Aforismid ja mõtteterad - vaimukus või vaimuvaesus?

Väike filosofeerimine hommikukohvi ja saiakeste kõrvale...

Kas see, kui inimene kasutab palju aforisme ja mõtteterasid näitab selle konkreetse inimese vaimukust või pigem vaimuvaesust?

Küllap ikka viimast...

Lugemisoskus ei tähenda ju veel mõtlemisvõimet ja lausete kopeerimise suutlikkus originaalsust.

Mõni aforismide toetaja väidab, et "mida saab öelda, saab öelda lühidalt".
Ma vaidleks vastu, et kui midagi öelda ei ole, siis parem üldse vait olla, mitte pugeda ebaoriginaalsete aforismide varju!

Kui aga öelda, siis teha seda oma sõnadega, vaimukalt, originaalselt.
Vajadusel kasvõi pikemalt.

Äraleierdatud aforismide kasutamine ei ole mitte vaimukus, vaid vargus. Vargus endast targematelt, et täita oma puudujääke ja mõttelünkasid.
Seejuures oma lollust veel avalikult demonstreerides...

Ka papagoile on võimalik õpetada inimkeeli rääkimist, ent linnu noka vahelt tulevad fraasid on pelgalt automaatne inimeste järeleahvimine, millel pole mingit seost mõtlemisvõime või artikuleeritud ja mõtestatud kõnega.


Vahemärkusena olgu mainitud, et kritiseerides on mõeldud eelkõige üldlevinud läägeid aforisme, mis pärinevad mõnest avalikult ja paljukasutatavast allikast (nt. aforismiraamatud, veebiandmebaasid vms.), mitte konkreetse isiku (või tema sõprade/tuttavate) enda poolt välja mõeldud originaalseid ütlusi/fraase/tõlgendusi.

Mõned näited:
"Silmad on hinge peegel."
"Päev naeruta on raiskuläinud päev."
"Kõik pole kuld, mis hiilgab."
"Elu on teater, ainult ilma proovideta."
"Üks pilt on rohkem väärt kui tuhat sõna."
Jne. Jne. Jne.

Huvitav, kui palju kordi neid ütlusi on kasutatud? Kindlasti miljoneid kordi...
Ja kindlasti leidub piisavalt vaimuvaeseid kodanikke, kes hoolitsevad selle eest, et neid aforisme veel miljoneid kordi kasutataks.
Niipalju siis originaalsusest...


Omaette masendusttekitav kategooria on muidugi veel need, kes (ise aimamata või teadmata) end igapäevase aforismikasutusega halli vaimuvaese inimmassi sekka istutavad.
Antud juhul on näiteks võetud suhtlusportaal Orkut, mis iga päev kasutajatele uue "päevalause" genereerib.
OK, oleks siis, et igale kasutajale personaalse. Aga ei - enamasti on sama päevalause sadadel või isegi tuhandetel kasutajatel korraga.
Ja terve hulk vaimuvaeseid kopeerib oma "päevalause" seejärel kuskile, kus kõik ülejäänud seda näevad. Arvates, et näitavad sellega (juba varahommikul) üles erakordset vaimukust.
Olgu siis suhtlusportaali(de) või MSN-i lisainfona, pildiallkirjana, kuskil kommentaarina vms.

Üsna nukker on hommikul arvutit käivitades näha, kuidas mitukümmend inimest on võtnud enamvähem üheaegselt sama "mõttetera" ja seda kõigile "kuulutavad".
Ja nii hommikust hommikusse.
Ise mõistmata, et sedasi vaimukas olla üritades demonstreeritakse tegelikult oma vaimuvaesust.

Selle kõrval mõjub lausa taevase õnnistusena, kui mõni inimene tuleb välja originaalse ja teravmeelse ütlusega, mis ta enda omalooming või värskelt kellegi "huulilt langenud".
Vähemalt on mingigi lootus, et eesti rahva geenivaramus mõni säravam joon ka edasi kandub.


Et seda aforismihullust ei saaks nimetada vaid interneti püsikasutajate probleemiks/puudeks, siis tuleb mainida, et samasugune aforismide vägistamise komme on ka nt. kõikvõimalike (lõpu)kõnede koostajatel, postkaartide kujundajatel, ülikoolide esmakursuslastel jne.


Lõpetuseks torkas silma üks väga äraleierdatud aforism - "Vaimukus on haritud ülbus.". Huvitav oleks teada, kas selle kasutajad saavad aru, et tõmbavad iseendale vee peale?
Parafraseerides seda aforismi, siis "Pidev aforismikasutus on harimatus ja vaimuvaesus!".