Väljasurema määratud rahvas

Eestlasi ei määra väljasuremisele mitte madal iive või peessekeeratud maaelupoliitika. Ega ka "kui sinu poeg abiellub mehega" stiilis ühiskondlik areng.
Eestlased surevad ise välja, oma saamatuse ja hädavareseks olemise tõttu.

Viimase lumetormi ajal ja järgselt kostunud virinat ning kriitikat kuulates tekib tõsine küsimus: kuidas kurat sai see rahvus üldse siiamaani välja vedada?

Kui väiksemgi tuuleiil paneb eestlase hirmunult tuppa pugema, kergemgi külmake värisedes soojapuhurit embama, õrnem tuisuke paaniliselt riigiisadelt abi otsima, autoga hangesõit meeleheitlikult halama - siis kuidas üldse kõik need aastakümned elus püsida on suudetud?

Sada-paarsada aastat tagasi möllasid Eestimaal kordades võimsamad lumetormid ja pakane. Ometigi vedasid meie esivanemad end kuidagimoodi välja, hoolimata asjaolust, et polnud ei lumesahkasid, maakondlikke kriisikomisjone ega internetikommentaariume.

Ning suutsid neil pimedail talveöödel toota piisavalt järelkasvugi, kelle geenides loogiliselt võttes peaks vastupanuvõimet ja ellujäämissuutlikkust jaguma.

Ent tundub, et paar olulist lüli on eestlaste geeniahelast viimase sajandi jooksul kuhugi kaduma läinud.

Näiteks ca poolteist sajandit tagasi valitses pakane, milletaolist pole hiljem täheldatud. Meie lähinaabruses Petseris mõõdeti -50 kraadi ja Helsinkis -58 kraadi külma. Isegi viin jäätus toona kaubavaguneis.

Ometigi suudeti ellu jääda.

-30 kraadi möödunud talvel näitas aga, et kunagi normaalseks peetud pakast peetakse nüüd, mil inimkond ometigi peaks olema edasi arenenud, hoopistükkis looduskatastroofiks.

Ning kerge tuisk, mis sulges mõned maanteed ja jättis mõnisada inimest tormivangi, sundis eriolukorra kehtestamist nõudma.

Olid ajad, kui muust maailmast ära lõigatud metsatalu elaniku surnukeha pidi kevadeni suitsusaunas konutama, sest varem polnud võimalik surnuaiale pääseda. Kõike muud, mis polnud surmatõbi, raviti käepäraste vahenditega - ning üldjuhul edukalt. Metsateol paukusid käre pakane ja teravad kirved võidu puutüvedesse. Väikelapsed pidid metsikute lumetormidega kilomeetreid kooli ja tagasi sumpama.

Praegused, nn "euroopalike väärtuste" rüpes mandunud põlvkonnad aga ei ela naljalt üle mõnetunnist side- või elektrikatkestustki!

Mis saaks veel tuumatalve või erakordselt karmide ilmastikuoludega sügis-talvise hooaja puhul?

Kardetavasti viskaks arvestatav osa (linna)eestlastest ja lillelastest lihtsalt sussid nurka.

Hüva, looduskatastroof looduskatastroofiks.

Meie ühiskonna helged pead ei taibanud sedagi, et kui hoolimata hoiatustest tormiga välja sõita, siis võiks vähemalt soojad riided autosse visata. Kuigi elementaarne oleks talveilmaga niisamagi soojalt riietuda.

Enamiku poolt juba unustatud ülemöödunud-talvine lumetorm oleks Padaorgu jätnud ca 600 külmast kringliks tõmbunud surnukeha - praegune oli toonasega võrreldes köömes. Paaripäevase asemel nädalaseks veninud raju teinuks seda seal nüüdki.

Taolise allakäigutempoga veaksime välja heal juhul lähima suure loodusõnnetuse või sõjani. Seejärel lakkaks suurem osa eestlaskonnast eksisteerimast - ning mitte väliste tegurite vaid meie endi saamatuse tõttu.

Mis mõneti ei olegi kõige hullem stsenaarium, kuna Maakera on niigi ülerahvastatud ning üks korralik harvendus aitaks looduslikul valikul tingimused uuesti tasakaalu seada.

Eestlastel on viimane aeg pöörduda tagasi elementaarsete elutarkuste taasomandamise juurde ja rakendada virtuaalse looduse krooniks olemise asemel realistlikku ja kainet mõtlemist.

Meie e-riik (loe: ebakompetentsete elanike riik) on sedavõrd haavatav, et piisab vaid väikesest õnnetusest või valest nupuvajutusest, kui suurem osa elanikkonnast pimedusse ja külma haardesse langeb.

Arvestades rahva saamatust ja oskamatust taoliste lihtlabaste probleemidegagi hakkama saada seisame silmitsi suurte kaotustega elavjõus.

Puhteestlaslikuks lohutuseks jääb meile vaid asjaolu, et Lääne-Euroopas surrakse välja veel varem... 

Lumetormiteemalisi kommentaare leiab ka SIIT!