Ta liigutas end samblasel asemel, ringutas pikalt ja mõnuga, haigutas laialt. Tundus tulevat taas meeldiv hommik ja seiklusterohke päev.
Kuid veel enne silmade lahti löömist tundis hunt, et midagi on valesti.
Miski maailmas oli täiesti teisiti. Erinev senisest, erinev harjunust. Täielikult muutunud.
Koos silmade avanemisega mõistis ta, millega tegu.
See oli tühjus.
Täielik tühjus, mõõtmatu tühjus, lõputu tühjus, igavikuline tühjus.
Ei, mitte tühjus looduses.
Oli kaunis talvehommik, kevadet tõotav tuulehoog paitas ta koonu, üksikud linnud siutsusid kaugematel puudel, ere päike sõudis aeglaselt pilvitus sinitaevas.
Ei olnud see ka füüsiline tühjus, ei nälg, ei janu.
Alles õhtul oli ta jahilt tulnud ning kõht oli praegugi veel meeldivalt täis. Lähedal vulisev allikas andnuks kosutust janule, lumise metsa all ringi lippavad loomad olid heaks saagiks.
See oli tühjus hinges.
Seal, kus pidanuks olema soojus, rahu, õnn, kindlustunne – seal ei olnud enam midagi.
Oli vaid tühjus, mis näris end läbi hundi tunnete, arenes ja laienes kõikjale.
See oli valu, mida põhjustas tohutu armastus ja kiindumus.
Armastus ja kiindumus, mis jäid üksi, kuna ei saanud vastust.
Sest puudus vastuarmastus ja vastukiindumus.
Hunt ei teadnud, mida selle valuga peale hakata.
See polnud valu, mis lasknuks end välja ravitseda, haavu lakkudes ning parandades.
Polnud valu, mis jäänuks maha joostes, põgenedes, eemale kõigest mis seni ümbritsenud.
Ega ka valu, mis taandunuks kedagi vihahoos murdes, allasurutud tundeid valu tegemiseks kasutades.
See oli valu, mis oli pugenud kõikjale hinges, sügavaimatesse soppidesse.
Ning hunt teadis, et sellist tühjust ning valu ei saa kõrvaldada muu, kui minek. Minek sinna, kust ei tulda eal tagasi. Sinna, kus puudub kurjus, valu, viha, kurbus. Sinna, kus on hea.
Kuid otsus sellele teele asumiseks pidi tulema raskelt. See ei saanud tulla niisama, ei saanud lihtsalt pähe karata.
Ja lõpuks hunt otsustas.
Ta tõusis, sirutas end veel kord ning asus teele...
...möödusid pikad päevad ja veel pikemad ööd...
Hunt liikus väsinud hüpetega aeglaselt ent majesteetlikult üle lõputu lumekõrbe.
Teda ümbritses vaid lumi; nii kaugele, kui silm ulatus polnud näha ainsamatki konarust ega kõrgendikku.
Tema kohal laius sünkjasmust tähistaevas, kust kuu heitis värelevat valgust kitsale jäljereale, mis kadus silmapiiri taha.
Palju päevi ja öid liikus loom vaid talle teadaoleva sihtkoha poole. Tema jälgedes mustasid veretäpid, kui käpad teravast lumekoorikust purunesid, ent hunt ei pööranud sellele tähelepanu.
Vermeis selg oli ammu lakanud valutamast, ka nälg lõppes päevi tagasi.
Ta vaid jooksis ja jooksis, tühi pilk kaugusesse suunatud.
Hunt teadis, et peatumine tähendaks surma, ta polnud selleks valmis.
Veel pingutas ta, lootes jõuda kohale, aga lootus kahanes iga päevaga.
Kuhugi seljataha jäi kari, kes oli ta hüljanud; kaaslased, kes ta reetsid; armastus mis jäi vastuarmastuseta.
Viimases võitluses, mis jättis sügavad haavad ning purunenud usu, murdis hunt endale tee välja ja suundus sinna, kuhu juba sünnist saati nähtamatu jõud teda kutsus – mõõtmatutele avarustele, vabadusse.
Nüüd liikus ta edasi, sihtmärgiks üksik hele täht silmapiiril, hinges tunne, et ta salajane siht pole enam kaugel.
Ent viimane jõud oli hundi väsinud liikmeist lahkumas.
Viimaks saabus hetk, mil ta taipas, et enam edasi minna pole võimalik.
Veel paar meeleheitlikku hüpet ja hunt vajus kurnatult lumele.
Väsinud silmadega vaatas loom tähti ja hõbedast täiskuud enda kohal.
Taevas oli nii must - nagu pimedus tema hinges. Kuu sära oli kui viimane sära, mis veel ta silmist paistis. Ja virmalised öös olid otsekui udu, mis ta silme ees hõljus.
Kusagilt hundi alateadvusest tungis välja meeleheitlik ulg.
See oli nii kurb, nii meeleheitlik, nii lootusetu.
Selles ulus oli koos kogu ta valu, meeleheide, kurbus...
Ja see ulg kaikus kaugele, läbi öö ja pakase.
Ulg kaikus lumeväljade kohal veel siiski, kui üksiku hundi silmad olid juba igaveseks sulgunud.
Ja eespool, vaid poole päevatee kaugusel, tõusist lumeväljade keskelt väike kaljurahn ning soe koopasuu paistis kiviseinas.
Seal saanuks hunt varju, kosutust, sinna saanuks ta jääda, seal uue eluga alustada - kui vaid kurnatud keha ja muserdatud hing suutnuks teda edasi viia.
Kaikuv ulg täitis koopa ja äratas koopapõrandal rahulikult suikunud teise hundi.
Ta tõstis pea, kuulas kogu maailma täitvat kurba ja lootusetut ulgu...
Ning ootus, igatsus, unistus, mis oli teda kaua saatnud - kadus koos meeleheitliku karje hääbumisega ta pilgust.
Vaid üksik hõbedane pisar säras kuukumas lamava hundi silmis, kes oli teist terve igaviku oodanud - nüüd aga igaveseks üksindusse määratud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar