14. päev

BAM-i esimene etapp alates Taishetist kuni Baikalini on nüüd läbitud.
Lühikokkuvõte toimunust (kuna emotsioone ja juhtunut oli rohkem kui
kiiresti kirjutada jõuaks) alljärgnevalt.

Pärast korduvaid mööda- ja tagasisõitmisi tänu kohalikele, kes oma
kodukantigi ei tunne, jõudsime lõpuks BAM-i otsale.
Selgituseks siis BAM-i kohta niipalju, et see on Baikal-Amur raudteeliin,
mis kulgeb 3220 km ulatuses läbi Siberi.
Meie eesmärk on läbida Tõnda ja Taisheti vaheline lõik, mille pikkuseks on
umbes 900 km, samuti erinevaid muid lõike BAM-il.
Seda aga mitte rongiga, vaid mööda raudteeäärseid hooldusteid - või nende
puudumisel lihtsalt sealt, kust läbi saab.

Olles õige otsa peale saanud, kulgesime tükk aega mööda üsna korralikke
metsateid. Umbes nagu need, mida Eestiski kohtab.
Siis aga hakkasid rajad otsa saama.
Mõnes kohas nii lootusetult, et pidimegi otsa tagasi pöörama ja kümneid
kilomeetreid tagasi sõitma, et uus teeots leida.
Siis aga otsustasime, et kuigi eesminevad jäljed olid aastakümneid vanad,
siis proovime neid mööda ikkagi läbi saada.
Ja saimegi. Kohe tükk aega.
Ukerdamist laugastes ja mülgastes ja nõlvadel ja võsa vahel oli kõvasti.
Vahepeal kadus rada sootuks, siis improviseerisime edasi minekul.

Meie teele jäi hüljatud külasid - BAM-i rajades ehitati lööktöölistele
keset taigat üha uusi eluasemeid, mis raudteeehituse edenedes aga maha
jäeti; nägime surnuaedasid keset eimiskit (küllap raudteeehitusel
hukkunutele); sattusime tehnikaromulate otsa jne.

Ühel hetkel kostus aga LC 80 salongi kõva sisin.
Kiire kontroll - üks rehvidest oli ribadeks.
Sabas järgneva Hiluxi poolt kostis kah kummalist suminat - ka sellel oli
rehv puru.
Ning hetk hiljem hakkas sisisema ka LC 80 teine rehv.
Ehk siis - korraga purunes kolm rehvi kahel erineval autol.

Veidi hiljem selgus, et olime sõitnud läbi terava rauakola, mis rebestas
kahel eessõitval masinal rehvid.
Kolmas auto - LC 100 - pääses, kuna peatuti napilt enne rehvesurmavat kohta.

Rehvide vahetamise käigus selgus, et meie masinate rehvidesse Eestis
pumbatud Air-Seal (www.air-seal.eu) löga ei toiminud. See olevat siis
taoline kraam, mis peaks hoidma rehvid torgete ja purunemise korral
tervena ning võimaldama probleemideta edasi sõita.
"Matt"-e lendas Air-Seal'i aadressil kõvasti - ning veelgi rohkem päev
hiljem, kui selgus, et see löga ei aidanud isegi väikese kruvitorke
korral.
Mõni pakkus isegi välja, et eemaldada autode küljelt vastavad
reklaamplakatid.

Igal juhul paaritunnise pusimise järel olime taas valmis edasi liikuma.
Seejuures läks LC 80-le alla kogu tagavararehvide varu - kui veel üks nael
oleks teele jäänud, seisnuks masin liikumisvõimetuna keset Siberi
pärapõrgut, sadade kilomeetrite kaugusel lähimast abistavast paigast.

See meid aga ei heidutanud ning jätkasime oma teekonda piki BAM-i.
Ühel hetkel asendus tavaline pinnas punase saviga, mis kleepus nii rehvide
vahele kui autode peale.
Varsti olid masinad roosakaspunased ning liikusid vaevaliselt edasi läbi
punase pinnase.

Külaelanikelt ja metsatöölistelt suunda küsides ütlesid kõik, et sellist
teed, nagu mei sõita soovisime, ei eksisteeri.
Nojah - siinkandis enamasti kohalike abile loota ei maksa, kuna nood ei
tea üldjuhul sedagi, mis nende oma koduõues toimub.

Ometigi oli tee BAM-ile olemas.
Ja meie liikusime aina edasi, vahepeal vintsides, vahepeal mülgastes
ukerdades, vahepeal libisedes, vahepeal vaevaliselt nõlvadele tõustes.
Kuni ette jäi jõgi.

Ahjaa - otsekui tervitusena BAM-i poolt pidime suht etapi alguses juba ühe
käredavoolulise jõe forsseerima.
See läks suuremate probleemideta - üks masin sumas omal jõul läbi, teine
vintsiti läbi, kolmas lasi end lainetel kanda.

Teine jõgi tundus kergemgi takistus olevat, ent kuna oli juba öö maale
langenud, jäime seal läheduses mahajäetud küla vahel laagrisse.
Vaevalt väsinult telkidesse jõudnud, kuulsime üha tihenevat vihmarabinat
telgikatusel.

Hommikuks oli sadu korralikult pladistada jõudnud ning pärast lühikest
nõupidamist otsustasime teha väikese tagasipöörde.
Seda mitmel põhjusel: esiteks polnud ühel masinal enam varurehve; teiseks
muutus punane savi põrgulikult libedaks (kohalikud soovitavad sellise ilma
korral 20 minutiga mägedest kaduda, kuna vastasel korral ähvardab oht
jääda paigale nädalateks); kolmandaks olime ajagraafikust kõvasti maas.
Kuidagimoodi ukerdasime uuesti mööda ligedaid teid tagasi lähima asulani
ning võtsime sihiks veidi suurema trassi.

Siinjuures tuleb aga tõdeda, et Venemaal on teedeehitus veel müstilisem
kui varasemalt kirjutatud sai.
Nimelt kannab läbi metsa tõmmatud siht nimetust "federalka" ehk föderaalne
maantee.
Eestis on metsa väljaveorajad samasugused nagu Vene federalka - vööni
mülkad, sügavad rööpad, rajad kus jalgsigi keeruline kõndida...
Meie aga ukerdasime sealt kuidagimoodi oma maasturitega läbi, imestades
seejuures, kuidas küll kohalikud oma Ladadega samu radu läbida suudavad...

Nii me siis kulgesime, arvestades 700 km-se trassi läbimiseks umbes päeva.
Tegelikkuses kujunes see aga kahepäevaseks offroadseikluseks, mis ei
jäänud karvavõrdki alla Eestis korraldatavatele kestvussõitudele.
Erinevuseks vaid see, et Siberis ei ole võimalik sõitu katkestada,
puuduvad toetusmeeskonnad ning auhinnaks on ellujäämine.

Mida edasi liikusime, seda rohkem nägime ka silte mägiteedel - "suletud
läbipääsmatute teeolude tõttu". Meie kulgesime aga endiselt piki Baikali
läänekallast allapoole.

Lõpuks jõudsime Irkutskisse. Selle aja peale juksisid kõigi autode
roolisüsteemid, mis tänu kohapealsele offroad-eksperdile Volk-ile
kiirkorras remonditud said. Samuti läksid rehvid taastamisele.
Kuniks remonttööd toimusid, käisime linnaga tutvumas ning pesime puhtaks
suurema osa vahepeal räpaseks saanud riietest.
Ning nüüd liigume edasi Baikali kallastele ja järgmine suurem punkt peaks
olema Ulan-Ude.

Veel pilte enne BAM-i

Klikkides väikesele pildile, avaneb suurem...

Palju purusid rehve

Täpsustus.
LC80-l on KAKS rehvi ribadeks. Lootusetult.
Rohkem varurehve ei ole.
Hiluxil üks rehv puru.

BAM armu ei anna...

Rehvid ribadeks

LC80 ja Hiluxi rehvid purud, LC80 oma ribadeks. Lähima asustatud punktini 70 km teed, mida ei eksisteeri. Tagasi mitukümmend km segipaisatud
maastikku...
Hea algus BAM-ile, ainult tige karu on veel puudu.

Mõned pildid enne BAM-i

BAM

Jõudsime BAM-ile, otsime sobivaid radasid edasi pääsemiseks. Järgnevad reportaazhid esimeste sadade km-te läbimise järgselt.

Üheksas päev

Üheksanda päeva hommik.
Alustagem sellest, et Tiidu sünnipäeva järgselt olime ise sitemas seisus
kui tehnika...

Sellele järgnes tavapärane maanteenühkimine, mis vaheldus (vist?)
mudasemate lõikudega.
Igal juhul oli ühel hetkel maanteel silt "Estonka" ning pöörasime suurelt
teelt maha.

Estonka küla pidavat olema varasemate andmete põhjal eelmisel aastal maha
põlenud, aga kohale jõudes polnud igal juhul jälgegi tulekahjust. Nagu
polnud märkigi eestlastest.
Kohaliku mahlaka suupruugiga ja ilmselgelt ebakaine taadi sõnul elavat
seal vaid "jobbanõi nemets".
Ent maanteesildist eksitatud eestlasi pidavat külasse üsna tihti eksima.

Seejärel testisime parmude lennukiirust. Kuni 35 km/h püsisid nad veel
kenasti sabas, pidurdades maandusid plirts-plärts vastu peegleid.

Seejärel on miskipärast üks suur ja pime auk mälestustes, mille täidan
nüüd vahepealsete tähelepanekutega.

Esmalt Aasia teed.
Võrreldes Uuralitest Euroopa poole jäävate maanteedega, on siinsed teeolud
igati head. Umbes nagu Eestis (ma ei mõtle siinjuures Jõhvit).
Igal juhul suisa igavalt lustlik on veereda.

Automargid on aga kummalised. Tuttava välimusega masinad kannavad imelikke
nimesid (stiilis Nissangjonghuijobina jms), rääkimata üha valdavamaks
muutuvatest parempoolsetest roolidest.

Nende parempoolsete roolidega on üldse selline lugu, et möödasõitu
üritavad juhid peavad end esmalt manööverdama poolde vastassuunaritta, et
eessõitvast autost mööduda. Pole ka ime, et siinkandis nii palju
plekimõlkimisi aset leiab siis, kui taolised hullud järsku vastassuunda
lendavad...

Teekonna pikkust on üsna raske hinnata kui esmalt näitab silt, et
Irkutskini on 1000 kilomeetrit, mõned kilomeetrid edasi 1700 ning ca 60 km
kaugemal 1730.

Ja jõudsime lõpuks Tomskisse.
Ööbisime Ob-i jõe kallastel, kus sai viimaks normaalselt ujumas käia (vaid
vool kippus ära viima) ning kohalikku kotkast toidetud.

Mingil varasemal päeval üritasime end ka ujudes puhtaks pesta.
Igaühe ümber tekkis kerge õline laik, raskemate seedimisprobleemide käes
vaevlejad ujusid järvekese kaugemasse nurka.

Tomskis võtsime peale Pika (Veiko), kes sinna lennukiga saabus.
Ning pärast autode pesemist sai suund võetud Kasekülale, meie esimese
vahepunkti peale.

Siberi eestlastest ja nende küladest kirjutan pikemalt oma Siberi sõidust
valmivas raamatus.
Lühikokkuvõte on aga selline, et olime seal tõelised staarid.
Mis parata - kui Eesti riik ei suuda meeles pidada väljaspool Eestit
elavate rahvuskaaslaste tähtsaid daatumeid (Kaseküla sai 110. aastaseks),
siis keegi peab ju riiki esindama minema.
Siinjuures sobib väga hästi tsitaadiks ühe kohaliku eestlase ütlus: "Olgu
see rahvus milline tahes, oma keelt ei tohi unustada!". Rahvuse kohta käiv
oli seejuures öeldud väga terava irooniaga.

Eesti keelt aga räägitakse Kasekülas ja selle naabruskonna eesti külades
vägagi hästi.
Tõeliselt südantsoojendav oli kuulda eestikeelset juttu tänavatel, külla
minnes, poes, klubis jne.
Mäletati ka möödunud aastal seal käinud rännuselle, keda ootas väga soe
vastuvõtt igas kohas, kuhu sisse astusime.

Nägime ka haruldast GAZ 67, mis sõjaajast pärinevat. See seisis lihtsalt
ühe kohaliku eestlase aida all, traktorite ja kombainidega koos.

Ning loomulikult pakuti külakostiks samakat.
Et tegu oli kvaliteetse kraamiga, siis sai seda kraami ohtralt manustatud.
Pealegi - ebaviisakas oleks ju "ei" öelda.
Nii me siis sumisesime külade vahet kuni saabus aeg Kaseküla jaanitulele
minna.

Piduliku ürituse käigus andsime üle hulga Eestist kaasa toodud raamatuid,
kohalikule koolile ja raamatukogule.
Siinjuures suured tänud Siberi eestlasi toetanud kirjastusele Valgus ning
AS-le ABT.

Kohalik televisioon võttis meid ka eetrisse ning intervjuusid jagati suht
ohtralt.

Olles ainsad Eestist tulnud külalised (lisaks oli nn välismaalastest veel
seal Saksamaalt saabunud endine Kaseküla elanik), anti meile austav
võimalus süüdata küla jaanituli. Selle protseduuri viis läbi Lilleke,
sellal kui ülejäänud rändurid ümber lõkke kõikusid.
Rahvast oli kohapeal kõvasti, külaelanike arvestuste järgi vähemalt 300.
Söödi, joodi, tuiati niisama ringi ning aeti kohalikega juttu.

Viimaks saabus hommik, mis ei olnudki nii hull ja valus kui esialgu karta
võis.
Et see tekstki saab kirjutatud üsna varahommikul, siis oli tegu kas väga
kvaliteetse samakaga või pole kõik tarbitu veel organismist hajunud.
Kahtlustan mõlemat.

Igal juhul liigume nüüd edasi Baikali ja BAM-i suunas ning üritame leida
mõne koha, kus end vette kasta saaks.

Tehnikast rääkides, siis lõi Raidi autol välja mingi kolks, mida
tavotipritsiga Kasekülas leevendati.
Samuti üritasime Pikale enne lennukile istumist pähe määrida mõned stabika
puksid, mis kahjuks aga kohale ei jõudnud.

Seitsmes öö

Neid ridu kirjutades istun Obi kaldal, loojangujärgses viimases valguses, linnud ja naaberlaagri venelased on oma laulmise lõpetanud, nende asemel
kostub kõrvaltelgist uinunud Sideministri valju sõnavõtt, veidi eemal vähkreb Tiit rahutult oma asemel seda meloodiat kuulates...istun siin ja mõtlen
Siberi mõõtmatutele avarustele, Obi majesteetlikule kulgemisele ning...sellele, kas minna telgitaguse põõsa alla sitale kohe või kannatada selle
toiminguga hommikuni...
Kuna õhtuks sai söödud kohalikult turult ostetud ploome, siis võib põhi alt lennata kiiremini kui magamiskotist ja telgist välja saan...

Aga muidu on kõik kontrolli all ning hommikul suundume Kasekülla jaanituld tegema.



MARKO KALDUR, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

Kuues päev

Kuues päev käib.
Kõik istuvad ja vahivad klaasistunud pilguga asfalti või möödatuhisevat
maastikku. Või unenägusid (Väints). Või atlast (Väints).

Oleme jõudnud juba kaugele Siberi sügavustesse.
Kuna teedeatlas on teises autos, siis ei oska isegi hetkel asukohta
nimetada. Kuskil Novosibirski kandis vist.
Meie autos olijad peavad leppima väikese ümmarguse gloobusega, kus isegi
Arktika ja Antarktika vaheline distants imelühike tundub. Juba tehaksegi
seda vaadates plaane, et järgmine sõit võiks kulgeda üle
Põhja-Jäämere...või siis karakatitsatega Venemaalt Alaskale.

Ent mis vahepeal veel aset leidnud.

Ületasime Uuralid.
Eelmäestik tervitas meid küll vinge äikesetormiga, tegelikud mäed aga jäid
üsna lahjaks. Tegu oli vist ühe madalaima punktiga Uuralites, mis taaskord
Võrumaa kuppelmaastikke meenutas. Kõrgused olid muidugi sadu kordi
suuremad.

Ajavööndid mööduvad linnulennul, hetkel vist on ajavaheks Eestiga juba 4
tundi.

Oli tõsine plaan teha pilti Euroopa ja Aasia piiri peal.
Plaaniks see jäigi, sest JUHUL KUI tee ääres vilksamisi nähtud monument
oli piiritähis, siis selleni tagasi jõudmiseks pidanuks hirmsa ringi
tegema.
Aga tagasiteel üritame tähelepanelikumad olla ja õigel hetkel kiirust maha
võtta...

Järgnevalt väike kivi eesti meedia kapsaaeda.
Peatusime ühes väikekülas söömiseks ning kuna meie maasturid äratasid
piisavalt tähelepanu, siis ilmus peagi välja ka kohaliku kobrulehe
ajakirjanik, kes meiega intervjuu tegi. Lubas selle ka internetti
postitada, kui lingi saame, jagame infot siingi.

Ahjaa. Väike üleskutse blogilugejatele kah.
Kuna kuuldavasti olnud meist päris mitmes kohas juttu (Delfi, Õhtuleht,
Järva Teataja jne), siis äkki viitsite postitada siia teema alla
kommentaaridesse artiklite lingid.
Siin kaugel oleks kõigil rändureil hea lugeda, et kuidas meid ära saadeti...

Ma ei tea, kas karuputkest juba pajatasin, aga Uuralitest Euroopa pool
vohab seda ikka tõesti massiliselt.
Ent kohalikke see ei häiri, lapsed-koerad-kassid jooksevad süüdimatult
karuputkede vahel ringi ning pole mingeid põletusi ega muud taolist.

Koertest rääkides aga, võib nende puhul täheldada tõelist Vene pohuismi -
paar krantsi peesitas suisa keset kiirteed (Vene mõistes selline tee, kus
saab liigelda kiiremini kui 50 km/h) ning neid ei peleta isegi
autosignaalide üürgamine.

Teedeehitus Venes on veel põnevam.
Näiteks on teede ääres perioodiliselt bussipeatused, kenasti üle värvitud
ja puha. Peatuste juures ülekäigurajad, samuti värske värvi saanud.
Läheduses aga ei ühtegi asulat ega tööstust ega muud.
Tont teab, kuhu neis peatustes mahaminejad lähevad.

Ning teede maha- ja pealesõidud, mis igati märkidega tähistatud, ent maha
pöörates oled paarikümne meetri järel sügaval metsas või võsas, kust ükski
rada edasi ei lähe.

Taaskord igavust peletades pöörasime isegi oma masinad mõne liini alla ja
soistele maastikele, et "lõigata". Tõsist ekstreemsust aga kogeda ei
õnnestunud, hoiame selle BAM-ile jõudmise ajaks.

Liikluskultuurist Venemaal olen varasemalt juba kirjutanud.
Paremaks ei ole see sugugi läinud ning meilegi igasugused möödasõiduvõtted
ja ummikutest möödahiilimised kenasti käppa saanud.

Näiteks ühes kohas, kus teederemondi tõttu kilomeetritepikkune ummik
seisis, lasime me palavuses passimisest tüdinenutena edasi üle põllu.
Mingi rada seal ees oli, seda mööda ummikust mööda tuhisedes võitsime vist
tunde, mis muidu seistes kulunuks.
Üks Zhigulivend üritas ka maasturitega põllu peal tempos püsida, aga
loobus oluliselt varem konkurentsist. Tõenäoliselt sundis teda loobuma
auto või selle küljest ära lennanud jupid.

Aga tegelikult mulle vene liikluskultuur(itus) täiesti meeldib. Siin loeb
suurema ja kiirema reegel, ainsaks probleemiks on, et rekkad on veel veidi
suuremad kui meie masinad.

Just äsja kõlas rekkakolonnist mööda tuhisedes lällarist lause "Ossaraks,
sealt tuleb üks Hondaga vastu, jõuame VIST...".

Venemaal on pidevjoone ületamine liikluses veelgi suurem kuritegu kui
kiiruseületamine või purjus peaga sõitmine.
Kui aga pidevjoon on pidevalt aukudest katkestatud, kas siis võib seda
lugeda katkendjooneks ja möödasõitu sooritada?

Kellelgi tuli idee (tõenäoliselt taaskord Tiidu masina ideedegenereerijate
seltskonnast), et Eesti riik saaks kõvasti raha kokku hoida, kui
Tallinn-Tartu maanteele kiirusekaamerate asemel iga paari kilomeetri
järele kraavid sisse kaevata. Kiirused muutuks kindlasti palju väiksemaks.
Ning maasturitemüüjad hõõruksid rõõmsalt käsi.

Just meenus veel, et ega võmmid (ehk kohapealset terminoloogiat kasutades
mendid) ka ise reegleid järgi - lasevad täie pasaga nii, et Ladadel mutrid
lendavad.

Äärepealt oleks vahepeal taaskord ka paari miilitsa pereeelarvet täitma
pidanud, aga tee kõrvale tõmmatud juht oma seadusetundmise ja bravuuriga
pani majori sedapuhku kahvatuma.

Muidu on neid tee ääres kiirust mõõtmas aga lahe jälgida - nagu keegi
kuskil ütles, siis "pisikesed mendid suurte mütsidega"...

Veidi nutikamad on teede ääres kiirusekaamerad maskeerimisvõrguga katnud,
palgalisa teenimiseks pannakse kogu fantaasia mängu.

Mentidest palju rõvedamad on aga debiilikutest mustlased kitsaste
maanteede ääres.
Käsi püsti, hääletavad nad peaaegu keset teed, teeseldes, et auto rikki
läinud.
Lollile aga, kes peatub, hakatakse kohe käekellasid ja mustlastüdrukuid ja
muud pahna pähe määrima, auto paak imetakse kütusest poolkuivaks jne.
Lisaks muule ei seisa nad hääletades mitte tee ääres, vaid ronivad suisa
poolde sõiduritta.
Nagu veendusime, siis parim viis taoliste värdjate õpetamiseks, on sõita
neist võimalikult lähedalt mööda, nii et vennikesed suurte konnahüpetega
teepeenrale kargavad.

Palavus on siin tappev, päeval ca 30 kraadi kandis, öösel vaid veidi vähem.
Autodes käivad konditsioneerid täisvõimsusel ning esimesed juba köhivad.

Ujumis- või pesemiskohtade otsimine on kah parajalt vaevanõudev
ettevõtmine, mistõttu lähtume pigem põhimõttest, et "laisk peseb, usin
kratsib".

Ühte taolist pesemiskohta otsides üritasime ka Hiluxi järve ära uputada,
et teada saada, kui mudane põhi on. Sellesse kohta ujuma me seejärel enam
ei tahtnud minna.

Erinevad ujumiskohad ning teeäärsed söögikohad tõid eelmisel aastal
Mongoolia reisil osalenutele ka palju nostalgiahetki.

Uuralitest juba mitmesaja kilomeetri kaugusele jõudes muutusid põllud
järjest avaramaks ja avaramaks.
Kuidas nad küll kogu selle tohutu maalahmaka ära harivad?
Paljudes kohtades paistis, et näiteks mais ja teisedki põlluviljad olid
juba teisel ringil sel aastal.

Viienda öö peatuspaika otsides üritasime esmalt ühe suure järve äärde end
sättida. Seal aga ootasid meid juba parmud (need lendavad versioonid
parmudest), kes nii tigedalt sumisesid, et kartsime kohe autode
plekikriginat kuulda parmude hammaste all.

Lahkusime sealt kiiruga, eelnevalt veel tunnistajaks olles, et venelased
sõidavad oma Volgade ja Ladadega hooga kohtadesse, kuhu
eriettevalmistusega maasturidki ettevaatlikult liginevad. Hämmastav,
milleks kõigeks on võimeline vene tehnika.

Tehnikast rääkides, siis maanteeigavuse peletamiseks jõuti autode vahel
ideid vahetades (lällarite kaudu peamiselt) suisa ulmeliste projektideni,
et kuidas veoautode (GAZ 66?) baasil endale matkaautosid ümber ehitada.
Ei imestaks, kui mõni taoline idee peagi ka reaalsuseks saab...

Kõikjal levinud sinise majavärvi kohta kõlas järgmine teooria: küllap
Venemaal on mingi pood, mis müüb sinist värvi 50% allahindlusega ning vaid
tonnistes vaatides. Muidu see värv nii levinud vast poleks.

Ja üha tihedamini vastusõitvate parempoolse rooliga autode kohta arvati,
et tõenäoliselt töötavad siin paljud postiljonidena...

Kuuendat ööbimiskohta otsisime samuti paikades, kus GPS-i järgi peaks
olema järv, tegelikkuses aga kergelt mudane järvepõhi.
Üsna lõbus oli seal kihutada, muda lendamas ja raisakotkad pea kohal
tiirutamas.
Ühtlasi kogunes autode ümber taaskord pöidlasuuruste parmude parv, kes
miljardiliste hordidena autode plekki kraapisid ja 4x4-konservidega kohale
veerenud toitu ihaldasid.

Täna õhtul kavatseb Tiit sünnipäeva tähistama hakata, seega homme
kindlasti blogisse ühtegi kannet juurde ei tule...


Ühtlasi on praegu vast õige aeg anda lühiülevaade reisiseltskonnast.

Nimeliselt on sedapuhku kaasas:
Rait (Metsik), Kai (Lilleke), Veiko (Pikk), Marko (Kirjanik), Tiit, Väino
(Väints), Elver (Sideminister), Heiki, Heiki, Vahur.

Kõigil on varasemalt kõvasti kogemusi Venemaaga - kes seal ringi rännanud,
kes äri teinud/tegemas, kes sõjaväes teeninud.
Ning kõiki ühendab soov panna end proovile ekstreemsestes tingimustes
Kaug-Siberi metsikutel maastikel, harrastada karmi offroadi ja muuhulgas
olla kultuurisaadikuteks Siberi eesti külades ja kohalike seas.


_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com

Mõned pildid lõpuks

Mõned pildid

_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com

04. päev

Teine ja kolmas päev möödusid suures jaos nürilt asfalti nühkides.
Kuigi jah - Venemaal on asfalt suhteline mõiste - mõnes karupees asuvas paigas võib metsade vahel tuhida kümneid kilomeetreid piki noolsirget ja
laudsiledat asfalti, mis aga kõige ootamatuma koha peal nagu lõigatult otsa lõppeb. Paar kilomeetrit on seejärel tee, mis hambad suust välja raputab -
ning siis taas ideaalne kiirtee. Otsekui oleks teedeehitajatel vahepeal asfalt otsa saanud või paar koormat brigadiri koduhoovi asfalteerimiseks
kulunud.

Rait mainis seepeale, et Kasahstanis olid nad kaugel, keset inimtühja kõrbeala, sattunud kahesajameetrise asfaldilõigu peale, mis oleks otsekui taevast
kukkunud.

Iga taolise takistusriba juurde kippusid rekkatest ja sõiduautodest ummikud tekkima. Me saime õnneks taolistest kohtadest möödumiseks kasutada
parempoolset sõidurada - mudast teepeenart. Enamasti oli seal ka oluliselt siledam pinnas, võrreldes maanteedega.

Et rutiini veidigi murda, tõmbasime vahepeal suuremate trasside pealt kõrvale ning valisime otseteeks tupikumärgiga porilõigu. Loogika oli lihtne - kui
tee otsa saab, siis edasi vintsime.
Vintsimist meil vaja küll ei läinud, aga teel nägime põhjalikult muttauppunud rekkat. See vaade pani Väintsi rõõmust rõkkama - taolist pilti oli ta
kannatamatult oodanud.

Mingil hetkel muutus sõitmine üsna keeruliseks, kuna miljonid liblikad olid valinud just meie marsruudi ringi lendamiseks.
Igal juhul oli klaas sedavõrd paksult liblikajääke täis, et seda paska pidanuks liivapaberiga maha nühkima. Neljandal päeval valisime parimaks
puhastusvahendiks zhileti.

Ent mitte vaid klaasid ei ummistunud liblikatest, aga ka radiaator ja õhufilter.
Rait kauples ühelt külamehelt radika ette peenema võrgu - mees tõi kodust udupeene sitsiriide. Kas see oli nüüd ta naise öösärk või köögikardin, selles
me selgust ei saanudki.

Samal ajal suutis ülejäänud seltskond külapoe peenrahast tühjaks osta - viimased meist enam saiakesi ei saanud, kuna müüjamammil polnud enam
vahetusraha.

Looduse osas aga pole senisest sõidust midagi erilist esile tuua - maastik nägi välja umbes sarnane nagu liikudes Jõhvist Tartusse, seejärel läbi
Võrumaa ning viimaks Tõrvast Pärnu poole. Kohati olid tormid suuri metsaalasid maha murdnud, teisal samasugust rüüstamistööd inimkäed korda saatnud.

Mingil hetkel muutus ümbrus sedavõrd metsikuks, et isegi GPS ei tahtnud enam suunda näidata. Õigemini küll ilmusid kaardile teed, mida tegelikkuses ei
eksisteerinud ning GPSi suunajuhatajal kiilus tekst kinni.

Ning siis, taaskord ei kusagil, keset mittemiskit, oli tee ääres vingelt ülesvuntsitud võmmiputka.

Õhtu poole muutus peamiseks eesmärgiks vihmapilve alt läbi sõita. Kui see tehtud, oli juba sedavõrd hiline aeg, et pärast edutut järve äärde pääsemise
üritamist lõime telgid karjamaal üles. Et see paik täiesti asustamata polnud, tõestas hommikul laagri poole tormanud lehmakari...see juhtus siis teisel
õhtul ja kolmandal hommikul.

Krt, ajaarvestus on juba praegu sassis...

Igal juhul õhtu hiljem, ehk siis kolmandal õhtul, sättisime end külavahele laagrisse. Ilus suur järv oli ning laagriplatsile jõudes rikkusime ära
kohalike noorte "romantika" järvekaldal.
See meid aga ei häirinud - tunnike hiljem vennastusime juba linnakese priitahtliku päästeametnikuga.

Ahjaa, tehnika osas veel nii palju, et ühel autol (LC 80) hakkas miski väga kummaliselt kolisema, heli allikat ei õnnestunudki kindlaks teha.
Ning õhtul muundurit testides oli põhiparooliks "Ära nussi, maha põleb"...

Neljandal hommikul laagriplatsilt minema sõites suutsime ühe autodest (LC 100) ka mudasel heinamaal kivi otsa parkida. Veidi nikerdamist ning mõtlemist
ja masin sai mudast välja.

Veidi hiljem hakkas Raidi masin (LC 80) armatuuril tulesid vilgutama. Pidi olema selle mudeli tüüpviga, siledama tee peale jõudes lõppes tuledemäng
ära.

Täna loodame otsaga Uuralitesse jõuda, siis hakkab lõpuks ka seikluseks kiskuma...


(NB! Ei soovita kellelgi osta endale Sony Ericssoni Xperia Active telefoni - isegi seal, kus on muidu levi, see telefon ei toimi. Matkatelefon my
ass...)


_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com

Esimene päev Venemaal

Esimene päev teel Magadani möödus suhteliselt rahulikult.

Piiriületus Narva/Ivangorodi vahel toimus vist rekordkiirusega - kõik varasemad Venemaale minekud on võtnud oluliselt rohkem aega. Isegi hoolimata
tigeda pilguga naispiirivalvuri pagasiavamise käskudest saime ikkagi paarikümne minutiga üle.

Ja algas Venemaa.

Esimeses piiriäärses tanklas kohtasime kütuseärikaid, kes pajatasid oma põnevast elust. Lausa uskumatuna tundus, et väikebussi paak mahutab ca 230
liiitrit. Kütusenäidik aga ei valetanud...või kui kütuseärikaid uskuda, siis sõltuvalt tankurist valetab 3-6 liitrit.
Siinjuures tuleb tänada meie toetajaid Olerexi ja Port 1, tänu kellele saame sõita oluliselt kaugemale kui plaanisime.

Ivangorodist väljudes üllatasid taaskord vene teed.
Sedapuhku aga mitte halvas mõttes.
Asfaldiaukude vahel laveerides tekkis tunne, et üks kahest - kas on Venemaa teede olukord viimastel aastatel oluliselt paranenud või siis on
taluvuspiir Jõhvis elades ja Jõhvi aukklikel tänavatel liigeldes lihtsalt nüristunud. Kahtlustan eelkõige viimast.

Kuna Venemaa liiklus on nagu on, siis hakkasime juba varakult arvutama, et kui suur on "õiglane" summa, mida maksta politseile kiiruseületamise korral.
Lõplikuks summaks jäi umbes 500 rubla, siiamaani õnneks pole pidanud veel sedasi arveldama.

(NB! Katseeksituse meetodil saime teisel päeval teada, et see summa on 100 rubla...)

Vene liiklusstiil on aga nagu on. Selles osas vist lähimatel aastakümnetel muutust aset ei leia.
Kus võimalik, seal tehakse kaherealisest teest kuuerealine, seal, kus aga see võimatu, tehakse kaherealisest neljarealine.
Maasturitega sõites on vähemalt see hea, et kõige parempoolsem rida (ehk siis murumaastik) on üldjuhul vaba.

Õhtu saabudes asusime sobivat ööbimiskohta otsima. Mitukümmend kilomeetrit jõeperve pidi kulgedes leidsime viimaks ühel heinamaal sobiva koha
peatumiseks ja telkide üles panekuks.
Linnulennul arvestades jäime peatuma umbes 400 km kaugusel Eestist.

Sobiv oli see paik aga eelkõige kohalikele elanikele - sääskedele ja kihulastele - kes ründasid meid kohe pärast autode põllule parkimist.
Kuidas nood rõvedad putukad üldse elada saavad??? Kui neil heal juhul aastas korra inimeseed ette jäävad, siis kust nad muul ajal massiliselt verd
imeda saavad??

Õhtu oli kena ja seltskondlik, lõkke ääres sumisedes.
Lõpuks magama minnes vajus kes telki, kes autosse, kes aga hoopistükkis auto katusel asuvasse telki puges.

Aklimatiseerumine tulemuseks olid hommikused väsinud näod ning veidi väsinud start Magadani poole.

_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com

MAGADAN 2012

16. juunil startisid Eestist 10 seiklushimulist ja vaprat rändurit (9 meest ning 1 naine) põnevale ekspeditsioonile läbi Venemaa avaruste Euraasia ühte kaugeimasse ligipääsetavasse linna Magadani.
Kolme eriettevalmistusega Toyota maasturiga (Land Cruiser 80, Land Cruiser 100, Hilux) suundutakse ligi kaks kuud kestvale ning pea 30000 km pikale teekonnale Siberi metsiku ning erakordse looduse rüppe.

Ekspeditsiooni "MAGADAN 2012" teekond viib läbi Siberi karmi maastiku, kus avanevad imelised loodusvaated; teel ületame kõikvõimalikke raskusi, liikleme nii järskudel mäenõlvadel kui läbime käredavoolulisi jõgesid, kohtume (loodetavasti turvaliselt kauguselt) karude ning teiste ürgsete metsloomadega.
Lisaks peatume Siberi eestlaste külades, muuhulgas Tomski kubermangus asuvas Kasekülas, kus tähistame nii jaanipäeva kui küla 110. aastapäeva. Siberi eestlastele on ekspeditsioonilistel kaasas ka mitmeid kingitusi Eestist.
Edasi jääb teele kurikuulus BAM (Baikali-Amuuri magistraalraudtee) ning sadadele tuhandetele koonduslaagrivangidele saatuslikuks saanud Kolõma Surmatee (kutsutakse ka Kontide Teeks), kus ootavad ühed kõige raskemini läbitavad lõigud ekspeditsiooni käigus.
Baikali järve idakallast mööda kulgev nn "110" trass on kuulus kogu maailma maastikusõitjate hulgas - selle lõigu läbinuid loetakse oma ala "tegijaiks".
Väisame Burjaatia pealinna Ulan-Ude'd ning teisi marsruudile jäävaid huvitavaid ning põnevaid kohti.
Ekspeditsiooni sihtpunktiks olevas Vaikse ookeani äärses Magadani linnas oodatakse meid juba külastama sealset restorani "Vana Tallinn" ("Starõi Tallinn"), mis on tõenäoliselt kaugeim punkt Euraasias, kus Eesti nimeliselt esindatud.
Valdava osa ajast veedame aga siiski sügaval Siberi ürglooduse rüpes; liikleme piki kõrvalisi metsa- ja mägiteid; ööbime telkides; toitu valmistame laagrilõkke ääres ning saame nende kahe kuu jooksul hakkama vägagi askeetlikes tingimustes.

Selle erakordse ekspeditsiooni "kroonikakirjutaja" roll on minu, Marko Kaldur'i, kanda.
Käesoleva ja järgmiste kirjadega annan jooksvalt ülevaate ekspeditsiooni käigust ning asetleidnud sündmustest ja kogetud elamustest.
Kõike seda, koos ekspeditsioonifotodega ja rännusellidele osaks saavate vahetute elamuste ja kogemustega, on võimalik uudistada ka ekspeditsiooni blogist http://www.magadan2012.blogspot.com

Kuna Siber on ettearvamatu piirkond ning tihtipeale tuleb päevi (või suisa nädalaid) igasugusest tsivilisatsioonist eemal viibida, siis sõltub ka blogi täitmine ja ekspeditsioonil osalejatega suhtlemine eelkõige ligipääsuvõimalustest tänapäevastele kommunikatsioonivahenditele.


_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com

Seitsmes sekund

Seitsmes sekund!!!

Allikas: www.gifsoup.com/view/1664371/lionsex.html 

Kim Jong-un

"Elu algab meil sündimisega ja lõpeb surnuksnälgimisega, mingeid mõttetuid kulusid seal vahel ei ole." 

Kim Jong-un
(Eesti Ekspress, Kranaat)

Aafrika. On põuaaeg. Midagi pole süüa. Neegerpärdikud on näljast nõrkenud.

Järsku vaatavad üles ja näevad - jõuluvana lendab oma saaniga üle.

"Jõuluvana, kallis jõuluvana! Kas kingitusi saame?!?" hüüavad väikesed neegrid.

"Ei," vastab jõuluvana,"Kingitusi saavad ainult tublid lapsed, kes hommikuti putru söövad!!!"

Nutikas tähelepanek

Naisjuuksur ütleb:

"Tead...ma saan aru, miks mehed väga kummi ei taha."

Naisjuuksur ütleb:

"Kui ma juustest musta värvi maha pesen, siis kinnastega, et mitte väga rokaseks saada - ja sa ei kujuta ette, kuidas mind häirib, et ma ei tunne vee temperatuuri!"

Naisjuuksur ütleb:

"See ju põhimõtteliselt sama tunne, ma eeldan..."

Tark jutt

"Tark jutt" on see, kui sa räägid seda, mida kõik arvavad, lisad juurde mõne fakti, ütled mõne prantsuskeelse fraasi, täpsustava arvu.

Kui hakkad rääkima sisuliselt, mis ei lähe kokku tavaarvamusega, siis öeldakse, et see on nii loll jutt, et tahaks vastu pead anda. 

Enn Kasak

Eesti Päevaleht

Riigi ja rahvuse reetur

Heiki Pisuke:
"Ma olen küll Eesti Vabariigi kodanik, kuid elan ja töötan alaliselt välismaal. Ma ei kavatse Eestisse tagasi tulla.
Minu tööandjaks on rahvusvaheline organisatsioon ja selle töökoha saamisel pole olnud mingit seost Eestiga (olen läbinud üldkonkursi). See paar nädalat, mis ma viimastel aastatel olen viibinud puhkuse ajal Eestis, ei anna alust mind enam seostada Eestiga.
Seega loen ma ennast olevat väljaspool Eesti majandus- ja kultuuriruumi ning minu võrdlemine Eesti ametnikega või teiste Eesti palgasaajatega on kunstlik ja eksitav."
(Eesti Ekspress, 15.12.2011)

Mina nimetaks selliseid indiviide riigireeturiteks, kelle puhul on Eesti riik vaid võitnud, et taolised ära läinud ja enam tagasi ei tule!
Kuigi jah - omal ajal oleks taolised (õigustatult) seina äärde pandud...
Loodan südamest, et kui too "kadaka-eurooplane" kunagi saba jalge vahel Eestisse tagasi tulla tahab, siis peetakse tema sõnu meeles ning juhatatakse ta väärikate suunavate jalahoopidega tagasi sinna, kus tema "kodumaa" paikneb!!!

Väike pidu Pärnus!

Pärnus omandatakse kõik eluks vajalikud tarkused juba noorest peast...

NB! Kuula eriti tähelepanelikult 00:40st edasi!

"Ta hängib sellepärast nende väikestega ringi, et näidata kui äge ta on, sest väikestele ju meeldib suurematega läbi käia, and pretty much believe everything they say. Nähtavasti omaealised saavad aru, et ta natuke imelik on ja ega tal suurt valikut ka pole siis, kellega läbi käia. Eks ikka need "nõrgemad", kellele oma jõudu ja sealkohal lollust peale suruda."

"See on see, kui pole enam rauast redeleid ega liivakaste..." 

Mari-Liis Sepper rahva arvamuses

Mõned paremad ja teravamad ütlused soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Mari-Liis Sepper'i teemalistest (kergelt toimetatud) netikommentaaridest - rahva üldine suhtumine ja arvamus temast paistab igal pool väga selgelt välja:

"Kui kommentaare lugeda, siis jälle üks suur pluss, miks Eestis on hea elada. Sellise suhtumise ja arusaamaga, nagu enamusest kommentaaridest paistab, ei tule siia elama murjamid, neegrid ja muud obesjanad."

"Eelkõige soovitaksin sm Sepperil ikkagi lähtuda tervest mõistusest.

Paraku aga terve mõistus ja ametnikuhing kokku ei sobi..."

"Ametnik ei peaks alati aktiivse idioodiga võrdne olema."

"Aktiivne hull on kõigile paras nuhtlus..."

"Võrdse kohtlemise seadus nähtavasti kaitseb aktiivset lollust."

"Mis tunne on olla?

Vabariigi kõige suurem idioot?"

"Milles idioot süüdi on, et teda volinikuga võrdled?"

"Idioodi kohale mitte-idioodi panek oleks olnud raiskamine, ja meest ei saanud hoolimata võrdsuse nõudest panna, kuna riik on liiga vaene, et mees-idioodile 30% kõrgemat palka maksta."

"Ei tea kas sepper jättis oma cv's mainimata, et tal ajusid polegi?"

"Seega siis Sepperile soovitus enesekaemuseks: miks ma seda ametit õieti pidada tahan? Isegi üldrahvaliku põlguse hinnaga..."

"Kuidas see soovolinik (milline kohutav ametinimetus) julgeb üldse hommikuti tööle minna?
Inimestele silma vaadata?
Ta on ju üks kõige põlatumaid inimesi Eestis,
Mu enda töökaaslased, kõrgharidusega ja edukad naised, naeravad samuti ta üle.
Keda ta kaitseb? Milline on tema eksistentsi mõte?"

""...voliniku ametikoht on kutsutud ellu põhiõiguste kaitse eesmärgil ning oma töös lähtub volinik Eesti seadustest...." Et siis kelle põhiõiguste? Võõramaalaste? Aga oma rahvas?"

"Mind kõige rohkem huvitab, kas pr. Sepper Eesti elanikke ka kaitseb???"

"Täiesti mõttetu töökoht. Hakatakse jälle eestlasi ja valgeid mehi taga kiusama."

"Hetkel tundub, et preili Volinik diskrimineerib enamust. Demokraatia on aga enamuse võim."

"Taoline aher lehm võiks üldse oma molli kinni pidada - nii öeldi vähemalt Võrumaal..."

"Soovolinik koosneks nagu antiainest. Ükski tema mõttekäik ega sõna pole nagu normaalselt inimesel. Tema puhul on kõik valesti ja nihkes."

"See, et tegemist ei ole kõige säravama kriidiga karbis oli ammu selge. Aga et ametnik soovitab valetada - see näitab jõuetust, rumalust ja mittemõistmist oma positsioonis."

"Väidab enda vabanduseks: "Mina pole loll, seadused on lollid".

Kuid kui väite teine pool ongi õige, ei tähenda see veel, et ka esimene pool oleks."

"Nende nn. volinike nägudest on juba näha, et tegu ei ole normaalsete inimestega. Täiesti ilma irooniata. Vaadake neile näkku ja sealt kumab vastu tühjus."

"Millegipärast tuleb esimese võrdlusena meelde see jube Haagi sõjakohtu mutt - midagi sama hirmuäratavat ja jubedat on selle naese silmavaates. Vabandan, et isiklikuks läksin, aga selliste liba nais-meespedede õiguslaste tegevuse tõttu ongi vana-Euroopa inimlikud väärtused alla käinud."

"Keegi võiks sellele NAESTERAHVALE teada anda, et mõnikord oleks ametnikul vaja oma juukseid pesta ja hooldada."

"Kõik need Pehkid, Sepperid ja vallandatud libapastorid ja veel mõnedki võitlevad ju pederastia seadustamise eest. Vene ajal oli see karistatav - praegu poleks seda ehk vaja, sest haigeid inimesi tuleks ravida või vähemalt hästimakstud ametitesse mitte nimetada."

"Mari-Liis Sepper on ikka totaalne lillelaps, sellised tuleks vägisi Aafrikasse vabatahlikuks saata!"

"See daam võiks oma oskamatu töö asemel Aafrikas jooksmas käia."

"Tööandjana nii rumalat ja kompleksidega inimest kui too "võrdõigulikkuse volinik " küll iial tööle ei võtaks."

"Üks mu tuttav armastas ikka öelda: "Если человек дурак, это надолго.""

"Ja ei rünnata isikut vaid ametnikku, kes kasutab väidetavaid ametivolitusi isikliku maailmatunnetuse rakendamisel teistele isikutele (põhiseadusevastane tegevus)."

"Ikka ikka! Ära jumala eest ajusid oma tööasjade ajamisel kasuta! Absoluutselt kõik on ju kirja pandud."

"Mind aga huvitab missuguste kriteeriumite alusel nii rumal inimene töö sai?"

"Oluline on hoopis see, et riigiametnikud ei ajaks nii rumalat juttu. Kahju ja väga piinlik on."

"Palun vallandage juba see hull riigipalgalt!!! Miks makstakse sellisele inimesel üldse palka!!!! Sry, aga ta on ju i.....t!"

"Tegu on ääretult rumala inimesega."

"Ma ei imesta näiteks, kui see volinik avaldab arvamust, et kõikides peredes peab olema sündinud võrdselt poisse ja tüdrukuid, et neid vanemaid kelle peres on sündinud ainult poisid või ainult tüdrukud, tuleb karistada."

"Jätad cv-s lapse mainimata ja saad töö? Oled üksikema? Jan kui laps haigeks jääb, siis mida tööandjale ütled? Et pohmakas ve? Nii lolli inimest kui see lastetu tarkpea, annab ikka otsida!"

"Ja kuna Eesti seadustes pole kusagil öeldud, et ametitegevuses tuleks kainet mõistust kasutada, siis ta seda ei teegi!"

"Minul on küll selle ametniku (panite tähele - ma ei nimetanud teda naiseks, et mitte naisi diskrimineerida!) mõistuse suhtes kindel arvamus. Ei mingit eelarvamust. Kasutu parasiit, kes elatub maksumaksja rahast."

"Miinuseid on kas hästi vähe või puuduvad üldse. Tundub, et proua volinik ise käib neid panemas, aga kuna läheduses pole tal rohkem kui ehk paar netiühendusega arvutit, siis ei saa ta miinuseid palju panna (nimelt ei saa järjest ühe ja sama IP-ga arvutist mitu korda hinnata)."

"Volinikku kritiseerivate kommide taga on hunnikule plussidele lisaks ÜKS MIINUS. Tea, kas asjapulk ise lugemas käinud?"

"Mitte keegi ei ole sundinud Sepperit nn. voliniku ametisse. Sinna oli kõva konkurss ja võimu juurdes pääses(id) kõige agaram(ad)."

"Naised on sõnakuulelikumad. Ja püüdlikumad neile ette nähtud lolluse täideviimisel."

"Kas selleks volinikuks valitakse vaimse puude pingerea alusel?"

"Selline lapsemeelne lollus täiskasvanu juures on kurb."

"Lihtsalt uskumatu, et nii loll inimene ikka veel tööl on."

"Aga kust te teate, äkki volinik jagab oma pangakonto numbrit Aafrika petukirjade autoritele?"

"See tädi tuleks kiiremas korras puuri panna ja võti ära visata!"

"Volinik vääriks kindlasti mingit huumoripreemiat."

"Riigiametnik soovitab valetada. Paluks komentaari."

"Ametikoht ise on juba täiesti loll. See on loodud soe koht äärmuslasele - suht tavatu praktika maailmas. (Sepper oli eelmise voliniku nõunik, ja edutati edasi, ehkki on 10 aastat olnud avalik sooäärmuslane)."

"Kas võiks luua mingi ametkonna, mis kaitseks soolise võrdõigusliku voliniku poolse diskrimineerimise ja solvamise eest?"

"Sepperil tundub tõsine probleem olevat.
 Eks igaüks mõtleb ju kõigest oma rikutuse tasemel. Kui Sepper igal pool rassismi näeb, siis äkki on ta ise kapirassist? Mis keelel, see meelel!"

"Järjekordne lapsus - alati kui sm Sepper midagi ütleb või teeb, on kuulda äbrite kolinat...nii ka seekord...millal see inimene saab aru, et ta ei sobi sellele ametikohale..."

"Kas sa oled vanades EL riikides käinud? Mina olen, kusagil ei ole sellist jama kui meil, nii et ära ikka EL-i eestlastest ametnike rumaluses süüdista. Minu arvates on asi selles, et nad püüavad miskitpidi oma ametikohta õigustada ja mõtlevad seepärast probleeme välja."

"Kas lugupeetav volinik on tähele pannud, et tema "liitlasteks" on jäänud vaid 2-3 netihullukest, kamp võitlevaid pederaste ja paar patoloogilist kirikuvihkajat? Antud juhul päästaks oma eksimuste tunnistamine ja tagasiastumine mingilgi määral reputatsiooni."

"Minus tekib alati küsimus, kui näen selliseid "volinikke" (ametnikke), miks nad ometi toimetavad? Kust nad tulevad? Kas selline volinik ka eraetteõtluses tööd leiaks ja kes oleks see tööandja, kes sihukese tööle võtaks ja mida tegema? Miks need volinikud alati nii koledad on, nagu vana vene veoauto või tuumatalv? Lõuad kandilised, ninad pikad ja juuksed sassis või muidu sorakil. Kas nad ise ka teavad täpselt, mille eest võitlevad või võitlema on pandud?"

"Hakkab ehk kohale jõudma, et meil on liiga palju kõrget palka saavaid, liigset võimu omavaid, küsitava pädevusega ametnikke, kes oma tegevusega lihtsalt meie elu segavad. Vähegi tegija inimene, kes kuskil positiivset initsiatiivi ilmutab, kohtab kindlasti vähemalt kuut ametnikku, kes tema tegevusest vigu asuvad otsima."

"Tõsiselt ebameeldiv tüüp on see proua ametnik... Ajutegevusest me ei hakka rääkimagi..."

"Volinikul tuleks kõigepealt lõpetada sooline diskrimineerimine oma büroos st seal peab võrdsel arvul mehi ja naisi töötama."

"Sellised volinikud tekitavad ainult rassiviha. Täiesti tõsiselt. Mida rohkem räägitakse igasugu gayde ja neegrite õigustest, seda vihasemaks ma saan. Ma olin kunagi päris tolerantne, kuid kui hakkas see igasugu upitamine, siis muutus see asi tülgastavaks."

"Selline tolerastia promomine on kasvatanud minu teada palju uusi rassiste ja ksenofoobe ja eks see olegi meile vajalik ja kasulik."

"Võrdõiguslikkuse volinik võiks siis midagi konkreetset ka ära teha, mitte ainult sõnu - näiteks oma kodus paari pagulast majutada ja aidata neil integreeruda."

"Ma ei imestaks, kui Issand Jumal saaks süüdistuse ja menetluse, kuna ta oli meessoost, mitte naissoost. Pealegi oli jüngrite hulgas liiga palju mehi, EU sookvoot näinuks ette vähemalt pooltena naisi!"

"Soovolinik peaks jälgima, et üle parda heidetaks naisi ja mehi võrdselt."

 "Rumal käsutäitja on hullem kui laiskvorst või isegi korruptant."

"Kogu see sebimine võrdõiguslikkuse ja feminismiga on rahuldamata naiste probleem!!!"

"Ütlege, mis tahate, volinik astus "ämbrisse" oma tegevusega või juhivad inimest mingid kompleksid, mis hauvad kättemaksu. Asjalikuks tööks seda nimetada ei saa mitteühestki vaatenurgast."

 "See on ka ühtlasi ilmekas näide sellest, mille kohta võib öelda - anna hullule võim ja te veel näete kuidas see hull hakkab seadusi ja inimesi väänama."

"Järgmiseks saab Rooma paavst kelleltki Sepperilt ettekirjutuse lubada naistel pidada preestriametit, sest see olevat inimõigus ja ta nii väga tahab."

"Preili Sepper on mõiste võrdõiguslikkus ära lörtsinud."

"Sm. külvivoliniku järgmine samm on ilmselt alustada kriminaaasi nende vastu, kes ei taha vastata nn. Nigeeria kirjadele ja tegutseda, nagu kirjasaatja soovib."

"No kas volinik ise nüüd natuke puusse ei pannud!? Kust ta teab, et Aafrikast vaid mustanahalised tahtsid meile tulla? Miks kohe segregeerida asukoha maa ja rass?"

"Kahju, et Sepperi aju nii vähe infot vastu võtab. Kui on sõnad mustanahaline ja keelatud, siis muud teksti enam pole vaja lugedagi."

"Selle naisterahva tegemiste vastu peaks KAPO huvi tundma. Selline käitumine sarnaneb väga illegaalse immigratsiooni organiseerimisele."

"Avaldagu oma nördimust niipaljud mõistlikud inimesed, kui tahes - degeneratsioonivolinik ei vastuta millegi eest."

"Võrdõiguslikkuse volinik on nähtavasti suutnud üles õhutada suure vaenu. Õnneks või kahjuks peamiselt enda vastu."

"Miks on Eestis võõrviha nii suur? Sellised nõmedad ametnikud oma rumala tegevusega tekitavad seda."

"Paraku tundub, et too võrdõiguslikkus kehtib vaid väljavalitud inimgruppide kaitseks. Solvata ei tohi neegreid, moslemeid, homosid, naisi ja juute."

"Ütle kümme korda järjest Sepper-sepper-sepper...."

"Sepperil oleks nüüd viisakas lahkuda, või kui sepper ise ei lahku siis vastav kingaandmine oleks siin õigel kohal."

"See volinik on lihtsalt sootu ja rassitu, ühesõnaga juurtetu!"

"Riik teeb ka siin kreekat - on palganud omale terve rea muiduleivasööjaid!"

"Inime peab ju kuidagi oma olemasolu ja palganumbrit õigustama."

"Mulle jääb praegu küll mujle, et mõni maadaam üritab õigustada enda sisutut eksistentsi riigi rahakoti peal, kuid nagu talle kombeks, teeb seda jällegi ämbrite kolinal."

"Tuleb piinlikusega tunnistada, et seekord on mudu arukate ja tublide riigiametnike sekka sattunud erakordne juhmard."

"Eesti on tõesti rikkaks saanud, kui jaksab selliseid mõttehiiglasi üleval pidada."

"töötaja nimi ametinimetus kuupalk
Mari-Liis Sepper volinik 34 961
Mall Muidre nõunik 21 240"

"Mõtlesin järele ja igaks juhuks jätan teie poole pöördumisel sõna "preili" ära, kuna te võite siit lugeda välja eelarvamusliku suhtumise teie eas vallaliste naisterahvaste vastu. Seepärast asendan ma selle igati neutraalse sõnaga, mida soovitas Indrek Tarand: "tool"."

"P.S. Suurtähe teie poole pöördumisel jätsin siiski ära, kuna VEEL ei ole teil võimalik kohustuslikus korras nõuda minult teie austamist."

"Aastal 1981 oli Tartu Ülikoolis lolluse ühikuks "üks rits" (tervitused kõigile töökaitse loengutes käinutele). Tundub, et aastal 2011 on Eesti Vabariigis lolluse ühik "üks sepper"."

"Milleks meil on selline tühikargaja palgal?"

...ning kommentaare jätkub kardetavasti veel kauaks...

Allikad: Delfi, Postimees, Õhtuleht

 www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/volinik-sepper-lahtun-oma-tegevuses-eesti-seadustest.d?id=61216778
 www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/taiwani-kalalaeva-meeskond-heitis-somaalia-piraadid-ule-parda.d?id=61211420
 www.ohtuleht.ee/451111
 www.postimees.ee/614450/volinik-naisopetajate-ja-tudengite-suur-hulk-ei-ole-probleem
 sport.postimees.ee/624634/jooksuvoistluse-korraldajaid-suudistatakse-rassismis
 www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/juhtkiri-miks-aafriklased-pole-saaremaale-teretulnud-ehk-kas-vastama-peab-ka-nigeeria-kirjadele.d?id=61184070
www.epl.ee/news/eesti/uus-soolise-vordoiguslikkuse-volinik-on-mari-liis-sepper.d?id=51283656
www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/erki-pehk-kampaania-erinevus-rikastab-voiks-aidata-enamuse-poolt.d?id=61257582
www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kergejoustikuliit-peab-rassismisuudistust-kahetsusvaarseks.d?id=61243368
 www.epl.ee/news/arvamus/juhtkiri-ei-usalda-jarelikult-diskrimineerin.d?id=61260562
www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/homme-eesti-paevalehes-vordoiguslikkuse-volinik-soovitab-noortel-naistel-lapsi-oma-cv-des-mitte-mainida.d?id=61862220

Õiged sõnad!

"Öelda, et kahetsen oma sõnu, on sama mis öelda, et kahetsen, et ma selline inimene olen, kahetsen oma moraali, aga see hävitaks mind inimesena. See pole tõsi. Ma ei kahetse. Ma ei kahetse oma sõnu."

"Oma sõnu ma kahetseda ei saa - see käiks mu loomuse vastu."

Lars von Trier 

Õhtuleht 

Augustiööd

Augustiöö oli sume ja vaikne. 

Hoolimata kaugel silmapiiril sähvivaist välkudest, mis pilkaselt pimedasse öösse aeg-ajalt eredat valgust tõid, valitses kõikjal ülim rahu.

Süsimustal taevavõlvil sirasid miljonid tähed, lugematult paljud valgustäpid lõputus tühjuses.

Kui pilk pikemalt taevalaotust piidlema jäi, võis silmata ka välgukiirusel üle öötaeva tuhisevaid valguskiiri.

Langevate tähtede sadu oli lummav - kel mahti ja jaksu öötaevast jälgida, nägi nõnda ehast koiduni sadu langevaid tähti kirka valgussähvatuse saatel pilgu eest mööda kihutamas.

Ent tähtede nägemiseks polnud vaja taevasse vaadatagi.

Otsekui tähistaeva peegeldus, vilkusid ka heinamaal ja rohus kümned ning kümned väikesed helendavad täpikesed.

Jaaniusse oli näha helendamas kõikjal - heinakõrtel turnimas, rohus ukerdamas, teepervel roomamas, kividel ja aial ronimas. Nad olid kui maine Linnutee - oma müstilise säraga südaöist teelkäijat tundmatusse võlumaailma juhatades.

See oli imeline augustiöö.

Tähed säramas taevas ja maapinnal, meteoorid langemas kosmose kõiksusest Maa poole, üha jõudu koguva äikesetormi sähvatused kaugel metsade kohal.

Ning kõike seda täiendas lugematute sirtsude sirin rohus, öölindude vaikne laul puuokstel, tundmatute loomade sammuragin metsaveerel.

Mees istus õuemurul, nautides öö ilu ja lastes lummusel end vallata.

Kõik oli peaaegu täiuslik, peaaegu imeline, peaaegu nagu muinasjutus.

Kõik ses augustiöös sobis omavahel kokku, moodustades ühe ta elu ilusaimatest hetkedest.

Kuid miski jäi siiski veel puudu.

Miski, mis muutnuks selle tunde, selle hetke, selle augustiöö täiuslikuks...

Sellest rahutust mõttest haaratuna püsis mees paigal, üritades leida puuduvat lüli teel täiuslikkuseni.

Nõnda, oma sügavaisse mõtetesse uppudes ja samal ajal augustiöö võlusid imetledes, jäi mehele kuulmatuks pehme sammukahin ta selja taga rohus.

Keegi kõndis seal, lähenedes istujale vaikselt ja aeglaselt.

Alles siis, kui pehmed peopesad ettevaatlikult mehe õlgadele langesid, sai ta teadlikuks läbi öö lähenejast.

Ent mees ei ehmatanud.

Sel hetkel, mil sõrmede pehme paitus ja pihkude õrn surve mehe õlgasid puudutasid, mõistis ta, mis seni täiuslikkusest puudu jäänud.

Alles nüüd oli kõik nii, nagu olema pidi: sumedalt soe augustiöö - ning nemad kahekesi pimeduses tähesära ja jaaniusside kuma nautimas.

Mees tundis, kuidas käed õlgadelt ta rinnale libisesid, istujat õrnalt emmates ja kallistades.

Ta tundis, kuidas kuum hingeõhk kaela paitas ja mõnusad värinad kehale tõi.

Tundis läheneva äikesetormi poolt esile kutsutud tuulehoogu, mis mõlema juukseid sasis ning naise pikad magusalt lõhnavad kiharad mehe näo ümber mähkis ja nahka kõdistama puhus.

Tundis pehmete huulte libisemist oma kaelal, sõrmede kerget survet, kiiret ja kirglikku südamelöökide rütmi oma selja vastas.

Ja mees tundis, kuidas senikogematu rahu ja rõõm teda valdas.

Tundis naudingut sellest hetkest, mil nii loodus kui inimhinged harmoonia saavutasid.

See oli miski, millest ta oli unistanud kaua.

Hetk, mis ta elu muutis.

Öö, mis ta hinge uue energiaga täitis.

Ja nii istusid nad kahekesi murul.

Ükskõiksed läheneva äikesetormi osas, mis välkude sähvides silmapiirilt üha lähemale liikus, iga uue pikselöögi puhul paarikest ereda valgusega üle ujutades.

Hoolimata sellest, et tähistaevas ja seal vilksavad meteoriidid tasapisi tiheneva pilvkatte varju jäid.

Märkamata sedagi, kuidas jaaniussid üksteise järel oma laternad kustutasid ning tirtsude ja öölindude laulgi aegamööda vaibus.

Nad istusid seal, teineteise embuses, hoides üksteist õrnalt ja hoolivalt - ning miski ümberringi ei saanud neid kauneid hetki rikkuda või purustada.

See öö, kõik need tähesäralised ja äikeselised augustiööd - olid vaid neile kahele.

 

Rahvavaenlane Linnar Viik

Kas Eesti infotehnoloog ja IT-visionäär Linnar Viik on rahvavaenlane ning seab oma tegevusega tahtlikult või tahtmatult ohtu inimelusid?

Propageerides üha rohkemate eluvaldkondade ja tegevuste arvuti- ning internetipõhiseks muut(u)mist (lihtsustatud kokkuvõte Linnar Viigi tegevusest IT-visionäärina), loob ta hoopistükkis tingimusi, kus inimelud muutuvad järjest enam ohustatuks.
Kas ei kuulu taoline tegevus juba paragrahvi alla?

Põhjendus:

Küberneetika instituudi juhtivteadur Enn Tõugu näide purjetamismaailmast: "Kraadi või poole täpsusega pidi endisaegadel kaardi järgi oskama sadamast väljuda. Nüüd näitab arvutiekraan, kus alus asub, millised kivid ja saared kui kaugel paiknevad. Kui nüüd kogu aeg moodsa tehnika abil purjetanud inimese arvuti aku kogemata tühjaks saab või GPS üles ütleb, on ta käpuli." 


Õhtuleht 

Netikommentaarid ei valeta :)

Õhtuleht: Mida mehe lemmikseksipoos tema kohta ütleb?

eesti naiste poos,
Jäi mainimata eesti naiste vanadusest siniseks tõmbunud rasvase keedukana poos. 
Kintsud ja käed voodis laiali ja suu möliseb mehele: "Ma nõuan taevalist mõnu ja kuu ja tähtede allatoomist, ilma, et peaks oma p**set liigutama!!!"

Samuti täiendavaks lisainfoks eelnevale kommentaarile, et eelmäng EI OLE:
- ebaveenva tooniga pidevalt korrutamine "mida sa kiusad nüüd"
- sõrmedega vaid mehe õlgade, juuste, käsivarte paitamine ning hellitamine
- enese aktiveerimine siis, kui meest juba tülpimus haaramas
- huulte mängu toomine alles siis, kui mees juba väsinud ja tüdinenud mõttetust üleskütmisest
- kõikvõimalike vabanduste ja kõrvaliste tegevuste leidmine 

Jõhvi või Bürkland? Kumb areneb kiiremini?

Vastu tulles arvukatele soovidele, analüüsin nüüd alljärgnevalt ühe ajalehes Põhjarannik ilmunud joonealuse lugejakirja sisu ja kvaliteeti.

Üllatust ja hämmingut tekitava pealkirjaga "Jõhvi areneb siiski" klassikirjandi autoriks on Terje Bürkland (oi, vabandust, popilt ja noortepäraselt Byrkland siiski).

"Mind riivas väga kõvasti kohaliku "giidi" Marko Kalduri kõmuartikkel Jõhvi teede olukorra kohta."

- Huvitav-huvitav. Mis ajast naturalistlik olukirjeldus on muutunud kõmuartikliks?

"Just see, millisel toonil see oli kirjutatud. Osatav, üleolev, parastav artikkel, kus puudub objektiivsus, kus on liialdustega üle igasuguste piiride mindud ja ka valeinfot jagatud."

- Kui nüüd käesolev preilna bYrkland'i lillelapselik soperdis läbi lugeda, siis tekib küsimus, et kellel see toon täpsemalt taoline on?

Ilmselgelt käivad kõik need iseloomustavad punktid joonealuse lugejakirja "Jõhvi areneb siiski" kohta nagu rusikas silmaauku või elektriauto Jõhvi tänavaauku.

Teema juurde tagasi pöördudes aga - kas minu arvamusloos (erinevalt bYrkland'i ("Y" nagu "Ü"!) naivistlikust lugejakirjakesest) oli mõni sõna, lause või lõik, mis vastas eelpool välja toodud kriteeriumidele?

Kõigi arvamuslugu kommenteerinute arust oli tegu igati tõese hetkeolukorra kirjeldusega.

"Ei pakkunud ta abi, ei hoidnud omade poole, ei ilmutanud koostöö märke ega head tahet asja paremaks muuta."

- Siinjuures tuli kohe silme ette eelmainitud preilna, istumas Jõhvi kesklinnas suure tänavaaugu serval ning kühvlikesega sinna kruusa tõstmas; selja taga plakatite ja loosungitega "omad" skandeerimas toetusavaldusi ning ämbrikestega uut kruusa ulatamas.

"Maailma parandamisest rääkimata."

- Muidugi oleks maailm ilusam ja parem paik, kui Jõhvi linnast lõpuks tänavaaugud kaoksid.

Veelgi ilusam ja parem paik oleks maailm aga siis, kui eelmainitud preilna bYrkland'i kah ei eksisteeriks.

"Hoopiski maha müüs meie linna."

- Juhuu, kohe näha, kes on usin oktoobrilaps ja pioneer olnud!

Kuldsed sõnad nõukakirjanduse ja kompartei propaganda kullasalvest!

Leningradi blokaadi ajal oli see üks käibefraase, millega nn "fašistlikke sabotööre" mahalaskmisele saadeti; veidi hiljem, Nõukogude Eesti algusaastatel kasutasid pealekaebajad sarnast põhjendust oma naabripere või ebameeldivate sugulaste Siberisse saatmiseks.

Siberis käia mulle meeldib - ei saagi nüüd aru, kuhu potentsiaalne komnoor ja partorg bYrkland täpsemalt mind saata soovis selle lausega?

Kusjuures tolle lause lugemisel tuli tahtmatult silme ette järjekordne kaader lühifilmist "Lillelaps bYrkland maailma parandamas", kus võimsad äikesepilved tõusevad tänavaaugu veerel toimetava preilna kohale, välgud sähvivad, raheterad peksavad puudelt lehti, raevukad tuulehood rebivad plakateid "omade" käte vahelt - ent kõigest hoolimata jätkab usin maailmaparandaja oma rasket tööd, kallutades kühvlitäie kühvlitäie järel kiirelt vihmaveega täituvasse auku.

Umbes sedasi, nagu miljonid hiinlased üritavad Suure Juhi paatosliku kutse peale liivakotikestega takistada mägedest valguvat tulvavett, lõpuks kanduvad sama veemassiga aga ise allavoolu nagu likku pandud riisiterad.

"Jõhvi võiks tõepoolest hulga raha laenata ja teed-tänavad korrapealt korda teha, kuid sellisel juhul tuleks see raha meie, linnaelanike taskust tagasi maksta. Kas Jõhvi rahvas on selleks valmis? Ma usun, et ei ole. Ja seetõttu otsibki Jõhvi mitmesugustest Euroopa projektidest ja fondidest vahendeid ning lahendusi - hoiab oma rahva poole."

- See on ka ainus asjalik osa bYrkland'i kirjatükist, mille ta küll on suutnud faktiteadmatuse ja emotsioonidega põhjalikult ära solkida.

Ma usun, et pärast selle lõigu valmimist seisis bYrkland tükk aega uhkelt peegli ees ning kiitis end tabava majandusanalüüsi koostamise eest, mis väärib kindlasti Pulitzeri preemiat ja lööb kõikuma George Sorose trooni finantsmaailmas.

Aga alustagem sellest, et autodega linnas liiklejad on juba kordades rohkem "tagasi maksnud" autoremontide läbi, kui oleks kulunud linna tänavate sõidukõlbulikuks muutmisele.

Sestap usun, et küllap Jõhvi rahvas oleks selliseks ohvriks ka valmis olnud - kui vaid oleks teatud, milline Kolgata tee igast väiksemastki Jõhvi tänavajupist kujuneb.

Teiseks - mittelugupeetud preilna bYrkland ei ole vist kursis sellega, et mainitud teederemondi raha on otsitud (ja väidetavalt pidevalt ka leitud) juba palju-palju aastaid. Ning järjekindlalt on aastast aastasse lubatud, et "sel aastal" saavad teed-tänavad korda.

Pidevalt vabanduseks toodav kanalisatsiooniprojekt pidanuks kah juba aastaid tagasi valmis olema - selle asemel aga on tänavaid kartulimaana hoitud juba väga-väga pikka aega.

Oleks siis vähemalt kartulidki sinna maha pandud - tõusnuks neist tänavatest mingigi tulu. Kasvõi vähekindlustatud peredele jagamiseks, et pereisadel oleks, millest puskarit ajada. Kaine peaga Jõhvi tänavatel liigelda ju ei julgekski naljalt...

Selle mõttega oleks bYrkland tegelikult valimiste eel välja tulla võinud - sedasi saanuks ta vähemalt sama kuulsaks kui Savisaar oma kartulijagamisega. Populismi osas on niikuinii mõlemad suht ühte nägu...

Oma rahva poole hoidmisest on praegu lood küll väga kaugel - enne ma seda juttu ei usu, kui Viru tänav pole korralikku katet saanud. Siis räägime sel teemal edasi...

"Hea rahvas, kannatagem siis pisut, sest eri projektid algavad ja lõpevad tõepoolest eri etappidel."

- Siinkohal pean tõdema, et bYrkland räägib õiget juttu!

Tõepoolest - nii ta on.

Enamus projekte lõppevad (ehk saavad läbi) kas õigel ajal või hiljem, antud teedeprojektid aga lõpevad (ehk kärvavad) enne teostumist.

Paralleelne võrdlus: lõPPenud lühifilm vs lõPnud lehm.

"Kannatagem selle nimel, et saame oma teed ja tänavad suuresti tasuta korda."

- Kus see siis tasuta on? Preilna võiks küsida Jõhvis igapäevaselt liiklevatelt autojuhtidelt, palju nad on autoremondile ja varuosadele kulutanud. Või mudaaukude tõttu riideid määrinud kodanikelt, palju on kulunud riiete puhastamisele. Või tänavatel luid-konte murdnud inimestelt raviarvete kohta.

Tasuta lõunaid ei eksisteeri - seda võiks nõukaaja laps ometi isegi teada ju!

Ilmselgelt on tegu täieliku koonerdaja ja ihnuskoiga, kes soovib kõike tasuta saada ega taha ise mingilgi viisil lõpptulemusse panustada.

Siinkohal tuli jälle silme ette kaader eelmainitud lühifilmist, kus preilna bYrkland, olles oma personaalse tänavaaugukese kruusaseguga poolenisti täitnud, haarab uuest teemast vaimustunult plakati ning tormab Selveri ette tasuta lõunaid ja peaparandust nõudma.

Värisege, kaubandushiiud! Nagu fööniks tuhast, on teie vastu peagi tõusmas püha eesmärgi nimel võitlev kangelanna!

(miskipärast meenus siinjuures 1990ndate algusaastail ajakirjas Noorus ilmunud menukoomiks maailmaparandajast Peerukotist)

"Jõhvis on viimasel ajal nii palju tehtud - kokku hoides saame ka koera sabast üle."

- Koera sabast üle saamine on käkitegu võrreldes Jõhvi tänavaaukudest LÄBI saamisega.

Kui just bYrkland ise augutäiteks minna ei soovi - üldise arvamuse järgi muud kasu tast niikuinii poleks...

Loomakaitsjad peaksid valvele võtma - tegu võib olla ühtlasi potentsiaalse loomapiinamisjuhtumiga, kus koera saba peal talluma hakatakse!

"Meie maailm on paljuski suurem kui libagiididel ja isehakanud kõmuajakirjanikel."

- Siinkohal võiks end solvatuna tunda kõik koos minuga, varem või hiljem Ida-Virumaal ametlikult atesteeritud giidid, sest kui mina olen libagiid, siis järelikult on seda ka nemad.

Kummaline kuulda taolist juttu turismiarendajast libadirektor bYrkland'i suust.

Ning ma ei teadnudki kusjuures, et ajakirjanikuks on võimalik sündida.

Kas see käib preilna arvates nõndamoodi, et esimesena pistetakse emaüsast välja tilluke kätuke paberilehega, millel kirjas värskeltvalminud reportaazh sünnituse "köögipoolest" ning alles seejärel ilmuvad "sündinud" ajakirjaniku pea või jalad?

 Kõik ülejäänud ajakirjanikud on minu teada siiski "isehakanud" - kahtlen, kas direktorikski sünnitakse. Vähemalt bYrkland'i puhul pole seda küll kuidagi võimalik märgata...

Maailma suurus omakorda on aga vaieldav mõiste. Kui oled vaimselt tänavaauku püsima jäänud (nagu bYrkland tundub olevat), siis on selge, et kui ulatad kätega korraga augu vastasservi puudutama (iga Jõhvi tänavaaugu puhul pole küll seegi võimalik), siis tunned end selle kitsalt piiritletud maailma valitseja(nna)na ning arvad, et kogu suur maailm on su haardeulatuses. Kui aga oled suutnud tänavaaugust välja ronida (nagu ülejäänud jõhvikad), siis mõistad, et maailm on palju suurem ja sinu haldusalasse jääb vaid imeväike osa sellest. Ning siis ei hakata tegema suuri sõnu suurest maailmast, kuna enda osagagi piisavalt tegemist.

Neid suure maailma staare võib enim kohata tõenäoliselt Tallinnas, Paldiski mnt 52 korpuses nr 2, kus bYrkland leiaks piisavalt endale võrdväärseid mõttekaaslasi Leninite, Napoleonide, Jeesuste, Stalinite jt "suure maailmapildiga" isikute näol.

"Ja kutsuge ikka oma sõpru-tuttavaid maakonda!"

- Hmm...olen ma kusagil väitnud, et ei peaks sõpru-tuttavaid Ida-Virumaale kutsuma???

Teine lugu on aga Jõhviga...

"Näidake kontserdimaja, näidake uut lasteaeda, kõiki neid uusi objekte, mis meie linna on viimaste aastate jooksul kerkinud; näidake linnasüdamest alguse saavat promenaadi, näidake, kuhu see välja viima hakkab, näidake ka neid auklikke teid ja nentige - kohe saab korda."

- Atesteeritud giidina ja turistidega bYrklandipreilnast rohkem kokku puutununa võin julgelt öelda, et:

* Kui kontserdimajas midagi ei toimu, siis ei huvita kedagi ka see klaaskarp linna serval. Selliseid on Eestis niigi kümneid, kui mitte sadu.

* Võsapiiril lasteaed, mille ümbruses laiutavad heinamaad ja tuiavad pilves pilguga narkarid, pole küll teab mis vaatamisväärsus - see kinnistaks veelgi muljet Jõhvist kui getost.

* Ma ei tea, kas bYrkland on arhitektuuripervert, ent ainsad, kes tema poolt välja reklaamitavaid "Jõhvi uusi objekte" vaadates vaimse orgasmi saaksid, oleks vast arhitektuuritudengid. Ja vähemalt poolte taoliste "objektide" puhul järgneks sellele orgasmile kommentaar "kuid väga sitt seks".

* Kuhu see promenaad siis välja viib? Surnuaiale! Samasse kohta, kuhu jõuavad ennetähtaegselt ka kümned Jõhvi tänavaaukudes närvid kaotanud autojuhid.

* Ning auklikke teid pole vaja turistidele ja külalistele küll näidata - nad tunnevad ja kuulevad neid isegi, kui autoga mõnda järjekordsesse tänavaauku maanduvad või põhja alt dramaatilist kriiksumist kuulevad. Vaid Valga elanikele võib taoline vaatepilt rõõmu pakkuda - nad mõistaksid, et Valgas ei olegi kõige hullemad teeolud, Jõhvis on VEEL hullem seis.

"Jõhvi areneb mühinal."

- Ma sõnastaks veidi ümber: "Jõhvi areneb kolinal ja plekikriginal."

Tulles nüüd tagasi aga mõlema teksti alguse juurde, siis saab preilna bYrkland'i labiilse mõtteheietuse Põhjarannikus kokku võtta ta oma sõnadega: "Osatav, üleolev, parastav artikkel, kus puudub objektiivsus, kus on liialdustega üle igasuguste piiride mindud ja ka valeinfot jagatud.".

Ehk teisisõnu - arenguruumi bYrklandil veel on. Kõvasti. Rohkem ruumi kui Jõhvi linna tänavaaukudes.

M.O.T.T.

Marko Kaldur

Ida-Viru giid