Kuues päev

Kuues päev käib.
Kõik istuvad ja vahivad klaasistunud pilguga asfalti või möödatuhisevat
maastikku. Või unenägusid (Väints). Või atlast (Väints).

Oleme jõudnud juba kaugele Siberi sügavustesse.
Kuna teedeatlas on teises autos, siis ei oska isegi hetkel asukohta
nimetada. Kuskil Novosibirski kandis vist.
Meie autos olijad peavad leppima väikese ümmarguse gloobusega, kus isegi
Arktika ja Antarktika vaheline distants imelühike tundub. Juba tehaksegi
seda vaadates plaane, et järgmine sõit võiks kulgeda üle
Põhja-Jäämere...või siis karakatitsatega Venemaalt Alaskale.

Ent mis vahepeal veel aset leidnud.

Ületasime Uuralid.
Eelmäestik tervitas meid küll vinge äikesetormiga, tegelikud mäed aga jäid
üsna lahjaks. Tegu oli vist ühe madalaima punktiga Uuralites, mis taaskord
Võrumaa kuppelmaastikke meenutas. Kõrgused olid muidugi sadu kordi
suuremad.

Ajavööndid mööduvad linnulennul, hetkel vist on ajavaheks Eestiga juba 4
tundi.

Oli tõsine plaan teha pilti Euroopa ja Aasia piiri peal.
Plaaniks see jäigi, sest JUHUL KUI tee ääres vilksamisi nähtud monument
oli piiritähis, siis selleni tagasi jõudmiseks pidanuks hirmsa ringi
tegema.
Aga tagasiteel üritame tähelepanelikumad olla ja õigel hetkel kiirust maha
võtta...

Järgnevalt väike kivi eesti meedia kapsaaeda.
Peatusime ühes väikekülas söömiseks ning kuna meie maasturid äratasid
piisavalt tähelepanu, siis ilmus peagi välja ka kohaliku kobrulehe
ajakirjanik, kes meiega intervjuu tegi. Lubas selle ka internetti
postitada, kui lingi saame, jagame infot siingi.

Ahjaa. Väike üleskutse blogilugejatele kah.
Kuna kuuldavasti olnud meist päris mitmes kohas juttu (Delfi, Õhtuleht,
Järva Teataja jne), siis äkki viitsite postitada siia teema alla
kommentaaridesse artiklite lingid.
Siin kaugel oleks kõigil rändureil hea lugeda, et kuidas meid ära saadeti...

Ma ei tea, kas karuputkest juba pajatasin, aga Uuralitest Euroopa pool
vohab seda ikka tõesti massiliselt.
Ent kohalikke see ei häiri, lapsed-koerad-kassid jooksevad süüdimatult
karuputkede vahel ringi ning pole mingeid põletusi ega muud taolist.

Koertest rääkides aga, võib nende puhul täheldada tõelist Vene pohuismi -
paar krantsi peesitas suisa keset kiirteed (Vene mõistes selline tee, kus
saab liigelda kiiremini kui 50 km/h) ning neid ei peleta isegi
autosignaalide üürgamine.

Teedeehitus Venes on veel põnevam.
Näiteks on teede ääres perioodiliselt bussipeatused, kenasti üle värvitud
ja puha. Peatuste juures ülekäigurajad, samuti värske värvi saanud.
Läheduses aga ei ühtegi asulat ega tööstust ega muud.
Tont teab, kuhu neis peatustes mahaminejad lähevad.

Ning teede maha- ja pealesõidud, mis igati märkidega tähistatud, ent maha
pöörates oled paarikümne meetri järel sügaval metsas või võsas, kust ükski
rada edasi ei lähe.

Taaskord igavust peletades pöörasime isegi oma masinad mõne liini alla ja
soistele maastikele, et "lõigata". Tõsist ekstreemsust aga kogeda ei
õnnestunud, hoiame selle BAM-ile jõudmise ajaks.

Liikluskultuurist Venemaal olen varasemalt juba kirjutanud.
Paremaks ei ole see sugugi läinud ning meilegi igasugused möödasõiduvõtted
ja ummikutest möödahiilimised kenasti käppa saanud.

Näiteks ühes kohas, kus teederemondi tõttu kilomeetritepikkune ummik
seisis, lasime me palavuses passimisest tüdinenutena edasi üle põllu.
Mingi rada seal ees oli, seda mööda ummikust mööda tuhisedes võitsime vist
tunde, mis muidu seistes kulunuks.
Üks Zhigulivend üritas ka maasturitega põllu peal tempos püsida, aga
loobus oluliselt varem konkurentsist. Tõenäoliselt sundis teda loobuma
auto või selle küljest ära lennanud jupid.

Aga tegelikult mulle vene liikluskultuur(itus) täiesti meeldib. Siin loeb
suurema ja kiirema reegel, ainsaks probleemiks on, et rekkad on veel veidi
suuremad kui meie masinad.

Just äsja kõlas rekkakolonnist mööda tuhisedes lällarist lause "Ossaraks,
sealt tuleb üks Hondaga vastu, jõuame VIST...".

Venemaal on pidevjoone ületamine liikluses veelgi suurem kuritegu kui
kiiruseületamine või purjus peaga sõitmine.
Kui aga pidevjoon on pidevalt aukudest katkestatud, kas siis võib seda
lugeda katkendjooneks ja möödasõitu sooritada?

Kellelgi tuli idee (tõenäoliselt taaskord Tiidu masina ideedegenereerijate
seltskonnast), et Eesti riik saaks kõvasti raha kokku hoida, kui
Tallinn-Tartu maanteele kiirusekaamerate asemel iga paari kilomeetri
järele kraavid sisse kaevata. Kiirused muutuks kindlasti palju väiksemaks.
Ning maasturitemüüjad hõõruksid rõõmsalt käsi.

Just meenus veel, et ega võmmid (ehk kohapealset terminoloogiat kasutades
mendid) ka ise reegleid järgi - lasevad täie pasaga nii, et Ladadel mutrid
lendavad.

Äärepealt oleks vahepeal taaskord ka paari miilitsa pereeelarvet täitma
pidanud, aga tee kõrvale tõmmatud juht oma seadusetundmise ja bravuuriga
pani majori sedapuhku kahvatuma.

Muidu on neid tee ääres kiirust mõõtmas aga lahe jälgida - nagu keegi
kuskil ütles, siis "pisikesed mendid suurte mütsidega"...

Veidi nutikamad on teede ääres kiirusekaamerad maskeerimisvõrguga katnud,
palgalisa teenimiseks pannakse kogu fantaasia mängu.

Mentidest palju rõvedamad on aga debiilikutest mustlased kitsaste
maanteede ääres.
Käsi püsti, hääletavad nad peaaegu keset teed, teeseldes, et auto rikki
läinud.
Lollile aga, kes peatub, hakatakse kohe käekellasid ja mustlastüdrukuid ja
muud pahna pähe määrima, auto paak imetakse kütusest poolkuivaks jne.
Lisaks muule ei seisa nad hääletades mitte tee ääres, vaid ronivad suisa
poolde sõiduritta.
Nagu veendusime, siis parim viis taoliste värdjate õpetamiseks, on sõita
neist võimalikult lähedalt mööda, nii et vennikesed suurte konnahüpetega
teepeenrale kargavad.

Palavus on siin tappev, päeval ca 30 kraadi kandis, öösel vaid veidi vähem.
Autodes käivad konditsioneerid täisvõimsusel ning esimesed juba köhivad.

Ujumis- või pesemiskohtade otsimine on kah parajalt vaevanõudev
ettevõtmine, mistõttu lähtume pigem põhimõttest, et "laisk peseb, usin
kratsib".

Ühte taolist pesemiskohta otsides üritasime ka Hiluxi järve ära uputada,
et teada saada, kui mudane põhi on. Sellesse kohta ujuma me seejärel enam
ei tahtnud minna.

Erinevad ujumiskohad ning teeäärsed söögikohad tõid eelmisel aastal
Mongoolia reisil osalenutele ka palju nostalgiahetki.

Uuralitest juba mitmesaja kilomeetri kaugusele jõudes muutusid põllud
järjest avaramaks ja avaramaks.
Kuidas nad küll kogu selle tohutu maalahmaka ära harivad?
Paljudes kohtades paistis, et näiteks mais ja teisedki põlluviljad olid
juba teisel ringil sel aastal.

Viienda öö peatuspaika otsides üritasime esmalt ühe suure järve äärde end
sättida. Seal aga ootasid meid juba parmud (need lendavad versioonid
parmudest), kes nii tigedalt sumisesid, et kartsime kohe autode
plekikriginat kuulda parmude hammaste all.

Lahkusime sealt kiiruga, eelnevalt veel tunnistajaks olles, et venelased
sõidavad oma Volgade ja Ladadega hooga kohtadesse, kuhu
eriettevalmistusega maasturidki ettevaatlikult liginevad. Hämmastav,
milleks kõigeks on võimeline vene tehnika.

Tehnikast rääkides, siis maanteeigavuse peletamiseks jõuti autode vahel
ideid vahetades (lällarite kaudu peamiselt) suisa ulmeliste projektideni,
et kuidas veoautode (GAZ 66?) baasil endale matkaautosid ümber ehitada.
Ei imestaks, kui mõni taoline idee peagi ka reaalsuseks saab...

Kõikjal levinud sinise majavärvi kohta kõlas järgmine teooria: küllap
Venemaal on mingi pood, mis müüb sinist värvi 50% allahindlusega ning vaid
tonnistes vaatides. Muidu see värv nii levinud vast poleks.

Ja üha tihedamini vastusõitvate parempoolse rooliga autode kohta arvati,
et tõenäoliselt töötavad siin paljud postiljonidena...

Kuuendat ööbimiskohta otsisime samuti paikades, kus GPS-i järgi peaks
olema järv, tegelikkuses aga kergelt mudane järvepõhi.
Üsna lõbus oli seal kihutada, muda lendamas ja raisakotkad pea kohal
tiirutamas.
Ühtlasi kogunes autode ümber taaskord pöidlasuuruste parmude parv, kes
miljardiliste hordidena autode plekki kraapisid ja 4x4-konservidega kohale
veerenud toitu ihaldasid.

Täna õhtul kavatseb Tiit sünnipäeva tähistama hakata, seega homme
kindlasti blogisse ühtegi kannet juurde ei tule...


Ühtlasi on praegu vast õige aeg anda lühiülevaade reisiseltskonnast.

Nimeliselt on sedapuhku kaasas:
Rait (Metsik), Kai (Lilleke), Veiko (Pikk), Marko (Kirjanik), Tiit, Väino
(Väints), Elver (Sideminister), Heiki, Heiki, Vahur.

Kõigil on varasemalt kõvasti kogemusi Venemaaga - kes seal ringi rännanud,
kes äri teinud/tegemas, kes sõjaväes teeninud.
Ning kõiki ühendab soov panna end proovile ekstreemsestes tingimustes
Kaug-Siberi metsikutel maastikel, harrastada karmi offroadi ja muuhulgas
olla kultuurisaadikuteks Siberi eesti külades ja kohalike seas.


_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com