kolmapäev, 3. veebruar 2016

Uus raamat - SALAPÄRANE EESTI

Raamatulettidele on jõudnud Eestis aset leidnud kummalistest juhtumitest kirjutav raamat "Salapärane Eesti"!

Raamatus "Salapärane Eesti" on kirja pandud paljudelt inimestelt kuuldud kummalised ja seletamatud kogemused salapärastest ja müstilistest paikadest Eestis.
Leida võib kõike: õudseid juhtumeid, vaimude ja haldjate vempe või hoopistükkis inimeste kätetööd. Arvukalt on lugusid nõukogude ajast, kui suur salastatus palju spekulatsioone ja kuulujutte sünnitas. Samuti on juttu viimaste aastakümnete jooksul Eestis juhtunud seletamatutest sündmustest, mis on jäänud mõttemeeli painama. Iga juhtumi juurde on kogutud ajaloolisi fakte, teaduslikke hüpoteese või infokildusid, mis aitavad lahti seletada mitme senini saladusse jäänud sündmuse põhjuseid.

Raamatut "Salapärane Eesti" saab osta suurematest raamatupoodidest ja internetist:

Raamatusse "Salapärane Eesti" on kogutud 73 juhtumit ja paika, mis seonduvad kummaliste või seletamatute sündmustega. Iga peatüki juures on koordinaadid ning nutiseadmega loetav QR-kood, mis aitavad huvilistel iseseisvalt salapäraseid kohti avastama minna.
Raamatu "Salapärane Eesti" autor Marko Kaldur on varasemalt välja andnud arvukalt reisikirjaraamatuid ja reisijuhte: "Rännates läbi Eestimaa", "Avastades Eestimaad", "Siin- ja sealpool maanteed: Piibe maantee", "Reis ümber Eestimaa", "Valge Tähekiire seiklused", "Aasta ringi Eestis ringi".
Raamat "Salapärane Eesti" on huvitavaks ja närvekõditavaks lugemiseks kõigile, keda huvitavad salapärased ning müstilised lood, mis seonduvad Eestiga.

Raamat "Salapärane Eesti" viib lugejad imepärasesse maailma, kuhu võib end tundideks unustada. Lood räägivad sellest, mis tundub võimatu, ent on ometi kunagi ja kuskil kellegagi juhtunud; asjadest, mis väljaspool inimeste reaalsustaju, kuid aeg-ajalt siiski ka inimsilmale nähtavad; sündmustest, mida ei tohiks kaine arutluse järgi toimudagi, aga keegi on need ometigi läbi elanud.
Öeldakse ju, et kus suitsu, seal tuld. Nii on igal pajatatud legendil ja muistendil tõepõhi all ja seosed päriseluga.
Millal lõpeb reaalsus ja kust algab legend, jääb juba lugeja otsustada, kui lood on läbi loetud või kirjeldatud paikades ise kohalgi käidud. Peatükk peatüki järel kirjeldatud kohtasid külastades saab igaüks koostada endale põneva ja salapäraga täidetud reisi mööda Eestimaad. 







reede, 2. oktoober 2015

Metsamaja - aastake veel möödunud...

Taas on aastake mööda tiksunud ning värsked sügisesed elamused Metsamajas kogunemas. 

Ega kui üdini aus olla, siis on olukord ikka üsna samasugune, nagu kõigil varasematel kordadel. 
Kuidas varem oli - sellest võid lugeda allapoole lisatud linkidelt. 

Mõned värvikamad seigad ning paar selguse saanud asja aga on vahepeal lisandunud küll. 

* Metsamaja ümbrusesse on siginenud karu. 
Tundub, et emakaru koos 1-2 pojaga. 
Suuremat karu nähti vaid mõnesaja meetri kaugusel Metsamajast, käpajälgi aga veelgi lähemal. 
See omakorda tähendab, et Cracki ringijooksmisel tuleb veel rohkem silma peal hoida.
Kuigi karude käpajälgi pole ammu mudastel teedel märgata olnud, siis vaevalt mõmmikud väga kaugele on lahkunud. 

* Hundid pole oma jonni jätnud.  
Igal õhtul, hämaruse saabudes, soovib Crack vabatahtlikult tuppa tulla. 
Kui vahepeal hämaras või pimedas õuele minna, siis saab Cracki hoiakust ning koonu ja kõrvade suunast selge aimduse, kus susi end peidab. 
Kui veab, siis näeb vahel tumedat varjugi veelgi sügavamatesse varjudesse hüppamas. Äsja särasid hundi silmad pimedusest vastu kui taskulambivalguse kaugemate aianurkade peale suunasin. 
Plaanin liikumisanduriga ajutise laterna õuele paigutada - siis äkki saab öiseid pilte ringi uitavatest huntidest.
Täpsustus! Tänaöine saak - kolm hunti õuel ringi luusimas.
Kaks tükki vaatasid jupp aega minuga tõtt, samas kui kolmas (küllap vanem ja targem) kiiresti varjudesse hüppas.
Nad on ka luuramiskohta vahetanud - enam ei valvata esiukse juures vaid välikemmergu ja aida ümbruses. 
Crack igal juhul kolis hundilõhnade ning ukse tagant kostva nuuskimise peale ülakorrusele.
Aga aknast on lahe jälgida täiskuuvalguses õuel hiilivaid kogusid... 

* Metsanotsud on eriti ülbeks läinud.
Ühel kenal õhtul - või oli see suisa öö - istusin vaikselt verandal ja lugesin mingit teksti arvutist. 
Ühel hetkel hakkas õuest kostuma mahlakat matsutamist. 
Võtsin taskulambi ning hiilisin akna juurde. Kui valguse välja suunasin, siis nägin paari nossut mõnuga õunapabulaid mugimas. Seda vaevalt 3 meetri kaugusel verandast. 
Tundub, et seakatk kõikjale veel jõudnud ei ole... 

* Lahenduse sai verd tarretama panev kriiskamine. 
Varasemates juttudes on kirjutatud sellest, kuidas pimedusest kostuv kriiskamine on ehmatanud südame seisma ja joa katkema. 
Nüüd - taaskord pimedas verandal istudes - kostus seesama hääl majataguselt heinamaalt. Max 10 meetri kauguselt.
Taaskord taskulamp kätte ning valgus aknast välja.
Ja mis selgus - heinamaal oli kaks saarma taolist olevust, kes kõrvulukustavalt kriisates kas siis kaklesid või sugu tegid. Raske oli eristada, et kumb toiming parasjagu käsil oli. Võib-olla peretüli koos sellele järgnenud leppimisseksiga. 
Igal juhul sai see ehmatav hääl, mida varem sai metsanotsu surmakarjeteks peetud, tõenäoliselt nüüd lahenduse. 
Aga süda jätab niiehknaa vähemalt ühe löögi vahele kui taaskord taolist heli kuulma peab.
Täpsustus! Hoolimata ümber maja ringi liikuvatest huntidest, jätkavad saarmataolised olevused endiselt valjuhäälseid peretülisid ja seksiorgiaid. Tundub, et nende kahe liigi vahel on sümbioos tekkimas...

* Tormituuled on samuti oma töö teinud. 
Poleks kunagi arvanud, et ilusal päikeselisel päeval võib murduva puu alla jääda. Aga peaaegu oleks nii juhtunud kui paarikümne meetri kaugusele räntsatas kõrge vahtrapuu latv. 
Nüüd hoian autot ka parema meelega keset platsi, puudest kaugemal. 

Muus osas aga on metsarindel lood muutusteta.
Endiselt vaikne, rahulik, tsivilisatsioonist eemal, vahelduvvoolu ja vahelduvinternetiga elu. 
Viimase osas on lugu eriti sant - nii kehva netiühendust pole juba palju-palju aastaid olnud. Mobiilsidefirmade vastutustundetu käitumine suretab viimasedki võimalused paljupropageeritud kaugtööd maapiirkondades ellu viia. 


Ning mälu värskendamiseks varasemate Metsamaja seikluste lingid: 










neljapäev, 25. september 2014

Metsamaja: uus sügis, uued elamused

Metsamaja.
Päris mitu aastat hiljem, võrreldes varasemate kannetega (vaata linke allpool), aga miski pole muutunud...

Esimest korda viimase kaheksa aasta jooksul olen siin ilma koerata.
Ei-ei, koeraga on kõik korras, ta lihtsalt jäi hoiukodusse, kuna peremees pidi päevi asjalik olema ning koera päev läbi autos hoidmine ei ole lahendus.

Aga siiski - kui varem siiberdas ta kogu aeg jalge ees, ajas karva turri kui võõrad inimesed/loomad õuel hiilisid, ei julgenud ohtu haistes trepilt murulegi astuda - siis nüüd tuleb usaldada vaid enda kõrvu ja silmi.

Ilmselgelt pole see hea mõte.
Sest näiteks eile öösel kohale jõudes tundus kõik olevat väga rahumeelne.
Ometigi - kui pugesin magama, siis hakkas kuskilt kummaline käuksumine-kiiksumine kostma.

Väljas südaöö, kottpimedus, ümberringi kilomeetrite kaupa vaid metsa, sood, võsa, raba...ja palju metsloomi...ent ei ühtegi inimhinge...

Kuid miski ikkagi käuksus.
Ei olnud see aken ega uks - kõik oli korralikult suletud, sest ega sügisööd enam soojad pole ning kütmata maamaja üsna rõske ja külm koht.
Ja ka väljas miski sellist häält teha ei saanud - kõik lahtised detailid katuse või kuuri või sauna või aia küljes olid korralikult kinni.

Nii see kääksumine mind unele suigutas.
Ning aknast kumas õuele vaid väga hägune küünlavalgus, mis oli ainsaks teenäitajaks (väga vale sõna sellistes oludes, kus ei tohiks võõrastele vähimatki elumärki näidata) võõrastele.

...

Järgmisel õhtul istusin köögis.
Lugesin lehte, toas tuled põlesid.

Ja taas - ootamatult vilkas miskit akna tagant mööda.

Kuna laetulede valgus langeb üsna terava nurga alt, siis jääb valgusvihku kõik, mis väljaspool akent toimub.
Ning miskit suurt ja karvast - kindlasti massiivsem kui mu oma koer - tuhises akna alt läbi.

Ilmselt jõudis hundiema taas ringiga tagasi Metsamaja juurde - lootuses, et see lammast meenutav valge koer on seal.
Aga tutkit - nuusi palju tahad, ümber maja on vaid inimese lõhnad ja territooriumi märgistamise jäljed.

Hunt inimest ei ründa - ent see meeldiv tunne ka just ei ole, et kui lähed keset ööd põõsa najale põit tühjendama, siis teisel pool põõsast vahib sind näljane hundipilk...

Kuid öö on alles poisike ja põnevamad hetked pidavat pärast vaimude tundi toimuma hakkama...tik-tak-tik-tak...


Varasemad lood Metsamaja teemal: 

www.markokaldur.blogspot.com/2009/09/sugisood-metsamajas.html

www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajas.html

www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/mudases-metsamajas.html

www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajasenne-ja-prast.html

www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/metsamaja-live.html

www.markokaldur.blogspot.com/2010/12/joulujutt.html

www.markokaldur.blogspot.com/2009/07/suveidull-metsamajas.html

teisipäev, 11. märts 2014

Läänelike väärtuste kättemaks



Meedias, poliitkoridorides, saunalavadel, turulettide ääres, intellektuaalide koosistumistel - kõikjal on viimaste päevade-nädalate peamiseks (kirumise)teemaks Venemaa käitumine naaberriigi Ukrainaga.
Tegevus, mida loomulikult kuidagi õigustada ei saa - ent mille tõttu peaksime pikalt peeglisse vaatama ja enesekaemusega tegelema.

Alates Ukraina kriisi algusest mõned kuud tagasi on läänest (Euroopa Liidust, Ameerika Ühendriikidest, ka Eestist teiste seas) kostunud retoorika kõlanud peamiselt järgmiselt:
"mõistsid hukka", "kutsus üles", "sügavalt mures", "ärgitas hoiduma", "võib kaotada koha", "võib oodata karistus", "ei osale protestiks", "hoiatas oma avalduses", "pidasid vestluse", "valmistab muret", "kutsus suursaadiku koju", "Reinsalu leiab", "Obama leidis", "organiseeritakse saatkonna ees pikett", "nõustusid, et peab austama", "manitses", "avaldab toetust", "asus boikoteerima paraolümpiat", "käitumine ei ole aktsepteeritav", "oleks vale osaleda", "jätab ära kohtumise", "ei kiida toimuvat heaks", "tuleks näidata", "peaks abi saama", "samal seisukohal on ka", "on valmis koostööks", "tahab rääkida", "lahendada olukorda survega", "osaleb erakorralisel kohtumisel", "peab tegema kõik", "tuleb kaasa aidata", "nimetati sümboolselt G7-ks", "ei saa osaleda", "ahastuses", "kiitsid heaks", "püütakse järgida õigust", "tegevus ohustab", "rääkis vajadusest", "tuleb saada läbirääkimistele", "andis mõista", "võib kaasa aidata", "toetas tugevamaid vastumeetmeid", "võimalik proovida ära hoida", "avaldame pahameelt", "korraldas meeleavalduse", "arutas tegevust ja mõjusid", "oleme šokis", "kavatsevad majanduslikult isoleerida", "nõuavad konsultatsioone", "kutsuda tagasi", "jättis pooleli visiidi", "tuleb saata vaatlejad", "on aeg dialoogiks" jne.

Kes nüüd viitsis eelnevad fraasid kõik läbi lugeda ja suudab end Vene valitsejate asemele panna, see taipab, et taolised läänest tulevad "ähvardused" mõjuvad nagu hane selga vesi või karu kasukasse haavel.
Ega ennastki ei morjendaks karvavõrdki sellised manitsused, rääkimata siis riigijuhtidest, kelle selja taga on peaaegu piiramatud ressursid tooraine, inimeste, sõjatehnika näol.

Veidi enam kui viie aasta eest aset leidnud Gruusia "sõja" ajal ja järgselt oli lääneriikide käitumine Venemaa suhtes täpselt samasugune.
Mälu värskendamiseks piisab kasvõi Wikipedias vastava lehekülje avamisest ning sealt sarnaste fraaside otsimisest.

Kuna mitte midagi hullu toona Venemaaga ei juhtunud, isegi ühtegi tõsiseltvõetavat sanktsiooni ei järgnenud, siis loomulikult ampsati seekord tükk oluliselt suuremast pirukast.
Sest isegi kui see pirukas on otsapidi kellegi teise (Euroopa Liidu) peos, siis piruka selgrootu omanik piirduks vaid heatahtliku muige ja manitseva näpuviibutusega pahategija suunas.
Ning loobuks seejärel oma pirukast, kuna "läänes ei tohi ju kedagi diskrimineerida, kui tahab, las siis võtab mida soovib".

Eelnevat kokku võttes tuleb tõdeda, et meil (ehk Euroopa Liidul) on kanda oma süü ja kaasvastutus Ukrainas toimuvates sündmustes. Ning see süü pole sugugi väike.

Seni, kuni mitte ühelgi tasandil ei suudeta midagi tõsist ette võtta ning ka meie endi siseriiklik kriitika Venemaa aadressil on sama hambutu (või siis munadeta, nagu paljud kommentaatorid ütlevad) nagu Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhtumine toimuvasse - seni ei maksa ka oodata, et Venemaale see sisutühi "läänelikke väärtusi kandvate" sõnade mulin korda läheks.

Plakatitega vehkimine, loosungite karjumine, ukrainlaste vabaks tantsimine, netikommuunides solidaarsuse "laikimine", turul-saunas venelaste kirumine - see ei aita ukrainlasi mingil viisil.
Ainus, mida lääne inimesed sellest saavad, on virtuaalne "osadus" ja  vaimne orgasm oma "meeletust panusest" Ukraina vabastamisel. Ehk umbes midagi taolist nagu eneserahuldamine pornolehekülgesid vaadates.
Ukrainlased seisavad aga samal ajal jätkuvalt silmitsi REAALSETE probleemidega ning vajavad konkreetset toetust, mitte läänest tulevate paatoslike sõnade sooja hingeõhku.

Peaksime mõtlema sellele, et kui Venemaa kogeb Ukraina puhul taaskord samasugust olematut reaktsiooni lääneriikide poolt nagu oli Gruusia puhul - et KES ON SEL JUHUL JÄRGMINE ohver umbes viie aasta pärast?

Aga äkki me väärimegi siis taolist saatust, sest nagu mõned aastakümned tagasi öeldi, et "kui muidu aru ei saa, tuleb mõistus p*rse kaudu pähe taguda". Võib-olla on see ainus ravim, mis veel päästab meid läänelikust allakäigust ja mandumisest? 

Väike ülevaade ka siin: www.tinyurl.com/euroopaliit 



reede, 7. veebruar 2014

Kutsu Tähekiir külla!

2013. aasta jõulude paiku nägi ilmavalgust laste- ja koeraraamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED".

Raamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED" pajatab lastele ja koerasõpradele, kuidas lumivalge samojeedi koer Tähekiir mööda Eestit ringi rändab ning millised seiklused ja elamused talle osaks saavad.
Jutustatakse kaunitest paikadest, mida Tähekiir külastab ning mida ta seal näeb - olgu siis ilusad loodusvaated, salapärased koopad, uhked ehitised või mõni muu eriline koht.
Raamatus on juttu ka äpardustest ja apsakatest, mis võivad koerale looduses osaks saada, kui ettevaatamatult käituda või hooletuks muutuda.
Tähekiir tuleb kõigist seiklustest siiski enam-vähem terve kasukaga välja ning õpib neist paljutki, näiteks kuidas edaspidi hoida eemale petlikest soolaugastest, torkivatest takjatest või hirmkõrgetest merelainetest.


Nüüd pakume Teile võimalust kutsuda raamatu peategelane Tähekiir koos autoriga oma kooli-lasteaeda-lasteraamatukokku-noortekeskusesse või mujale külla!


Räägime lastele ja täiskasvanutele nii raamatu "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED" saamisloost, peategelase Tähekiire elust ja seiklustest kui samojeedi koertest ning nende päritolust, tõust, tegemistest.
Lastel on võimalik näha kohapeal ka ehtsat samojeedi koera ning teda katsuda, sügada ja paitada.

Valge Tähekiir on külas käinud Jõhvi lasteraamatukogus 1. klassi lastel, Jõgeva lasteraamatukogus 2-4. klassi lastel, Illuka lasteaia lastel, lõbutsenud lastekodulastega vastlapäeval, matkanud koos 6-8. klassi lastega Põhja-Kõrvemaal, külastanud lastelaagreid nii Põlvamaal kui Harjumaal jne.



Täpsemalt küllatuleku aegade, tingimuste, kulude ja võimaluste kohta on võimalik küsida siit: 
E-post: marko@avastaeesti.ee 
Telefon: 5223700


Mõned kommentaarid raamatu lugejatelt/kuulajatelt:
"Loen su raamatut ja itsitan vaikselt - nii palju tuttavaid olukordasid!"
"Lapsel oli ka see raamat jõuluvana kingikotis ja nüüd muudkui loeb ja imestab, et kas kõik samojeedid ongi täpselt ühesugused!?!"
"Väga meeleolukas (ja õpetlik) lugemine kõigile praegustele ja tulevastele koeraomanikele!"
"Tagasiside lastelt ja õpetajatelt on väga positiivne!"
"Võttis kätte ja tegi koerast staari."
"Panid südametemurdja Tähekiire raamatusse..."
"Raamat andis mulle head emotsioonid! Tundub, et on olemas veel üks peremees oma koerale nagu minagi!" 



neljapäev, 7. november 2013

Uus raamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED"

Äsja jõudis raamatulettidele uus ja põnev laste- ning koeraraamat
"VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED"!

Raamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED" pajatab lastele ja koerasõpradele, kuidas lumivalge samojeedi koer Tähekiir mööda Eestit ringi rändab ning millised seiklused ja elamused talle osaks saavad.
Raamatus on juttu ka äpardustest ja apsakatest, mis võivad koerale looduses osaks saada, kui ettevaatamatult käituda või hooletuks muutuda.
Tähekiir tuleb kõigist seiklustest siiski enam-vähem terve kasukaga välja ning õpib neist paljutki, näiteks kuidas edaspidi hoida eemale petlikest soolaugastest, torkivatest takjatest või hirmkõrgetest merelainetest.


Raamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED" on saadaval olulisemates raamatupoodides kõikjal Eestis! :)

Apollo
Krisostomus

jt.


Meeldivaid lugemiselamusi!

reede, 20. september 2013

Ekspeditsioon KAUKAASIA 2013 naases Eestisse

Ekspeditsioon KAUKAASIA 2013 naases Eestisse

30. augustil Eestist startinud ekspeditsioon KAUKAASIA 2013 jõudis 20. septembril tagasi kodumaa pinnale.

22-päevasele ning 9000 km pikale ekspeditsioonile suundunud 12 inimest kolmel eriettevalmistusega maasturil (Mitsubishi Pajero, Toyota Land Cruiser 80, Nissan Patrol) kogesid palju põnevat ning püstitasid uusi rekordeid:

- esimeste eestlastena tõusti autodega Elbruse mäel enam kui 3100 meetri kõrgusele
- satuti Mägi-Karabahhia sõjatsooni; miiniväljade, tankide ja patrullide keskele
- külastati ajaloolist Vardzia koobaslinna
- nauditi meeletut ranna- ja ööelu Batumi kuurortlinnas
- vallutati Omalo mäetipp ning peatuti Shatili mägikülas Tshetsheenia piiri ääres
- läbiti sadu kilomeetreid keerulisi ning ohtlikke mägiradasid
- nähti ära nii Ararati kui Kazbeki mägi
- sõideti piki Gruusia sõjateed; uudistati külasid vee alla matnud Zhinvali veehoidlat
- uudistati Stalini muuseumi Goris
- viibiti nii Venemaal, Gruusias, Armeenias kui Mägi-Karabahhias ja Põhja-Osseetias
- kohtuti maastikusõitjatega ning off-road klubidega eri riikides, loodi kasulikke kontakte tulevikuekspeditsioonide tarbeks
- nähti ja kogeti kohalikku elu, kultuuri, kööki jpm.

Lisaks elati ekspeditsiooni käigus läbi palju muid põnevaid hetki ning raskusi, mille kohta leiab rohkem infot ja fotosid ekspeditsiooniblogist:
http://www.kaukaasia2013.blogspot.com

Varasemalt on osa ekspeditsiooni liikmetest osalenud muuhulgas maailmalõpuekspeditsioonil Ida-Siberisse Magadani www.magadan2012.blogspot.com ; ekstreemsel polaarekspeditsioonil Põhja-Siberisse www.polaartrip2013.blogspot.com ning paljudel teistel lühematel ja pikematel maasturimatkadel Eestis ning väljaspool.



Marko "Kirjanik" Kaldur
ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik

marko@avastaeesti.ee
+372 5223700
www.kaukaasia2013.blogspot.com

kolmapäev, 18. september 2013

20. Päev


Pärast Elbruse vallutamist liikusime koos vene maastikusõiduekipaazhidega läbi äikesetormi ja pilvede mägedest alla.
Nähtavus oli nullilähedane, tee ääres väljasõitnud autod, libedus, väsimus.

Lähimas linnas okupeerisime esimese hotelli ning tutvusime veidi ka kohaliku ööeluga.
Otseloomulikult, traditsiooniliselt sellele üritusele, sattusime taaskord ööklubilaadsesse bordelli..........

Hommikul algas nüri maanteenühkimine läbi Venemaa kodu suunas, mida vürtsitasime meloni- ja arbuusipeatustega ning kohaliku kaubandusvõrguga tutvumisega.
Ja tuhanded kilomeetrid kadusid rataste alt selja taha.

19. päeva hommikul algasid Pajerol probleemid siduriga, mistõttu kaotasime palju tunde väärtuslikku sõiduaega.
Teel Voronezhi tegime puksiiroffroad sõitu - mitmekümnekilomeetrisest ummikust möödusime põllu peal sõites, üks auto teise slepis.
Muu hulgas tõmbasime mudast välja ka mõne kinnijäänud Gazeli, kelle jaoks ilmselgelt taoline tee mõeldud polnud...

Moskvat kaks päeva uputanud megapaduvihm jõudis meiega samaaegselt Voronezhi.
Meie autod olid ukseni vees, sõiduautodel vesi salongis, tänavad uppusid, nähtavust polnud, vett lahmas taevast üha juurde, sõiduautod vajusid teelt välja - umbes midagi Pärnu üleujutuse sarnast, ainult kordades hullem.

Kui Moskvas hinnati sama vihma tekitatud kriisiolukorda kümnepalli skaalal üheksale, siis Voronezh kindlasti alla ei jää...

Oleks meil autod korras, siis nautinuks uputust täiega - tipptunnil kesklinnas pukseerides polnud aga just meeldivaim kogemus.

Lõpuks läks Voronezhis pool päeva, terve öö, veel pooö päeva - väärtuslik sõiduaeg suisa libises käest.


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

pühapäev, 15. september 2013

17. Päev


Kuueteistkümnendal päeval ärkasime päikesetõusu saatel Kazbekil, pakkisime telke lendu viiva tuule saatel laagri kokku ning võtsime suuna Venemaale.

Piiridest ja Põhja-Osseetiast saime üllatavalt sujuvalt läbi ning ees ootas Elbruse mägi, mida koos kohalike maastikusõitjatega vallutama asuda.

Autodel oli mäkketõusul hing kinni, Toyotal must suitsulipp sabas lehvimas nagu piraadilaeva plagu.

Alguses oli Elbrusele sõiduga kõik ilus, tuttuus laudsile asfalt, piki mäeharju looklev tee, imeilusad vaated, lõputud serpentiinid, kõige kohal kõrgumas tipus pilvedesse mähkunud Elbrus.

Siis aga pöördusime kolme vene ekipaazhi juhtimisel vanale kitserajale.
Järgnes kilomeetreid ja kilomeetreid kestnud turnimine mööda mäenõlvu.
Tee oli vaevalt autolaiune, varisenud, värskete laviinijälgedega, libe jne jne jne.

Ööseks jõudsime Elbruse baaslaagrisse, pakkisime kompsud lahti ning asusime aklimatiseeruma.
Mingil hetkel liitusid meie peoga ka kohalikud mäepäästjad ning igasugu muud rahvast.

Öösel käis laagrist üle korralik mägede äikesetorm, megatuul räsis telke, paduvihm leotas kõik läbi.
Hommikul oli meeleolu üsna sünge, vahepeal tundus juba, et Elbruse vallutamise plaan jääbki poolikuks.

Siiski käisime jugadel, kuumaveeallikatel jne, kuni venelaste pealik eriti karmi teelõigu lõpus lausus, et "kui selle tee saite sõidetud, siis suudate ka Elbrusele tõusta...".
Sellega oli otsus tehtud.

Tundub, et inimestel pole muud paremat teha kui sentimeeterhaaval Elbrusele loksutakse.
Istuks siis selle asemel praegu kodus, õlts peos, sügaks mõnda kohta ja loeks uudiseid Elbrusele autodega tõusvate tolade kohta...
Aga ei.

Selle asemel vaatasid aga suslikud oma urgudest lolli pilguga, kuidas mingid segased maasturitega mööda mäenõlvu järjest kõrgemale liustike poole rassisid.

Seda tõusu on raske kirjeldada, kunagi ekspeditsiooniraamatus kirjutan põhjalikumalt.

Igal juhul oleme tõenäoliselt esimesed eestlased, kes maasturitega tõusnud Elbruse mäel rohkem kui 3100 meetri kõrgusele.

Ning üsna kindlalt ainsad eestlased, kes seal ka autoga kinni jäänud.

Kui planeeritud kõrgus võetud (lihtsalt kõrgemale Elbrusel autodega ei saagi, välja arvatud üks väga erivarustusega Defender, mis kunagi 42 päevaga mäe tippu tõusis ning nüüd sügaval kuristikupõhjas vedeleb).
Seega kui keegi teine samale kõrgusele tõusule ei pretendeeri, siis oleme tükiks ajaks sellise keerulise punkti vallutanud eestlased.

Üha tihedamalt kogunevate äikesepilvede varjus algas Elbruselt laskumine, varasemad hirmuäratavad lagunenud serpentiinid tundusid selleks momendiks juba lapsemänguna.

Ning kui nüüd ühtegi uut huvitavat ideed ei teki, siis algab pikk kodutee Eesti poole.



Zajebal juba neist mägedest, nagu öeldakse...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

reede, 13. september 2013

15. Päev


Gruusia külades armastatakse eestlasi ja vihatakse venelasi.
Kui vene keeles rääkisime, vaadati meid põlastava pilguga, kui aga ütlesime, et Eestist oleme, siis oli kõik korras ja rahvaga olime suurimad sõbrad.

Isegi vana vaene parm jooksis poodi ning tõi oma viimaseid sääste kulutades uue pudeli õltsi (Eesti vääringus nt Bock) - nad on valmis külaliste nimel kõike tegema.

Üsna Shatili külakesse viiva mäkketõusu alguses kadus Pajerol roolivõim. Käepäraste vahenditega sai see korda tehtud ja tõus jätkus.

Iga kurvi taga valitses mingi üllatus: kus lehmakari keset teed, kus dzhigitt lahtiste autoustega vastassuunas, kus koer tee keskel magamas, kus allavarisenud teelõik, kus järgmine dzhigitt keset teed rehvi parandamas jne...

Ööbisime Tshetsheenia piiri ääres.
Põhimõtteliselt oleks võinud ju käia ka Kadõrovil külas, "kogemata" piiri ületamise saime juba Mägi-Karabahhias selgeks.

Öömajas korraldasime korraliku prazdniku, mille käigus üritasime Toyotat mägijõkke ära uputada ning mille tulemusena jätkub meie ekspeditsioon nüüd kolme ekipaazhi asemel kahe ekipaazhiga.

Ahjaa...kaera-jaanist tegime uue võitluskunsti, mis ka kõige karmima dzhigiti taltuma paneb.

Nüüd aga viib tee meid edasi, õigemini tagasi, soov on maasturitega ka Elbrusele tõusta.
Sellel üritusel löövad kampa ka kohalikud maastikusõitjad.

Hetkel aga ööbime Kazbeki mäe jalamil, enam-vähem Põhja-Osseetia piiril, jälgime ümber mägilaagri hiilivaid lehmasid ning valmistame endid ette uueks karmiks päevaks...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

kolmapäev, 11. september 2013

13. Päev


Oo Batumi,
OO BATUMI!!!

Me ARMASTAME seda linna!!!

See, mis Batumis toimus, jäägu Batumisse...vähemalt suurem osa sellest...

Öösel Batumi hotelli jõudes üritati meid hindadega igat moodi huiata.

Aga Batumi on koht, kus kõik asjad hakkavad KOHE valmis saama.
Väga palju on pooleliolevaid ehitisi.
Kuuldavasti pärast Shakasvili võimukaotust seiskus ka Batumi areng.
Ent endiselt on tegu imeilusa kuurortlinnaga!
(Infoks kõigile neile, kelle ajumaht piirdub vsid Türgi Egiptuse, Lido aj Serena kiitmisega).

Käisime vanalinnas, istusime kõrtsides, sattusime nii Eesti konsulaati kui Eesti kunagise saatkonna asukohale kui lõpuks suurema eestlaste seltskonnaga samasse joogikohta.

Aga õhtut alustasime mõnusate õlledega välikohvikus. Seejärel tuli kõvem pealevõtt rannakohvikutes. Siis vaateratas. Siis käisime kaatriga merel. Siis rannapromenaad. Siis köisraudtee mägedele. Siis rannakohvikud. Siis rannaäärsed klubid ja pubid. Siis vinge purskkaevushow koos muusikaga.

Mmm... nauditavalt võrratu elamus...
Siis öine rand. Siis...jne...

Ühel hetkel ütlesime taksojuhile, et sooviks minna ööklubisse, kus on pidu, aga mis ei ole bordell.

Pärast seda käisime terve öö bordellist bordelli.
Ohjah.
OHJAH...

Kes mäletavad ja tunnistavad, et käisid, need käisid.
Kes ei mäleta, et käis, või ei tunnista, et käis, see ei käinud.

Lihtne - mis juhtus Batumis, see jäägu Batumisse.

Aga tüdrukud (tund 170.- EUR) olid võrratud, pidu oli metsik (tund 100.- EUR)..........ning hommikuks oli rahakott rahast lage. Nagu ka reisipangaarve.

Ent kogu see elamus (koos kõigi nüanssidega) ületas ensmikke varasemaid kogemusi sarnastes paikades.

Järgmisel hommikul, kui kõik ekspeditsioonilised olid linna pealt kokku korjatud, järgnes rannapuhkus.
Sellal, kui Eestis on mingi 10 kraadi, on siin septembri keskel ca 30 kraadi, merevesi aga umbes 20 kraadi.
Vedelesime vees, jõime õlut, chillisime kohalike kaunitaridega, kõik oli prekrasno.

Nüüd on juba selge, et järgmise aasta sügisel tuleme kõik siia tagasi ning mõned vist ka jäävad.

Batumist võiks veel pikalt rääkida, kogu sellest öisest melust ja elust. Ja päevastest vastuvõttudest, einetest kohvikutes, kus teenindajad oma korteri WCd põietühjendamiseks pakkusid

Olles elus väga paljudes sama laiuskraadi linnades viibinud, pean tõdema, et Batumi on üks võrratumaid puhkusesihtkohtasid. Ning minuga nõustub tõenäoliselt enamus seltskonnast.

"Izvinite, ja estonskii jasõk ne ponimaju no võ estontsõ malatsõ!"

Kes soovib Batumis head taksojuhti, siis:
+995558468926 David.

Ja kõik need Batumi ümbruse teed, imeilusad merevaated...taaskord plaanime eesti küla rajamist siia...ohjah.............

Ja täna üritame veel Thbilisi vallutada...



...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

teisipäev, 10. september 2013

12. Päev


Jerevan on G-klassi mersude, ilusate naiste, üürgavate autosireenide ja vilkuvate võmmivilkurite linn.

Kakerdasime poole ööni mööda kesklinna restorane, VIP-lounge ja kõrtse; võtsime napsu, sõime rahvustoite, jälgisime kohalikku ööelu, suhtlesime rahvaga jne...

Rahvustoitude osas selgus, et "Suki netu, sljuhi jest...".

Lõpuks tuligi selgitada poolvisuaalselt, et shashlõkiks soovime "muu-muu", mitte "mää-mää".

Arvestades Armeenia hindasid, võiks sinna surmani jääda.
Rikastel norrakatel, kes harjunud õlle eest maksama mingi 10+ EUR, saabuks see surm Jerevani 0,5 EUR õllehinnaga ilmselt ruttu.

Ja samamoodi on odav kõik muu, alates taksosõidust kuni tehnika, riiete, toitude ja veinini...

Kahju vaid, et üle piiri vaid 4 liitrit viia tohib... :(

Vahetult enne Armeenia-Gruusia piiri võttis meid rajalt jummala lakku täis ment, jagas kommi kõigile autosolijatele.

Piirile oli kiire, tahtsime tast lahti saada, ütlesime: "Vremja zolota!".
Vend vastas: "Net, vremja dengi!".

Lõpuks saime politseieskordi piiri poole, kenasti vilkuvate tulede saatel 150-se tunnikiirusega. Või noh...nii kiiresti kui kellegi auto lubas...

Ilmselt oli see üks selle sõidu eredamaid mälestusi võimuesindajatega seotult...

Gruusia piiri peal puistati autosid, aga saime kenasti üle ning ekspeditsioon jätkus Euraasia Liidu asemel Euroopas.

Koobaslinna minekul võtsime omaarust otsetee, mis viis üle põldude. Muda lendas, autod lasid igaüks oma rada ja nii palju kilomeetreid.

Lõpuks jõudsime masinatega, mis mudakihi alt vaevu eristatavad (kusjuures päeval Jerevanis pesime masinad veel üle) mäeservale.
Ees oli meeletu kuristik ning kilomeetrite kaugusel teisel nõlval paistsid koobaslinna sissepääsud.

Kui tavaturistid lähenevad samale kohale teisest suunast mööda laudsiledat asfalti, siis meie alustasime laskumist püstloodsest kaljuseinast piki lagunenud ja piireteta kitserada, mida sama koobaslinna elanikud sajandeid tagasi kasutasid.
Praegu nägime sel teel peamiselt vertikaalsuunas liikuvaid küüntega lehmasid.

See oli parajalt närvekõditav laskumine, mille käigus kogeti arvukalt uusi elamusi kui autorattad peaaegu kuristiku serval kõikusid.
Ühel hetkel saadi ka uhkust tunda - ei ole just eriti palju hetki kui eestlased mägiteel dzhigitist mööda sõita saavad.

Kui lõpuks koobaslinna jalamil hirmuhigi otsa eest pühkisime, saabus aeg jalgsi mäest tõusu higiks.

Koobaslinnas kogetut kirjeldada on keeruline.
13. sajandil kaljuseina rajatud linnas oli sadu koopaid ja tunneleid, ühte koopasse ehitatud kirik, osa käike valgustatud, osa mitte.
Takkatippu on koobastiku ühes osas veel klooster, mille mungad ehmatasid meid hämarusest välja ilmudes.
Viimased ekspeditsioonilised jäid koobaslinnast lahkudes suisa öö peale ning laskusid taskulampide valgel mööda mäenõlva.

Järgnes öine ralli mägteedel, et ikka enne hommikut Batumi jõuda.
Teeäärsetes külades kukkusid mentidel kohvitassid käest, kui pimedusest järsku kolm hiigelsuurt maasturit ilmusid ning sama kiirelt ka kadusid. Ringteedest lasime otse üle, sest GPS näitas nii.
Karusell ja ameerika mäed korraga, sedasi saab toda öist sõitu kirjeldada.

Äsja mäenõlval puude vahele kokku kägardunud Mercedese nägemine mõjus paljudele kiirust alandavalt...seda umbes kaheks kilomeetriks...

Pimedas kaljuserval sõites:
- Isegi ei tea, mis siin kõrval olla võib...
- Tahad teada?
- Eiiiiiii...!!!

Juba ainuüksi nende mägiteede pärast tuleb järgmise aasta suvel uus Gruusia trip ette võtta... :P

Otsetee Batumisse...isegi paberkaardil seda polnud...see oli hullem kui Kontide Tee Magadani.

Mingil hetkel, in the middle of bearass, pani mingi punt tee kõrval künkaharjal pidu, samal ajal kui tee ääres tassisid teised kirstu autole. Nojah......

Müstiline tee igal juhul, tunni ajaga läbisime 18 km, ümberringi pimedus, vahepeal mõned hüljatud või uinunud külad, siis taas kottpimedus.

Purupurjus vennad, kes järjekordse metsapeatuse ajal me juures peatusid Ladaga: "President siin teel ei sõida!".
Tahtsid meie delegatsiooni presidendil kätt suruda.
Loome Gruusias uut mainet eestlastele...

Lõpuks, kella 3 paiku öösel asusime kuurortlinnas Batumis endile ööbimispaika otsima, et välja puhata järgnevaks päevaks ning lõbusa ööeluga ööks...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

pühapäev, 8. september 2013

10. Päev


Kuulsaks on saanud ütlused:
- jälle mingi riigipiir?
- mis riik nüüd siis?
- kus me siis tegelikult oleme?
- mis nüüd saab?

Aga olgem ausad - asjaolu, et uus blogikanne tuli, tähendab, et keegi veel sõidab.

Politseieskordiga saadeti meid lõpuks Mägi-Karabahhia "välisministeeriumi" ette.

Sealt saime kõik vajaläinud dokumendid, mis päästsid meid illegaalsest Mägi-Karabahhias viibimisest ning võimaldasid tagasi Armeeniasse naasta. Sedapuhku normaalset teed mööda, mitte üle miiniväljade ja läbi lahingutsoonide.

Kui muidugi saab normaalseks lugeda seda, et sõitsime kolm korda edasi-tagasi mööda 60-kilomeetrist serpentiinide lõiku, mäest üles, mäest alla ja sedasi üle kuue tunni. Sellest lõigust sai enamikul totaalselt kõrini vist.

Ilm kisub kohutavaks, kell 9 hommikul oli väljas 24 kraadi, öösel kella kolme paiku enne seda mäeharjal ca 25 kraadi...kuumus üha tõuseb ning pesematusest on tunne nagu tolmuahvil.

Aga Ararati mägi juba paistab ning Jerevanis tuleb linnapäev: shopatakse, pidutsetakse, ööbitakse linade vahel ja tutvutakse kohaliku kultuuriga.

Vahepeal juba käis idee, et kui nii kaugele tuldud, kogemata Mägi-Karabahhiasse eksitud, peaaegu Aserbaidzhaani satutud (kah kogemata), et siis võiks samamoodi ka Türgis ära käia...

Kes teab, kohalike armeenia maastikusõiduhuviliste korraldatav vastuvõtt õhtul Jerevanis võib väga vabalt viia selleni, et öösel maasturitega ka Türgile kuuluva Ararati mäe tippu Eesti ja Armeenia lipud viiakse.........


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

laupäev, 7. september 2013

09. Päev


Armeenias.
Naised on püsivalt ilusad, konjak läheb järjest paremaks (ja odavamaks).

Piiri peal peedistati meid veidi, aga lõppkokkuvõttes sujus Gruusiast Armeeniasse minek hästi, keegi kumminuiaga ei saanud ning istudes valus ka polnud.

Öösel tegime mäe otsas sellise tantsulka, et kõigi naaberkülade koerad tulid sööki lunima. Karjused samuti.

Vaated on ilusad, aga muidu on piirkond paras prügimägi.
Eesti standarditega võrreldes tundub elu siin Armeenias muidugi trööstitu, aga kui kohalikud rahul, mis meil kobiseda.

Juba käivad jutud, et Eestis ostame rekkatäie põrsaid ning vahetame nad siin küla või terve rajooni vastu.

Käisime kohalikus restos söömas, toit iseenesest tundus OK, aga allpool kergelt torgib juba.
Söetabletid tõenäoliselt enam olukorda ei päästa, tuleb lähimast poest rohkem paberit osta.

Seda ei osanud aga keegi oodata, et Venemaal tehtud enam kui tuhandekilomeetrised päevad asenduvad kuuekümnekilomeetriste päevadega. Ning mitte autode purunemise tõttu vaid kuna mägiteed lihtsalt ongi sellised.
Seetõttu oleme ca 4 päeva programmist maas, ilmselt tuleb hakata eesmärke veidi kahandama.

Siin keegi tööd ei tee vist, vähemalt selline mulje jääb kui vaadata teede ääres ja igas varjulises kohas mölutavaid tölle. Või siis teevad tööd vaid naised...

Aga autod peavad hästi vastu, kõva must suits käib mägedes taga...kui esimeses autos on valged inimesed, siis tagumises sõidavad suisa dzhigitid...kuni esimese pesuni...mis ilmselt on päevade kaugusel...

Jäätmekäitlus käib siin piirkonnale omasel viisil - prügimäele pannakse lihtsalt tuli otsa.
Majad lagunevad, tolm ja praht on kõikjal, tekkis küsimus, et kuidas nad siin ikkagi elavad?

Teel Jerevani komistasime ootamatu takistuse otsa - teeääred on gaasitanklaid täis, diislit aga ei kusagil.
Paagid tühjenesid lagunenud teedel aga hoogsalt.

Kui lõpuks diislit saime, arenes järgmine kolmekõne:
- diisel haiseb siin väga kummaliselt
- siin haiseb KÕIK kummaliselt
- ainult konjak lõhnab normaalselt

Ahjaa, kes soovib meie asukohta teada, siis kuskil Metrotec-i kodulehel peaks olema vastav link.

Asukohaga on lood aga sedasi, et marsruudilt veidi kõrvale kaldumise tõttu jõudsime Armeeniast mägiteid mööda otsaga Mägi-Karabahhiasse.
Kes vähegi regiooni poliitilise ja sõjalise situatsiooniga kursis on, saab aru, et sattusime omadega totaalse pasa sisse...........

Purukspommitatud külad, sodikslastud soomukid, miiniväljad, militariseeritud tsoonid, kontrollpunktid teedel, kuuli saamise oht mägiradadel ning meie kõik selle keskel ilma võimaluseta sama teed tagasi minna.
Seega jätkame oma ootamatult liigagi põnevaks muutunud seiklust sedapuhku Mägi-Karabahhias ning üritame kuidagi siit siva välja saada...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

neljapäev, 5. september 2013

07. Päev


Mägiteedel sõites oli kõigil, kes varem mägedesse polnud sattunud, märg või kõva.
Märg loomulikult otsaesine ja kõva närv.

2900 meetri kõrgusel võttis hõre õhk kopsud kinni nii autodel kui inimestel.
Kogu tee serpentiine mööda üles oli juba paras poolepäevane hullumaja, allaminek aga........siis kui päike paistma hakkas ning tuul pilved laiali ajas, avanes kõigile üks elu ilusamaid vaateid.

Tagasitee mäest alla läks ludinal, lõpuks tilkusid filtrid vett lurinal.

Äikesetorm käis öösel meie jõeäärsest laagrist üle, jättes maha märjad telgid ja läbiligunenud laagri.
Autode vahele ehitatud presentkatus vääris kindlasti arhitektuuripreemiat, aga pakkus kaitset tormi eest neile, kes viimasest majutusest kaasa võetud koduveini ja tshatsha seltsis aega veetsid.

Meenusid eredamad seigad eelmisest ööst ning konkreetseim oli tõdemus, et "kui peoperemees ise lõppu ei mäleta, siis oli pidu korda läinud".

Linnades kogetud Gruusia liiklust iseloomustab lause: "ülevaatusel kontrollitakse esimese (ja ainsa) asjana signaali toimimist".

Kelle jaoks Tallinna liiklus tundub hullumajana ning kes Moskvas ja Peterburis harjunud sõitma, need lähevad Gruusias ruttu halliks.
Ainult kõvad dzhigitid saavad siin hakkama...

Kuid tänu ühele õnnetule juhtumile kana ja porilombiga eestlased ühes külas vist enam oodatud ei ole.

Aga naised on siin ilusad......... :P

Ei tea, kas peaks ära märkima ka selle, et Toyotal kardaanirist teeb huvitavaid hääli? Parem mitte, muidu Margusel on jälle ütlemist selles osas.

Thblisist panime otse Armeeniasse, siin võetakse enam-vähem iga liigutuse eest raha. 50 eurtsi üks asi, 50 järgmine jne...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

kolmapäev, 4. september 2013

06. Päev


Põhja-Osseetia piir. Beslani tragöödia aastapäev. Pajero tõmmati kõrvale. Üle piiri pääsemise tax: 2000 dollarit altkäemaksu. Nohjah.........terve koolitäis lapsi saaksid selle eest uued ranitsad või kuulikindlad vestid.

Kohalikud maastikusõitjad veel hoiatasid, et Põhja-Osseetias hakatakse meid peedistama, aga selline number oli isegi neile üllatuseks.

Ilmselgelt on meie auto seltskond praeguseks vene keeles ropendamise filigraanselt omandanud......

Vladikavkazis tangiti Toyota paaki diisli asemel bensiini.
Ka Toyota seltskond omandas vene keeles ropendamise filigraansel tasemel......

Aga Vene-Gruusia piir sai edukalt ületatud ning ekspeditsiooni põhiprogramm algab.

Gruusia poole peal käis kõva tunneliehitus, kui taaskord mingi väikest madistamist kahe riigi vahel ei tule, siis paari aasta pärast näeb mägede asemel vaid tunnelilagesid.

Mägedesse tõus oli kah põnev, pilved olid nii tihedad, et "no mitte ******* ei näe".

2000 meetri peaö muutusod autod suht jõuetuks, mäest üles rühkides köhiti musta suitsu nii mis hirmus.

Läbi pilvede jõudsime lõpuks esimese võõrustaja juurde.
Kaukaasiale omaselt oli laud kaetud hea ja paremaga, söögi ning ohtra joogiga.
Kui ka Eestis sellist külalislahkust kogeks...
Hommikust ei hakka rääkimagi.........


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

teisipäev, 3. september 2013

05. Päev


Neljas päev algas Marguse kriitilissolvunud märkusega teistele, et Toyota ei vaja mitte remonti, vaid on täiesti sõiduvalmis ja töökorras.
Lihtsalt kui masinale pukse paigaldada ei õnnestu, siis võib Margusest saada esimene eestlane, kes low-rideriga mägedesse tõusnud.

Avasime ka mentidega suhtlemise skoori, põhjuseks pidevjoon.
Alguses taheti iga auto eest 10000 (kümme tuhat) rubla, lõpuks õnnestus summa rääkida 100 euro peale.
Vast sai mõne mendi kodus nüüd laps esimese koolipäeva puhul uue ranitsa.
Ujumas käies oleksime ühe karupära külakese kogemata maagaasita jätnud.
Kui me muidu uudisekünnist ei ületa, siis sellega kindlasti.

Aga vähemalt sai hullema mustuse ihult maha, neli päeva palavust ja tolmu oli tekitanud juba loomuliku päikesekaitsekihi nahale.
Iseasi, kas selles järvekeses mõni kala ka pärast me pesu veel elab...

Mineralnõe Vodõs läks Toyota lõpuks töökotta ning kuna esimene koolipäev on Venemaal alkomüügi(aga mitte joogi-)keelupäev, siis suundusime ülejäänud masinatega mägedesse "rahulikku" laagriplatsi otsima.

Rahulik on suhteline mõiste kui selle all mõelda forellikasvatust mägijõe kaldal, kuhu kohalikud kogunevad kooliaasta algust tähistama.
Päeval soetatud kaukaasia tümpsumuusika plaat kiskus tuju üles, grill praksus, mägijõgi vulises, klaasid kõlksusid, kes naeris, kes kiljus, kes nokkis...

Kui lõpuks laekus ka Toyota koos tamada-ga, siis võttis pidu sisse tõsise hoo.
Varsti on oodata meie uut visiiti Kaukaasiasse ning ka kohalike ekipaazhide tulekut Eestisse.

Viies päev algas...noh...nii nagu ikka algavad päevad kui kohalik peremees on õhtul tulnud hulga veini ja shashlõkiga...külalislahkus siin on piiritu(s) ja meie viisakusest loomulikult "ei" ütlema ei hakanud...
Järgmised kaks nädalat mööduvad üsna sama tähe all tõenäoliselt...

Kui Eestis pidavat ilmad kehvad olema, siis meil on öösel üle 20 kraadi sooja, päeval 30 kanti. Ning üha soojemaks läheb.

Ees ootavad aga Gruusia mäed, mahe vein, magusad arbuusid, mandlisilmsed tumedajuukselised tüdrukud, ehe shashlõkk, vahedad kindzhallid, terav tshatsha...
:P


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

pühapäev, 1. september 2013

03. Päev


Kolmas päev algas tatise ja niiskena.
Ärkasime keset põldu, mis omakorda paiknes raudtee ääres. Ehk teisisõnu - kui öösel kaubarong mööda sõitis, tekkis tunne, et kohe põrutab see ka telgist üle.

Selleks hetkeks kui Patroli ja Pajero rahvas ärkvele said, oli LC80 öö läbi kestnud sõidu tulemusena juba Rostovi lähistele jõudnud. Meid ootas see teekond alles ees...

Jätkus nüri maanteenühk, läbi Venemaa lõputute avaruste ning mööda erikvaliteedilisi teid.

Vahepeal lõbustasime endid rekkameeste mahlakate sõnavõttude kuulamisega ning täiendasime oma teadmisi venekeelsete roppuste osas, blj...

Maanteed olid igati OK kvaliteediga, Sotsi olümpia tõttu rajatakse siinkandis sadu ja sadu kilomeetreid uusi teid.

Korra üritasid kaks m*nni rekkajuhti teistele paska keerata ning blokeerisid kõrvuti sõites tükiks ajaks terve tee ega lubanud kedagi mööda (kuulasime nende plaane lällari kaudu).
Me läksime selle sigaduse peale veidi metsikuteks ning keerasime maanteelt maha. 10-15 km sõitsime otse üle põldude ja läbi jõesängide, kuni mudaste masinatega tagasi ummikuvabale maanteele tõusime.

Järgmise ummiku puhul antud strateegia nii hästi enam ei toiminud - paarikümnekilomeetrisest autoderivist möödasõiduvõimaluste otsimine lõppes mitmetunnise seiklusega mägedes, mille käigus Patrol munadeni mutta kinni jäi ja vintsimist vajas... Pajero rahvas kasutas sama aega maisipõllul tõlvikuraksus käimiseks. Homme vaatame, paljudel veel põhi all püsib...
Ühtlasi tekkis palju huvitavaid ideid maisitõlvikute erinevate kasutusvõimaluste kohta...

35+ kilomeetrit pikast ummikust sõitsimegi lõpuks piki põlluteid mööda. Küllap motiveeris meie masinate möödasõit mõndagi ummikusistunut endale maasturit ostma. Kuigi jah - meile sappa haakunud kohalikud maasturid pudenesid üsna ruttu maha...

Öö hakul selgus, et LC80 jaoks vedrusid pühapäeval ei saa ning linnas polevat tõstukit, mis nii rasket masinat tõsta jaksaks...nu shto, blj, sellises suurlinnas netu???

Seega kulgevad Patrol ja Pajero edasi, et mõne kalapüügijõe kaldale 80-t ootama jääda.


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

laupäev, 31. august 2013

02. Päev

Hommik algas paljutõotavalt - vene blondiinid saatsid meid õhumusidega laagrist ära.
Päev läks nagu läks.
Õhtul lendas 80-l spoiler ära ning tuli ka vedrusid vahetama hakata. Seega oleme hetkel mingil põllul kahe autoga ning 80 liigub kuidagimoodi Rostovi poole... Hommikul tuleb autoparandus ja siis üritame peagi Gruusiasse jõuda...
Hetkel kõik elus ja pohmas.



...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

02. Päev


Hommik algas paljutõotavalt - vene blondiinid saatsid meid õhumusidega laagrist ära.
Päev läks nagu läks.
Õhtul lendas 80-l spoiler ära ning tuli ka vedrusid vahetama hakata. Seega oleme hetkel mingil põllul kahe autoga ning 80 liigub kuidagimoodi Rostovi poole... Hommikul tuleb autoparandus ja siis üritame peagi Gruusiasse jõuda...
Hetkel kõik elus ja pohmas... ;)


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

reede, 30. august 2013

neljapäev, 22. august 2013

Kõige värskem info!

Ekspeditsioon KAUKAASIA 2013 stardib 30. augustil Tallinnast Ülemiste parklast kell 15:00 ja Tartust Lõunakeskuse Statoilist kell 18:00!

Jälgi jooksvat infot siit:
http://www.kaukaasia2013.blogspot.com


Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

esmaspäev, 8. juuli 2013

Kadunud Eestimaal

Üleskutse ja abipalve!
Rännuämblike seiklusmeeskonna kaptenina kutsun kõiki meie meeskonna poolt hääletama, et saaksime osaleda Puhka Eestis esindusmeeskonnana augustis toimuval Kadunud Eestimaal rännakul! 

Hääletamiseks mine sellele lingile ja kliki avaneva pildi all "Like/Meeldib":
HÄÄLETA SIIN!


Ning loomulikult võib üleskutset jagada ka teistega! ;)

Aitäh abi eest!!! :)

pühapäev, 9. juuni 2013

Eestlase suvi

Musta toonekure valged pojad

Miks on Looduskalendri kurekaamera mustal toonekurel valged pojad?

Vastus:

Vihane neeger läheb misjonäri juurde:
"Naine minu saama valge laps. Sina ainuke valge siin. Seleta mind!"
Misjonär ehmub hetkeks, vastab siis küsimusele küsimusega:
"Vaata, selles karjas on kõik lambad valged, aga miks on üks neist must."
"Okei, sina ei teinud ole midagi, mina ei teinud ole midagi, okei?"

reede, 7. juuni 2013

STARTIS EESTLASTE EKSPEDITSIOON SISE-AASIASSE

7. juunil startis järjekordne eestlaste 12-liikmeline ekspeditsioon Sise-Aasiasse, Kasahstani ja Kõrgõzstani.

Kolm naist ning üheksa meest suunduvad kolmel Toyota Land Cruiser maasturil avastama Sise-Aasia avarusi, eeskätt Kasahstanis ja Kõrgõzstanis (Kirgiisias) leiduvaid põnevaid paikasid.

Kuu aega kestva ning ligi 15000 km pika ekspeditsiooni jooksul loodetakse ära näha Araali meri, mis nõukogudeaegse põllumajandustegevuse käigus peaaegu olematuks kuivas ning kus laevade vrakid keset apokalüptilist liivalagendikku kõrguvad.
Üritatakse ligi pääseda ka Baikonuri kosmodroomi rangelt suletud territooriumile; tõusta piki Inylchek liustikku võimalikult kõrgele mägedesse; uudistada tuumakatsetuste käigus radioaktiivselt saastunud Chagani järve; külastada koonduslaagriteketi Karlag muuseumi ning lisaks tutvuda võimalikult paljude Kasahstani ja Kõrgõzstani vaatamisväärsustega ja suhelda kohalike elanikega.

Varasemalt on käidud muuhulgas karmil Siberi maailmalõpuekspeditsioonil Magadanis:
ning ekstreemsel Põhja-Siberi polaarekspeditsioonil Taimõri ning Jamali poolsaartele:

Eelnevatest ekspeditsioonidest linastub ka telesari "4x4. Magadan" teisipäeviti kell 19:30 ETV lainel.

Käesoleva ekspeditsiooni kulgemist saab jälgida ekspeditsiooni blogis:
ning ekspeditsiooni asukohta jooksvalt aadressil:


Marko "Kirjanik" Kaldur







neljapäev, 30. mai 2013

IT-ioot

Hetked, mil paberraamatut lugedes hakkad automaatselt lehekülje alumisest parempoolsest nurgast kellaaega vaatama või lehekülje tagasi keeramiseks üleval vasakul "Back" nuppu otsid, on arvutipedenduse viimased faasid.
Nendest momentidest alates on soovitatav teha PIKK ja PÕHJALIK paus arvuti kasutamises.

esmaspäev, 18. veebruar 2013

Tagasi Eestis!!!

Siberi ekspeditsioon POLAARTRIP 2013 ületas Vene-Eesti piiri ning jõudis edukalt tagasi kodumaale!

26 päeva väldanud polaarekspeditsiooni jooksul:

- jõuti esmakordselt maasturitega Taimõri poolsaarele
- trotsiti tundras autodega lumes kinni olles purgaad ja -40 kraadist pakast (tuulekülma indeksi järgi viibisid inimesed väljas -67 kraadise pakase
käes (Celsiuse järgi))
- sõideti läbi Stalini aegne inimluudele rajatud raudteetrass nr 501
- külastati mahajäetud koonduslaagreid
- seitsmepäevase ülikeerulise ja väsitava tundrasõiduga tõusti Jamali poolsaarele ning tuldi ka tagasi
- omandati tundralumes ja olematute teedega piirkondades edasi pääsemise spetsiifilised oskused
- ületati tormised Põhja-Uuralid piirkonnas, kus autoteid ei eksisteeri
- külastati Vorkuta kaevandus- ning vangilaagrite linna
- süüdati Vorkuta mälestusmärgi jalamil Eestist kaasa toodud mälestusküünal kõigi Eestist Siberisse küüditatute mälestuseks
- kogeti ekstreemseid ilmastikuolusid ning tehnika loodusele allavandumist

Kõigist raskustest ja probleemidest hoolimata on ekspeditsiooni liikmed tagasi Eesti pinnal.

Õhtul tähistatakse veel Jõhvis kohalejõudmist ning teisipäeval, 19. veebruaril saabutakse Tallinnasse.
Kell 12 toimub pidulik sissesõit Toyota Mustakivi salongi.

Täname kõiki toetajaid ja kaasa elajaid!

Eraldi tänud veel Rademari spordipoodidele ning Columbiale, kellelt saadud Omni-Tech talveriided ja -jalatsid aitasid ellu jääda ning hoidsid külmaga
haigestumisest.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

26. päev - peaaegu Eestis tagasi

Liigume jõudsalt Eesti poole ning planeeritud on pidulik saabumine Tallinnasse, Toyota Mustakivi salongi juurde homme (19. veebruaril) kell 12:00.

Kõik on oodatud ekspeditsioonilisi vastu võtma!

Kokkuvõtted ekspeditsioonist ja fotod tulevad samuti peagi.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

laupäev, 16. veebruar 2013

24. päev

Intas saime üle pika aja ka interneti ligi ninguudiseid kodumaalt lugeda.
Esimese asjana torkas silma uudis sellest, et poliitilise korrektsuse huvides tahetakse Eesti hümni muuta.
Tekkis küsimus, et kas üldse tasub minna tagasi sellesse riiki, kus nii haige mõtlemisega inimesed elavad???
Mida rohkem Venemaal liikuda, seda enam kinnistub arusaam, et siin on veel säilinud normaalne mõtlemine, erinevalt lääne poole jäävatest
riikidest/rahvustest.

Saime Intas kohaliku offroaderi Vladimiri käest kütust ning ees ootas veel mõnisada kilomeetrit taliteid Petshorasse ja seejärel veel veidi kuni
suuremate maanteedeni.

Meie siinviibimise tähistamiseks potsatas ka Tsheljabinskis meteoriit linna kohal alla.

Edasi järgnes lõputu zimnikutel loksumine, läbi Petshora, üle soode ja läbi metsade.

Küsimusele, et palju veel zimnikutel sõita on jäänud, vastas Sass: "Sada, kakssada, kolmsada..." ning kehitas õlgu.
Ja nii ongi - keegi ei tea täpselt, kaua veel loksuma peame enne tsivilisatsiooni jõudmist.

Õnneks siiski jõudsime peagi Uhtasse ning sellega võib põhimõtteliselt ekspeditsiooni zimnikute osale joone alla tõmmata.

Eea ootab veel nüri nühkimine Eesti poole ning ca 3-4 päeva pärast peaksime kodudes olema.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

reede, 15. veebruar 2013

22. päev

Vorkutas otsisime üles Eestist küüditatute mälestusmärgi.
Selle jalamil süütasime kaasatoodud küünla ning meenutasime kõiki neid, kes sunniviisiliselt Siberisse saadeti.

Vorkuta kesklinn oli suletud, kuna paar päeva tagasi leidis siin aset mingi kaevandusõnnetus, mis nõudis 18 inimelu.
Täna pidavat kesklinnas toimuma mälestustseremoonia, millest kuuldavasti ka Putin osa võtvat.

Sellest hoolimata saime tehtud kollektiivse suveniirika, enamus inimesi soetas endale mingi mälestuseseme Vorkutast, kuna suure tõenäosusega me siia
enam kunagi tagasi ei satu.

Edasi ootab meid vaid tagasitee koju...kuigi seegi pole kerge, siis on osalejate moraal kõrgel ning tahe koju jõuda suur.

Mööda Nord Streami äärset zimnikut kulgesime tasapisi Inta poole.
Ega kiiresti liikuda saanudki, sest tee oli nagu kuumaastik ning Patrolil selleks ajaks juba mõlemad esivedrud puruks.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

kolmapäev, 13. veebruar 2013

22. päev (vist)

Vangide kolooniate vahelt viis meie tee edasi Vorkuta poole.
Kohalikud juhatasid läbi lumise metsa, mööda kõrvalisi teid meid vanglate tagant läbi zimnikule.

Tundra piiril ohverdasime taaskord tundrale pitsi viina, et turvaliselt edasi pääseda.
Vorkuta ei ole enam kaugel!

Uuralite jalamil algas purgaa mõõtu lumetorm, mistõttu autod üksteise sabas tuiskasid.
Vahepeal ületasime mägijõgesid, kus jääsupp igas suunas pritsis.
Päris vähe vett pritsis, keset pakast said autod lisaks lumele ka jääkooriku peale.

Mägede jalamil kihutasime taas lumetormis põhja poole, et sobivas kohas asuda Uuraleid ületama.

Enne Uuralite ületamist ööbisime mahajäetud Polarnõi küla tondilosside vahel.
Samasse trehvasid ööbima ka paar teede lahti ajajat oma Tatraga, mille kastis istuda saime ning kohalikke uudiseid kuulasime.
Nagu ikka ei midagi tarka - keegi ei teadnud teeoludest midagi ning samas teati kõike. Ehk siis - kasutegur null.

Hommikul liikusime piki Uuraleid põhja poole, läbi tuisu ja tormi. Eesmärgiks leida mäekuru, mis pidavat mägede ületamiseks sobima.

Lõpuks olime üleni valge jama sees, nähtavus olematu.

Pärast mäeharjalt enda läbi kaevamist olime Aasia-Euroopa piiril.
Autod vintsisime mäe tipule ning Euroopa poolel ootas kuristikku laskumine.

Seda taliteed mööda pole varem eestlased maasturitega Uuraleid ületanud - taaskord uus rekord meie kontole.

Ja olemegi tagasi Euroopas, kellaaeg muutus paugust kaks tundi.

Kahju vaid, et ilm nii udune ja lumesajune on - Uuralite võimsus ja imeilusad vaated jäävad sedapuhku nägemata.
Aga küll järgmisel korral jõuab neidki näha...

Pikk tundras ja külmas olek hakkab vist ka inimestele mõjuma.
Näiteks Lilleke hakkas järsku keset lumevälja puud istutama. Kirjanik hakkas "hääli" kuulma. Jne.

Vahelduseks lumele suutsime autod üksteise järel mingi järve jääauku ära uputada. Vintsimine ja lükkamine päästsid sedapuhku, ent suhteliselt
kõhedusttekitav on jälgida, kuidas jõekeste-järvede-laugaste jää autode all paindub, lainetab ja raginal murdub.
Siin ei päästaks meid ka kevade saabumine, siis vajuks autod antenniotsani mülkasse.

Liikumine toimub taas aegluubis, valget jama on kõik kohad täis, lisaks loodusele ka autod ja inimeste suud-silmad.

Vahelduseks tuli kilomeetreid jalgsi autode ees tatsata, et teed juhatada - eessõitev auto polnud isegi mõne meetri kauguselt enam nähtav.

Tuul kõigutab autosid ja murrab iga natukese aja tagant hangedes müttava Lillekese lumme pikali.

Viimaks, pärast pikki ponnistusi ja punnitamist, jõudsime Vorkutasse.
Nagu öeldud, siis oleme korda saatnud midagi enneolematut ja võime nüüd rõõmustada tulemuste üle.

Veel vaja süüdata mälestusküünal küüditatud eestlastele, misjärel jäänud vaid üks eesmärk täita - jõuda tagasi Eestisse.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

teisipäev, 12. veebruar 2013

21. päev

Kaheksateistkümnendal hommikul alustasime tagasiteed.

Ekspeditsiooni algusest oleme läbinud 7000 km, pea teist samapalju seisab veel ees.

Ees ootab ca viiepäevane, sadade kilomeetrite pikkune lumelagendik. Olusid raskendavad veel ka prognoositud lumetorm ja ennustatud -40 kraadine pakane.

Gazpromi baasis saime veel viimase korraliku hommikusöögi ja prill-laual mõnulemise ning taas ootas tundra.

Juba esimesed kilomeetrid veensid, et algne tee, mida mööda sai tuldud, on samahästi kui lumme uppunud ning rattarööpad kadunud.
Mis seal siis muud kui uut teed rajama.

Kohe tagasitee esimestel kilomeetrikümnetel ootasid sügavad jõeorud, mille järsud nõlvad selles suunas liikudes selgelt meie kahjuks on.
Esimene taoline jõeorg sai saatuslikuks Raidile - kurvilisel järsul tõusul jooksis autol rehv veljelt maha.
Järgnes pikk pusimine diagonaalsel pinnasel, et rehv tagasi peale saada.
Tee ääres seisis rist koos kiivriga - ka mõni ISS meeskond pole äkki tervelt tagasi Maale jõudnud?

Väintsi kommentaar teed rajanud kamzajuhtide kohta, kui Kristo auto järjekordses augus kõhu peal kiikus: "S*tapead on jäljed valesse kohta teinud!!!".

Patrolil lisandus ühele katkisele amordile teise amordi katkised puksid ja läbikulunud mutrid.
Ehk teisisõnu - Patrolis sõitmine meenutas vedruvankris sõitu või jaanipäeval kiigul õõtsumist.

Päris huvitav vaatepilt oli see kui Kristo ja Tom kahe autoga paralleelselt nagu käsu peale teelt välja sõitsid ja hanges maabusid.

Kui põhja poole minnes oli tormi tõttu näha vaid üksikuid tulesid, siis nüüd kubiseb tundra valgustäppidest.
Ent ühegi juurde ei vii mingit rada.
Tõenäoliselt on tegu neenetsite pesadega või tundra peale Trekolide ja Vezdehodidega hulkuma läinud geoloogidega.

Lisaks tundratuledele helkisid taevas üsnagi võimsad virmalised, mille vaatamine mõnegi vintsimispausi pikemaks venitas.

21st rekkast koosnev vastutulev kolonn suutis aga kõiki tulesid ületada ning ühtlasi ka meid teelt välja suruda.

Väino sõidukool: "Jamad kohad lumises tundras on tähistatud valgega!'.

Saime kätte ka oma "kütuseauto", mis startis meist ca 12 tundi varem.

Lõpptulemus oli see, et esimese tagasisõidu päevaga läbisime tuleku 3,5 päeva teekonna.
Polnud paha tulemus, arvestades, et kaks Land Cruiserit ja üks Kirjanik on lombakad ning Patrol kiigub nagu kalapaat tormi käes.

20ndal hommikul aga alustasime taas lumetormis vintsimist.
Selle käigus lõhkusime ja parandasime taas Kristo vintsi.

Päeva peale hakkas kõrvetav päike paitama, tuul vaibus, mõnus vene muss mängis ning optimistlikult kukuti mööda lumist tundrat paugutama.

Nagu varasemalt juba mainitud, siis õppetunnid on rasked kinnistuma.
Sestap igal kiirendusega läbitud lõigul võidetud aja kaotasime lõpuks hangedes vintsides mitmekordselt.

Aga mõnus oli: päikesesära, lõputud valged lagendikud, autod jäisel koorikul kihutamas, lumepilved sabas...

Patrolil purunes hüppekates esimene parempoolne vedru, sinna plaanitakse nüüd mõne Uaziku vms pilli vedru alla kruttida. Eestini veab vast välja...

Rait, järjekordses augus kinni olles: "Äkki läheb mõni terve kehaga auto ette?".
Vaikus eetris.
Kõva naer eetris.
Ükski auto ei liigu ette.

Loetud hetked hiljem sõitis Tom järgmises (võis olla ka ülejärgmine jne) augus rehvi veljelt maha.

Pärastlõunal hakkas päikeselisele päevale vürtsi lisama pinnatuisk.
Tee kadus hetkega, alles jäi vaid lumine väli ja pimestav päikesevalgus.
Otse loomulikult kaasnes sellega ka regulaarne hangede silumine autode poolt.

Olime peaaegu tundrast väljas kui Patrolil purunes ka teine esiamort - masinast sai ehtne lowrider...seega ees ootab 300 km ameerika raudteed
Salehardi...jippikajee-juhuuuuu...

Pimeduses läbisime (Patrol õõtsus läbi) Jamali jalamil piiripunkti.
Sellega on ametlikult läbi saanud meie Siberi ekspeditsiooni Jamali poolsaare etapp.

Lõppeesmärgist põhjas jäid puudu vaid loetud kilomeetrid.
Sellest hoolimata suutsime taaskord teha seda, mida eestlased varem pole teinud.
Lisaks on selja taga tuhat kilomeetrit tundrat. Ehk ca tuhat lummetuisanud ja läbipääsmatut Padaorgu.

Nüüd loodame Salehardis pool päevakest puhata ja autosid remontida, et asuda siis koduteele.

Kojutulek ei pruugi kujuneda aga sugugi kergeks ülesandeks, kuna tahame Eestisse sõita läbi Vorkuta.
Selleks aga tuleb esmalt põhjas ületada lumised Uuralid piirkonnas, kus ametlikke teid ei eksisteeri.
Ehk teisisõnu - ekstreemsused jätkuvad ning muutuvad järjest meeletumateks...



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

pühapäev, 10. veebruar 2013

18. päev

Kuueteistkümnes päev tõi meid viimaks Gazpromi hiiglaslikule territooriumile.
Tegu peaks olema maailma ühe suurima gaasimaardlaga, mida Gazprom arendab.
Kõikjal püstitatakse puurtorne, paigaldatakse gaasitorustikke, kerkivad
treileripargid.

Meil vedas, kuna komistasime mingi kohaliku bossi otsa.
See tagas korraliku söögi töölissööklas, pesemisvõimalused, puhkehetked
ning prill-lauaga sooja kempsu. Elu nagu lill nüüd!

Üritasime edasi ranniku poole trügida, et jõuda soovitud sihtmärgi -
Harashavei juurde.
Kahjuks polnud sinnaminekuks maastikuolud soodsad ning masinadki liiga
katki meil.

Sestap otsustasime, et ei hakka varuosasid ära ootama ning pöörame otsa
ümber.

Ees ootab veel viis päeva lumist põrgut - kuigi just läbisime sama
marsruudi, siis vahepealsed tuisud ja tormid on tee taas ära kaotanud.
Seega tuleb kõik uuesti läbi teha: rajaleidmine, tee rajamine, vintsimine,
kaevamine, lükkamine-tõmbamine, kütuseotsimine jne.
Ehk siis kõik see, millest eelmises postituses juttu oli.

Ning ka levist oleme taas ca 5 päeva eemal, seega ei maksa Eestis esialgu
paanitseda kui kaardil meie edasiliikumist näha pole ning telefonid ei
vasta.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

reede, 8. veebruar 2013

16. Päev

Üle paljude päevade taas raport toimunust.
Alustagem sellest, et oleme küll elus, aga mitte just kõige paremas olukorras.
Julm tundra ja karmid ilmastikuolud on meiega oma töö teinud...

Vaheoeal polnud ka päevade viisi levi, mistõttu blogi täiendamata jäi.
Kuna tagasitee kulgeb sama marsruuti pidi, siis ei pruugi järgmisedblogikanded samuti niipea tulla.

Ent kõigest järjekorras.

Salehardis puhkasime poolteist päeva, alates kümnenda päeva õhtust.

Tutvusime linnaga, käisime mammutimuuseumis, lasime jäälinnas liugu, vaatasime 501. raudteeliini mälestusvedurit, tegime sauna ja magasime ehitusmaterjalide poes.
Lisaks - nagu ikka - remontisime autosid.
Tomi auto tuttuued rooliotsad olid külmaga hapraks läinud ning purunenud. Margo sai uue antenni ja rahvas kõvasti moraali juurde.

Kaheteistkümnenda päeva hommikul asusime teele Jamali poolsaare tippu vallutama.
Seegi on tegevus, millega eestlased taolisel viisil pole varem hakkama saanud.

Ilm oli kena, päike säras ja suisa kõrvetas kui autoakna lahti tegid. Temperatuuri paarkümmend miinuskraadi. Kõik tundus ilus.

Piirivalve tsoonide load olid olemas ning veeresime mõnusalt piki talviseid teid põhja poole.

Vahepeal ehmatasime paari tee ääres kükitanud kamzajuhti (arvasime, et masinad kraavis ja meestel abi vaja, tegelikult vennad aga hoopis s*tusid autode varjus), einestasime siniste järvede ääres, lasime autodega järvejääl liugu.

Ühed vastutulijad küsisid:  "Võ shto? Paris-Dakar?". Meie vastus: "Net, Estonia-Rossija!".

Tankisime teelejäänud laagriplatsil ning jäime samasse ööbima. Mõned tahtsid küll veel edasi sõita, aga unesoov oli suurem.

See oli viga
Öösel tõusis purgaa.

Kolmeteistkümnendal hommikul silmi avades nägime vaid autodest mööda tuhisevat lund.
Nähtavus vaid paar meetrit, lumi tuiskas hetkega eessõitva auto jäljed täis. Varasemaid rööpaid, mis zimniku ainsaks tähiseks, polnud ollagi. Lisaks kottpimedus.

Kes viibisid mõned aastad tagasi Padaorus, kus ca 600 läänelikult saamatut eestlast end ööpäevaks lumevangi jätta suutsid, need võivad vaatepilti ette kujutada. Ülejäänud vaadaku filmi "Day after tomorrow".

Iga natukese aja tagant jäi mõni masin kinni, mida siis vintsiti või veeto välja.
Autodest välja tulnud inimesed kõikusid tuules, peenike lumetolm pressis end kõikjale - riiete vahele, autodesse, mootorisse, snorklisse.
Autoaknad jäätusid ning isegi kui nähtavus oleks väljas normaalne olnud, siis välja poleks ikka näinud. 

Sõitsime tuulega võidu - aga tuul osutus kiiremaks. Meie liikumiskiiruseks oli keskmiselt 10 km/h. Tuulel rohkem.

Päikesetõus palju paremaks olusid ei muutnud. Nähtavus endiselt sama kehv, ainult must sein asendus valgega.
Kuskil meist paremal pidi GPSi järgi mingi tee jooksma, aga me ei leidnud sellest märkigi.
Ja teekond jätkus, läbi tuisu ning tormi üha edasi põhja suunas.

Sattusime lumme kinni jäänud veoki peale, mille kastis seisis Land Cruiser 100.
Rekka kabiin oli tühi, masina kõrval vedeles kaks tühja viinapudelit.
Küllap vennad jõid kinni jäädes viinavarud ära ning sammusid siis tundrasse uue joogi järele.
Võimalik, et varsti satume ka mõne käigult külmunud rekkamehe peale.

Taaskord lumes kinni olles tõstatus küsimus, et kas põhjagaasiga sõitmine tähendab seda, et siis jääb garanteeritult põhja peale kinni?

Möödaminnes tõmbasime hangedest välja eksinud Kamazi, mis ülejäänud kolonnist maha oli jäänud. Päästsime vähemalt need vennikesed viina järele jalutamisest.
Siberis kehtib reegel, et hädasolijaid maha ei jäeta. Sest kunagi ei tea, et millal endal abi vaja võib minna.

Lõpuks kütusekolonniga kohtudes selgus jutuajamisest, et sel aastal praktiliselt mingit liiklust Jamalile viival taliteel ei toimu. Seetõttu pole ka ime, et teeolud nii kehvad on.

Ja mida edasi, seda karmimaks läks. Hiigelhanged, tuisuvaalud, ootamatud augud lumes, jõesängid jne - polnud just naljaasi edasi pressida end.

Mitu päeva olime "kaardilt väljas" - seda igas mõttes.
Polnud levi ega korralikke kaarte, rada kadus järjekindlalt eest jne.

Meie asukohta näeb vahelduva eduga:
www.g4s.ee/4x4reisid

Ka meie unistused on muutunud märksa realistlikumaks.
Rait: "Saaks kolm kiltsagi sõita, ilma et kinni jääks!".
Praegu pole üle 1,8 kilomeetri jutti sõita saanud.

Üksikud vastutulevad kamzajuhid vaatavad meid iga kord pika pilguga, küsivad, et mida me siit otsime ja tõdevad, et oleme hullud (tugevalt tsenseeritud tõlge).

Juba paar päeva on tunne nagu tudengil - päevaseks toiduratsiooniks on pakk kiirnuudleid, paar võikut ja mõned õlled.
Seda küll mitte õppelaenuvõlgnevuse tõttu, vaid kuna mis sisse on läinud, see peab ka välja tulema. Purgaaga hangede vahel kükitada pole aga sugugi meeldiv.

Tundub sedasi, et kui keskmine eestlane unistab Hurgadhas puhkamisest, siis meie puhkame Purgadhas.

Möödusid tunnid, ilm muutus järjest hullemaks.
Ööbida kannatas vaid kõrgetel platooharjadel läbilõikava tuule käes, madalamates kohtades tuisanuks lumi autod katusteni hangedesse.

Neljateistkümnenda päeva hommikul sõitis Raidi autol rehv velje pealt maha, Margo autol ei taha tagadiffer funktsioneerida (töötab vahelduva eduga).

Tegime otsuse edaspidi pool tundi hiljem ärgata/startida, et säästa endid mõttetust hommikupimeduses rapsimisest.

Eesti offroadihundid naeravad meid välja kui näevad pärast videolt, kuidas 5 cm kaupa end hangedest läbi jõnksutame, et edasi saada. Ja seda kilomeetrite kaupa.
Meie naerame aga pärast välja need, kes ülbelt jõuga läbi tundralume murda üritavad ning siis lootusetult sees istuvad.
Lumi tundras on midagi hoopis muud kui Eestis ning ega meilegi need kogemused kiirelt tulnud, isegi hoolimata vene maastikusõitjatelt saadud koolitusest.
Praegu aga suisa lust jälgida kuidas õppust on võetud.

Kuigi jah, nagu varasemalt mainitud, käime meiegi iga natukese aja tagant lumes. Ühe sellise väljatõmbamise käigus irdus Tomi auto küljest konks ning seekel koos köiega lendas Patrolile tagant sisse.
Raidi ja Tomi autol purunesid esemesed poolteljed või veovõllid või stabika otsad või midagi sealkandis. Igal juhul on mõlemad masinad keset lumetormi sandid ja pooleldi liikumisvõimetud.
Tomi oma vahepeal suisa seisis, kuni ratas alt kruviti ja vildiga miskit tihendati.
Pärast korduvaid peatusi ja rataste altkruvimisi selgus, et katki on veovõllid mõlemal autol.

Aga silmapiiril nägime vilksamas rongi.
Rong, see tähendab lootust.
Lootus aga tähendab uljust.
Uljus omakorda aga tähendab...

Lõpuks kolistasime nagu kamp haavatud sõjaveterane kütusekolonni sabas, 10 km/h, lootusega jõuda lähimasse asustatud punkti, kus masinatele veidigi eluvaimu sisse puhuda.
Kuid kogu see läbitud tee tuleb ju veel ka tagasi sõita...
Ning mõnedki meist pole veel kaotanud lootust murda jätkuvalt edasi põhja poole.

Keset ööd saime rajalt võetud ühe kütusetankla, kust kõik me paagid ja kanistrid (ca 400 liitrit) täis tangiti valemiga: 20 rubla/liiter miinus 80 liitrit (tüdrukute kaubeldud tasuta diil) miinus 2 suitsuvorsti miinus 2 pakki suitsu miinus paar lonksu Strohi.

Paar päeva tagasi oli sama vahemaa (meie eesmärk Salehard-Jamal) läbitav 1 päevaga, praegu on purgaa ja aega kulub 5 päeva vähemalt.
Meie raskeim lõik (mis vaja ka uuesti läbida) pidavat olema kõige karmim Salehardist Jamali. Seal surevat iga talv palju rekkajuhte, kes lumme kinni jäävad ning surnuks külmuvad. Nende rekkad on ühtlasi ka nende hauakivid - ja tundra kubiseb mahajäetud tehnikast.

Ning raudteeliin, millega paralleelselt liigume, kuulub Gazpromile. Konkureerivad naftafirmad peavad oma tehnikat maismaad mööda rekkadega vedama, sellest ka inimkaod karmis tundras.

Kõige hullemad kuud ilmastiku poolest aga alles tulevad - märts ja aprill. Ent needki pole meist enam kaugel...

Juba viimased paar ööd on ka virmalised taevas kumanud - sedavõrd tugevad, et neid näeb isegi läbi maapinnal mässava tuisu ja tormi.

Viieteistkümnes ekdpeditsioonipäev algas nagu enamus teisi.
Lõuna paiku tõmbas üks kütuseveok Kristo auto vintsi katki.
Päevateekond sinka-vonka oli selleks hetkeks 25 km, lähima asulanu linnulennult ca 85 km, sinka-vonka aga vähemalt 3x rohkem.

Ääretu lumevälja serval seistes tekkis tunne nagu Jääaja multika oraval, kes õnnetult lõputut valget maastikku vaatles, endal viimane õllepurk süles, mida ära ka ei julge juua, kuna ei tea, kas või millal uue saab.

Või siis tsiteerides Väintsi: "Ees paistab palju valget jama!".

Ja nii ta läks...läbi päevade...pool tundi lume peal kulgemist...vaid veidi puksimist, ei ühtegi tõsisemat kinnijäämist...optimism ja tempo tõusis...ning siis selline auk, et kõik neli masinat pool tundi või rohkem põhjalikult kinni istusid...vintsides, lükates, tõmmates, kaevates, puksides...optimism langes kiiremini kui temperatuur Novaja-Zemljal...

Toit samahästi kui otsas (vähemalt pole probleemi hange taga kükitamisega), joogivesi otsas (kaob ka probleem hange taga seismisega), kanistrid on täidetud lumega, vaatame näljase pilguga iga möödalippavat polaarjänest.

Põhjagaasi propageerimise tõttu põrkas Patrol pimedas lume all peidus oleva paneeli pihta, tulemuseks mõlemad vasakpoolsed rehvid purud ning vasak esiamort katki.
Moraalilangus on märgatav.

Kuueteistkümnes hommik saabus Gazpromi raudteejaama perroonil.
Läbi öö lohistasime end sinna ning suureks rõõmuks saime autod tangitud ning joogivee varud täiendatud.
Ööpimeduses kanistritega edasi-tagasi jooksmine garanteeris magusa une kuni varavalgeni.

Eelmise päeva kilometraazhiks jäigi ca 25 km, lähima asulani, kuhu varuosad tellida saime, jääb endiselt veel ca 80+ kilomeetrit.
Ega keegi täpselt ei teagi, palju maad jäänud, enamus numbreid on puhtalt oletuslikud ning sõltuvad marsruudist, mida endile ise jõuga murda suudame.

Hommikul selgus, et ka Kristo auto üks rehv on paras pastel. Eelmistel päevadel sai seda pumbatud iga paari tunni tagant, praegu ei piisa sellestki.

Situatsioon on selline, et kui me oleksime film riigitelevisioonis, siis praegusel momendil jookseks subtiitrite asemel tekst "vulgaarne tõlkimatu sõim vene keeles".

Saime paarsada meetrit sõita - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Paarsada meetrit sõitu - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Jne. Jne. Jne.

Selle asemel, et rekkakolonni sabas rahulikult tiksuda, ajasime ikka jäärapäiselt neist ette.
Ning seejärel - vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.

Kuigi Kamzade kolonni kiirus oli meist ca 2x aeglasem, jõudsid nad meist ikka alati mööda kui järjekordses hanges lund autode eest loopisime.

Päeva lõpuks, nagu elu näitas, jäi võitjaks ikkagi rahulikumalt kulgeja.
Sellal kui meie kiirendades arutult kütust põletasime, roomas hommikul hiljem startinud veokitekolonn õhtul enne meid laagriplatsile.
Ei võtnud me karvavõrdki õppust varasemate päevade õppetundidest.

Otse lõikama harjunud eestlastele on arusaamatu, et miks tee tundras sinka-vonka kulgeb, mitte sirgjoones nagu Tallinn-Tartu maantee.
See ei taha kuidagi kohale jõuda, et isegi Venemaal on igal asjal oma põhjus.
Ning see põhjus selgub tavaliselt alati kui sinka-vonka lõik läbi saab: otse sõites oleks ette jäänud läbimatu jõesäng, lummetuisanud org, sügav kuristik vms.
Mõnigi kord kogesime neid kohti ka vahetult.
Aga sellestki õppetunnist õppust ei võeta - iga uue sinka-vonka alguses tõuseb elav arutelu, et "võiks ju otse tõmmata".

See, kes väitis, et homo sapiensi eristab teistest liikidest õppimisvõime - see eksis ilmselgelt väga rängalt...

Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

16. päev

Üle paljude päevade taas raport toimunust.
Alustagem sellest, et oleme küll elus, aga mitte just kõige paremas
olukorras.
Julm tundra ja karmid ilmastikuolud on meiega oma töö teinud...

Vaheoeal polnud ka päevade viisi levi, mistõttu blogi täiendamata jäi.
Kuna tagasitee kulgeb sama marsruuti pidi, siis ei pruugi
järgmisedblogikanded samuti niipea tulla.

Ent kõigest järjekorras.

Salehardis puhkasime poolteist päeva, alates kümnenda päeva õhtust.

Tutvusime linnaga, käisime mammutimuuseumis, lasime jäälinnas liugu,
vaatasime 501. raudteeliini mälestusvedurit, tegime sauna ja magasime
ehitusmaterjalide poes.
Lisaks - nagu ikka - remontisime autosid.
Tomi auto tuttuued rooliotsad olid külmaga hapraks läinud ning purunenud.
Margo sai uue antenni ja rahvas kõvasti moraali juurde.

Kaheteistkümnenda päeva hommikul asusime teele Jamali poolsaare tippu
vallutama.
Seegi on tegevus, millega eestlased taolisel viisil pole varem hakkama
saanud.

Ilm oli kena, päike säras ja suisa kõrvetas kui autoakna lahti tegid.
Temperatuuri paarkümmend miinuskraadi. Kõik tundus ilus.

Piirivalve tsoonide load olid olemas ning veeresime mõnusalt piki
talviseid teid põhja poole.

Vahepeal ehmatasime paari tee ääres kükitanud kamzajuhti (arvasime, et
masinad kraavis ja meestel abi vaja, tegelikult vennad aga hoopis s*tusid
autode varjus), einestasime siniste järvede ääres, lasime autodega
järvejääl liugu.

Ühed vastutulijad küsisid: "Võ shto? Paris-Dakar?". Meie vastus: "Net,
Estonia-Rossija!".

Tankisime teelejäänud laagriplatsil ning jäime samasse ööbima. Mõned
tahtsid küll veel edasi sõita, aga unesoov oli suurem.

See oli viga
Öösel tõusis purgaa.

Kolmeteistkümnendal hommikul silmi avades nägime vaid autodest mööda
tuhisevat lund.
Nähtavus vaid paar meetrit, lumi tuiskas hetkega eessõitva auto jäljed
täis. Varasemaid rööpaid, mis zimniku ainsaks tähiseks, polnud ollagi.
Lisaks kottpimedus.

Kes viibisid mõned aastad tagasi Padaorus, kus ca 600 läänelikult saamatut
eestlast end ööpäevaks lumevangi jätta suutsid, need võivad vaatepilti
ette kujutada. Ülejäänud vaadaku filmi "Day after tomorrow".

Iga natukese aja tagant jäi mõni masin kinni, mida siis vintsiti või veeto
välja.
Autodest välja tulnud inimesed kõikusid tuules, peenike lumetolm pressis
end kõikjale - riiete vahele, autodesse, mootorisse, snorklisse.
Autoaknad jäätusid ning isegi kui nähtavus oleks väljas normaalne olnud,
siis välja poleks ikka näinud.

Sõitsime tuulega võidu - aga tuul osutus kiiremaks. Meie liikumiskiiruseks
oli keskmiselt 10 km/h. Tuulel rohkem.

Päikesetõus palju paremaks olusid ei muutnud. Nähtavus endiselt sama kehv,
ainult must sein asendus valgega.
Kuskil meist paremal pidi GPSi järgi mingi tee jooksma, aga me ei leidnud
sellest märkigi.
Ja teekond jätkus, läbi tuisu ning tormi üha edasi põhja suunas.

Sattusime lumme kinni jäänud veoki peale, mille kastis seisis Land Cruiser
100.
Rekka kabiin oli tühi, masina kõrval vedeles kaks tühja viinapudelit.
Küllap vennad jõid kinni jäädes viinavarud ära ning sammusid siis
tundrasse uue joogi järele.
Võimalik, et varsti satume ka mõne käigult külmunud rekkamehe peale.

Taaskord lumes kinni olles tõstatus küsimus, et kas põhjagaasiga sõitmine
tähendab seda, et siis jääb garanteeritult põhja peale kinni?

Möödaminnes tõmbasime hangedest välja eksinud Kamazi, mis ülejäänud
kolonnist maha oli jäänud. Päästsime vähemalt need vennikesed viina järele
jalutamisest.
Siberis kehtib reegel, et hädasolijaid maha ei jäeta. Sest kunagi ei tea,
et millal endal abi vaja võib minna.

Lõpuks kütusekolonniga kohtudes selgus jutuajamisest, et sel aastal
praktiliselt mingit liiklust Jamalile viival taliteel ei toimu. Seetõttu
pole ka ime, et teeolud nii kehvad on.

Ja mida edasi, seda karmimaks läks. Hiigelhanged, tuisuvaalud, ootamatud
augud lumes, jõesängid jne - polnud just naljaasi edasi pressida end.

Mitu päeva olime "kaardilt väljas" - seda igas mõttes.
Polnud levi ega korralikke kaarte, rada kadus järjekindlalt eest jne.

Meie asukohta näeb vahelduva eduga:
www.g4s.ee/4x4reisid

Ka meie unistused on muutunud märksa realistlikumaks.
Rait: "Saaks kolm kiltsagi sõita, ilma et kinni jääks!".
Praegu pole üle 1,8 kilomeetri jutti sõita saanud.

Üksikud vastutulevad kamzajuhid vaatavad meid iga kord pika pilguga,
küsivad, et mida me siit otsime ja tõdevad, et oleme hullud (tugevalt
tsenseeritud tõlge).

Juba paar päeva on tunne nagu tudengil - päevaseks toiduratsiooniks on
pakk kiirnuudleid, paar võikut ja mõned õlled.
Seda küll mitte õppelaenuvõlgnevuse tõttu, vaid kuna mis sisse on läinud,
see peab ka välja tulema. Purgaaga hangede vahel kükitada pole aga sugugi
meeldiv.

Tundub sedasi, et kui keskmine eestlane unistab Hurgadhas puhkamisest,
siis meie puhkame Purgadhas.

Möödusid tunnid, ilm muutus järjest hullemaks.
Ööbida kannatas vaid kõrgetel platooharjadel läbilõikava tuule käes,
madalamates kohtades tuisanuks lumi autod katusteni hangedesse.

Neljateistkümnenda päeva hommikul sõitis Raidi autol rehv velje pealt
maha, Margo autol ei taha tagadiffer funktsioneerida (töötab vahelduva
eduga).

Tegime otsuse edaspidi pool tundi hiljem ärgata/startida, et säästa endid
mõttetust hommikupimeduses rapsimisest.

Eesti offroadihundid naeravad meid välja kui näevad pärast videolt, kuidas
5 cm kaupa end hangedest läbi jõnksutame, et edasi saada. Ja seda
kilomeetrite kaupa.
Meie naerame aga pärast välja need, kes ülbelt jõuga läbi tundralume murda
üritavad ning siis lootusetult sees istuvad.
Lumi tundras on midagi hoopis muud kui Eestis ning ega meilegi need
kogemused kiirelt tulnud, isegi hoolimata vene maastikusõitjatelt saadud
koolitusest.
Praegu aga suisa lust jälgida kuidas õppust on võetud.

Kuigi jah, nagu varasemalt mainitud, käime meiegi iga natukese aja tagant
lumes. Ühe sellise väljatõmbamise käigus irdus Tomi auto küljest konks
ning seekel koos köiega lendas Patrolile tagant sisse.
Raidi ja Tomi autol purunesid esemesed poolteljed või veovõllid või
stabika otsad või midagi sealkandis. Igal juhul on mõlemad masinad keset
lumetormi sandid ja pooleldi liikumisvõimetud.
Tomi oma vahepeal suisa seisis, kuni ratas alt kruviti ja vildiga miskit
tihendati.
Pärast korduvaid peatusi ja rataste altkruvimisi selgus, et katki on
veovõllid mõlemal autol.

Aga silmapiiril nägime vilksamas rongi.
Rong, see tähendab lootust.
Lootus aga tähendab uljust.
Uljus omakorda aga tähendab...

Lõpuks kolistasime nagu kamp haavatud sõjaveterane kütusekolonni sabas, 10
km/h, lootusega jõuda lähimasse asustatud punkti, kus masinatele veidigi
eluvaimu sisse puhuda.
Kuid kogu see läbitud tee tuleb ju veel ka tagasi sõita...
Ning mõnedki meist pole veel kaotanud lootust murda jätkuvalt edasi põhja
poole.

Keset ööd saime rajalt võetud ühe kütusetankla, kust kõik me paagid ja
kanistrid (ca 400 liitrit) täis tangiti valemiga: 20 rubla/liiter miinus
80 liitrit (tüdrukute kaubeldud tasuta diil) miinus 2 suitsuvorsti miinus
2 pakki suitsu miinus paar lonksu Strohi.

Paar päeva tagasi oli sama vahemaa (meie eesmärk Salehard-Jamal) läbitav 1
päevaga, praegu on purgaa ja aega kulub 5 päeva vähemalt.
Meie raskeim lõik (mis vaja ka uuesti läbida) pidavat olema kõige karmim
Salehardist Jamali. Seal surevat iga talv palju rekkajuhte, kes lumme
kinni jäävad ning surnuks külmuvad. Nende rekkad on ühtlasi ka nende
hauakivid - ja tundra kubiseb mahajäetud tehnikast.

Ning raudteeliin, millega paralleelselt liigume, kuulub Gazpromile.
Konkureerivad naftafirmad peavad oma tehnikat maismaad mööda rekkadega
vedama, sellest ka inimkaod karmis tundras.

Kõige hullemad kuud ilmastiku poolest aga alles tulevad - märts ja aprill.
Ent needki pole meist enam kaugel...

Juba viimased paar ööd on ka virmalised taevas kumanud - sedavõrd tugevad,
et neid näeb isegi läbi maapinnal mässava tuisu ja tormi.

Viieteistkümnes ekdpeditsioonipäev algas nagu enamus teisi.
Lõuna paiku tõmbas üks kütuseveok Kristo auto vintsi katki.
Päevateekond sinka-vonka oli selleks hetkeks 25 km, lähima asulanu
linnulennult ca 85 km, sinka-vonka aga vähemalt 3x rohkem.

Ääretu lumevälja serval seistes tekkis tunne nagu Jääaja multika oraval,
kes õnnetult lõputut valget maastikku vaatles, endal viimane õllepurk
süles, mida ära ka ei julge juua, kuna ei tea, kas või millal uue saab.

Või siis tsiteerides Väintsi: "Ees paistab palju valget jama!".

Ja nii ta läks...läbi päevade...pool tundi lume peal kulgemist...vaid
veidi puksimist, ei ühtegi tõsisemat kinnijäämist...optimism ja tempo
tõusis...ning siis selline auk, et kõik neli masinat pool tundi või rohkem
põhjalikult kinni istusid...vintsides, lükates, tõmmates, kaevates,
puksides...optimism langes kiiremini kui temperatuur Novaja-Zemljal...

Toit samahästi kui otsas (vähemalt pole probleemi hange taga
kükitamisega), joogivesi otsas (kaob ka probleem hange taga seismisega),
kanistrid on täidetud lumega, vaatame näljase pilguga iga möödalippavat
polaarjänest.

Põhjagaasi propageerimise tõttu põrkas Patrol pimedas lume all peidus
oleva paneeli pihta, tulemuseks mõlemad vasakpoolsed rehvid purud ning
vasak esiamort katki.
Moraalilangus on märgatav.

Kuueteistkümnes hommik saabus Gazpromi raudteejaama perroonil.
Läbi öö lohistasime end sinna ning suureks rõõmuks saime autod tangitud
ning joogivee varud täiendatud.
Ööpimeduses kanistritega edasi-tagasi jooksmine garanteeris magusa une
kuni varavalgeni.

Eelmise päeva kilometraazhiks jäigi ca 25 km, lähima asulani, kuhu
varuosad tellida saime, jääb endiselt veel ca 80+ kilomeetrit.
Ega keegi täpselt ei teagi, palju maad jäänud, enamus numbreid on puhtalt
oletuslikud ning sõltuvad marsruudist, mida endile ise jõuga murda
suudame.

Hommikul selgus, et ka Kristo auto üks rehv on paras pastel. Eelmistel
päevadel sai seda pumbatud iga paari tunni tagant, praegu ei piisa
sellestki.

Situatsioon on selline, et kui me oleksime film riigitelevisioonis, siis
praegusel momendil jookseks subtiitrite asemel tekst "vulgaarne tõlkimatu
sõim vene keeles".

Saime paarsada meetrit sõita - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised,
puksimised.
Paarsada meetrit sõitu - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Jne. Jne. Jne.


Selle asemel, et rekkakolonni sabas rahulikult tiksuda, ajasime ikka
jäärapäiselt neist ette.
Ning seejärel - vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.

Kuigi Kamzade kolonni kiirus oli meist ca 2x aeglasem, jõudsid nad meist
ikka alati mööda kui järjekordses hanges lund autode eest loopisime.

Päeva lõpuks, nagu elu näitas, jäi võitjaks ikkagi rahulikumalt kulgeja.
Sellal kui meie kiirendades arutult kütust põletasime, roomas hommikul
hiljem startinud veokitekolonn õhtul enne meid laagriplatsile.
Ei võtnud me karvavõrdki õppust varasemate päevade õppetundidest.

Otse lõikama harjunud eestlastele on arusaamatu, et miks tee tundras
sinka-vonka kulgeb, mitte sirgjoones nagu Tallinn-Tartu maantee.
See ei taha kuidagi kohale jõuda, et isegi Venemaal on igal asjal oma põhjus.
Ning see põhjus selgub tavaliselt alati kui sinka-vonka lõik läbi saab:
otse sõites oleks ette jäänud läbimatu jõesäng, lummetuisanud org, sügav
kuristik vms.
Mõnigi kord kogesime neid kohti ka vahetult.
Aga sellestki õppetunnist õppust ei võeta - iga uue sinka-vonka alguses
tõuseb elav arutelu, et "võiks ju otse tõmmata".

See, kes väitis, et homo sapiensi eristab teistest liikidest õppimisvõime
- see eksis ilmselgelt väga rängalt...



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com