Väike Prints

"Otse edasi ei saa minna kuigi kaugele..."

* * * * *

"Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel kasvab vaid üksainus, siis on talle sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla.
Ta mõtleb: "Seal kuskil on ka minu lill..."

Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otsekui kustuksid äkki kõik tähed!

* * * * *

"Eks ole," kostis lill mahedalt. "Ja ma sündisin koos päikesega."
Väike prints taipas, et lill ei olnud üldsegi tagasihoidlik, kuid ta oli nii erutav!

* * *

Niisiis väike prints, hoolimata oma armastusest ja heast tahtest, hakkas üsna pea lilles kahtlema. Ta oli tähtsusetuid sõnu tõsiselt võtnud ja muutus väga õnnetuks.

"Ma ei saanud tookord millestki aru! Oleksin pidanud otsustama tema tegude, mitte sõnade järgi."

* * * * *

"Jumalaga," ütles ta lillele.
Aga lill ei vastanud talle.
"Jumalaga," ütles ta veel kord.
Lill köhatas. Aga mitte külmetusest.
"Olin rumal," lausus lill lõpuks. "Anna mulle andeks. Püüa õnnelik olla."

"Muidugi, ma ju armastan sind," ütles lill. "Minu süü läbi ei saanud sa midagi teada. See pole üldse tähtis. Sina olid niisama rumal kui mina. Püüa õnnelik olla..."

"Sina lähed ju ära kaugele..."

Ta ei tahtnud, et väike prints näeks teda nutmas. Ta oli ju nii uhke lill...

* * * * *

Ja ta heitis rohule ning nuttis.

* * * * *

"Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill... Ta on mu vist taltsutanud..."

* * * * *

"Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest et mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kurtmist või uhkeldamist, mõnikord ka tema vaikimist, sest ta on ju minu roos."

"Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."

"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks!"

* * * * *

"Tähed on ilusad ühe lille pärast, mida pole näha..."

* * * * *

"See, mis mind nii väga liigutab selles väikeses uinuvas printsis, on tema truudus oma lillele; roosi kujutis kiirgab temast nagu valgus lambist, isegi siis, kui ta magab..."

* * * * *

Alati on oht, et kui oled lasknud end taltsutada, saad natuke nutta.

* * * * *

"Tead... Täna öösel... Sa ära tule..."

"Paistab, et mul on paha... Paistab, nagu tuleks surm. Nii see kord juba on. Ära tule vaatama, see ei tasu vaeva..."

* * * * *

"Vaata... Ongi kõik..."

* * * * *

Ta ei karjatanud. Ta langes aegamisi, nagu langeb puu. Seda polnud liiva tõttu isegi kuulda...




(Antoine De Saint-Exupery "Väike Prints")