reede, 2. oktoober 2015

Metsamaja - aastake veel möödunud...

Taas on aastake mööda tiksunud ning värsked sügisesed elamused Metsamajas kogunemas. 

Ega kui üdini aus olla, siis on olukord ikka üsna samasugune, nagu kõigil varasematel kordadel. 
Kuidas varem oli - sellest võid lugeda allapoole lisatud linkidelt. 

Mõned värvikamad seigad ning paar selguse saanud asja aga on vahepeal lisandunud küll. 

* Metsamaja ümbrusesse on siginenud karu. 
Tundub, et emakaru koos 1-2 pojaga. 
Suuremat karu nähti vaid mõnesaja meetri kaugusel Metsamajast, käpajälgi aga veelgi lähemal. 
See omakorda tähendab, et Cracki ringijooksmisel tuleb veel rohkem silma peal hoida.
Kuigi karude käpajälgi pole ammu mudastel teedel märgata olnud, siis vaevalt mõmmikud väga kaugele on lahkunud. 

* Hundid pole oma jonni jätnud.  
Igal õhtul, hämaruse saabudes, soovib Crack vabatahtlikult tuppa tulla. 
Kui vahepeal hämaras või pimedas õuele minna, siis saab Cracki hoiakust ning koonu ja kõrvade suunast selge aimduse, kus susi end peidab. 
Kui veab, siis näeb vahel tumedat varjugi veelgi sügavamatesse varjudesse hüppamas. Äsja särasid hundi silmad pimedusest vastu kui taskulambivalguse kaugemate aianurkade peale suunasin. 
Plaanin liikumisanduriga ajutise laterna õuele paigutada - siis äkki saab öiseid pilte ringi uitavatest huntidest.
Täpsustus! Tänaöine saak - kolm hunti õuel ringi luusimas.
Kaks tükki vaatasid jupp aega minuga tõtt, samas kui kolmas (küllap vanem ja targem) kiiresti varjudesse hüppas.
Nad on ka luuramiskohta vahetanud - enam ei valvata esiukse juures vaid välikemmergu ja aida ümbruses. 
Crack igal juhul kolis hundilõhnade ning ukse tagant kostva nuuskimise peale ülakorrusele.
Aga aknast on lahe jälgida täiskuuvalguses õuel hiilivaid kogusid... 

* Metsanotsud on eriti ülbeks läinud.
Ühel kenal õhtul - või oli see suisa öö - istusin vaikselt verandal ja lugesin mingit teksti arvutist. 
Ühel hetkel hakkas õuest kostuma mahlakat matsutamist. 
Võtsin taskulambi ning hiilisin akna juurde. Kui valguse välja suunasin, siis nägin paari nossut mõnuga õunapabulaid mugimas. Seda vaevalt 3 meetri kaugusel verandast. 
Tundub, et seakatk kõikjale veel jõudnud ei ole... 

* Lahenduse sai verd tarretama panev kriiskamine. 
Varasemates juttudes on kirjutatud sellest, kuidas pimedusest kostuv kriiskamine on ehmatanud südame seisma ja joa katkema. 
Nüüd - taaskord pimedas verandal istudes - kostus seesama hääl majataguselt heinamaalt. Max 10 meetri kauguselt.
Taaskord taskulamp kätte ning valgus aknast välja.
Ja mis selgus - heinamaal oli kaks saarma taolist olevust, kes kõrvulukustavalt kriisates kas siis kaklesid või sugu tegid. Raske oli eristada, et kumb toiming parasjagu käsil oli. Võib-olla peretüli koos sellele järgnenud leppimisseksiga. 
Igal juhul sai see ehmatav hääl, mida varem sai metsanotsu surmakarjeteks peetud, tõenäoliselt nüüd lahenduse. 
Aga süda jätab niiehknaa vähemalt ühe löögi vahele kui taaskord taolist heli kuulma peab.
Täpsustus! Hoolimata ümber maja ringi liikuvatest huntidest, jätkavad saarmataolised olevused endiselt valjuhäälseid peretülisid ja seksiorgiaid. Tundub, et nende kahe liigi vahel on sümbioos tekkimas...

* Tormituuled on samuti oma töö teinud. 
Poleks kunagi arvanud, et ilusal päikeselisel päeval võib murduva puu alla jääda. Aga peaaegu oleks nii juhtunud kui paarikümne meetri kaugusele räntsatas kõrge vahtrapuu latv. 
Nüüd hoian autot ka parema meelega keset platsi, puudest kaugemal. 

Muus osas aga on metsarindel lood muutusteta.
Endiselt vaikne, rahulik, tsivilisatsioonist eemal, vahelduvvoolu ja vahelduvinternetiga elu. 
Viimase osas on lugu eriti sant - nii kehva netiühendust pole juba palju-palju aastaid olnud. Mobiilsidefirmade vastutustundetu käitumine suretab viimasedki võimalused paljupropageeritud kaugtööd maapiirkondades ellu viia. 


Ning mälu värskendamiseks varasemate Metsamaja seikluste lingid: