Metsamajas

Vahelduseks midagi ka hingele...

Mõnus on olla sügaval metsade ja rabade rüpes, kaugel igasugusest tüütavast inimasustusest ja lärmakatest majapidamistest, keset ürgset loodust ja täielikku rahu ning vaikust...

Öösel käisin täiskuuvalgel metsa all jalutamas.
Loodus oli sama valge kui päeval - silm seletas iga väiksematki detaili: oksi, heinakõrsi, käbisid puudel, puujuurikaid jalge ees.
Metsaalune, teerajad, võsastuvad heinamaad - lumi sätendas ja helendas kõikjal ebamaiselt sinaka kuu valguses.

Üles vaadates nägin taevas miljoneid tähti.
Linnas elades ei näe sellist vaadet kunagi - siin metsas aga ei sega ükski valgusallikas tähistaevast täies võlus imetlemast.
Mõnigi täht jõudis sellal, kui taeva sünkjasse mustusesse pilgu puurisin, valge jutiga alla langeda. Ei hakanud siiski midagi soovida, sest mul on juba kõik olemas, mida tähtedelt küsida võiks.

Korraga kaikus kaugel raba peal huntide ulg.
Kaugel nende pesa paikneda ei saa, seda tõendas ka valju ja kõrvukriipiv ulg. Kusagil siinsamas lähedal nad elavad - juba sügisel nägin korduvalt hundiema koos kutsikatega majaõuel ringi uitamas, kord varjudesse kadudes, kord valgussõõris ülbelt inimesele otsa vaadates. Nüüdki olen huntide jälgi maja ümber ja metsa all korduvalt tähele pannud, õhtu hakul võsa veerel märgatud hallid kogudki kuuluvad tõenäoliselt neile.

Lähemalt metsa alt kostus teistegi loomade tegutsemishääli.
Vaikset nahistamist ja nohistamist kõlas sealt, kus loomade toidupukk. Küllap tegutses seapere või kitsekari kõhu täitmisega.
Ning aeg-ajalt kajas kõrvu ka tasast niutsumist-siutsumist - pisemadki loomakesed olid alles või juba liikvel, et öö hakul endale toitu otsida või paaritumiseks omasugust leida.

Muus osas valitses aga metsas täielik vaikus. Peale loomade üksikute tegutsemishäälte polnud ühtki muud heli ega häält kuulda.
Vaikus oli nii sügav, et tegi suisa kõrvadele haiget - linnalärmi ja pideva taustamüraga harjunul pole lihtne nõnda korrapealt ümber harjuda põlismetsa tumma ööga.

Maja juurde tagasi sammudes silmasin selle kuma juba kaugelt.
Algul õrna ebamäärase valgustäpina, siis aga hakkasid ühtlasest valgusest eristuma küünlad aknalaudadel ja trepil ning tõrvikud õuel puude all. Kogu hoov oli täis hubast kollast helendust, mis väreles ja peegeldus vastu nii lumelt, majaseintelt kui puuokstelt. Korraks tundus, nagu astunuks ma keskaegse linnuse hoovi - niivõrd meenutas selline pehme valgus ammuseid aegu.



Tunde hiljem kustusid viimasedki valgusallikad õuel ja kõikjale vajus sünge must pimeduseloor.
Kui siis viimasedki tuled kustutasin ja hiirvaikselt trepil seisin, oli kuulda loomade hääli suisa siitsamast, maja külje alt.
Jõetaguse metsa varjust kõlas vaikset röhkimist ja ragistamist - sealses madalas võsas tavatsevad metssead ööbida. Kärssninade uneeelsed askeldamised ja pesasättimised on üle jõevee selgelt maja trepile kuulda.
Hommikul, kui piisavalt vara ärgata ning pingsalt samasse suunda vaadata, siis võib näha mustjaspruune selgasid heina sees liikumas ja kõrgema metsa alla kadumas.

Korraga kostus kõrvulukustav ragin.
See ei saanud kaugelt tulla - vast kõige rohkem saja meetri pealt.
Midagi suurt vajus seal läbi hapra jõejää ning läbivajumise ja veest väljarabelemise hääled olid selgelt läbi pimeduse kuulda. Oli see nüüd turske kult või suisa põder, seda häälte põhjal nii lihtsalt selgeks ei tee.
Natuke aega jääraginat, siis kadusid kiired sammud taas pimedusse.

Veidi veel pimeduses seistes hakkas kõrv eristama imetasast nahinat ja pehmeid samme.
Needki tulid siitsamast, kord kostusid maja nurga tagant, siis aia servast, siis puude alt. See ei saanud olla keegi muu, kui hundipere - teised loomad nii maja ligi ei trüginud.

Huntidel oli aga oma huvi ja stiimul mängus.
Nimelt Crack.
Sügisel valisid nad mu koera oma potentsiaalsete ohvrite nimekirja ning sellest saati kohtab hundiperet igal öösel maja juures. Nad ootavad hetke, mil tähelepanu hajub või Crack liigses uljuses majast liiga kaugele sammub - et siis kiire lõppskoor teha.

Kuid õnneks Crackil mõistust jagub.
Muidu nii julge ja uudishimulik, hoidub ta öisel ajal targu peremehe jalgade juurde ega astu ühtegi liigset sammu pimedusest kostuvate helide poole.
Küllap tema silm märkab, nina haistab ja kõrv kuuleb palju paremini seda, mis ümberringi toimumas. Ning kogu saadava info põhjal jõuab karm reaalsus selle pisikese koera pähegi.

Ometigi on uudishimu tal siiski hirmust hoolimata alles - trepil seistes püsivad kõrvad pingsalt kikkis, koon nuusib pidevalt uude suunda, silmad jälgivad tähelepanelikult ümbritsevat pimedust.


Huvitavaks ja närvekõdistavaks elamuseks kujuneb vaikne automürin metsateel.
Maja juurde toovale rajale igaüks ei satu - see on tupiktee, millele maanteelt keegi pööratagi ei oskaks. Nõnda tekitab iga sellelt teelt kostev ebaharilik hääl uudishimu ja muudab tähelepanelikuks.
Kuigi pea kilomeetri ulatuses on tee maja juurest nähtav, pole ometigi autotulesid kusagil märgata. Kes iganes seal pimedas liigub - ta on kas hulljulge, kardab oma tulekut paljastada või tunneb teed väga hästi.
Veidi hiljem kostub veidi kõvemat müra ja hetkeks nagu vilksaks teelt valguski.
Küllap pööras salamisi majale lähenenud juht eestpaistvaid majatulesid nähes oma masina ümber ja suundus mõne teise majapidamise juurde sügaval metsas.
Miks - seda teab vaid too juht ise.
Arvukad legendid metsade rüpes aset leidnud "vahejuhtumitest" aga sunnivad veel tükk aega hiljemgi tähelepanelikult metsateed jälgima.

Südaööl enne uinumist jääb vaid viimaks vaid üksik küünlake kamina peale põlema. Õrn leek heidab tuppa varjusid, valvates mõnusat und. Ja uni tuleb magus - hoolimata sellest, et toas alla kümne kraadi sooja on.


Hommik saabub kargena.
Soojas voodis on nii mõnus ärgata, eriti kui hommikupäike otse aknast silma torgib. Hingeaurupilved, mis tekivad, ei motiveeri kuidagi teki alt välja pugema. Ent siiski - vaja ahi küdema panna ja korraks välikemmergus käia.
Riietumine see eest toimub ahvikiirusel ja enne kui jäised riided külmavärinaid tekitada jõuavad, on lihased käbedatest liigutustest juba soojad.

Õues on kõik valge.
Lumi ja jää ja härmatis säravad pilvitust taevast paistva päikese käes. Lume helk on nii terav, et paneb silmadki valutama.
Puuoksad on kui eredad kristallid, pildudes sädemeid igas suunas; rohulibledki, mis lumest paistavad, säravad kümnetes eri värvitoonides.

Natukese aja pärast tõuseb korstnast suitsulipp noolsirgelt taeva poole.
See tähendab vaid üht - ees on ootamas veelgi pakaselisemad päevad ja ööd. Sestap vaja maja juba varahommikul kütma hakata, et õhtuks soe ase garanteeritud oleks.

Aurav kohvikruus käes teeme Crackiga tiiru ümber maja.
Seal, kus õhtul veel puutumata lumi valendas, märkab silm nüüd loomajälgi. Kuigi - vähem kui tavaliselt - sest koera majas viibimine peletab mõnegi arama metslooma kaugemale.

Kohv joodud, ootab ees väike jalutuskäik ümbritseva metsa alla.
Käime läbi paigad, kust kust öösel raginat ja samme kostus.
Lumes on näha suuremaid ja väiksemaid jälgi. Alates hiire peenikesest jäljereast kuni põdra massiivsete sammudeni. Üle jõe paistab sigade poolt üles küntud uudismaa, värskemad mullahunnikud tähistavad kohta, kus möödunud ööl kärssasid kulutati.

Märjemate kohtade peal heinamaal ja luhtadel märkame loomade raskusest murdunud jääd ja lahvandusi.
Jõejääski leidub paar suuremat ja värskemat auku - tõenäoliselt ei osanud põdrad hinnata jää paksust ja said kena talisupluse osaliseks.

Ning lõpuks hundijäljed.
Need ajavad Cracki pöördesse. Tema karv läheb turri (uskumatu, et sellise paksu kasuka puhul see üldse võimalik) ning nina käib pingsalt mööda jälgi.
Heameelega tormaks ta nüüd jälgi mööda minema - päevavalges on ju julge koera rind rasvane. Ent käsk peremehe juures püsida ja kerge alateadlik hirm hinges, hoiab koera siiski nägemisulatuses.



Nii möödub Metsamajas päev päeva järel.
Sügaval metsas, loomade seltsis ja pakast trotsides, pimeduses ekseldes ja eredas päevavalguses uidates.
Rahulikult ja mõnusalt, lõõgastavalt ja mugavalt.
Ja ega ei tihkagi tagasi linna minna - niiviisi metsas on hea puhata ja aega surnuks lüüa...