Metsamajas...enne ja pärast...

Vastu tulles paljude soovidele, siis nüüd ka eellugu Metsamajja tulekule...ja kõik põnev, mis pärast toimunud... ;)

NB! Tegu on tegelikult igatalviste kogemustega nii Metsamajas kui mujalgi metsaonnides - aga kuna selgus, et VÄGA PALJUDEL pole aimdustki, mismoodi elu talvises metsas välja näeb, siis panen seekordsed elamused kirja ja jagan neid lahkelt kõigi huvilistega.

Niisiis.

Metsamajja saabudes näitas kraadiklaas õues -6 kraadi. Toas oli -4 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -8 kraadi. Söögitegemise soov kadus koheselt.

Usina kütmise järel saavutasin 24h möödudes toatemperatuuriks ca 5 kraadi. Õues oli -8 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -10 kraadi. Kiskus väga sedamoodi olukorraks, et suren nälga, sest köögis ei kannatanud üldse viibida.

Toaski istusin arvuti ees jope seljas, müts peas ja kindad käes. Oi, millised porrid kirjavead tulid, kui kinnastega klaviatuuril tippisin...

Nohjah. See ei olnudki tegelikult kõige hullem asja juures.
Palju lõbusamaks elamuseks kujunes välikemmergus käimine.
Noh - kergemad hädad sai aetud kiirkorras nurga taga lumeussidele koopaid rajades.
Aga kui tõsisem istumissoov peale tuli, siis pidi ikka paberirull näpu vahel väikese abihoone juurde kõndima. Pimedas minnes ka küünal käes loitmas (nagu mõnes haldjafilmis, kus haldjad uitavad küünlavalgel läbi põlislaante...kuigi siiski mitte peldiku poole...vist), et ikka näeks, kuhu istuda.

Noh, seda ma vast pikalt kirjeldama ei hakka, et milline tunne see on, kui s*** p***e külge jäätub. Kasutage oma kujutlusvõimet!
Erinevalt sarnasest situatsioonist suvisel ajal, ei lange talvel õndsusohe huulilt mitte potile istudes, vaid sealt tõustes.


Nii. Kütmisest veel veidi. Ahju kütmist mõtlesin...
Kuna liigagar puude alla loopimine võiks ahju ja korstna puruks lüüa, siis tuli rahulikult kütmisele läheneda.
Mis omakorda tähendas seda, et toatemperatuur püsis visalt allpool 10 kraadi ning hommikuks langes veelgi madalamale.
Sestap venisid igal hommikul ärkamised planeeritust mitu tundi pikemaks - lihtsalt niivõrd mõnus oli vedeleda soojas pesas, hingeaurupilvedest erinevaid kujundeid puhuda ning päevaseid tegevusi MÕTETES ellu viia.
Sellest, mismoodi viimaks voodist välja ronides edasised asjad ahvikiirusel toimusid, ma juba kirjutasin eelmises päevikukandes...


Kaevust vee toomine oli ka iga kord parajalt närvesööv protseduur.
Seda seetõttu, et vesi panges kippus ära jäätuma - mistõttu esimese asjana tuli kuidagi jääst lahti saada, et vedel vesi ka pange mahuks.
Selle tulemusel on nüüd õue peal kümneid pangekujulisi jääskulptuure, mille sisse ma (nutikas nagu ma olen!) õhtul küünlad pistsin.
Päris kena valguse ja värvidemäng tuli sellistest jäistest laternatest.


Ongi lood päevaste toimetustega enamvähem ühelpool.
Sest öö saabub siin punkt kell 17. Ehk siis niipea, kui pimedus maale langeb, pole õues enam suurt miskit teha peale küünla- ja tõrvikuvalguse imetlemise ning metsloomade häälte kuulamise.

Loomi liigub maja ümber aga palju.
Nagu eelmises kandes mainitud, siis sigade röhitsemine on igaõhtune unelaul - käisime Crackiga ka nende magamiskohta uudistamas, see asub vaevalt 150 meetri kaugusel majast. Kärssade maantee aga kulgeb suisa õuevärava eest mööda...

Põdrad majale väga ligi ei tiku. Kõigest paarisaja meetri kaugusele. Nad ajavad seal omi asju - nt. hõõruvad sarvesid vastu puid (uued sarved alt kasvama hakkamas ja värsked sarvemüksud sügelevad), tekitades sedasi käsisae kriipimist meenutavaid saundiefekte.

Rebased. Nohjah. Ma juba arvasin, et muud loomad on nad siit ära peletanud. Aga tutkit!
Õhtul klähvisid teised kohe siinsamas - üks paarikümne meetri kaugusel ühel pool aia servas, teine aia vastasservas. Crack vahtis, tölpa ilme näol, saamata aru, mis kummaline haukumine see küll on: kõlab nagu koer, haiseb nagu rebane.

Ja meie mõlema lemmikud - hundid!
Cracki lõhn võeti taaskord üles ja kahel õhtul juba vilksasid suured kogud käbedalt valgusvihkudest eemale. Huvitav, kas hasart on see, mis meelitab neid minu koera jahtima? Sest toitu metsa all jagub - ainuüksi see seakari siin annaks korraliku pidulaua mõõtmed välja...


Täna õhtul lisandus senikohatud-nähtud-kuuldud loomadele veel üks kohalik elanik.
Kummitus.
Astusin pimedas õuele - ja korraga käis katusel hirmus raksakas.
Justnagu oleks sinna visatud suur kivi või vajunud karu läbi katuse või peksnud ilves ahastuses peaga vastu katuseplaate.
Ent - mitte ükski versioon ei pidanud paika.
Polnud jälgegi, kedagi ei liikunud, kõikjal valitses raksatuse järel rahu ja vaikus.

Et siin majas varemgi kummalisi samme kuulda on olnud, nähtamatud käed riietest kiskunud jms. kõhedusttekitavat aset leidnud, siis ei jää muud üle, kui katuselt kostnu kummituste süüks ajada.

Siitmaja kummitustest kirjutan millalgi pikemalt ka oma uues raamatus, ligilähedastest kummituslugudest võib iga huviline lugeda aga mu sellesuvisest raamatust "SALAPÄRANE EESTI"
http://www.markokaldur.com/raamat


Ahjaa.
Üks väga huvitav elamus on siin ihu harimine ehk enda pesemine.
Suvel on lihtne - mauhti jõkke, seep-shampoon peale, mauhti loputama, kogu moos.
Talvel see nii lihtne ei ole. (kui just talisuplejaga tegu pole).
Kõik algab vee soojaks ajamisega. Selleks tuleb minna pakaselisse kööki. (loe köögi temperatuuride kohta uuesti eestpoolt).
Kui pajatäis vett soojaks saadud, siis kausside kolinal trepile minek.
Edasine vaatepilt on selline, mida jaapani turistid agaralt filmima kukuks, samal ajal pilku sündsalt kõrvale pöörates.
(ünneks aga siiakanti jaapani turiste ei satu, muidki uitajaid suht vähe - nõnda saab pesemisprotseduuri suht segamatult läbi viia).

Et pakane kõdistab ja varbad lumes jäätuvad, siis möödub pesemine ahvikiirusel. Soe vesi kehale, kiiresti shampoon ja dushigeel peale, kiire hõõrumine (et pealevalatud vesi vahepeal jäässe minna ei jõuaks), seejärel juba leigeks muutuda jõudnud vesi kehale, kiire loputus, kõrvadest shampooni koukimine (tegelikult võiks seda ka toas teha, aga ma liialt esteet selleks) ning libisedes-komberdades toa poole lippamine.
Aga see eest on nii mõnus (ja niiiiii külm) pärast puhtana toas väriseda!


Muidugi võib ka jões ujumas käia.
Talvel on selleks kolm enimlevinumat viisi:
1. Mittevabatahtlik ujumine. S.t. siis jää tugevuse valesti hindamine ja seejärel täisriietuses vette plartsatamine. Ei soovita kellelegi - ent igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Siis teate ka, millest ma räägin...
2. Vabatahtlik saunajärgne ujumine. Leiliruumist kuuma kehaga jääkülma vette kargamine on üks mõnusamaid asju, mida talvel saunas käies teha saab. Soovitan kõigile - ja igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Soovitavalt mitu korda. Siis teate kaasa rääkida ja teistelegi kiita...
3. Vabatahtlik mittesaunajärgne ujumine. See kvalifitseerub juba "kiiksude" valdkonda. Ja "kiiksusid" mul jagub.
Ehk siis - täna sai ka see järgi proovitud. Jooksusammul 15 sekundit majast jõeni, 30 sekundit vees, 10 sekundit tagasi majani (kusjuures füüsikaseadusi arvestades ei tohiks kuidagi 10st sekundist jaguda selle teekonna läbimiseks), paks rätik ja soojapoolne ahi ning nüüd viimase boonusena "köh-köh-köh".
Palju õnne mulle, kui haigeks jään!
(Loll saab kirikus ka peksa jms. vanasõnad ka sinna otsa...)


Paar sõna räägiks vahepeal veel ka oma eesrindlikust "valvekoerast".
Käisin just päevikukirjutamises pausi tehes korraks õues. Lumeusside teema, noh.
Ja nagu ikka pimedal ajal - Crack otsustas, et tema eesliinile ei trügi vaid jääb kindluse väravaid kaitsma.
Ehk siis - ei sammugi majatrepilt eemale.
Kui viimaks suutsin ta kaugemale meelitada, siis püsis vaikselt ja vaguralt mu jalgade juures.
Oh, miks ei võiks ta nii kuulekas kogu aeg olla - nt. linnas või kuskil rahvarohkes/koerterohkes kohas jalutades???
Niipaljukest siis samojeedi koerte "valvefunktsioonist".


Nüüd ongi kellaaeg juba nii kaugel, et peaks selle päevikukande üles panema.
Kindlasti jäi veel asju, mida rääkida - aga sellest järgmine kord juba...