Jätkuks Tilliõrritaja teemale.
Iseenesest mängida on ju mõnus.
Lõbus, intrigeeriv, põnev, naljakas, pinget pakkuv, väljakutsuv...
Tihti on mängu ilu paremgi kui lõplik tulemus.
Aga ükski mäng ei kesta igavesti.
Ühel hetkel üks osapooltest tüdineb mängust. Või siis kaob huvi tulemuse vastu, jääb vaid inertsist mängu jätkamine kuni seegi hoog lõplikult raugeb.
Kui see moment saabub, siis ei päästa enam miski.
Mäng lõppeb, ilma et kumbki osapool lõplikku võitu saavutaks.
Ent jääb saavutamata ka viigiseis...
...sest sellisel juhul mängu lõpetanud osapool pääseb vaid tüdimustundega, sellal kui teist osapoolt tabab kibestumine, kaotusvalu, kurbus, viha, kättemaksuhimu.
Moraal liiga agaratele mänguritele: Mängida ju võite ja mängu ilu nautida samuti - ent liiga pikalt mängimine lõppeb sellega, et ühel momendil avastate end kaotaja rollist ning üksi ja hüljatuna mängulaua taga istumas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar