Tänane esimese lume päev on väga hea näide selle kohta, et me saime täpselt selle, mille oleme välja teeninud. Ehk siis eestlasliku lolluse ja alalhoidlikkuse palk on praegu teedel ja teeservades kenasti näha.
Sotsiaalmeedias käib kiun ja ving kehvade teeolude üle. Et teed on puhastamata, teehooldusmasinaid näha pole, kõikjal valitseb libedus jne.
Aga seda, et vaevutaks kollektiivselt (nt kõik kehvade teeolude tõttu õnnetustesse sattunud) Maanteeametit ja/või riiki kohtusse andma – see ei tule suurt mitte kellelegi pähe. Või kui mõtetesse tulebki – siis reaalselt seda keegi tegema ei hakka, lüüakse pigem käega, remonditakse auto ära ning kirutakse viinapitsi/arvutiekraani taga riiki edasi.
Ja just sedasi Maanteeameti (ning alltöövõtjate) ülbus, pohuism ja hoolimatus kasvabki – sest mõistetakse, et ei vastutata millegi eest. Ning nii saabubki esimene lumi alati „ootamatult“ ja kaasnevad arvukad avariid ja õnnetused.
(NB! Rehvivahetuse ja sõidukiiruse valiku juttu pole siinjuures mõtet heietada – need on üldse teised teemad. Praegu on fookuses Maanteeameti pohuism ning eestlaste argus enda eest seista.)
Sarnasel teemal veel.
Paar päeva tagasi käis jälle mingi kampaania vähihaigete toetamiseks ja mõnigi mu tuttav kuulutas Facebookis uhkelt, et kui „õnnelik“ ta on, et sai vähihaigeid toetada ning kui „üllas tegevus“ see on.
Bullshit!
Mitte, et ei peaks toetama neid, kes hädas. Peab ikka. Aga selline toetamine – vähihaigete või siis mingite ravimite ostuks või mingile haiglale tehnika soetamiseks jne – see on juba konkreetselt riigi ülesanne.
Maksudega toetame ju niigi – miks sellisel juhul on vaja eraldi kerjata?
Annetused (vähi)haigetele, Jõulutunnel jms – see on puhtalt indulgentsi ostmine omaenese lollusele.
(Kes veel ei tea, siis indulgentse ehk patulunastuskirjasid osteti keskajal oma pattude ette- või tagasiulatuvalt lunastamiseks. Ehk siis raha eest osteti end patust või süütegudest vabaks. Praegusel juhul ostavad eestlased end sedasi omaenese lollusest ja hädavareslusest vabaks.)
See raha, mida praegu pumbatakse annetustesse (sellal, kui nt annetuste abil toetust saavate haiglate juhtkonnad uljalt samas summas aastalõpupreemiaid määravad ja vahendavate MTÜ-de juhid uusi maastureid soetavad) – see raha tuleks paigutada hoopis riigipöördefondi.
Olgu siis legaalse või jõuga riigipöörde algatusse – sinna peaks see raha minema. Et peksta plats puhtaks nii Riigikogu, valitsuse kui ametkonna tasandil ning vahetada kogu see end rahva raha eest täisõginud seltskond välja ja panna asemele need, kes tõesti midagi ka riigi ja rahva huvides valitsemisest teavad (nt tehnokraadid).
Siis on lootust, et igasuguste jaburate annetuskampaaniate järele pole enam vajadust ning hädasolijate ja abivajajate eest hoolitseb riik, kelle ülesanne see esmajoones ongi ju.
Näiteid võib tuua veel kümneid ja kümneid ja kümneid.
Olgu siis mõne omavalitsuse katkised teed-tänavad – aga tagasi valitakse ikka needsamad juhid, kes omavalitsuse raha hoopis mõnda mõttetusse meediaprojekti pumpavad.
Või kõikvõimalikud piirangud ja regulatsioonid – aga rahva valitud Riigikogus ja valitsuses istuvad edasi ikka samad sellid, kes oma valijate kõrisid pigistavad.
Jne. Jne. Jne.
Taolised olukorrad leiavad aset igal tasandil – riigist ja omavalitsustest kuni korteriühistute, eraettevõtete või suisa perekondade-suguvõsadeni välja. Et lastakse lihtsalt enda peal tallata – vastuhakku aga ei tule, selle asemel kirutakse omaette ning nutetakse öösel patja.
Raske öelda, kas tegu on lihtsalt eestlaste lolluse ja arguse ja võimetusega või on siin lisaks mängus mingid Stockholmi sündroomi sarnased asjaolud - aga vingutakse ja virisetakse küll agaralt, ent midagi ette võtma ei olda valmis.
Selle asemel küürutatakse selga edasi ja lastakse piitsal oma küüru peal plaksuda.
Ja nii ei muutugi miski ega parane ka olukord kasvõi teedehoolduses – kuna ara alalhoidlikkusega on „kõrgematele jõududele“ näidatud, et nad võivad käituda kuidas tahavad ja sülitada julgelt „alamatele“ näkku.
Seega – lõbusat liulaskmist jäätunud teedel-tänavatel!
Ise olete selle välja teeninud – nüüd nautige!
Sotsiaalmeedias käib kiun ja ving kehvade teeolude üle. Et teed on puhastamata, teehooldusmasinaid näha pole, kõikjal valitseb libedus jne.
Aga seda, et vaevutaks kollektiivselt (nt kõik kehvade teeolude tõttu õnnetustesse sattunud) Maanteeametit ja/või riiki kohtusse andma – see ei tule suurt mitte kellelegi pähe. Või kui mõtetesse tulebki – siis reaalselt seda keegi tegema ei hakka, lüüakse pigem käega, remonditakse auto ära ning kirutakse viinapitsi/arvutiekraani taga riiki edasi.
Ja just sedasi Maanteeameti (ning alltöövõtjate) ülbus, pohuism ja hoolimatus kasvabki – sest mõistetakse, et ei vastutata millegi eest. Ning nii saabubki esimene lumi alati „ootamatult“ ja kaasnevad arvukad avariid ja õnnetused.
(NB! Rehvivahetuse ja sõidukiiruse valiku juttu pole siinjuures mõtet heietada – need on üldse teised teemad. Praegu on fookuses Maanteeameti pohuism ning eestlaste argus enda eest seista.)
Sarnasel teemal veel.
Paar päeva tagasi käis jälle mingi kampaania vähihaigete toetamiseks ja mõnigi mu tuttav kuulutas Facebookis uhkelt, et kui „õnnelik“ ta on, et sai vähihaigeid toetada ning kui „üllas tegevus“ see on.
Bullshit!
Mitte, et ei peaks toetama neid, kes hädas. Peab ikka. Aga selline toetamine – vähihaigete või siis mingite ravimite ostuks või mingile haiglale tehnika soetamiseks jne – see on juba konkreetselt riigi ülesanne.
Maksudega toetame ju niigi – miks sellisel juhul on vaja eraldi kerjata?
Annetused (vähi)haigetele, Jõulutunnel jms – see on puhtalt indulgentsi ostmine omaenese lollusele.
(Kes veel ei tea, siis indulgentse ehk patulunastuskirjasid osteti keskajal oma pattude ette- või tagasiulatuvalt lunastamiseks. Ehk siis raha eest osteti end patust või süütegudest vabaks. Praegusel juhul ostavad eestlased end sedasi omaenese lollusest ja hädavareslusest vabaks.)
See raha, mida praegu pumbatakse annetustesse (sellal, kui nt annetuste abil toetust saavate haiglate juhtkonnad uljalt samas summas aastalõpupreemiaid määravad ja vahendavate MTÜ-de juhid uusi maastureid soetavad) – see raha tuleks paigutada hoopis riigipöördefondi.
Olgu siis legaalse või jõuga riigipöörde algatusse – sinna peaks see raha minema. Et peksta plats puhtaks nii Riigikogu, valitsuse kui ametkonna tasandil ning vahetada kogu see end rahva raha eest täisõginud seltskond välja ja panna asemele need, kes tõesti midagi ka riigi ja rahva huvides valitsemisest teavad (nt tehnokraadid).
Siis on lootust, et igasuguste jaburate annetuskampaaniate järele pole enam vajadust ning hädasolijate ja abivajajate eest hoolitseb riik, kelle ülesanne see esmajoones ongi ju.
Näiteid võib tuua veel kümneid ja kümneid ja kümneid.
Olgu siis mõne omavalitsuse katkised teed-tänavad – aga tagasi valitakse ikka needsamad juhid, kes omavalitsuse raha hoopis mõnda mõttetusse meediaprojekti pumpavad.
Või kõikvõimalikud piirangud ja regulatsioonid – aga rahva valitud Riigikogus ja valitsuses istuvad edasi ikka samad sellid, kes oma valijate kõrisid pigistavad.
Jne. Jne. Jne.
Taolised olukorrad leiavad aset igal tasandil – riigist ja omavalitsustest kuni korteriühistute, eraettevõtete või suisa perekondade-suguvõsadeni välja. Et lastakse lihtsalt enda peal tallata – vastuhakku aga ei tule, selle asemel kirutakse omaette ning nutetakse öösel patja.
Raske öelda, kas tegu on lihtsalt eestlaste lolluse ja arguse ja võimetusega või on siin lisaks mängus mingid Stockholmi sündroomi sarnased asjaolud - aga vingutakse ja virisetakse küll agaralt, ent midagi ette võtma ei olda valmis.
Selle asemel küürutatakse selga edasi ja lastakse piitsal oma küüru peal plaksuda.
Ja nii ei muutugi miski ega parane ka olukord kasvõi teedehoolduses – kuna ara alalhoidlikkusega on „kõrgematele jõududele“ näidatud, et nad võivad käituda kuidas tahavad ja sülitada julgelt „alamatele“ näkku.
Seega – lõbusat liulaskmist jäätunud teedel-tänavatel!
Ise olete selle välja teeninud – nüüd nautige!
