Marko "Kirjanik" Kaldur: Talved Metsamajas

Talve saabudes meenutagem olnut, möödunud talvesid, käredat pakast, vööni lund ja põnevaid juhtumisi kõige selle keskel...

Mõnus on olla sügaval metsade ja rabade rüpes, kaugel igasugusest tüütavast inimasustusest ja lärmakatest majapidamistest, keset ürgset loodust ja täielikku rahu ning vaikust...

Öösel käisin täiskuuvalgel metsa all jalutamas.

Loodus oli sama valge kui päeval - silm seletas iga väiksematki detaili: oksi, heinakõrsi, käbisid puudel, puujuurikaid jalge ees.

Metsaalune, teerajad, võsastuvad heinamaad - lumi sätendas ja helendas kõikjal ebamaiselt sinaka kuu valguses.

Üles vaadates nägin taevas miljoneid tähti.

Linnas elades ei näe sellist vaadet kunagi - siin metsas aga ei sega ükski valgusallikas tähistaevast täies võlus imetlemast.

Mõnigi täht jõudis sellal, kui taeva sünkjasse mustusesse pilgu puurisin, valge jutiga alla langeda. Ei hakanud siiski midagi soovida, sest mul on juba kõik olemas, mida tähtedelt küsida võiks.

Korraga kaikus kaugel raba peal huntide ulg.

Kaugel nende pesa paikneda ei saa, seda tõendas ka valju ja kõrvukriipiv ulg. Kusagil siinsamas lähedal nad elavad - juba sügisel nägin korduvalt hundiema koos kutsikatega majaõuel ringi uitamas, kord varjudesse kadudes, kord valgussõõris ülbelt inimesele otsa vaadates. Nüüdki olen huntide jälgi maja ümber ja metsa all korduvalt tähele pannud, õhtu hakul võsa veerel märgatud hallid kogudki kuuluvad tõenäoliselt neile.

Lähemalt metsa alt kostus teistegi loomade tegutsemishääli.

Vaikset nahistamist ja nohistamist kõlas sealt, kus loomade toidupukk. Küllap tegutses seapere või kitsekari kõhu täitmisega.

Ning aeg-ajalt kajas kõrvu ka tasast niutsumist-siutsumist - pisemadki loomakesed olid alles või juba liikvel, et öö hakul endale toitu otsida või paaritumiseks omasugust leida.

Muus osas valitses aga metsas täielik vaikus. Peale loomade üksikute tegutsemishäälte polnud ühtki muud heli ega häält kuulda.

Vaikus oli nii sügav, et tegi suisa kõrvadele haiget - linnalärmi ja pideva taustamüraga harjunul pole lihtne nõnda korrapealt ümber harjuda põlismetsa tumma ööga.

Maja juurde tagasi sammudes silmasin selle kuma juba kaugelt.

Algul õrna ebamäärase valgustäpina, siis aga hakkasid ühtlasest valgusest eristuma küünlad aknalaudadel ja trepil ning tõrvikud õuel puude all. Kogu hoov oli täis hubast kollast helendust, mis väreles ja peegeldus vastu nii lumelt, majaseintelt kui puuokstelt. Korraks tundus, nagu astunuks ma keskaegse linnuse hoovi - niivõrd meenutas selline pehme valgus ammuseid aegu.

Tunde hiljem kustusid viimasedki valgusallikad õuel ja kõikjale vajus sünge must pimeduseloor.

Kui siis viimasedki tuled kustutasin ja hiirvaikselt trepil seisin, oli kuulda loomade hääli suisa siitsamast, maja külje alt.

Jõetaguse metsa varjust kõlas vaikset röhkimist ja ragistamist - sealses madalas võsas tavatsevad metssead ööbida. Kärssninade uneeelsed askeldamised ja pesasättimised on üle jõevee selgelt maja trepile kuulda.

Hommikul, kui piisavalt vara ärgata ning pingsalt samasse suunda vaadata, siis võib näha mustjaspruune selgasid heina sees liikumas ja kõrgema metsa alla kadumas.

Korraga kostus kõrvulukustav ragin.

See ei saanud kaugelt tulla - vast kõige rohkem saja meetri pealt.

Midagi suurt vajus seal läbi hapra jõejää ning läbivajumise ja veest väljarabelemise hääled olid selgelt läbi pimeduse kuulda. Oli see nüüd turske kult või suisa põder, seda häälte põhjal nii lihtsalt selgeks ei tee.

Natuke aega jääraginat, siis kadusid kiired sammud taas pimedusse.

Veidi veel pimeduses seistes hakkas kõrv eristama imetasast nahinat ja pehmeid samme.

Needki tulid siitsamast, kord kostusid maja nurga tagant, siis aia servast, siis puude alt. See ei saanud olla keegi muu, kui hundipere - teised loomad nii maja ligi ei trüginud.

Huntidel oli aga oma huvi ja stiimul mängus.

Nimelt Crack.

Sügisel valisid nad mu koera oma potentsiaalsete ohvrite nimekirja ning sellest saati kohtab hundiperet igal öösel maja juures. Nad ootavad hetke, mil tähelepanu hajub või Crack liigses uljuses majast liiga kaugele sammub - et siis kiire lõppskoor teha.

Kuid õnneks Crackil mõistust jagub.

Muidu nii julge ja uudishimulik, hoidub ta öisel ajal targu peremehe jalgade juurde ega astu ühtegi liigset sammu pimedusest kostuvate helide poole.

Küllap tema silm märkab, nina haistab ja kõrv kuuleb palju paremini seda, mis ümberringi toimumas. Ning kogu saadava info põhjal jõuab karm reaalsus selle pisikese koera pähegi.

Ometigi on uudishimu tal siiski hirmust hoolimata alles - trepil seistes püsivad kõrvad pingsalt kikkis, koon nuusib pidevalt uude suunda, silmad jälgivad tähelepanelikult ümbritsevat pimedust.

Huvitavaks ja närvekõdistavaks elamuseks kujuneb vaikne automürin metsateel.

Maja juurde toovale rajale igaüks ei satu - see on tupiktee, millele maanteelt keegi pööratagi ei oskaks. Nõnda tekitab iga sellelt teelt kostev ebaharilik hääl uudishimu ja muudab tähelepanelikuks.

Kuigi pea kilomeetri ulatuses on tee maja juurest nähtav, pole ometigi autotulesid kusagil märgata. Kes iganes seal pimedas liigub - ta on kas hulljulge, kardab oma tulekut paljastada või tunneb teed väga hästi.

Veidi hiljem kostub veidi kõvemat müra ja hetkeks nagu vilksaks teelt valguski.

Küllap pööras salamisi majale lähenenud juht eestpaistvaid majatulesid nähes oma masina ümber ja suundus mõne teise majapidamise juurde sügaval metsas.

Miks - seda teab vaid too juht ise.

Arvukad legendid metsade rüpes aset leidnud "vahejuhtumitest" aga sunnivad veel tükk aega hiljemgi tähelepanelikult metsateed jälgima.

Südaööl enne uinumist jääb vaid viimaks vaid üksik küünlake kamina peale põlema. Õrn leek heidab tuppa varjusid, valvates mõnusat und. Ja uni tuleb magus - hoolimata sellest, et toas alla kümne kraadi sooja on.

*

Hommik saabub kargena.

Soojas voodis on nii mõnus ärgata, eriti kui hommikupäike otse aknast silma torgib. Hingeaurupilved, mis tekivad, ei motiveeri kuidagi teki alt välja pugema. Ent siiski - vaja ahi küdema panna ja korraks välikemmergus käia.

Riietumine see eest toimub ahvikiirusel ja enne kui jäised riided külmavärinaid tekitada jõuavad, on lihased käbedatest liigutustest juba soojad.

Õues on kõik valge.

Lumi ja jää ja härmatis säravad pilvitust taevast paistva päikese käes. Lume helk on nii terav, et paneb silmadki valutama.

Puuoksad on kui eredad kristallid, pildudes sädemeid igas suunas; rohulibledki, mis lumest paistavad, säravad kümnetes eri värvitoonides.

Natukese aja pärast tõuseb korstnast suitsulipp noolsirgelt taeva poole.

See tähendab vaid üht - ees on ootamas veelgi pakaselisemad päevad ja ööd. Sestap vaja maja juba varahommikul kütma hakata, et õhtuks soe ase garanteeritud oleks.

Aurav kohvikruus käes teeme Crackiga tiiru ümber maja.

Seal, kus õhtul veel puutumata lumi valendas, märkab silm nüüd loomajälgi. Kuigi - vähem kui tavaliselt - sest koera majas viibimine peletab mõnegi arama metslooma kaugemale.

Kohv joodud, ootab ees väike jalutuskäik ümbritseva metsa alla.

Käime läbi paigad, kust kust öösel raginat ja samme kostus.

Lumes on näha suuremaid ja väiksemaid jälgi. Alates hiire peenikesest jäljereast kuni põdra massiivsete sammudeni. Üle jõe paistab sigade poolt üles küntud uudismaa, värskemad mullahunnikud tähistavad kohta, kus möödunud ööl kärssasid kulutati.

Märjemate kohtade peal heinamaal ja luhtadel märkame loomade raskusest murdunud jääd ja lahvandusi.

Jõejääski leidub paar suuremat ja värskemat auku - tõenäoliselt ei osanud põdrad hinnata jää paksust ja said kena talisupluse osaliseks.

Ning lõpuks hundijäljed.

Need ajavad Cracki pöördesse. Tema karv läheb turri (uskumatu, et sellise paksu kasuka puhul see üldse võimalik) ning nina käib pingsalt piki jäljerida.

Heameelega tormaks ta nüüd jälgi mööda minema - päevavalges on ju julge koera rind rasvane. Ent käsk peremehe juures püsida ja kerge alateadlik hirm hinges, hoiab koera siiski nägemisulatuses.

Nii möödub Metsamajas päev päeva järel.

Sügaval metsas, loomade seltsis ja pakast trotsides, pimeduses ekseldes ja eredas päevavalguses uidates.

Rahulikult ja mõnusalt, lõõgastavalt ja mugavalt.

Ja ega ei tihkagi tagasi linna minna - niiviisi metsas on hea puhata ja aega surnuks lüüa...

------

Kas tahate teada, mis tunne on pakasega õues s***l käia?

Mina nüüd tean.

Kui ka teada tahate, siis küsige...

------

Vastu tulles paljude soovidele, siis nüüd ka eellugu Metsamajja tulekule...ja kõik põnev, mis pärast toimunud... ;)

NB! Tegu on tegelikult igatalviste kogemustega nii Metsamajas kui mujalgi metsaonnides - aga kuna selgus, et VÄGA PALJUDEL pole aimdustki, mismoodi elu talvises metsas välja näeb, siis panen seekordsed elamused kirja ja jagan neid lahkelt kõigi huvilistega.

Niisiis.

Metsamajja saabudes näitas kraadiklaas õues -6 kraadi. Toas oli -4 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -8 kraadi. Söögitegemise soov kadus koheselt.

Usina kütmise järel saavutasin 24h möödudes toatemperatuuriks ca 5 kraadi. Õues oli -8 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -10 kraadi. Kiskus väga sedamoodi olukorraks, et suren nälga, sest köögis ei kannatanud üldse viibida.

Toaski istusin arvuti ees jope seljas, müts peas ja kindad käes.

Oi, millised porrid kirjavead tulid, kui kinnastega klaviatuuril tippisin...

Nohjah. See ei olnudki tegelikult kõige hullem asja juures.

Palju lõbusamaks elamuseks kujunes välikemmergus käimine.

Noh - kergemad hädad sai aetud kiirkorras nurga taga lumeussidele koopaid rajades.

Aga kui tõsisem istumissoov peale tuli, siis pidi ikka paberirull näpu vahel väikese abihoone juurde kõndima.

Pimedas minnes ka küünal käes loitmas (nagu mõnes haldjafilmis, kus haldjad uitavad küünlavalgel läbi põlislaante...kuigi siiski mitte peldiku poole...vist), et ikka näeks, kuhu istuda.

Noh, seda ma vast pikalt kirjeldama ei hakka, et milline tunne see on, kui s*** p***e külge jäätub. Kasutage oma kujutlusvõimet!

Erinevalt sarnasest situatsioonist suvisel ajal, ei lange talvel õndsusohe huulilt mitte potile istudes, vaid sealt tõustes.

Nii. Kütmisest veel veidi. Ahju kütmist mõtlesin...

Kuna liigagar puude alla loopimine võiks ahju ja korstna puruks lüüa, siis tuli rahulikult kütmisele läheneda.

Mis omakorda tähendas seda, et toatemperatuur püsis visalt allpool 10 kraadi ning hommikuks langes veelgi madalamale.

Sestap venisid igal hommikul ärkamised planeeritust mitu tundi pikemaks - lihtsalt niivõrd mõnus oli vedeleda soojas pesas, hingeaurupilvedest erinevaid kujundeid puhuda ning päevaseid tegevusi MÕTETES ellu viia.

Sellest, mismoodi viimaks voodist välja ronides edasised asjad ahvikiirusel toimusid, ma juba kirjutasin eelnevalt...

Kaevust vee toomine oli ka iga kord parajalt närvesööv protseduur.

Seda seetõttu, et vesi panges kippus ära jäätuma - mistõttu esimese asjana tuli kuidagi jääst lahti saada, et vedel vesi ka pange mahuks.

Selle tulemusel on nüüd õue peal kümneid pangekujulisi jääskulptuure, mille sisse ma (nutikas nagu olen!) õhtul küünlad pistsin.

Päris kena valguse ja värvidemäng tuli sellistest jäistest laternatest.

Ongi lood päevaste toimetustega enamvähem ühelpool.

Sest öö saabub siin punkt kell 17. Ehk siis niipea, kui pimedus maale langeb, pole õues enam suurt miskit teha peale küünla- ja tõrvikuvalguse imetlemise ning metsloomade häälte kuulamise.

Loomi liigub maja ümber aga palju.

Nagu enne mainitud, siis sigade röhitsemine on igaõhtune unelaul - käisime Crackiga ka nende magamiskohta uudistamas, see asub vaevalt 150 meetri kaugusel majast. Kärssade maantee aga kulgeb suisa õuevärava eest mööda...

Põdrad majale väga ligi ei tiku. Kõigest paarisaja meetri kaugusele.

Nad ajavad seal omi asju - nt. hõõruvad sarvesid vastu puid (uued sarved alt kasvama hakkamas ja värsked sarvemüksud sügelevad), tekitades sedasi käsisae kriipimist meenutavaid saundiefekte.

Rebased. Nohjah.

Ma juba arvasin, et muud loomad on nad siit ära peletanud. Aga tutkit!

Õhtul klähvisid teised kohe siinsamas - üks paarikümne meetri kaugusel ühel pool aia servas, teine aia vastasservas.

Crack vahtis, tölpa ilme näol, saamata aru, mis kummaline haukumine see küll on: kõlab nagu koer, haiseb nagu rebane.

Ja meie mõlema lemmikud - hundid!

Cracki lõhn võeti taaskord üles ja kahel õhtul juba vilksasid suured kogud käbedalt valgusvihkudest eemale.

Huvitav, kas hasart on see, mis meelitab neid minu koera jahtima? Sest toitu metsa all jagub - ainuüksi see seakari siin annaks korraliku pidulaua mõõtmed välja...

Täna õhtul lisandus senikohatud-nähtud-kuuldud loomadele veel üks kohalik elanik.

Kummitus.

Astusin pimedas õuele - ja korraga käis katusel hirmus raksakas.

Justnagu oleks sinna visatud suur kivi või vajunud karu läbi katuse või peksnud ilves ahastuses peaga vastu katuseplaate.

Ent - mitte ükski versioon ei pidanud paika.

Polnud jälgegi, kedagi ei liikunud, kõikjal valitses raksatuse järel rahu ja vaikus.

Et siin majas varemgi kummalisi samme kuulda on olnud, nähtamatud käed riietest kiskunud jms. kõhedusttekitavat aset leidnud, siis ei jää muud üle, kui katuselt kostnu kummituste süüks ajada.

Siitmaja kummitustest kirjutan millalgi pikemalt ka oma uues raamatus, ligilähedastest kummituslugudest võib iga huviline lugeda aga mu sellesuvisest raamatust "SALAPÄRANE EESTI" (vaata raamatut)

Ahjaa.

Üks väga huvitav elamus on siin ihu harimine ehk enda pesemine.

Suvel on lihtne - mauhti jõkke, seep-shampoon peale, mauhti loputama, kogu moos.

Talvel see nii lihtne ei ole. (kui just talisuplejaga tegu pole).

Kõik algab vee soojaks ajamisega.

Selleks tuleb minna pakaselisse kööki. (loe köögi temperatuuride kohta uuesti eestpoolt).

Kui pajatäis vett soojaks saadud, siis kausside kolinal trepile minek.

Edasine vaatepilt on selline, mida jaapani turistid agaralt filmima kukuks, samal ajal pilku sündsalt kõrvale pöörates.

(õnneks aga siiakanti jaapani turiste ei satu, muidki uitajaid suht vähe - nõnda saab pesemisprotseduuri suht segamatult läbi viia).

Et pakane kõdistab ja varbad lumes jäätuvad, siis möödub peseminegi ahvikiirusel.

Soe vesi kehale, kiiresti shampoon ja dushigeel peale, kiire hõõrumine (et pealevalatud vesi vahepeal jäässe minna ei jõuaks), seejärel juba leigeks muutuda jõudnud vesi kehale, kiire loputus, kõrvadest shampooni koukimine (tegelikult võiks seda ka toas teha, aga ma liialt esteet selleks) ning libisedes-komberdades toa poole lippamine.

Aga see eest on nii mõnus (ja niiiiii külm) pärast puhtana toas väriseda!

Muidugi võib ka jões ujumas käia.

Talvel on selleks kolm enimlevinumat viisi:

1. Mittevabatahtlik ujumine.

S.t. siis jää tugevuse valesti hindamine ja seejärel täisriietuses vette plartsatamine. Ei soovita kellelegi - ent igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Siis teate ka, millest ma räägin...

2. Vabatahtlik saunajärgne ujumine.

Leiliruumist kuuma kehaga jääkülma vette kargamine on üks mõnusamaid asju, mida talvel saunas käies teha saab. Soovitan kõigile - ja igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Soovitavalt mitu korda. Siis teate kaasa rääkida ja teistelegi kiita...

3. Vabatahtlik mittesaunajärgne ujumine.

See kvalifitseerub juba "kiiksude" valdkonda. Ja "kiiksusid" mul jagub.

Ehk siis - täna sai ka see järgi proovitud. Jooksusammul 15 sekundit majast jõeni, 30 sekundit vees, 10 sekundit tagasi majani (kusjuures füüsikaseadusi arvestades ei tohiks kuidagi 10st sekundist jaguda selle teekonna läbimiseks), paks rätik ja soojapoolne ahi ning nüüd viimase boonusena "köh-köh-köh".

Palju õnne mulle, kui haigeks jään!

(Loll saab kirikus ka peksa jms. vanasõnad ka sinna otsa...)

Paar sõna räägiks vahepeal veel ka oma eesrindlikust "valvekoerast".

Käisin just päevikukirjutamises pausi tehes korraks õues. Lumeusside teema, noh.

Ja nagu ikka pimedal ajal - Crack otsustas, et tema eesliinile ei trügi vaid jääb kindluse väravaid kaitsma.

Ehk siis - ei sammugi majatrepilt eemale.

Kui viimaks suutsin ta kaugemale meelitada, siis püsis vaikselt ja vaguralt mu jalgade juures.

Oh, miks ei võiks ta nii kuulekas kogu aeg olla - nt. linnas või kuskil rahvarohkes/koerterohkes kohas jalutades???

Niipaljukest siis samojeedi koerte "valvefunktsioonist".

------

Metsamaja - live!

30. dets.

14:30

Metsamaja.

Pärast korduvat kinnijäämist, teelt välja libisemist, metskitsest peaaegu praematerjali valmistamist ning suurematsorti lumeloopimist lõpuks Metsamaja manu.

Toatemperatuur -6 (miinus kuus) kraadi.

Hangede kõrgus ca 40 cm.

Lisaks kamikadzest metskitsele nähtud veel ühte kitse ja ühte ilvest.

Huvitav, mis kell hundid maja juurde jõuavad?

30. dets.

15:50

Hämardub.

Lumeloopimisega sooja saamisest on kõrini. Pealegi pole sellise tempo puhul varsti ümbruskonnas enam hangekestki. Õnneks sajab siiski juurde ka miskit.

Toatemperatuur endiselt -6. Aeg kuuma tee ja rummi jaoks. Üleraba naabri puskar jäägu homseks.

30. dets.

16:40

Väljas on kottpime.

Toatemperatuur endiselt muutumatu.

Meeleolu samas oluliselt lõbusam.

Ahjaa - hundid ilmusid ka välja. Seekord tegutsesid nad väga operatiivselt. Crack on nüüd toarezhiimil.

30. dets.

1730

Tõsine ellujäämiskursus - selgus, et rumm ja mandariinid said kaasa, toidukott jäi aga maha.

Tuleb männikoort ja kuuseokkaid närima hakata.

30.12.2009

17:36

Ellujäämiskursus jätkub.

Lumeussidele õues koobaste tegemine on lihtne, aga proovi sa istuva teguviisiga hakkama saada. Üritan veel vastu pidada...

Möödunud aastal -25 kraadise pakasega kippus **** külma tõttu ***** külge kinni jäätuma, loodetavati sel aastal ei tule kunagisi kangelastegusi korrata...

30. dets.