Esimene päev teel Magadani möödus suhteliselt rahulikult.
Piiriületus Narva/Ivangorodi vahel toimus vist rekordkiirusega - kõik varasemad Venemaale minekud on võtnud oluliselt rohkem aega. Isegi hoolimata
tigeda pilguga naispiirivalvuri pagasiavamise käskudest saime ikkagi paarikümne minutiga üle.
Ja algas Venemaa.
Esimeses piiriäärses tanklas kohtasime kütuseärikaid, kes pajatasid oma põnevast elust. Lausa uskumatuna tundus, et väikebussi paak mahutab ca 230
liiitrit. Kütusenäidik aga ei valetanud...või kui kütuseärikaid uskuda, siis sõltuvalt tankurist valetab 3-6 liitrit.
Siinjuures tuleb tänada meie toetajaid Olerexi ja Port 1, tänu kellele saame sõita oluliselt kaugemale kui plaanisime.
Ivangorodist väljudes üllatasid taaskord vene teed.
Sedapuhku aga mitte halvas mõttes.
Asfaldiaukude vahel laveerides tekkis tunne, et üks kahest - kas on Venemaa teede olukord viimastel aastatel oluliselt paranenud või siis on
taluvuspiir Jõhvis elades ja Jõhvi aukklikel tänavatel liigeldes lihtsalt nüristunud. Kahtlustan eelkõige viimast.
Kuna Venemaa liiklus on nagu on, siis hakkasime juba varakult arvutama, et kui suur on "õiglane" summa, mida maksta politseile kiiruseületamise korral.
Lõplikuks summaks jäi umbes 500 rubla, siiamaani õnneks pole pidanud veel sedasi arveldama.
(NB! Katseeksituse meetodil saime teisel päeval teada, et see summa on 100 rubla...)
Vene liiklusstiil on aga nagu on. Selles osas vist lähimatel aastakümnetel muutust aset ei leia.
Kus võimalik, seal tehakse kaherealisest teest kuuerealine, seal, kus aga see võimatu, tehakse kaherealisest neljarealine.
Maasturitega sõites on vähemalt see hea, et kõige parempoolsem rida (ehk siis murumaastik) on üldjuhul vaba.
Õhtu saabudes asusime sobivat ööbimiskohta otsima. Mitukümmend kilomeetrit jõeperve pidi kulgedes leidsime viimaks ühel heinamaal sobiva koha
peatumiseks ja telkide üles panekuks.
Linnulennul arvestades jäime peatuma umbes 400 km kaugusel Eestist.
Sobiv oli see paik aga eelkõige kohalikele elanikele - sääskedele ja kihulastele - kes ründasid meid kohe pärast autode põllule parkimist.
Kuidas nood rõvedad putukad üldse elada saavad??? Kui neil heal juhul aastas korra inimeseed ette jäävad, siis kust nad muul ajal massiliselt verd
imeda saavad??
Õhtu oli kena ja seltskondlik, lõkke ääres sumisedes.
Lõpuks magama minnes vajus kes telki, kes autosse, kes aga hoopistükkis auto katusel asuvasse telki puges.
Aklimatiseerumine tulemuseks olid hommikused väsinud näod ning veidi väsinud start Magadani poole.
_________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
http://www.magadan2012.blogspot.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar