Suveidüll Metsamajas

Ja taaskord on sammud (õigemini küll sõidukilomeetrid) toonud paika, millest juba korduvalt juttu olnud. Metsamajja...

Sedakorda aga südasuvisel ajal, soojal ja päikeselisel päeval.
Selja taga on pikk ja kurnav Siberi reis; mitmed muud keha ja vaimu laastanud juhtumised; samuti väsitav (kuid mõnus) "Suvetuur 2009" Jõhvi-Tartu-Põlva-Valga-Tõrva-Viljandi-Pärnu-Metsamaja.

Mõnus on nüüd selle kõige järel rahulikult istuda majatrepil ja nautida Metsamaja idülli.
Tuul sasib juukseid ja jahutab päikesest kuumaks köetud keha - kuigi juba õhtune aeg, siis kõrvetab päike endiselt jõuliselt.
Eemalt kostub kosest alla langeva vee vulinat - jõe veetase on täpselt sellisel tasemel, et muidu tavapäraste paisust alla nirisevate tilkade asemel on tekkinud täiesti arvestatav kosk.
Selle taga olevasse tiiki aeg-ajalt keha kastes ei tundu jõevesi sugugi külm - nahk on parajalt soe ning kui kaua jäises vees ei solberda, siis ei juhtu midagi hullu. Hommikune pesemine saab muidugi mõnevõrra keerulisem olema - ent kui samas ka novembrikuus vees käidud, siis vaevalt südasuvel probleeme tekib.

Linnulaul üritab vägisi kosevulinat summutada, ent hoolimata mitme(-kümne, -saja)häälsest siristamisest ja siutsumisest jääb kosk ikka kuuldavaks. Keegi entusiast on majja "Eesti lindude välimääraja" jätnud - vaadates ja kuulates aga ümberringi toimuvat, siis hetkeks, mil üks liik määratud saab, on kümme muu liigi esindajat juba mööda lennanud. Seega on mõistlikum lihtsalt nautida häältekoori ning end mitte vaevata eri solistide identifitseerimisega.

Aeg-ajalt paistab vilksamisi ka Crack, kes mööda heinamaad ja jõeluhtasid vesirotti taga ajab ning kitse- ja seajälgi rõõmsalt nuhib. Temagi naudib vabadust, mis tal siin sügaval metsade ja rabade vahel võimaldatud.
Mõlemal on hea ja rahustav sedasi puhata, pärast pikkasid ja pingelisi päevi.

Öö hakul lõket süüdates ja selle ääres vaikselt istudes muutub ka loodus.
Päevane lindude siristamine ja sädistamine asendub öölindude vaiksemate häältega ning üksikute sirtsude siristamisega. Vaid vahel ehmatab mõne lähedalasuva puu oksalt kostuv "uhuu" - sinna on end sättinud kakk, kelle terava pilgu eest ei pääse üksi öösel ekslema jäänud pisinäriline.

Crack seevastu on loobunud hiirtejahist ja vedeleb mõnusalt jalgade juures, vaid vahel pead tõstes, et tähelepanelikult kuulatada öiseid hääli ning ainult talle mõistetavaid krõpsatusi-raksatusi metsa all.
Vahepeal metsa alla jalutades märkame vilksamisi tumedaid kogusid kaugemale kadumas - olid need nüüd kitsed või põdrad, raske öelda - ent isegi Crack eelistab pigem peremehe jalgade ümber tiirelda kui võõrastele loomadele järele lipata.

Ja viimaks saabub pilkane pimedus.
Isegi praegu, keset suve, on see võimalik. Vaid tähed säravad öises taevas, sellal kui kuu veel puulatvade varjus peidus on.
Ja nende tähtede seas on nii heledamaid kui tuhmimaid, vilkuvaid ja ühtlaselt helkivaid, liikuvaid ja paigalseisvaid.
Siin, kus linnatuled taevast ei reosta, on võimalik näha kogu Eesti öötaevast täies ilus. Linnutee, arvukad tähtkujud, udukogud, täheparved, planeedid - kõik avaneb öises taevas kirkalt ja selgelt.
Et augustini on veel aega, siis meteoriite väga palju taevast alla ei tuhise, ent kui pikka aega tähelepanelikult öisel taevavõlvil toimuvat jälgida, siis hakkab silma ka paar langevat tulejutti.

Crack ei suuda mõista, miks peremees nõnda paigal seisab ja taevasse vahib - talle pakuvad hoopis rohkem põnevust need tähed, mis rohus ja põõsastel säravad.
On vist esimene aasta, kui jaaniusside korjamine enam ladusalt ei edene. Seda just Cracki tõttu, kes iga ussikest kui jahisaaki võtab. Ning üritab enne peremeest avastatud jaaniussini jõuda.
Õnneks ta aga kõigi ussikesteni ei jõua - nii jääb neid teeveeri palistama veel sadu ja sadu. Kõik nagu kalliskivid rohus säramas - ent kustudes kohe, kui liiga tormakalt ligi astuda.
Tekib tunne, et kõnnid kui muinasjutus - mööda öist metsateed, mille serva ja metsa alla tuhandeid tillukesi küünlaid on süüdatud.


Hommik. Paljalt läbi kastese rohu jõe poole lipates ei pea muretsema, et keegi pealt näeks. Kui mõni metsloom peakski seda silkamist jälgima - siis palju õnne talle. Alailma kiimas karuvanaema on ka Soomaa teise serva kolinud, seega võib Metsamajas rahulikult alasti ujumas käia.
Kui külmad lained pea kohal kokku löövad, siis tundub ujumise idee siiski veidi ennatlik. Ent kuluvad vaid mõned sekundid ja keha harjub jahedaga.
Järgmisel hetkel kostub teinegi vali sulpsatus ning veest paistab vaid karvane kikkis kõrvadega pea ja veidi tagapool lainetest lehviv valge saba. Tundub, et ka Crack on hommikuse hügieeni vajalikkusest aru saanud...
Ihu kasitud, siis jääb üle vaid silla serval istuda ja jalgu kõlgutada, oodates kuni hommikune päike keha ära kuivatab. Et seejärel hommikukakaod nautida, moosisaiad pintslisse pista ning päevaste toimetuste ja ringsõitude juurde asuda...

Verandal raamatut kirjutades meenuvad ajad, mil Metsamajas veel elektritki polnud. Toona kestis päev täpselt päikesetõusust loojanguni. Seejärel aga kogunesid kõik verandale, kus süüdati hulk küünlaid ja laternaid ning loeti seal ajalehti või aeti niisama juttu. Kuni viimaks ärksamadki une saabumist tundsid ja oma kondid magama keerasid ning maja ümbritsevasse pimedusse sulandus.
Üldse on tollest lapsepõlve-Metsamaja perioodist nii palju huvitavaid ja põnevaid ja nostalgilisi mälestusi, mis tuleks ka kirja panna vist...

Veel üks hommik.
Sedakorda pole päikesest märkigi.
Kogu maa on mattunud paksu hommikuudusse. Hallid udumassid voogavad üle õue, nähtavus on seeläbi pea olematu. Paari meetri kaugusele veel silm seletab, kaugemale enam aga mitte.

Udust kostub kerge mütsatus. Cracki hoiak muutub valvsaks, keha läheb pingule, kõrvad kikki, koon nuusib erutatult õhku.
Midagi suurt ja tumedat läheneb meile. Järgmisel hetkel ilmub udust kitse graatsiline kuju. Vaevalt mõne meetri kaugusel meist - kitski on sama üllatunud, vastutulijaid nähes.
Momendi võõraid jälginud, põrkab loom otsekui vedrust õhku ja kaob kiirete hüpetega metsa alla.

Ent seda udu pole kauaks. Tund, poolteist - siis tungivad läbi halli teki esimesed päikesekiired ja tugevnev tuul pühib peagi viimasedki uduriismed metsa alla. Ja saabunudki on taas järjekordne päikeseline ja kuum suvepäev...