Tänavu hiie sõbra tiitli saanud Muhumaa hobusekasvataja Martin Kivisoo kutsub lugejat mõtisklema jõuluajast – vanade eestlaste aastavahetusest.
Elame kristlikus kultuuriruumis. Kõik ostukeskused mängivad "Püha ööd" ja "Ave Mariat". Kuigi meie teadmised kristlusest on õhkõrnad, läheme jõululaupäeval kirikusse ja surnuaiale. Meid haarab harras meeleolu.
Kristliku kultuuri tugevust ilmestas ateistlik Nõukogude Liit: kommunismiehitaja moraalikoodeks oli lihtviisiline kümne käsu ümberjutustus. Tundmata piiblit ja katekismust, kanname endas oma kultuuriruumi, mille on loonud lähem ja kaugem minevik. Meie tulekut maa peale on ette valmistatud põlvest põlve 150 000 aastat, pärandades järgmisele põlvkonnale materiaalsed ja vaimsed väärtused. Meie vaimsus on mitmekihiline.
Kui otsustasin Tihuse hobuturismitalus Muhu saarel alustada muinaskultuuri õpperaja tutvustamist, kutsusin esimeseks külaliseks toonase Valjala pastori, nüüdse armee vanemkaplani Gustav Kutsari, et küsida nõu, kuidas seda teha kristlusega vastuollu sattumata.
"Aga siin ei olegi vastuolu," leidis ta otsekohe. "Üks traditsioon on 1700 aastat, teine 10 000 aastat vana. Mõnes paigas avaldub jumala vägi eriliselt."
Hiljem on Gustav Kutsar korduvalt meie riituspaiku külastanud koos kaplanite perekondadega, sest kultuur ei alga kristlusega, kultuuri juured on iidsetes aegades.
Tänapäevane Euroopa on samas olukorras nagu Vana-Rooma, kus vanad jumalad olid väsinud ja neil ei olnud enam väge. Inimesi haaras nautimiskultus (tarbimiskultus). Igas endast lugupidavas majas oli vähemalt üks momitoorium, kus oksendada, et uuesti söömist nautida. Ka meie ostame asju, et neid minema visata, selleks et taas uutest asjadest rõõmu tunda. Euroopat ahistab vaimse kuvandi puudumine, mis sunnib otsima lahendust.
21. sajand kujuneb inimese uurimise sajandiks. Kui oleme geneetikaga ühele poole saanud, hakkame uurima inimese vaimsust. See võimaldab teaduse abil luua uut vaimset kuvandit. Sellesse haaratakse tõenäoliselt kristlik kogemus, kuid ka muinastunnetus.
Siin on meil, eestlastel, võimalik Lääne-Euroopa rahvastele nende minevikukogemust taastutvustada. Euroopa metsarahvaste muinaskultuur on olnud üllatavalt sarnane Hispaaniast Siberini.
Lääne-Euroopa on oma iidse traditsiooni põhjalikult unustanud. Meie maarahvas ja Siberi rahvad ei saanud võõramaiste okupatsioonide tingimustes oma muinaskultuuri unustada, siis oleksime kaotanud oma identiteedi ega räägiks tänapäeval oma esivanemate keeles.
Meie maa on kaetud endisaegsete riituspaikadega. Oleme sideme nendega enamasti kaotanud. Veel 1930. aastate uurijatele nende tähendusest üldjuhul ei räägitud – see teema oli liiga püha ja isiklik. Nüüd korjame oma põliskultuuri riismeid, kuid oleme võrratult rikkamad kui lääneeurooplased.
Kui vanem poeg oli viieaastane, tuli ta hommikul toidulauda vaatama, mis jõululaupäeva õhtul esivanematele jäetud. "Nad on küll väga vähe söönud," ütles ta. Aga ei! Antud oli väga palju. Esivanemaid oli meeles peetud, aga meelespidamine kosutab hinge. Kui läheme jõululaupäeva õhtul surnuaiale küünalt viima või hiide tuld tegema, on mõtet esivanematelt vanade ja vähem vanade asjade kohta järele küsida.
Me ei saa otseseid vastuseid, kuid sel kombel meie tunnetus asjade olemusest süveneb. Me võime tajuda seoseid, mida esivanemad on tundnud. Võime tunnetada seost looduse ehk jumala väega, sest oleme osake loodusest ega saa ennast sellest lahutada. Niisamuti oleme lahutamatu osake vaimsusest.
Arvan, et vaimsus on püüe kehtestada endale eetilisi raame ja neid täita. Selleks vajame üldkehtivat tunnetust maailma eetilisest olemusest ja enda määratlust selles.
Looduse vägi ja kosmiline vägi tulevad meie elus kõikjal esile. Muhumaal Igaküla metsas on Suurekivi Mulk – positiivse väeväljaga paik, kus kõigil teelistel oli mõnus jalgu puhata. Oli teada, et kivile ei tohi sülitada, aga Tooma Vambola Koguva külast sülitas kivile. Õhtuks oli ta keel villis, villid puhkesid, keelenahk lagunes.
See oli selle paiga bioelektromagnetilise välja ja alateadvuse koostoime tulemus. Samavõrd võib iidne riituspaik mõjutada meid positiivselt.
Meieisapalve on kanal, mille kaudu inimene loob silla iseenda ja kosmilise väe vahele. Sama kanal toimib riituspaigas, kus sidet kosmilise ja maa väega on otsitud aastatuhandeid. Kui läheme metsa jalutama, pöördume värskena koju tagasi – oleme omandanud osakese metsa väest.
Imekombel ei eksi me enamasti põhilises. Jõulukuusel ei murra me latva, sest siis ei vahenda ta meile kosmilist väge. Matustel murrame kuuseladva, et lähetada kallile lahkunule Linnuteed mööda maaväge toonelasse. Arvasime, et hing jääb toonelasse kolmeks sugupõlveks ja neljandas pöördub maa peale tagasi – nii seitse korda.
Matthias Johann Eisen arvab, et sõna "jõul" tuleb skandinaavlaste sõnast gehol, mis väljendab aastalõpu lusti- ja naljapüha. Kui eelmise päikeseringi rõõmuga lõpetame, loodame uuelt aastalt õnne. Oma lootuse kinnituseks riputame ehted-ohvriannid jõulukuusele või hiiepuule.
Jõulukuuse ehtimise komme on maarahval umbes 200 aastat vana. Iidsed jõulukaunistused olid tähenduslikud: kaheksakand kõige elava ja kasvava kaitsemaagiline märk, tagurpidi või päripidi haakrist päikesemärgina, mis peremärgina võis olla pereõnne sümbol, ringiga piiratud võrdkülgne rist inimese või hinge märk.
Meie esivanemad arvasid, et päike jääb 22., 23. ja 24. detsembril pessa ja 25. detsembril algab uus päikeseaasta. Muistsel vana-aastaõhtul, 24. detsembril oli kombeks meeles pidada nõrgemaid, kelle talvised toiduvarud olid kasinad. Kingid tehti enamasti anonüümselt – kanti märkamatult abivajaja kotta. Suures kingivalimisvalus võiksime jõuluajal sedagi mäletada.
Jõulud on vaikseks järelemõtlemiseks. Uuele päikeseringile läheme vastu koos lähedaste, sõprade, omastega. Jõuluajal tahame endast midagi anda, genereerida heatahtlikkust, olla ohvrimeelsed. Iidse tunnetuse kohaselt pöördub heategu mingil muul moel meie endi juurde tagasi.
Käime kirikus, surnuaial, hiies või lihtsalt metsas, et leida hingepidet endale ja trööstida teisi. Jõuluajal hoiame oma mõtted puhtad, et luua positiivseid visioone uueks saabuvaks aastaks.
