sinna mul küll asja ei ole, endal üks olemas...
Hr. Dildo ütleb:
Ilusa naissoo esindaja juurde seevastu oleks asja küll...
Marko ütleb:
Kas see esindaja peab ilus olema või mõtlesid ilusa naissoo misiganes välimusega esindajat?
Hr. Dildo ütleb:
Ilusa naissoo ilusa väliskesta ja ilusa sisuga esindaja
Marko ütleb:
Ära ela unelmatemaailmas :D
Hr. Dildo ütleb:
No latt tuleb ikka võimalikult kõrgel hoida, siis alt läbi hüpates ei löö pead ära!
teisipäev, 23. detsember 2008
Jõuluaeg
Tänavu hiie sõbra tiitli saanud Muhumaa hobusekasvataja Martin Kivisoo kutsub lugejat mõtisklema jõuluajast – vanade eestlaste aastavahetusest.
Elame kristlikus kultuuriruumis. Kõik ostukeskused mängivad "Püha ööd" ja "Ave Mariat". Kuigi meie teadmised kristlusest on õhkõrnad, läheme jõululaupäeval kirikusse ja surnuaiale. Meid haarab harras meeleolu.
Kristliku kultuuri tugevust ilmestas ateistlik Nõukogude Liit: kommunismiehitaja moraalikoodeks oli lihtviisiline kümne käsu ümberjutustus. Tundmata piiblit ja katekismust, kanname endas oma kultuuriruumi, mille on loonud lähem ja kaugem minevik. Meie tulekut maa peale on ette valmistatud põlvest põlve 150 000 aastat, pärandades järgmisele põlvkonnale materiaalsed ja vaimsed väärtused. Meie vaimsus on mitmekihiline.
Kui otsustasin Tihuse hobuturismitalus Muhu saarel alustada muinaskultuuri õpperaja tutvustamist, kutsusin esimeseks külaliseks toonase Valjala pastori, nüüdse armee vanemkaplani Gustav Kutsari, et küsida nõu, kuidas seda teha kristlusega vastuollu sattumata.
"Aga siin ei olegi vastuolu," leidis ta otsekohe. "Üks traditsioon on 1700 aastat, teine 10 000 aastat vana. Mõnes paigas avaldub jumala vägi eriliselt."
Hiljem on Gustav Kutsar korduvalt meie riituspaiku külastanud koos kaplanite perekondadega, sest kultuur ei alga kristlusega, kultuuri juured on iidsetes aegades.
Tänapäevane Euroopa on samas olukorras nagu Vana-Rooma, kus vanad jumalad olid väsinud ja neil ei olnud enam väge. Inimesi haaras nautimiskultus (tarbimiskultus). Igas endast lugupidavas majas oli vähemalt üks momitoorium, kus oksendada, et uuesti söömist nautida. Ka meie ostame asju, et neid minema visata, selleks et taas uutest asjadest rõõmu tunda. Euroopat ahistab vaimse kuvandi puudumine, mis sunnib otsima lahendust.
21. sajand kujuneb inimese uurimise sajandiks. Kui oleme geneetikaga ühele poole saanud, hakkame uurima inimese vaimsust. See võimaldab teaduse abil luua uut vaimset kuvandit. Sellesse haaratakse tõenäoliselt kristlik kogemus, kuid ka muinastunnetus.
Siin on meil, eestlastel, võimalik Lääne-Euroopa rahvastele nende minevikukogemust taastutvustada. Euroopa metsarahvaste muinaskultuur on olnud üllatavalt sarnane Hispaaniast Siberini.
Lääne-Euroopa on oma iidse traditsiooni põhjalikult unustanud. Meie maarahvas ja Siberi rahvad ei saanud võõramaiste okupatsioonide tingimustes oma muinaskultuuri unustada, siis oleksime kaotanud oma identiteedi ega räägiks tänapäeval oma esivanemate keeles.
Meie maa on kaetud endisaegsete riituspaikadega. Oleme sideme nendega enamasti kaotanud. Veel 1930. aastate uurijatele nende tähendusest üldjuhul ei räägitud – see teema oli liiga püha ja isiklik. Nüüd korjame oma põliskultuuri riismeid, kuid oleme võrratult rikkamad kui lääneeurooplased.
Kui vanem poeg oli viieaastane, tuli ta hommikul toidulauda vaatama, mis jõululaupäeva õhtul esivanematele jäetud. "Nad on küll väga vähe söönud," ütles ta. Aga ei! Antud oli väga palju. Esivanemaid oli meeles peetud, aga meelespidamine kosutab hinge. Kui läheme jõululaupäeva õhtul surnuaiale küünalt viima või hiide tuld tegema, on mõtet esivanematelt vanade ja vähem vanade asjade kohta järele küsida.
Me ei saa otseseid vastuseid, kuid sel kombel meie tunnetus asjade olemusest süveneb. Me võime tajuda seoseid, mida esivanemad on tundnud. Võime tunnetada seost looduse ehk jumala väega, sest oleme osake loodusest ega saa ennast sellest lahutada. Niisamuti oleme lahutamatu osake vaimsusest.
Arvan, et vaimsus on püüe kehtestada endale eetilisi raame ja neid täita. Selleks vajame üldkehtivat tunnetust maailma eetilisest olemusest ja enda määratlust selles.
Looduse vägi ja kosmiline vägi tulevad meie elus kõikjal esile. Muhumaal Igaküla metsas on Suurekivi Mulk – positiivse väeväljaga paik, kus kõigil teelistel oli mõnus jalgu puhata. Oli teada, et kivile ei tohi sülitada, aga Tooma Vambola Koguva külast sülitas kivile. Õhtuks oli ta keel villis, villid puhkesid, keelenahk lagunes.
See oli selle paiga bioelektromagnetilise välja ja alateadvuse koostoime tulemus. Samavõrd võib iidne riituspaik mõjutada meid positiivselt.
Meieisapalve on kanal, mille kaudu inimene loob silla iseenda ja kosmilise väe vahele. Sama kanal toimib riituspaigas, kus sidet kosmilise ja maa väega on otsitud aastatuhandeid. Kui läheme metsa jalutama, pöördume värskena koju tagasi – oleme omandanud osakese metsa väest.
Imekombel ei eksi me enamasti põhilises. Jõulukuusel ei murra me latva, sest siis ei vahenda ta meile kosmilist väge. Matustel murrame kuuseladva, et lähetada kallile lahkunule Linnuteed mööda maaväge toonelasse. Arvasime, et hing jääb toonelasse kolmeks sugupõlveks ja neljandas pöördub maa peale tagasi – nii seitse korda.
Matthias Johann Eisen arvab, et sõna "jõul" tuleb skandinaavlaste sõnast gehol, mis väljendab aastalõpu lusti- ja naljapüha. Kui eelmise päikeseringi rõõmuga lõpetame, loodame uuelt aastalt õnne. Oma lootuse kinnituseks riputame ehted-ohvriannid jõulukuusele või hiiepuule.
Jõulukuuse ehtimise komme on maarahval umbes 200 aastat vana. Iidsed jõulukaunistused olid tähenduslikud: kaheksakand kõige elava ja kasvava kaitsemaagiline märk, tagurpidi või päripidi haakrist päikesemärgina, mis peremärgina võis olla pereõnne sümbol, ringiga piiratud võrdkülgne rist inimese või hinge märk.
Meie esivanemad arvasid, et päike jääb 22., 23. ja 24. detsembril pessa ja 25. detsembril algab uus päikeseaasta. Muistsel vana-aastaõhtul, 24. detsembril oli kombeks meeles pidada nõrgemaid, kelle talvised toiduvarud olid kasinad. Kingid tehti enamasti anonüümselt – kanti märkamatult abivajaja kotta. Suures kingivalimisvalus võiksime jõuluajal sedagi mäletada.
Jõulud on vaikseks järelemõtlemiseks. Uuele päikeseringile läheme vastu koos lähedaste, sõprade, omastega. Jõuluajal tahame endast midagi anda, genereerida heatahtlikkust, olla ohvrimeelsed. Iidse tunnetuse kohaselt pöördub heategu mingil muul moel meie endi juurde tagasi.
Käime kirikus, surnuaial, hiies või lihtsalt metsas, et leida hingepidet endale ja trööstida teisi. Jõuluajal hoiame oma mõtted puhtad, et luua positiivseid visioone uueks saabuvaks aastaks.
neljapäev, 18. detsember 2008
Metsamajas...enne ja pärast...
Vastu tulles paljude soovidele, siis nüüd ka eellugu Metsamajja tulekule...ja kõik põnev, mis pärast toimunud... ;)
NB! Tegu on tegelikult igatalviste kogemustega nii Metsamajas kui mujalgi metsaonnides - aga kuna selgus, et VÄGA PALJUDEL pole aimdustki, mismoodi elu talvises metsas välja näeb, siis panen seekordsed elamused kirja ja jagan neid lahkelt kõigi huvilistega.
Niisiis.
Metsamajja saabudes näitas kraadiklaas õues -6 kraadi. Toas oli -4 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -8 kraadi. Söögitegemise soov kadus koheselt.
Usina kütmise järel saavutasin 24h möödudes toatemperatuuriks ca 5 kraadi. Õues oli -8 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -10 kraadi. Kiskus väga sedamoodi olukorraks, et suren nälga, sest köögis ei kannatanud üldse viibida.
Toaski istusin arvuti ees jope seljas, müts peas ja kindad käes. Oi, millised porrid kirjavead tulid, kui kinnastega klaviatuuril tippisin...
Nohjah. See ei olnudki tegelikult kõige hullem asja juures.
Palju lõbusamaks elamuseks kujunes välikemmergus käimine.
Noh - kergemad hädad sai aetud kiirkorras nurga taga lumeussidele koopaid rajades.
Aga kui tõsisem istumissoov peale tuli, siis pidi ikka paberirull näpu vahel väikese abihoone juurde kõndima. Pimedas minnes ka küünal käes loitmas (nagu mõnes haldjafilmis, kus haldjad uitavad küünlavalgel läbi põlislaante...kuigi siiski mitte peldiku poole...vist), et ikka näeks, kuhu istuda.
Noh, seda ma vast pikalt kirjeldama ei hakka, et milline tunne see on, kui s*** p***e külge jäätub. Kasutage oma kujutlusvõimet!
Erinevalt sarnasest situatsioonist suvisel ajal, ei lange talvel õndsusohe huulilt mitte potile istudes, vaid sealt tõustes.
Nii. Kütmisest veel veidi. Ahju kütmist mõtlesin...
Kuna liigagar puude alla loopimine võiks ahju ja korstna puruks lüüa, siis tuli rahulikult kütmisele läheneda.
Mis omakorda tähendas seda, et toatemperatuur püsis visalt allpool 10 kraadi ning hommikuks langes veelgi madalamale.
Sestap venisid igal hommikul ärkamised planeeritust mitu tundi pikemaks - lihtsalt niivõrd mõnus oli vedeleda soojas pesas, hingeaurupilvedest erinevaid kujundeid puhuda ning päevaseid tegevusi MÕTETES ellu viia.
Sellest, mismoodi viimaks voodist välja ronides edasised asjad ahvikiirusel toimusid, ma juba kirjutasin eelmises päevikukandes...
Kaevust vee toomine oli ka iga kord parajalt närvesööv protseduur.
Seda seetõttu, et vesi panges kippus ära jäätuma - mistõttu esimese asjana tuli kuidagi jääst lahti saada, et vedel vesi ka pange mahuks.
Selle tulemusel on nüüd õue peal kümneid pangekujulisi jääskulptuure, mille sisse ma (nutikas nagu ma olen!) õhtul küünlad pistsin.
Päris kena valguse ja värvidemäng tuli sellistest jäistest laternatest.
Ongi lood päevaste toimetustega enamvähem ühelpool.
Sest öö saabub siin punkt kell 17. Ehk siis niipea, kui pimedus maale langeb, pole õues enam suurt miskit teha peale küünla- ja tõrvikuvalguse imetlemise ning metsloomade häälte kuulamise.
Loomi liigub maja ümber aga palju.
Nagu eelmises kandes mainitud, siis sigade röhitsemine on igaõhtune unelaul - käisime Crackiga ka nende magamiskohta uudistamas, see asub vaevalt 150 meetri kaugusel majast. Kärssade maantee aga kulgeb suisa õuevärava eest mööda...
Põdrad majale väga ligi ei tiku. Kõigest paarisaja meetri kaugusele. Nad ajavad seal omi asju - nt. hõõruvad sarvesid vastu puid (uued sarved alt kasvama hakkamas ja värsked sarvemüksud sügelevad), tekitades sedasi käsisae kriipimist meenutavaid saundiefekte.
Rebased. Nohjah. Ma juba arvasin, et muud loomad on nad siit ära peletanud. Aga tutkit!
Õhtul klähvisid teised kohe siinsamas - üks paarikümne meetri kaugusel ühel pool aia servas, teine aia vastasservas. Crack vahtis, tölpa ilme näol, saamata aru, mis kummaline haukumine see küll on: kõlab nagu koer, haiseb nagu rebane.
Ja meie mõlema lemmikud - hundid!
Cracki lõhn võeti taaskord üles ja kahel õhtul juba vilksasid suured kogud käbedalt valgusvihkudest eemale. Huvitav, kas hasart on see, mis meelitab neid minu koera jahtima? Sest toitu metsa all jagub - ainuüksi see seakari siin annaks korraliku pidulaua mõõtmed välja...
Täna õhtul lisandus senikohatud-nähtud-kuuldud loomadele veel üks kohalik elanik.
Kummitus.
Astusin pimedas õuele - ja korraga käis katusel hirmus raksakas.
Justnagu oleks sinna visatud suur kivi või vajunud karu läbi katuse või peksnud ilves ahastuses peaga vastu katuseplaate.
Ent - mitte ükski versioon ei pidanud paika.
Polnud jälgegi, kedagi ei liikunud, kõikjal valitses raksatuse järel rahu ja vaikus.
Et siin majas varemgi kummalisi samme kuulda on olnud, nähtamatud käed riietest kiskunud jms. kõhedusttekitavat aset leidnud, siis ei jää muud üle, kui katuselt kostnu kummituste süüks ajada.
Siitmaja kummitustest kirjutan millalgi pikemalt ka oma uues raamatus, ligilähedastest kummituslugudest võib iga huviline lugeda aga mu sellesuvisest raamatust "SALAPÄRANE EESTI"
http://www.markokaldur.com/raamat
Ahjaa.
Üks väga huvitav elamus on siin ihu harimine ehk enda pesemine.
Suvel on lihtne - mauhti jõkke, seep-shampoon peale, mauhti loputama, kogu moos.
Talvel see nii lihtne ei ole. (kui just talisuplejaga tegu pole).
Kõik algab vee soojaks ajamisega. Selleks tuleb minna pakaselisse kööki. (loe köögi temperatuuride kohta uuesti eestpoolt).
Kui pajatäis vett soojaks saadud, siis kausside kolinal trepile minek.
Edasine vaatepilt on selline, mida jaapani turistid agaralt filmima kukuks, samal ajal pilku sündsalt kõrvale pöörates.
(ünneks aga siiakanti jaapani turiste ei satu, muidki uitajaid suht vähe - nõnda saab pesemisprotseduuri suht segamatult läbi viia).
Et pakane kõdistab ja varbad lumes jäätuvad, siis möödub pesemine ahvikiirusel. Soe vesi kehale, kiiresti shampoon ja dushigeel peale, kiire hõõrumine (et pealevalatud vesi vahepeal jäässe minna ei jõuaks), seejärel juba leigeks muutuda jõudnud vesi kehale, kiire loputus, kõrvadest shampooni koukimine (tegelikult võiks seda ka toas teha, aga ma liialt esteet selleks) ning libisedes-komberdades toa poole lippamine.
Aga see eest on nii mõnus (ja niiiiii külm) pärast puhtana toas väriseda!
Muidugi võib ka jões ujumas käia.
Talvel on selleks kolm enimlevinumat viisi:
1. Mittevabatahtlik ujumine. S.t. siis jää tugevuse valesti hindamine ja seejärel täisriietuses vette plartsatamine. Ei soovita kellelegi - ent igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Siis teate ka, millest ma räägin...
2. Vabatahtlik saunajärgne ujumine. Leiliruumist kuuma kehaga jääkülma vette kargamine on üks mõnusamaid asju, mida talvel saunas käies teha saab. Soovitan kõigile - ja igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Soovitavalt mitu korda. Siis teate kaasa rääkida ja teistelegi kiita...
3. Vabatahtlik mittesaunajärgne ujumine. See kvalifitseerub juba "kiiksude" valdkonda. Ja "kiiksusid" mul jagub.
Ehk siis - täna sai ka see järgi proovitud. Jooksusammul 15 sekundit majast jõeni, 30 sekundit vees, 10 sekundit tagasi majani (kusjuures füüsikaseadusi arvestades ei tohiks kuidagi 10st sekundist jaguda selle teekonna läbimiseks), paks rätik ja soojapoolne ahi ning nüüd viimase boonusena "köh-köh-köh".
Palju õnne mulle, kui haigeks jään!
(Loll saab kirikus ka peksa jms. vanasõnad ka sinna otsa...)
Paar sõna räägiks vahepeal veel ka oma eesrindlikust "valvekoerast".
Käisin just päevikukirjutamises pausi tehes korraks õues. Lumeusside teema, noh.
Ja nagu ikka pimedal ajal - Crack otsustas, et tema eesliinile ei trügi vaid jääb kindluse väravaid kaitsma.
Ehk siis - ei sammugi majatrepilt eemale.
Kui viimaks suutsin ta kaugemale meelitada, siis püsis vaikselt ja vaguralt mu jalgade juures.
Oh, miks ei võiks ta nii kuulekas kogu aeg olla - nt. linnas või kuskil rahvarohkes/koerterohkes kohas jalutades???
Niipaljukest siis samojeedi koerte "valvefunktsioonist".
Nüüd ongi kellaaeg juba nii kaugel, et peaks selle päevikukande üles panema.
Kindlasti jäi veel asju, mida rääkida - aga sellest järgmine kord juba...
NB! Tegu on tegelikult igatalviste kogemustega nii Metsamajas kui mujalgi metsaonnides - aga kuna selgus, et VÄGA PALJUDEL pole aimdustki, mismoodi elu talvises metsas välja näeb, siis panen seekordsed elamused kirja ja jagan neid lahkelt kõigi huvilistega.
Niisiis.
Metsamajja saabudes näitas kraadiklaas õues -6 kraadi. Toas oli -4 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -8 kraadi. Söögitegemise soov kadus koheselt.
Usina kütmise järel saavutasin 24h möödudes toatemperatuuriks ca 5 kraadi. Õues oli -8 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -10 kraadi. Kiskus väga sedamoodi olukorraks, et suren nälga, sest köögis ei kannatanud üldse viibida.
Toaski istusin arvuti ees jope seljas, müts peas ja kindad käes. Oi, millised porrid kirjavead tulid, kui kinnastega klaviatuuril tippisin...
Nohjah. See ei olnudki tegelikult kõige hullem asja juures.
Palju lõbusamaks elamuseks kujunes välikemmergus käimine.
Noh - kergemad hädad sai aetud kiirkorras nurga taga lumeussidele koopaid rajades.
Aga kui tõsisem istumissoov peale tuli, siis pidi ikka paberirull näpu vahel väikese abihoone juurde kõndima. Pimedas minnes ka küünal käes loitmas (nagu mõnes haldjafilmis, kus haldjad uitavad küünlavalgel läbi põlislaante...kuigi siiski mitte peldiku poole...vist), et ikka näeks, kuhu istuda.
Noh, seda ma vast pikalt kirjeldama ei hakka, et milline tunne see on, kui s*** p***e külge jäätub. Kasutage oma kujutlusvõimet!
Erinevalt sarnasest situatsioonist suvisel ajal, ei lange talvel õndsusohe huulilt mitte potile istudes, vaid sealt tõustes.
Nii. Kütmisest veel veidi. Ahju kütmist mõtlesin...
Kuna liigagar puude alla loopimine võiks ahju ja korstna puruks lüüa, siis tuli rahulikult kütmisele läheneda.
Mis omakorda tähendas seda, et toatemperatuur püsis visalt allpool 10 kraadi ning hommikuks langes veelgi madalamale.
Sestap venisid igal hommikul ärkamised planeeritust mitu tundi pikemaks - lihtsalt niivõrd mõnus oli vedeleda soojas pesas, hingeaurupilvedest erinevaid kujundeid puhuda ning päevaseid tegevusi MÕTETES ellu viia.
Sellest, mismoodi viimaks voodist välja ronides edasised asjad ahvikiirusel toimusid, ma juba kirjutasin eelmises päevikukandes...
Kaevust vee toomine oli ka iga kord parajalt närvesööv protseduur.
Seda seetõttu, et vesi panges kippus ära jäätuma - mistõttu esimese asjana tuli kuidagi jääst lahti saada, et vedel vesi ka pange mahuks.
Selle tulemusel on nüüd õue peal kümneid pangekujulisi jääskulptuure, mille sisse ma (nutikas nagu ma olen!) õhtul küünlad pistsin.
Päris kena valguse ja värvidemäng tuli sellistest jäistest laternatest.
Ongi lood päevaste toimetustega enamvähem ühelpool.
Sest öö saabub siin punkt kell 17. Ehk siis niipea, kui pimedus maale langeb, pole õues enam suurt miskit teha peale küünla- ja tõrvikuvalguse imetlemise ning metsloomade häälte kuulamise.
Loomi liigub maja ümber aga palju.
Nagu eelmises kandes mainitud, siis sigade röhitsemine on igaõhtune unelaul - käisime Crackiga ka nende magamiskohta uudistamas, see asub vaevalt 150 meetri kaugusel majast. Kärssade maantee aga kulgeb suisa õuevärava eest mööda...
Põdrad majale väga ligi ei tiku. Kõigest paarisaja meetri kaugusele. Nad ajavad seal omi asju - nt. hõõruvad sarvesid vastu puid (uued sarved alt kasvama hakkamas ja värsked sarvemüksud sügelevad), tekitades sedasi käsisae kriipimist meenutavaid saundiefekte.
Rebased. Nohjah. Ma juba arvasin, et muud loomad on nad siit ära peletanud. Aga tutkit!
Õhtul klähvisid teised kohe siinsamas - üks paarikümne meetri kaugusel ühel pool aia servas, teine aia vastasservas. Crack vahtis, tölpa ilme näol, saamata aru, mis kummaline haukumine see küll on: kõlab nagu koer, haiseb nagu rebane.
Ja meie mõlema lemmikud - hundid!
Cracki lõhn võeti taaskord üles ja kahel õhtul juba vilksasid suured kogud käbedalt valgusvihkudest eemale. Huvitav, kas hasart on see, mis meelitab neid minu koera jahtima? Sest toitu metsa all jagub - ainuüksi see seakari siin annaks korraliku pidulaua mõõtmed välja...
Täna õhtul lisandus senikohatud-nähtud-kuuldud loomadele veel üks kohalik elanik.
Kummitus.
Astusin pimedas õuele - ja korraga käis katusel hirmus raksakas.
Justnagu oleks sinna visatud suur kivi või vajunud karu läbi katuse või peksnud ilves ahastuses peaga vastu katuseplaate.
Ent - mitte ükski versioon ei pidanud paika.
Polnud jälgegi, kedagi ei liikunud, kõikjal valitses raksatuse järel rahu ja vaikus.
Et siin majas varemgi kummalisi samme kuulda on olnud, nähtamatud käed riietest kiskunud jms. kõhedusttekitavat aset leidnud, siis ei jää muud üle, kui katuselt kostnu kummituste süüks ajada.
Siitmaja kummitustest kirjutan millalgi pikemalt ka oma uues raamatus, ligilähedastest kummituslugudest võib iga huviline lugeda aga mu sellesuvisest raamatust "SALAPÄRANE EESTI"
http://www.markokaldur.com/raamat
Ahjaa.
Üks väga huvitav elamus on siin ihu harimine ehk enda pesemine.
Suvel on lihtne - mauhti jõkke, seep-shampoon peale, mauhti loputama, kogu moos.
Talvel see nii lihtne ei ole. (kui just talisuplejaga tegu pole).
Kõik algab vee soojaks ajamisega. Selleks tuleb minna pakaselisse kööki. (loe köögi temperatuuride kohta uuesti eestpoolt).
Kui pajatäis vett soojaks saadud, siis kausside kolinal trepile minek.
Edasine vaatepilt on selline, mida jaapani turistid agaralt filmima kukuks, samal ajal pilku sündsalt kõrvale pöörates.
(ünneks aga siiakanti jaapani turiste ei satu, muidki uitajaid suht vähe - nõnda saab pesemisprotseduuri suht segamatult läbi viia).
Et pakane kõdistab ja varbad lumes jäätuvad, siis möödub pesemine ahvikiirusel. Soe vesi kehale, kiiresti shampoon ja dushigeel peale, kiire hõõrumine (et pealevalatud vesi vahepeal jäässe minna ei jõuaks), seejärel juba leigeks muutuda jõudnud vesi kehale, kiire loputus, kõrvadest shampooni koukimine (tegelikult võiks seda ka toas teha, aga ma liialt esteet selleks) ning libisedes-komberdades toa poole lippamine.
Aga see eest on nii mõnus (ja niiiiii külm) pärast puhtana toas väriseda!
Muidugi võib ka jões ujumas käia.
Talvel on selleks kolm enimlevinumat viisi:
1. Mittevabatahtlik ujumine. S.t. siis jää tugevuse valesti hindamine ja seejärel täisriietuses vette plartsatamine. Ei soovita kellelegi - ent igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Siis teate ka, millest ma räägin...
2. Vabatahtlik saunajärgne ujumine. Leiliruumist kuuma kehaga jääkülma vette kargamine on üks mõnusamaid asju, mida talvel saunas käies teha saab. Soovitan kõigile - ja igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Soovitavalt mitu korda. Siis teate kaasa rääkida ja teistelegi kiita...
3. Vabatahtlik mittesaunajärgne ujumine. See kvalifitseerub juba "kiiksude" valdkonda. Ja "kiiksusid" mul jagub.
Ehk siis - täna sai ka see järgi proovitud. Jooksusammul 15 sekundit majast jõeni, 30 sekundit vees, 10 sekundit tagasi majani (kusjuures füüsikaseadusi arvestades ei tohiks kuidagi 10st sekundist jaguda selle teekonna läbimiseks), paks rätik ja soojapoolne ahi ning nüüd viimase boonusena "köh-köh-köh".
Palju õnne mulle, kui haigeks jään!
(Loll saab kirikus ka peksa jms. vanasõnad ka sinna otsa...)
Paar sõna räägiks vahepeal veel ka oma eesrindlikust "valvekoerast".
Käisin just päevikukirjutamises pausi tehes korraks õues. Lumeusside teema, noh.
Ja nagu ikka pimedal ajal - Crack otsustas, et tema eesliinile ei trügi vaid jääb kindluse väravaid kaitsma.
Ehk siis - ei sammugi majatrepilt eemale.
Kui viimaks suutsin ta kaugemale meelitada, siis püsis vaikselt ja vaguralt mu jalgade juures.
Oh, miks ei võiks ta nii kuulekas kogu aeg olla - nt. linnas või kuskil rahvarohkes/koerterohkes kohas jalutades???
Niipaljukest siis samojeedi koerte "valvefunktsioonist".
Nüüd ongi kellaaeg juba nii kaugel, et peaks selle päevikukande üles panema.
Kindlasti jäi veel asju, mida rääkida - aga sellest järgmine kord juba...
kolmapäev, 17. detsember 2008
Pakane ja välikemmerg
Kas tahate teada, mis tunne on pakasega õues s***l käia?
Mina nüüd tean.
Kui ka teada tahate, siis küsige...
Mina nüüd tean.
Kui ka teada tahate, siis küsige...
Tibidest
Tibi ütleb:
Mina olen ju naine!
Marko ütleb:
Sa sugude võrdsusest oled kuulnud? Võrdõiguslikkus jms. pahn...
Hakkad aga puid raiuma! ;)
Tibi ütleb:
Ja mis siis sina teed?
Marko ütleb:
Ma siis senikaua vingun ja virisen nagu naine... :D
* * * * * * * * * *
Tibi ütleb:
Ei, ei, ära ole nii õel!
Marko ütleb:
Puid pead lõhkuma, puid pead tassima, telki pead üles panema, vett jõest (või mujalt) tooma, asju tassima jne. jne. jne.
Tibi ütleb:
Ahhh...
Tibi ütleb:
Ei! Ei!
Marko ütleb:
Mis ei?
Tibi ütleb:
Seda teed sina...
Tibi ütleb:
Sina oled ju mees!
Marko ütleb:
Mis sa arvad, et sa oled rännakul ainult iluasjaks kaasas ve?
Unusta sel juhul igasugune rändamine jms. ära...
Marko ütleb:
No aga kui iluasjaks tahad olla, siis otsi mõni bemmiga jorss, kes su kuskile linnalähedasele tühermaale grillima viib ja sinu eest kõik ära teeb ja pärast sind kapoti peal põrutab...
Kui aga rännata tahad, siis arvesta, et kõik teevad metsas kõike...
* * * * * * * * * *
Tibi ütleb:
Ja kui ei sobi selline linnalaps, siis otsige selline kes sobib!
Marko ütleb:
Milline ei sobi?
Selline, kes kaks kätt taskus metsa tuleb; kõrvalt vaatab, kuidas teised tööd teevad; kelle asju peavad kümme neegrit tassima; keda tuleb nagu sitta pilpa peal hoida ja kelle eest tuleb kõik ära teha???!!!???
Selline ei sobi tõesti!!! Kohe mitte kuidagi ei sobi!!!
Mina olen ju naine!
Marko ütleb:
Sa sugude võrdsusest oled kuulnud? Võrdõiguslikkus jms. pahn...
Hakkad aga puid raiuma! ;)
Tibi ütleb:
Ja mis siis sina teed?
Marko ütleb:
Ma siis senikaua vingun ja virisen nagu naine... :D
* * * * * * * * * *
Tibi ütleb:
Ei, ei, ära ole nii õel!
Marko ütleb:
Puid pead lõhkuma, puid pead tassima, telki pead üles panema, vett jõest (või mujalt) tooma, asju tassima jne. jne. jne.
Tibi ütleb:
Ahhh...
Tibi ütleb:
Ei! Ei!
Marko ütleb:
Mis ei?
Tibi ütleb:
Seda teed sina...
Tibi ütleb:
Sina oled ju mees!
Marko ütleb:
Mis sa arvad, et sa oled rännakul ainult iluasjaks kaasas ve?
Unusta sel juhul igasugune rändamine jms. ära...
Marko ütleb:
No aga kui iluasjaks tahad olla, siis otsi mõni bemmiga jorss, kes su kuskile linnalähedasele tühermaale grillima viib ja sinu eest kõik ära teeb ja pärast sind kapoti peal põrutab...
Kui aga rännata tahad, siis arvesta, et kõik teevad metsas kõike...
* * * * * * * * * *
Tibi ütleb:
Ja kui ei sobi selline linnalaps, siis otsige selline kes sobib!
Marko ütleb:
Milline ei sobi?
Selline, kes kaks kätt taskus metsa tuleb; kõrvalt vaatab, kuidas teised tööd teevad; kelle asju peavad kümme neegrit tassima; keda tuleb nagu sitta pilpa peal hoida ja kelle eest tuleb kõik ära teha???!!!???
Selline ei sobi tõesti!!! Kohe mitte kuidagi ei sobi!!!
teisipäev, 16. detsember 2008
Aju pees
Jobud tulid maja juurde oma ajujahiga otsapidi. Enamvähem kuulid vihisesid juba õuel.
Ma siis lasin umbes 20 sek auto signaali...
Seejärel oli umbes 30 sek totaalset vaikust...
Ja siis hakkas kõrv seletama metsa alt kostuvaid roppusi... :)
Igal juhul lõbus. Ain't pimedas õue minnes olen nüüd ettevaatlik ja kasutan tagaust.
Isegi põlismetsas ei hakka igav... Mulle selline elu meeldib!!! :P
Ma siis lasin umbes 20 sek auto signaali...
Seejärel oli umbes 30 sek totaalset vaikust...
Ja siis hakkas kõrv seletama metsa alt kostuvaid roppusi... :)
Igal juhul lõbus. Ain't pimedas õue minnes olen nüüd ettevaatlik ja kasutan tagaust.
Isegi põlismetsas ei hakka igav... Mulle selline elu meeldib!!! :P
Enesekriitika
"Kuigi eestlasele on isiklik läppar tuttavam kui elukaaslase g-punkt, ei ole tal siiski õnnestunud arendada oma riigis märkimisväärset IT-ühiskonda."
"Eesti tiigrihüpe on tegelikkuses nagu kastreeritud kassi peer, tugevalõhnaline, aga jõuetu."
"Eestlased tembeldatakse maailmas taas analüüsivõimetuteks hädapätakateks."
"Nii äris kui ka voodis on eestlane harjunud kiirustama, ja tulemused on mõlemas jäänud tihti kehvapoolseks."
"Eesti mees poob ennast pigem üles, kui soovib edu konkurendile, naabrile või isegi sugulasele."
"Soomes on tehasetöölise tähtsaim tööriist tema aju, Eestis aga endiselt kaks kätt."
"Võib-olla arvavad nad, et teevad tööd. Ma kahtlen, kas neist paljudel on arvuti sissegi lülitatud. Arvuti taga on aral hea peidus olla. Või kuidas?"
Sami Lotila
www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=308505
"Eesti tiigrihüpe on tegelikkuses nagu kastreeritud kassi peer, tugevalõhnaline, aga jõuetu."
"Eestlased tembeldatakse maailmas taas analüüsivõimetuteks hädapätakateks."
"Nii äris kui ka voodis on eestlane harjunud kiirustama, ja tulemused on mõlemas jäänud tihti kehvapoolseks."
"Eesti mees poob ennast pigem üles, kui soovib edu konkurendile, naabrile või isegi sugulasele."
"Soomes on tehasetöölise tähtsaim tööriist tema aju, Eestis aga endiselt kaks kätt."
"Võib-olla arvavad nad, et teevad tööd. Ma kahtlen, kas neist paljudel on arvuti sissegi lülitatud. Arvuti taga on aral hea peidus olla. Või kuidas?"
Sami Lotila
www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=308505
esmaspäev, 15. detsember 2008
Metsamajas
Vahelduseks midagi ka hingele...
Mõnus on olla sügaval metsade ja rabade rüpes, kaugel igasugusest tüütavast inimasustusest ja lärmakatest majapidamistest, keset ürgset loodust ja täielikku rahu ning vaikust...
Öösel käisin täiskuuvalgel metsa all jalutamas.
Loodus oli sama valge kui päeval - silm seletas iga väiksematki detaili: oksi, heinakõrsi, käbisid puudel, puujuurikaid jalge ees.
Metsaalune, teerajad, võsastuvad heinamaad - lumi sätendas ja helendas kõikjal ebamaiselt sinaka kuu valguses.
Üles vaadates nägin taevas miljoneid tähti.
Linnas elades ei näe sellist vaadet kunagi - siin metsas aga ei sega ükski valgusallikas tähistaevast täies võlus imetlemast.
Mõnigi täht jõudis sellal, kui taeva sünkjasse mustusesse pilgu puurisin, valge jutiga alla langeda. Ei hakanud siiski midagi soovida, sest mul on juba kõik olemas, mida tähtedelt küsida võiks.
Korraga kaikus kaugel raba peal huntide ulg.
Kaugel nende pesa paikneda ei saa, seda tõendas ka valju ja kõrvukriipiv ulg. Kusagil siinsamas lähedal nad elavad - juba sügisel nägin korduvalt hundiema koos kutsikatega majaõuel ringi uitamas, kord varjudesse kadudes, kord valgussõõris ülbelt inimesele otsa vaadates. Nüüdki olen huntide jälgi maja ümber ja metsa all korduvalt tähele pannud, õhtu hakul võsa veerel märgatud hallid kogudki kuuluvad tõenäoliselt neile.
Lähemalt metsa alt kostus teistegi loomade tegutsemishääli.
Vaikset nahistamist ja nohistamist kõlas sealt, kus loomade toidupukk. Küllap tegutses seapere või kitsekari kõhu täitmisega.
Ning aeg-ajalt kajas kõrvu ka tasast niutsumist-siutsumist - pisemadki loomakesed olid alles või juba liikvel, et öö hakul endale toitu otsida või paaritumiseks omasugust leida.
Muus osas valitses aga metsas täielik vaikus. Peale loomade üksikute tegutsemishäälte polnud ühtki muud heli ega häält kuulda.
Vaikus oli nii sügav, et tegi suisa kõrvadele haiget - linnalärmi ja pideva taustamüraga harjunul pole lihtne nõnda korrapealt ümber harjuda põlismetsa tumma ööga.
Maja juurde tagasi sammudes silmasin selle kuma juba kaugelt.
Algul õrna ebamäärase valgustäpina, siis aga hakkasid ühtlasest valgusest eristuma küünlad aknalaudadel ja trepil ning tõrvikud õuel puude all. Kogu hoov oli täis hubast kollast helendust, mis väreles ja peegeldus vastu nii lumelt, majaseintelt kui puuokstelt. Korraks tundus, nagu astunuks ma keskaegse linnuse hoovi - niivõrd meenutas selline pehme valgus ammuseid aegu.
Tunde hiljem kustusid viimasedki valgusallikad õuel ja kõikjale vajus sünge must pimeduseloor.
Kui siis viimasedki tuled kustutasin ja hiirvaikselt trepil seisin, oli kuulda loomade hääli suisa siitsamast, maja külje alt.
Jõetaguse metsa varjust kõlas vaikset röhkimist ja ragistamist - sealses madalas võsas tavatsevad metssead ööbida. Kärssninade uneeelsed askeldamised ja pesasättimised on üle jõevee selgelt maja trepile kuulda.
Hommikul, kui piisavalt vara ärgata ning pingsalt samasse suunda vaadata, siis võib näha mustjaspruune selgasid heina sees liikumas ja kõrgema metsa alla kadumas.
Korraga kostus kõrvulukustav ragin.
See ei saanud kaugelt tulla - vast kõige rohkem saja meetri pealt.
Midagi suurt vajus seal läbi hapra jõejää ning läbivajumise ja veest väljarabelemise hääled olid selgelt läbi pimeduse kuulda. Oli see nüüd turske kult või suisa põder, seda häälte põhjal nii lihtsalt selgeks ei tee.
Natuke aega jääraginat, siis kadusid kiired sammud taas pimedusse.
Veidi veel pimeduses seistes hakkas kõrv eristama imetasast nahinat ja pehmeid samme.
Needki tulid siitsamast, kord kostusid maja nurga tagant, siis aia servast, siis puude alt. See ei saanud olla keegi muu, kui hundipere - teised loomad nii maja ligi ei trüginud.
Huntidel oli aga oma huvi ja stiimul mängus.
Nimelt Crack.
Sügisel valisid nad mu koera oma potentsiaalsete ohvrite nimekirja ning sellest saati kohtab hundiperet igal öösel maja juures. Nad ootavad hetke, mil tähelepanu hajub või Crack liigses uljuses majast liiga kaugele sammub - et siis kiire lõppskoor teha.
Kuid õnneks Crackil mõistust jagub.
Muidu nii julge ja uudishimulik, hoidub ta öisel ajal targu peremehe jalgade juurde ega astu ühtegi liigset sammu pimedusest kostuvate helide poole.
Küllap tema silm märkab, nina haistab ja kõrv kuuleb palju paremini seda, mis ümberringi toimumas. Ning kogu saadava info põhjal jõuab karm reaalsus selle pisikese koera pähegi.
Ometigi on uudishimu tal siiski hirmust hoolimata alles - trepil seistes püsivad kõrvad pingsalt kikkis, koon nuusib pidevalt uude suunda, silmad jälgivad tähelepanelikult ümbritsevat pimedust.
Huvitavaks ja närvekõdistavaks elamuseks kujuneb vaikne automürin metsateel.
Maja juurde toovale rajale igaüks ei satu - see on tupiktee, millele maanteelt keegi pööratagi ei oskaks. Nõnda tekitab iga sellelt teelt kostev ebaharilik hääl uudishimu ja muudab tähelepanelikuks.
Kuigi pea kilomeetri ulatuses on tee maja juurest nähtav, pole ometigi autotulesid kusagil märgata. Kes iganes seal pimedas liigub - ta on kas hulljulge, kardab oma tulekut paljastada või tunneb teed väga hästi.
Veidi hiljem kostub veidi kõvemat müra ja hetkeks nagu vilksaks teelt valguski.
Küllap pööras salamisi majale lähenenud juht eestpaistvaid majatulesid nähes oma masina ümber ja suundus mõne teise majapidamise juurde sügaval metsas.
Miks - seda teab vaid too juht ise.
Arvukad legendid metsade rüpes aset leidnud "vahejuhtumitest" aga sunnivad veel tükk aega hiljemgi tähelepanelikult metsateed jälgima.
Südaööl enne uinumist jääb vaid viimaks vaid üksik küünlake kamina peale põlema. Õrn leek heidab tuppa varjusid, valvates mõnusat und. Ja uni tuleb magus - hoolimata sellest, et toas alla kümne kraadi sooja on.
Hommik saabub kargena.
Soojas voodis on nii mõnus ärgata, eriti kui hommikupäike otse aknast silma torgib. Hingeaurupilved, mis tekivad, ei motiveeri kuidagi teki alt välja pugema. Ent siiski - vaja ahi küdema panna ja korraks välikemmergus käia.
Riietumine see eest toimub ahvikiirusel ja enne kui jäised riided külmavärinaid tekitada jõuavad, on lihased käbedatest liigutustest juba soojad.
Õues on kõik valge.
Lumi ja jää ja härmatis säravad pilvitust taevast paistva päikese käes. Lume helk on nii terav, et paneb silmadki valutama.
Puuoksad on kui eredad kristallid, pildudes sädemeid igas suunas; rohulibledki, mis lumest paistavad, säravad kümnetes eri värvitoonides.
Natukese aja pärast tõuseb korstnast suitsulipp noolsirgelt taeva poole.
See tähendab vaid üht - ees on ootamas veelgi pakaselisemad päevad ja ööd. Sestap vaja maja juba varahommikul kütma hakata, et õhtuks soe ase garanteeritud oleks.
Aurav kohvikruus käes teeme Crackiga tiiru ümber maja.
Seal, kus õhtul veel puutumata lumi valendas, märkab silm nüüd loomajälgi. Kuigi - vähem kui tavaliselt - sest koera majas viibimine peletab mõnegi arama metslooma kaugemale.
Kohv joodud, ootab ees väike jalutuskäik ümbritseva metsa alla.
Käime läbi paigad, kust kust öösel raginat ja samme kostus.
Lumes on näha suuremaid ja väiksemaid jälgi. Alates hiire peenikesest jäljereast kuni põdra massiivsete sammudeni. Üle jõe paistab sigade poolt üles küntud uudismaa, värskemad mullahunnikud tähistavad kohta, kus möödunud ööl kärssasid kulutati.
Märjemate kohtade peal heinamaal ja luhtadel märkame loomade raskusest murdunud jääd ja lahvandusi.
Jõejääski leidub paar suuremat ja värskemat auku - tõenäoliselt ei osanud põdrad hinnata jää paksust ja said kena talisupluse osaliseks.
Ning lõpuks hundijäljed.
Need ajavad Cracki pöördesse. Tema karv läheb turri (uskumatu, et sellise paksu kasuka puhul see üldse võimalik) ning nina käib pingsalt mööda jälgi.
Heameelega tormaks ta nüüd jälgi mööda minema - päevavalges on ju julge koera rind rasvane. Ent käsk peremehe juures püsida ja kerge alateadlik hirm hinges, hoiab koera siiski nägemisulatuses.
Nii möödub Metsamajas päev päeva järel.
Sügaval metsas, loomade seltsis ja pakast trotsides, pimeduses ekseldes ja eredas päevavalguses uidates.
Rahulikult ja mõnusalt, lõõgastavalt ja mugavalt.
Ja ega ei tihkagi tagasi linna minna - niiviisi metsas on hea puhata ja aega surnuks lüüa...
Mõnus on olla sügaval metsade ja rabade rüpes, kaugel igasugusest tüütavast inimasustusest ja lärmakatest majapidamistest, keset ürgset loodust ja täielikku rahu ning vaikust...
Öösel käisin täiskuuvalgel metsa all jalutamas.
Loodus oli sama valge kui päeval - silm seletas iga väiksematki detaili: oksi, heinakõrsi, käbisid puudel, puujuurikaid jalge ees.
Metsaalune, teerajad, võsastuvad heinamaad - lumi sätendas ja helendas kõikjal ebamaiselt sinaka kuu valguses.
Üles vaadates nägin taevas miljoneid tähti.
Linnas elades ei näe sellist vaadet kunagi - siin metsas aga ei sega ükski valgusallikas tähistaevast täies võlus imetlemast.
Mõnigi täht jõudis sellal, kui taeva sünkjasse mustusesse pilgu puurisin, valge jutiga alla langeda. Ei hakanud siiski midagi soovida, sest mul on juba kõik olemas, mida tähtedelt küsida võiks.
Korraga kaikus kaugel raba peal huntide ulg.
Kaugel nende pesa paikneda ei saa, seda tõendas ka valju ja kõrvukriipiv ulg. Kusagil siinsamas lähedal nad elavad - juba sügisel nägin korduvalt hundiema koos kutsikatega majaõuel ringi uitamas, kord varjudesse kadudes, kord valgussõõris ülbelt inimesele otsa vaadates. Nüüdki olen huntide jälgi maja ümber ja metsa all korduvalt tähele pannud, õhtu hakul võsa veerel märgatud hallid kogudki kuuluvad tõenäoliselt neile.
Lähemalt metsa alt kostus teistegi loomade tegutsemishääli.
Vaikset nahistamist ja nohistamist kõlas sealt, kus loomade toidupukk. Küllap tegutses seapere või kitsekari kõhu täitmisega.
Ning aeg-ajalt kajas kõrvu ka tasast niutsumist-siutsumist - pisemadki loomakesed olid alles või juba liikvel, et öö hakul endale toitu otsida või paaritumiseks omasugust leida.
Muus osas valitses aga metsas täielik vaikus. Peale loomade üksikute tegutsemishäälte polnud ühtki muud heli ega häält kuulda.
Vaikus oli nii sügav, et tegi suisa kõrvadele haiget - linnalärmi ja pideva taustamüraga harjunul pole lihtne nõnda korrapealt ümber harjuda põlismetsa tumma ööga.
Maja juurde tagasi sammudes silmasin selle kuma juba kaugelt.
Algul õrna ebamäärase valgustäpina, siis aga hakkasid ühtlasest valgusest eristuma küünlad aknalaudadel ja trepil ning tõrvikud õuel puude all. Kogu hoov oli täis hubast kollast helendust, mis väreles ja peegeldus vastu nii lumelt, majaseintelt kui puuokstelt. Korraks tundus, nagu astunuks ma keskaegse linnuse hoovi - niivõrd meenutas selline pehme valgus ammuseid aegu.
Tunde hiljem kustusid viimasedki valgusallikad õuel ja kõikjale vajus sünge must pimeduseloor.
Kui siis viimasedki tuled kustutasin ja hiirvaikselt trepil seisin, oli kuulda loomade hääli suisa siitsamast, maja külje alt.
Jõetaguse metsa varjust kõlas vaikset röhkimist ja ragistamist - sealses madalas võsas tavatsevad metssead ööbida. Kärssninade uneeelsed askeldamised ja pesasättimised on üle jõevee selgelt maja trepile kuulda.
Hommikul, kui piisavalt vara ärgata ning pingsalt samasse suunda vaadata, siis võib näha mustjaspruune selgasid heina sees liikumas ja kõrgema metsa alla kadumas.
Korraga kostus kõrvulukustav ragin.
See ei saanud kaugelt tulla - vast kõige rohkem saja meetri pealt.
Midagi suurt vajus seal läbi hapra jõejää ning läbivajumise ja veest väljarabelemise hääled olid selgelt läbi pimeduse kuulda. Oli see nüüd turske kult või suisa põder, seda häälte põhjal nii lihtsalt selgeks ei tee.
Natuke aega jääraginat, siis kadusid kiired sammud taas pimedusse.
Veidi veel pimeduses seistes hakkas kõrv eristama imetasast nahinat ja pehmeid samme.
Needki tulid siitsamast, kord kostusid maja nurga tagant, siis aia servast, siis puude alt. See ei saanud olla keegi muu, kui hundipere - teised loomad nii maja ligi ei trüginud.
Huntidel oli aga oma huvi ja stiimul mängus.
Nimelt Crack.
Sügisel valisid nad mu koera oma potentsiaalsete ohvrite nimekirja ning sellest saati kohtab hundiperet igal öösel maja juures. Nad ootavad hetke, mil tähelepanu hajub või Crack liigses uljuses majast liiga kaugele sammub - et siis kiire lõppskoor teha.
Kuid õnneks Crackil mõistust jagub.
Muidu nii julge ja uudishimulik, hoidub ta öisel ajal targu peremehe jalgade juurde ega astu ühtegi liigset sammu pimedusest kostuvate helide poole.
Küllap tema silm märkab, nina haistab ja kõrv kuuleb palju paremini seda, mis ümberringi toimumas. Ning kogu saadava info põhjal jõuab karm reaalsus selle pisikese koera pähegi.
Ometigi on uudishimu tal siiski hirmust hoolimata alles - trepil seistes püsivad kõrvad pingsalt kikkis, koon nuusib pidevalt uude suunda, silmad jälgivad tähelepanelikult ümbritsevat pimedust.
Huvitavaks ja närvekõdistavaks elamuseks kujuneb vaikne automürin metsateel.
Maja juurde toovale rajale igaüks ei satu - see on tupiktee, millele maanteelt keegi pööratagi ei oskaks. Nõnda tekitab iga sellelt teelt kostev ebaharilik hääl uudishimu ja muudab tähelepanelikuks.
Kuigi pea kilomeetri ulatuses on tee maja juurest nähtav, pole ometigi autotulesid kusagil märgata. Kes iganes seal pimedas liigub - ta on kas hulljulge, kardab oma tulekut paljastada või tunneb teed väga hästi.
Veidi hiljem kostub veidi kõvemat müra ja hetkeks nagu vilksaks teelt valguski.
Küllap pööras salamisi majale lähenenud juht eestpaistvaid majatulesid nähes oma masina ümber ja suundus mõne teise majapidamise juurde sügaval metsas.
Miks - seda teab vaid too juht ise.
Arvukad legendid metsade rüpes aset leidnud "vahejuhtumitest" aga sunnivad veel tükk aega hiljemgi tähelepanelikult metsateed jälgima.
Südaööl enne uinumist jääb vaid viimaks vaid üksik küünlake kamina peale põlema. Õrn leek heidab tuppa varjusid, valvates mõnusat und. Ja uni tuleb magus - hoolimata sellest, et toas alla kümne kraadi sooja on.
Hommik saabub kargena.
Soojas voodis on nii mõnus ärgata, eriti kui hommikupäike otse aknast silma torgib. Hingeaurupilved, mis tekivad, ei motiveeri kuidagi teki alt välja pugema. Ent siiski - vaja ahi küdema panna ja korraks välikemmergus käia.
Riietumine see eest toimub ahvikiirusel ja enne kui jäised riided külmavärinaid tekitada jõuavad, on lihased käbedatest liigutustest juba soojad.
Õues on kõik valge.
Lumi ja jää ja härmatis säravad pilvitust taevast paistva päikese käes. Lume helk on nii terav, et paneb silmadki valutama.
Puuoksad on kui eredad kristallid, pildudes sädemeid igas suunas; rohulibledki, mis lumest paistavad, säravad kümnetes eri värvitoonides.
Natukese aja pärast tõuseb korstnast suitsulipp noolsirgelt taeva poole.
See tähendab vaid üht - ees on ootamas veelgi pakaselisemad päevad ja ööd. Sestap vaja maja juba varahommikul kütma hakata, et õhtuks soe ase garanteeritud oleks.
Aurav kohvikruus käes teeme Crackiga tiiru ümber maja.
Seal, kus õhtul veel puutumata lumi valendas, märkab silm nüüd loomajälgi. Kuigi - vähem kui tavaliselt - sest koera majas viibimine peletab mõnegi arama metslooma kaugemale.
Kohv joodud, ootab ees väike jalutuskäik ümbritseva metsa alla.
Käime läbi paigad, kust kust öösel raginat ja samme kostus.
Lumes on näha suuremaid ja väiksemaid jälgi. Alates hiire peenikesest jäljereast kuni põdra massiivsete sammudeni. Üle jõe paistab sigade poolt üles küntud uudismaa, värskemad mullahunnikud tähistavad kohta, kus möödunud ööl kärssasid kulutati.
Märjemate kohtade peal heinamaal ja luhtadel märkame loomade raskusest murdunud jääd ja lahvandusi.
Jõejääski leidub paar suuremat ja värskemat auku - tõenäoliselt ei osanud põdrad hinnata jää paksust ja said kena talisupluse osaliseks.
Ning lõpuks hundijäljed.
Need ajavad Cracki pöördesse. Tema karv läheb turri (uskumatu, et sellise paksu kasuka puhul see üldse võimalik) ning nina käib pingsalt mööda jälgi.
Heameelega tormaks ta nüüd jälgi mööda minema - päevavalges on ju julge koera rind rasvane. Ent käsk peremehe juures püsida ja kerge alateadlik hirm hinges, hoiab koera siiski nägemisulatuses.
Nii möödub Metsamajas päev päeva järel.
Sügaval metsas, loomade seltsis ja pakast trotsides, pimeduses ekseldes ja eredas päevavalguses uidates.
Rahulikult ja mõnusalt, lõõgastavalt ja mugavalt.
Ja ega ei tihkagi tagasi linna minna - niiviisi metsas on hea puhata ja aega surnuks lüüa...
esmaspäev, 8. detsember 2008
neljapäev, 4. detsember 2008
Huumorisooneke
Tänane ilm vist soosib huumorisoonekese võbelemist!
Marko ütleb:
Pärast tualetis käimist pole vaja ajalehte naabri postkasti tagasi toppida!
Y ütleb:
mis asja sa sonid? :P
Marko ütleb:
süümekad tekkisid ve? :D
Y ütleb:
EI...
Y ütleb:
ma pole juu su naaber
-------
Marko ütleb:
vähemalt ei tekkinud sul süümekaid...erinevalt mõnest :D
Z ütleb:
:D ei tekkinud jah
Z ütleb:
mis mul varjata
Z ütleb:
ega ma esimene ole
Marko ütleb:
Pärast tualetis käimist pole vaja ajalehte naabri postkasti tagasi toppida!
Y ütleb:
mis asja sa sonid? :P
Marko ütleb:
süümekad tekkisid ve? :D
Y ütleb:
EI...
Y ütleb:
ma pole juu su naaber
-------
Marko ütleb:
vähemalt ei tekkinud sul süümekaid...erinevalt mõnest :D
Z ütleb:
:D ei tekkinud jah
Z ütleb:
mis mul varjata
Z ütleb:
ega ma esimene ole
kolmapäev, 3. detsember 2008
Pimedus tunneli lõpus
Dears,
Due to the financial crisis facing the world at the moment, the light at the end of the tunnel will be switched off to save on electricity costs, until further notice.
Sincerely,
GOD
---
X ütles:
juba loetud, õnneks ise näinud veel ei ole :D
MARKO ütles:
valgust ve? :D
X ütles:
mhmh, ei sisse ega välja lülitatud pirni tunneli lõpus :D
MARKO ütles:
pikk tunnel järelikult
MARKO ütles:
või siis - rõõmusõnumiks sulle - äkki su tunnelit ei ole lõpuni kaevatudki?!? :D :D :D :D :D :D
Due to the financial crisis facing the world at the moment, the light at the end of the tunnel will be switched off to save on electricity costs, until further notice.
Sincerely,
GOD
---
X ütles:
juba loetud, õnneks ise näinud veel ei ole :D
MARKO ütles:
valgust ve? :D
X ütles:
mhmh, ei sisse ega välja lülitatud pirni tunneli lõpus :D
MARKO ütles:
pikk tunnel järelikult
MARKO ütles:
või siis - rõõmusõnumiks sulle - äkki su tunnelit ei ole lõpuni kaevatudki?!? :D :D :D :D :D :D
teisipäev, 25. november 2008
Midagi hingele
Ei tea, kas hakkan vanaks jääma, aga...
...ei saagi täpselt aru, ent kuidagi väga normaalseks ja tavaliseks on saanud, et kodus ringi kõndides on mitu koera pidevalt jalus tolgendamas ja ringi siblimas...
Ning samamoodi õue minnes - nad ootavad-eeldavad mängimist ja müramist ja möllamist - ning mul ei ole selle vastu midagi, et koertega aega veeta...
Igal juhul...mulle see olukord meeldib...vanadus vist... :)
...ei saagi täpselt aru, ent kuidagi väga normaalseks ja tavaliseks on saanud, et kodus ringi kõndides on mitu koera pidevalt jalus tolgendamas ja ringi siblimas...
Ning samamoodi õue minnes - nad ootavad-eeldavad mängimist ja müramist ja möllamist - ning mul ei ole selle vastu midagi, et koertega aega veeta...
Igal juhul...mulle see olukord meeldib...vanadus vist... :)
Tellimine:
Postitused (Atom)