17. Päev

Kuueteistkümnendal päeval ärkasime päikesetõusu saatel Kazbekil, pakkisime telke lendu viiva tuule saatel laagri kokku ning võtsime suuna Venemaale.

Piiridest ja Põhja-Osseetiast saime üllatavalt sujuvalt läbi ning ees ootas Elbruse mägi, mida koos kohalike maastikusõitjatega vallutama asuda.

Autodel oli mäkketõusul hing kinni, Toyotal must suitsulipp sabas lehvimas nagu piraadilaeva plagu.

Alguses oli Elbrusele sõiduga kõik ilus, tuttuus laudsile asfalt, piki mäeharju looklev tee, imeilusad vaated, lõputud serpentiinid, kõige kohal kõrgumas tipus pilvedesse mähkunud Elbrus.

Siis aga pöördusime kolme vene ekipaazhi juhtimisel vanale kitserajale.
Järgnes kilomeetreid ja kilomeetreid kestnud turnimine mööda mäenõlvu.
Tee oli vaevalt autolaiune, varisenud, värskete laviinijälgedega, libe jne jne jne.

Ööseks jõudsime Elbruse baaslaagrisse, pakkisime kompsud lahti ning asusime aklimatiseeruma.
Mingil hetkel liitusid meie peoga ka kohalikud mäepäästjad ning igasugu muud rahvast.

Öösel käis laagrist üle korralik mägede äikesetorm, megatuul räsis telke, paduvihm leotas kõik läbi.
Hommikul oli meeleolu üsna sünge, vahepeal tundus juba, et Elbruse vallutamise plaan jääbki poolikuks.

Siiski käisime jugadel, kuumaveeallikatel jne, kuni venelaste pealik eriti karmi teelõigu lõpus lausus, et "kui selle tee saite sõidetud, siis suudate ka Elbrusele tõusta...".
Sellega oli otsus tehtud.

Tundub, et inimestel pole muud paremat teha kui sentimeeterhaaval Elbrusele loksutakse.
Istuks siis selle asemel praegu kodus, õlts peos, sügaks mõnda kohta ja loeks uudiseid Elbrusele autodega tõusvate tolade kohta...
Aga ei.

Selle asemel vaatasid aga suslikud oma urgudest lolli pilguga, kuidas mingid segased maasturitega mööda mäenõlvu järjest kõrgemale liustike poole rassisid.

Seda tõusu on raske kirjeldada, kunagi ekspeditsiooniraamatus kirjutan põhjalikumalt.

Igal juhul oleme tõenäoliselt esimesed eestlased, kes maasturitega tõusnud Elbruse mäel rohkem kui 3100 meetri kõrgusele.

Ning üsna kindlalt ainsad eestlased, kes seal ka autoga kinni jäänud.

Kui planeeritud kõrgus võetud (lihtsalt kõrgemale Elbrusel autodega ei saagi, välja arvatud üks väga erivarustusega Defender, mis kunagi 42 päevaga mäe tippu tõusis ning nüüd sügaval kuristikupõhjas vedeleb).
Seega kui keegi teine samale kõrgusele tõusule ei pretendeeri, siis oleme tükiks ajaks sellise keerulise punkti vallutanud eestlased.

Üha tihedamalt kogunevate äikesepilvede varjus algas Elbruselt laskumine, varasemad hirmuäratavad lagunenud serpentiinid tundusid selleks momendiks juba lapsemänguna.

Ning kui nüüd ühtegi uut huvitavat ideed ei teki, siis algab pikk kodutee Eesti poole.



Zajebal juba neist mägedest, nagu öeldakse...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com