09. Päev

Armeenias.
Naised on püsivalt ilusad, konjak läheb järjest paremaks (ja odavamaks).

Piiri peal peedistati meid veidi, aga lõppkokkuvõttes sujus Gruusiast Armeeniasse minek hästi, keegi kumminuiaga ei saanud ning istudes valus ka polnud.

Öösel tegime mäe otsas sellise tantsulka, et kõigi naaberkülade koerad tulid sööki lunima. Karjused samuti.

Vaated on ilusad, aga muidu on piirkond paras prügimägi.
Eesti standarditega võrreldes tundub elu siin Armeenias muidugi trööstitu, aga kui kohalikud rahul, mis meil kobiseda.

Juba käivad jutud, et Eestis ostame rekkatäie põrsaid ning vahetame nad siin küla või terve rajooni vastu.

Käisime kohalikus restos söömas, toit iseenesest tundus OK, aga allpool kergelt torgib juba.
Söetabletid tõenäoliselt enam olukorda ei päästa, tuleb lähimast poest rohkem paberit osta.

Seda ei osanud aga keegi oodata, et Venemaal tehtud enam kui tuhandekilomeetrised päevad asenduvad kuuekümnekilomeetriste päevadega. Ning mitte autode purunemise tõttu vaid kuna mägiteed lihtsalt ongi sellised.
Seetõttu oleme ca 4 päeva programmist maas, ilmselt tuleb hakata eesmärke veidi kahandama.

Siin keegi tööd ei tee vist, vähemalt selline mulje jääb kui vaadata teede ääres ja igas varjulises kohas mölutavaid tölle. Või siis teevad tööd vaid naised...

Aga autod peavad hästi vastu, kõva must suits käib mägedes taga...kui esimeses autos on valged inimesed, siis tagumises sõidavad suisa dzhigitid...kuni esimese pesuni...mis ilmselt on päevade kaugusel...

Jäätmekäitlus käib siin piirkonnale omasel viisil - prügimäele pannakse lihtsalt tuli otsa.
Majad lagunevad, tolm ja praht on kõikjal, tekkis küsimus, et kuidas nad siin ikkagi elavad?

Teel Jerevani komistasime ootamatu takistuse otsa - teeääred on gaasitanklaid täis, diislit aga ei kusagil.
Paagid tühjenesid lagunenud teedel aga hoogsalt.

Kui lõpuks diislit saime, arenes järgmine kolmekõne:
- diisel haiseb siin väga kummaliselt
- siin haiseb KÕIK kummaliselt
- ainult konjak lõhnab normaalselt

Ahjaa, kes soovib meie asukohta teada, siis kuskil Metrotec-i kodulehel peaks olema vastav link.

Asukohaga on lood aga sedasi, et marsruudilt veidi kõrvale kaldumise tõttu jõudsime Armeeniast mägiteid mööda otsaga Mägi-Karabahhiasse.
Kes vähegi regiooni poliitilise ja sõjalise situatsiooniga kursis on, saab aru, et sattusime omadega totaalse pasa sisse...........

Purukspommitatud külad, sodikslastud soomukid, miiniväljad, militariseeritud tsoonid, kontrollpunktid teedel, kuuli saamise oht mägiradadel ning meie kõik selle keskel ilma võimaluseta sama teed tagasi minna.
Seega jätkame oma ootamatult liigagi põnevaks muutunud seiklust sedapuhku Mägi-Karabahhias ning üritame kuidagi siit siva välja saada...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com