15. Päev

Gruusia külades armastatakse eestlasi ja vihatakse venelasi.
Kui vene keeles rääkisime, vaadati meid põlastava pilguga, kui aga ütlesime, et Eestist oleme, siis oli kõik korras ja rahvaga olime suurimad sõbrad.

Isegi vana vaene parm jooksis poodi ning tõi oma viimaseid sääste kulutades uue pudeli õltsi (Eesti vääringus nt Bock) - nad on valmis külaliste nimel kõike tegema.

Üsna Shatili külakesse viiva mäkketõusu alguses kadus Pajerol roolivõim. Käepäraste vahenditega sai see korda tehtud ja tõus jätkus.

Iga kurvi taga valitses mingi üllatus: kus lehmakari keset teed, kus dzhigitt lahtiste autoustega vastassuunas, kus koer tee keskel magamas, kus allavarisenud teelõik, kus järgmine dzhigitt keset teed rehvi parandamas jne...

Ööbisime Tshetsheenia piiri ääres.
Põhimõtteliselt oleks võinud ju käia ka Kadõrovil külas, "kogemata" piiri ületamise saime juba Mägi-Karabahhias selgeks.

Öömajas korraldasime korraliku prazdniku, mille käigus üritasime Toyotat mägijõkke ära uputada ning mille tulemusena jätkub meie ekspeditsioon nüüd kolme ekipaazhi asemel kahe ekipaazhiga.

Ahjaa...kaera-jaanist tegime uue võitluskunsti, mis ka kõige karmima dzhigiti taltuma paneb.

Nüüd aga viib tee meid edasi, õigemini tagasi, soov on maasturitega ka Elbrusele tõusta.
Sellel üritusel löövad kampa ka kohalikud maastikusõitjad.

Hetkel aga ööbime Kazbeki mäe jalamil, enam-vähem Põhja-Osseetia piiril, jälgime ümber mägilaagri hiilivaid lehmasid ning valmistame endid ette uueks karmiks päevaks...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com