Õigemini - hingeldamisest.
Katkendlikust, kähisevast, vaevu kõrvu kostvast hingeldamisest.
Hingeldamisest, mis kostus teiselt poolt välisust.
Hetkeks tundus, et süda jääb rinnus seisma.
Sest see heli meenutas midagi minevikust, lapsepõlvest - mälestust, mis peaaegu meelest kadunud ning alles nüüd külmavärinaid ihule toovalt taas ajusoppidesse tagasi tuli. Mälestust, mida vaid vahel unenägudes uuesti kogetud, seejärel külma higiga kaetult ärgates.
Miski või keegi oli väljas, otse ukse taga, pimeduses varitsemas. Miski, millele nime anda polnud võimalik; keegi, keda ammu siin näha ei olnud.
Crack seisis kiviks tardunult paigal, liigutamata kõrvaotsagi. Tema karv tõmbus turjal turri, koon krimpsu, koera peaaegu peatunud hingamist asendas kauge kõuekõmana kõlav urin kurgupõhjast. Temagi kuulis vaikset ähvardavat heli, mõistis selles peituvat hoiatust, tajus kõigi oma meeltega ohtu.
Paari sammuga välisukseni tormates, seda hooga lahti paisates kostus pimedusest vaid kiire krabin ja pehmed sammumütsatused.
Kes või mis ka ukse taga oli hingeldanud - nende loetud hetkede jooksul jõudis pimedus salapärase olendi endasse peita.
Ning öö oli tõeliselt pime.
Sünkjasmust pimedus mattis kõik endasse - välja arvatud tähise taeva pea kohal. Ja see taevaski oli eriline.
Taolist tähesära, miljoneid tähti nii eredalt siramas - selline pilt polnud ammu enam avanenud.
Kui üdini aus olla - siis viimati avanes taoline vaatepilt just tolsamal ammusel sügisööl, mis nüüd tänu ukse tagant kostunud hingeldamisele taas mällu tungis.
Vahepeal oli ümberringi maad võtnud taas vaikus. Mets, õu, loodus - kõik oli kui surnud. Ei kostunud ühtegi häält, ei kaikunud ühtegi heli.
Hoopis vaikus oli see, mis tundus kõrvu purustavat - niivõrd vali oli see vaikus.
Ning...
...hingeldamine.
Kõrvades trummeldavale vaikusele sekundeeris tasane kähisev hääl.
Raske öelda, kust see tuli - kottpimedas võis see heli kajada kust tahes.
Ent seda oli kuulda - ning valjemalt kui varasemalt läbi ukse.
Külm värin liikus mööda selga üles-alla, kananahk tõusis ihule, käed tõmbusid iseenesest rusikasse.
Katkendlik hingamine tundus noana lõikuvat, meeli ahistavat, igasugust tegutsemistahet halvavat.
Nii ei suutnudki teha rohkemat - kui vaid seista trepil, pilk pimedusse puuritud, kähisev hingamine otsekui kogu maailma täitmas.
Kuni viimaks lummus hajus, hingeldamine kaugenes, kramp kehast kadus. Ning jalad otsekui iseenesest tagasi tuppa viisid.
Kuid sel ööl kostus kähinat veel korduvalt.
Kord valjemalt, kord õrnemalt, kord lähemalt, kord kaugemalt. Ent heli ei kadunud kordagi, jäädes alati kõrvadesse kajama ning alateadvusesse kummitama.
Ja aknast pilku õuele heites tabas silm korduvalt midagi ähmast ja tumedat, sünget ja hirmutavat, tähistaeva all ringi liikumas ja hoovi mööda hõljumas.
* * *
Hommikul valges õuele astudes ei märka silm kastemärjal murul jälgegi. Ei ainsatki sammurida, ei ühtegi tallatud rohukõrt. Justkui poleks öösel midagi toimunudki, nagu kõik kuuldu ja nähtu vaid meelte pete olnuks.
Kuid ometigi oli seal keegi, öö läbi valvates ja vahti pidades; oodates hetke, mil taaselustada minevikumälestuste kogu hirm ja õud.
* * *
Teine öö polnud määratud vähem salapäraseks.
Juba loojangu eel katab udu maad - algul vaid jõeluhal ja kaugetel heinamaadel hõljudes, siis aina lähemale vajudes.
Nagu kummituslike sõdalaste rivi, lahinguvälja suits, õõvastav hiidlaine - nii liikus udu maja poole, üksteise järel puid endasse mähkides, kogu maailma halliks ja ühetaoliseks muutes.
Läbi udu kõndides tundub, otsekui kellegi külmad käed embaksid ihu. Nagu jäiselt niiske nahk paitaks nägu, koolnukülm käsi sasiks juukseid, limased huuled vajutaks pitserina suudluse palgele. Iga sammuga mähkub udu aina tihedamalt ümber, tekib tunne, et varsti ei olen takerdunud selles hallis pilves, suutmata käsi ega jalgu liigutada.
Ent vaid Crack on seal koos minuga, ei kedagi teist. Kuigi - udus polnud eriti märgata jalge ees seisvat Crackigi, rääkimata siis mõne sammu kaugusel varitsusel viibida võijaist.
Pikk ja kõle teekond läbi uduse metsa lõppeb ootamatult - maja ilmub udumüürist nähtavale, nagu kõrge tume mäenõlv keset pilvist taevast. Ja alles seal, toas kamina ees, tõmbub kontidesse tunginud niiskus ja hinge närinud ärevus veidi tagasi. Seda küll vaid hetkeks - sest akna taga laiutav hall udulaam peidab endas palju sellist, mida näha ega kogeda eales ei sooviks - ent mis seal leidub, varitseb, kannatlikult oma aega oodates...
* * *
Kolmas öö.
Vihm ja äike alustasid juba päeval oma võimutsemisega. Lakkamatu paduvihm, lõhestatuna aeg-ajalt kaikuvaist piksekärgatustest - taoline kakofoonia aitas mööda saata tunde, mis ööle lähenesid.
Aeg-ajalt käristasid välgunooled pimedusse sinakaid arme, katsid majaümbruse momendiks hõbedase särava valgusega - ning kadusid taas, jättes vaid kõrvusse kaikumapikselöökide kaja.
Katusel trummeldavad piisad kõlasid meloodiliselt; mida vaiksemaks jäi ülejäänud loodus, seda tugevam oli piiskade pekslemine katusekividel.
Ning ühel hetkel polnud need vaid piisad või äikeselöögid, mis majaseinad värisema panid.
Vaid ka sammud.
Need sammud muutuvad iga ööga aina julgemaks.
Enam ei kostu sammude kaja mitte vaid õuest - kaja ja krõpsatused kõlavad ka majast endast.
Toas küünlavalgel istudes kostub, kuis ülakorrusel aeglaselt keegi justkui ringi sammuks. Põrandalauad vetruvad, kiuksuvad tontlikult, kellegi kogu liigub mööda ülemise korruse tubasid edasi-tagasi.
Vahepeal peatudes - otsekui aru pidades, kuhu edasi suunduda; siis aga närviliselt tammudes, ühest ruumist teise, trepiotsale, akna alla, keset tuba.
Kuid helid ei vaibu hetkekski - hoolimata väljast kostuvast looduse stiihiast, äikesetormi mürast ja vihmahoogude sabinast - kõigest üle kostub ikkagi sammude kaja ja seisuhetkedel põrandalaudade kriuksumine.
Vaid siis valitseb vaikus, kui trepist üles tõtata ning tubades kontrollivalt ringi vaadata - siis tundub kõik samamoodi kui päeval, päevi tagasi, nädalate eest, kauges minevikus.
Vana mööbel, päevinäinud vaibad, udused aknad, tolmu ja kopitamise lõhn - ent ei märkigi toas ringi tammujaist.
Kuid - minnes taas trepist alla, heites voodile ja küünlavalgel end sooja teki sisse mässides - alustavad vargsed sammud taas oma ringkäiku. Kõlades nõnda kaua, pikki tunde; isegi siis, kui küünlaleek kaminal juba kustunud ja vihm ning äikenegi üle metsade ja rabade eemale nihkunud.
Kõlades isegi siis, kui väsimus viimaks jõuga maha murrab, katkendlikesse ja piinavalt õudseisse unedesse oma rütmilise tammumisega veelgi süngust juurde tuues.
* * *
Õhtul, tükk aega pärast päikeseloojangut, ent veel heledama taeva all majatrepil istudes tõmbub kõrvallesiv Crack korraga krampi. Tema kõrvad lähevad kikki, hingamine aeglustub, pilk pöördub hämarussesumbuva aianurga poole.
Kui mõnda aega sama suunda jälgida, harjuvad silmad pimedusega - ning pimedusest joonistub välja veel tumedam kogu. Mustem kui pimedus, kõhetum kui puud-põõsad, hägusem kui ehitiste siluetid, liikuvam kui tardunud loodus.
Aeglaselt, otsekui hiilides, hõljub see varjude piiril, poolringis ümber maja, piki aiaserva, otsekui jälgides hoolikalt majatrepil istujaid.
Tükk aega kulgeb too tume sünge kogu edasi, kuni viimaks metsaserva sünkjas toon ta neelab. Ent vaevalt ta siis kaugusesse kaob - Cracki hoiak, silmad, kõrvad - kõik reedab, et koer veel pikalt salapärast kogu täheldab.
Möödub aeg ning isegi Crack rahuneb. Ta heidab tagasi trepiastmeile, hingates rahunenult ja tundub, et see õhtu - erinevalt eelmistest - kujuneb rahulikuks ja pingevabaks.
Korraga kaigub pimedusest kriiskav karje.
Verdtarretamapanevalt terav, täis õudust, hirmu, valu, viha, vägivalda. Selles ühes karjes on koos kõik, mis maailmas kurja ja valutekitavat.
See kaigub, korra, uuesti, veel ja veel...
Tulles pimedusest, teadmata kohast, murdes teed läbi varjude, lõikudes teravalt kõrvadesse ja rebides hinge ribadeks.
Karje tundub kestvat igavesti, kõlades tagasi puudelt ja põõsastelt, saades uut jõudu hirmust, mis karje kuuljaid valdab. Ja kostub veelgi, otsekui soovides hävitada või hulluks ajada kõik need, kelle kõrvad öises metsas taolist häält kuulma peavad.
Ning hullumisest ei ole lood kaugel - kuna iga terava tooniga, mis karjest eristub; iga sekundiga, mil kriiskamine kaigub; iga taolise momendiga taaselustub minevik.
Mälestused, mis ei kao isegi siis, kui karjed ammu vaibunud ja öine mets taas endise elurütmi tagasi saanud.
* * *
Viies öö algab taas vaikselt ja rahurikkalt.
Loojangu järel kaovad taevast pilved, tõuseb tuul ning sahisevad puulehed ja hein.
Ühel hetkel vaikivad aga kõik - nii tuulehoog kui heinas siristavad ritsikad. Justkui häiriks neid miski võõras; miski, mis ei kuulu siia metsa.
Ent kõik on vaikne, ei sammumüdinat ega hiilimise vargset kaja. Isegi tasast hingamist, mis juba harjumuspäraseks öiseks saatjaks saanud, pole veel kuulda.
Ja siis tabab silm kaugemal metsa veerel, üle jõe ja luhaheinamaa, kummalise kuma.
See pole päikesevalgus - sest päike ammu loojunud; ega ka kuuhelk - sel ööl kuu taevavõlvile veel tõusnud ei ole. Pole ka lõke - sest kust see sinna saanuks; ega majatulede peegeldus - kuna pole ühtegi teist maja läheduses.
Õrn valgusekuma, vaevu eristatav heinamaa ja metsa piiril, ei püsi paigal.
Aeglaselt liigub see edasi, heites värelevaid varje, tungides kord eredamalt, kord tuhmimalt silma. Vahepeal tundub valgus puuokstelt vastu säravat, siis heinamaa avarusele sumbuvat.
Nii saab seda salajast tulukest, teadmata allikast lähtuvat valgust, jälgida pikalt - kuidas see väreledes ja veigeldes metsa piiril hõljub. Kuni viimaks kuuskede pimedad varjud kuma endasse haaravad, neelavad valguse ja valgusallika, laotades heinamaale taas ööpimeduse.
Ja justkui märguande peale, sahistab samal hetkel taas tuulehoog üle õue, võtavad sirtsud jällegi lauluhoo ülesse, kõlab kaugusest öölindude huikeid. Otsekui oodanuks nemadki, mil heidutav valguskuma kaob ning loodus jällegi öhe mattub.
* * *
Istun vihmasel viimasel õhtul verandal.
Laternavalgus heidab kuldset kuma vaid loetud sammude kaugusele majast, pannes taevast langevad piisad ja märja rohu värelema. Ent kaugemal, seal kus lõppeb valgusvoog, algab pimeduse riik. Läbipaistmatult must, sünge, ohtudest tulvil pimedus. Selle valda jääb kõik - ülejäänud õu, viljapuud ja aiaosa, teised hooned, tee, jõgi, mets...
Puulatvades kohisevad iilid on omandanud juba tormi mõõtmed, aeg-ajalt paiskuvad tuulehood verandalegi, tuues endaga niiskete piiskade saju. Laterna kõikumine ägeneb, kollased valgusvihud langevad kord ühte, kord teise kohta. Ent siiski vaid ettemääratud kaugusele, ei sammugi rohkem pimeduse riigi poole. Tuule kohin ja vihma pladistamine summutavad kõik muud helid, täites kõrvad selle metsiku mühaga. Sel ööl ei tahaks küll ükski inimhing väljas viibida, looduse ja tundmata jõudude meelevallas, sügaval asustamata metsade ja piiritute rabade rüpes.
Kuid keegi siiski viibib veel väljas.
Isegi kui pole kuulda-näha muud kui vaid mustavat pimedust - siis on tunda pimedusest lähtuvaid pilke.
Otsekui tulise oraga kõrvetavad need kuklasse - tead ja tunned, et seal miski jälgimas, ent ise ei näe midagi.
Nii mööduvad tunnid, istudes verandal kuldkollases laternavalguses, kuulates loodusjõudude märatsemist ümberringi pimeduses, aeg-ajalt käesauravast teekruusist suuri sõõmusid rüübates - ning saadetuna teravaist-puurivaist pilkudest.
Iga rakuke ihus, iga närvilõpe - kõik tunnevad endal salajase jälgija silmi. Ning kogu keha on pingul - otsekui valmistudes rünnakuks, mis iga hetk pimedusest lähtuda võib.
Kuid seda ei tule ega tule - otsekui laseks pimeduses jälgija ohvril veel praadida, veel kimbatuses olla, veel ebamääratust tunda - enne kui teeb oma viimase sammu...
* * *
On aeg Metsamajast taas lahkuda.
Minna uuesti laia ilma, kogeda uusi elamusi, saada uusi naudinguid, läbi elada uusi hirme ja valusid.
Ent pärast neid sügisesi öid - ei ole enam miski endine. Ei ole ka see lahkumine enam selline, nagu varem Metsamajast ära minekud olnud.
Sest tagasi on tulnud see, mida alateadvus aastakümneid eemale surus; kogemus ja mälestused, mis kauaks varjule jäid - ent nüüd taas esile tõusid.
See pimedusest tumedam pimedus, põhjatust tähistaevast sügavam õudus, kõigist hirmudest suurem hirm.
Kuigi - see jääb vaid sinna, Metsamajja. Oodates mil tagasi lähen.
Et siis taas esile tõusta, läbi pimeda ja varjude oma külm käsi ümber minu põimida.
Selle külmuse jäist puudutust, kähisevat hingeldamist pimedusest, salapärast valguskuma metsa alt, õudusttekitavaid samme varjudes - seda jään meeltes mäletama ja unedes nägema kus iganes ma ei viibiks. Sest see ei lahku enam mälust ega alateadvusest, olles osa minevikust ja saades osaks tulevikust.
Osa salapärasest minevikumaailmast ja süngetesse varjudesse mähitud tulevikuulmadest.
