Päeva lause

  
"...no see ongi viimane etapp kui halvad asjad ei aja enam ei marru, nutma, vihale ega masendusse, vaid naerma..."

  

Jaburatest maailmalõputeooriatest ehk miks meile ei tule maailmalõpp

Lumetormid Eestis ning Jaapanit tabanud maavärin on haige mõtteviisiga vandenõuteoreetikud taas pannud peagi saabuvat maailmalõppu kuulutama.
 Enim leierdatakse iidsest maiade kalendrist ning selle ajaarvamise otsa saamisel 21. detsembril aastal 2012, millele väidetavalt järgneb maailmalõpp.

Järgnevalt lühike ülevaade maiade rahvast ning nn "maailmalõpust", tõestamaks maailmalõpu teemaliste hirmude paikapidamatust.

Maiade näol on tegu Kesk-Ameerika indiaanirahvaga, kes elutsesid praegustel Lõuna-Mehhiko, Guatemala, Hondurase, El Salvadori ja Belize aladel.

Maiade rahvuse ja kultuuri teket võib lugeda erinevatel andmetel alanuks ajavahemikus 2600-2000 aastal eKr. Nende hiilgeajaks jäi aga periood aastatest 250 aastat eKr kuni 900 aastat pKr, misjärel maiade kultuur vaikselt hääbus. Praegugi asustavad paljud maiade järeltulijad oma esivanemate elupiirkondasid, olles nüüd siiski vaid üheks paljudest rahvustest Kesk-Ameerika rahvastekatlas.

Maiade hiilgeajal (aastal 250 eKr kuni aastani 900 pKr) mõjutasid nad oma tegevuse ja kultuuriga mitte vaid endi elualale jäävaid inimesi, vaid ka enam kui 1000 km kaugusele jäävaid rahvaid. Hiiglaslikud linnad, mida maiad vihmametsadesse püstitasid, tekitavad oma grandioossusega aukartust tänapäevalgi. Nende linnade varemed on ühtlasi kujunenud ühtedeks populaarsemateks vaatamisväärsusteks ja turismiobjektideks Kesk-Ameerikas.

Lisaks kultuurile ja kunstile arenesid maiadel välja ka kõrgetasemelised matemaatika ja astronoomia. Täpsus, mille maiad saavutasid erinevate astronoomiliste nähtuste selgitamisel (planeetide liikumine ja muud kosmilised protsessid) jäi ületamatuks aastatuhandeteks. Alles elektrooniliste mõõteriistade kasutuselevõtt 20. sajandi keskpaigas aitas inimkonnal uuesti kirjeldada protsesse, mille maiad olid oma algeliste vahenditega juba mitu tuhat aastat varem fikseerinud.

Olgugi, et maiade teaduslik tegevus oli tihedalt seotud religiooniga, näiteks toimis enamus tempelpüramiide ka observatooriumitena, ei kiputud seda siiski vaid usulistel eesmärkidel rakendama.

Nii pärineb maiadelt aasta pikkuse piiritlemine 365,246 päevaga (nn päikesekalender), mis erineb tänapäevastest mõõtmistest vaid murdosa jagu. Paralleelselt päikesekalendriga kasutati küll ka rituaalset, 260-päevalist kalendrit, mille eesmärk oli siduda päevad erinevate rituaalide ja jumalustega.

Ajalooliste daatumite määratlemiseks oli maiadel aga loodud päikesekalendrist ja rituaalsest kalendrist täiesti erinev süsteem - pikkarvestuse kalender. Pikemalt matemaatilistel arvutusmeetoditel peatumata kirjeldab antud süsteemi see, et selle kohaselt algas maiade ajaarvamine (meie ajaarvamisse ümberarvestatult) 12. augustil 3113. aastal eKr.

Maiade taoline ajaarvamine oli jaotatud väiksemateks osadeks ehk 13 baktuniks (144000 päevane tsükkel), baktunid omakorda jagunesid 20 katuniks (7200 päevane tsükkel). Koos moodustasid need nn Suure Tsükli, mille kestvuseks määrati 5125,26 aastat.

Nii jõuamegi lõpuks nn "maailmalõputeooriani", kuna maiade ajaarvamise Suure Tsükli lõpukuupäevaks on välja arvutatud 21. detsember aastal 2012.

Siinjuures tuleb ära märkida, et konkureerivad matemaatilised arvutused on omakorda fikseerinud maiade Suure Tsükli alguskuupäevaks hoopis 7. septembri 3113. aastal eKr ja lõpukuupäevaks sellest johtuvalt 23. detsembri aastal 2012. Selle loogika järgi peaks meid ees ootama suisa kaks maailmalõppu paaripäevaste vahedega.

Paljudele vandenõudest ja maailmalõputeooriatest vaimustujatele on tänu maiade kalendri ajaarvamise lõpule nüüd tekkinud võimalus taaskord järjekordset lõppu ennustada.

Siiski tuleb nentida, et maiade endi jaoks ei tähendanud ajaarvamise ehk Suure Tsükli lõppemine mitte absoluutset lõppu, vaid hoopis uut algust. Uue ajaarvamise, uue Suure Tsükli algust, mis omakorda kestnuks taas 5125,26 aastat.

Seega oli nende arvates pigem tegu uuenemisega, muutumisega, eelmise Suure Tsükli jooksul toimunu kordumisega, mida kahjuks paljud tänapäevased paanikatekitajad on tõlgendanud kõige lõppemisena.

Otsides seoseid antud kuupäeva või maiade pikkarvestuse kalendri eri perioodide ja muude usundite ning astronoomiliste või ajalooliste sündmuste vahel, võib kindlasti leida palju teisigi huvitavaid kokkusattumusi. Näiteks kasvõi see, et maiade pikkarvestuse kalendri lõpukuupäeval ehk meie jaoks talvisel pööripäeval toimub ka päikese joondumine Linnutee täheparve keskmega. See sündmus toimub aga oluliselt tihedamini kui kord 5125 aasta jooksul.

Taolisi juhuslikke kattumisi võib leida hea tahtmise korral ka mistahes muu kuupäeva puhul, kui hakata matemaatilisi seoseid või "süsteeme" välja mõtlema. Siiski ei maksa unustada, et maiade pikkarvestuse kalender põhines puhtalt matemaatikal ning selle koostajad ei lähtunud ühestki apokalüptilisest teooriast või ettekuulutusest.

Lihtsameelsete ja kergeusklike inimeste paanikasse ajamisel on oma osa olnud ka internetil ning Hollywoodil. Nii võib internetist leida kõikvõimalikke kodulehekülgi, kus ennustatakse 2012. aastal toimuvaid vulkaanipurskeid, maa magnetpooluste vahetumist, päikesetorme, kokkupõrkeid komeediga jne.

Filmitegijad omakorda on valmis kedranud teose "2012", mille jooksul üleujutused jm katastroofid maa elanikkonna pea välja suretavad.

Eriti lõbus on teooria Maa kohtumisest müütilise planeediga Nibiru, mis just 21. detsembril aastal 2012 peaks põrkuma Maaga.

Ei saa aga mainimata jätta, et eelmine kord pidi Maa "maailmalõputeoreetikute" andmete põhjal sama planeediga kohtuma 15. mail 2003. aastal - kui paljud lugejaist mäletavad toonast "maailmalõppu" ja sellega kaasnenud katastroofe?

Kõigi teaduslike ja psühholoogiliste ennustuste põhjal osutub aasta 2012 katastroofiliseks pigem eelkõige neile, kes maailmalõpuhullusest haaratuna ise lollusi tegema hakkavad. Kainelt ning asjalikult mõtlevatele isikutele on tegu vaid ühe põneva kuupäevaga, mida vürtsitavad efektsed filmid kinodes ja narrusest haaratud lähikondsete kummaline käitumine.

Meenutagem ühtlasi, et viimane suurem maailmalõpupaanika leidis aset sajandivahetusel, erinevate "prohvetite" poolt ennustatud "maailmalõppusid" on aset leidnud aga enam-vähem igal nädalal viimase paarisaja aasta jooksul.

Seega on iga käesoleva artikli lugeja üle elanud arvestatava hulga "maailmalõppusid", millest mitmed on olnud ühtlasi vähemalt sama veenvalt või veenvamaltki põhjendatud kui maiade pikkarvestuse kalendril põhinev "maailmalõpp".

Delfi

Erki Nool ja poliitika???

Käimasolevate Riigikogu valimiste käigus võiks iga Ida-Virumaa valija enne oma hääle andmist kõrvutada terminid "Erki Nool" ja "poliitik", et alljärgnevate tsitaatide põhjal mõista olukorra ja taolise võrdluse absurdsust.

"...oleks naiivne uskuda, nagu ei ohustaks rumal poliitik demokraatiat."

"Mida loota poliitikult, kelle võimete piiriks on vajutamine rohelisele või punasele nupule?"

"...poliitikud kui rahva esindajad peaksid kuuluma ühiskonna võimekama ja teadlikuma osa hulka."

"...poliitikud peaksid kuuluma ühiskonna kõige valgustatumate inimeste hulka."

"...praegu kehtiv valimissüsteem ei välista sugugi rumalate ega küündimatute poliitikute sattumist võimu juurde."

"...kui üks erakond on sellise inimese mingil hämaral põhjusel oma valimisnimekirjas kõrgele kohale seadnud."

"...üks loll poliitik võib teha rohkem kahju, kui kümme tarka seda jõuavad heastada!"

"...ka joodikutel või pättidel on õigus valida keegi (endi hulgast!) parlamenti."

"...naiivne usk, et ta on kõigiti sobiv teisi esindama ja juhtima, osutub põhjendamatuks, kõrgenenud enesehinnangust ajendatud eksiarvamuseks."

"...poliitikul, kes soovib esindada ja juhtida teisi, peaks olema põhjalikud teadmised mitte ainult mingist üksikust valdkonnast, vaid riigi ja ühiskonna toimimisest üldiselt."

"Inimene, kes tahab pürgida poliitikuks, peaks olema mitmekülgselt haritud ja nägema kaugemale oma valdkonnast, nagu ka üksnes iseenda ja omataoliste huvidest. Sellise harituse äratundmine pole aga sugugi lihtne."

"Näeme poliitikuks pürgivat inimesi, kes saavad mandaadi üksnes tänu tuntusele telešõust, seebiooperist või kollasest ajakirjandusest..."

"Oleme harjunud poliitikutega, kes kõnelevad asjadest, mida nad ei tunne üldse või mida nad Alkibiadese kombel naiivselt usuvad end tundvat."

"...ühiskonnale oluliste otsuste langetamise põhikriteeriumiks on endiselt parteikontorite heakskiit, mitte analüüsivõime ega faktipõhine argumenteeritus?"

Tsitaatide allikas: "Margus Vihalem: poliitik - ignorant, simulant või… asjatundja?"
Foto: Postimees

Valimised 2011 ja Ida-Virumaa

Vaadates 2011. aasta Riigikogu valimiste Ida-Virumaa kandidaatide nimekirja, tuleb tõdeda, et hoolimata üksikutest säravatest "pirnidest" Ida-Virumaa tunneli lõpus valgust veel ei paista. 

Rohelised ja vabatmehed Ida-Virumaalt tõenäoliselt ühtegi Riigikogu kohta ei saa, selleks on nimekiri liialt laialivalguv ja üldsusele tundmatu.

Puudu jääb ka särtsust ja asjalikkusest - vaid ühe rahvamehest kandidaadi (Enn Käiss) aura roheliste tulemust ei päästa.

Isamaa ja Res Publica Liit hävitab kogu lootuse juba eos.

Mingisuguse sportlase (Erki Nool) esinumbriks toppimine näitab ilmselgelt mõnitavat suhtumist Ida-Viru valijatesse. Tundub, et Isamaaa ja Res Publica Liidu peakontori arvates pole Ida-Viru valijatel ei ajusid ega mõtlemisvõimet ning seetõttu topiti nimekirja etteotsa teisejärguline meediastaar (sarnast mõtteviisi demonstreerib naabermaakonnas Lääne-Virus Keskerakond). Seda võiks tõlgendada ka kohalikele elanikele lihtsalt näkku sülitamisena. 
Kuitahes pädevad ei oleks ka järgnevad kandidaadid (Erika Kruup, Tiit Salvan, Avo Kiir), kaotab see nimekiri tänu Ida-Viru seisukohalt kasutule esinumbrile igasuguse tõsiseltvõetavuse.

Isamaa ja Res Publica Liidu teivas on seega neil valimistel kahjuks liiga pehme. Loodetavasti võetakse oma eesootavast kehvast valimistulemusest õppust ning järgmine kord on nimekirja "kroonimas" mõni tõsiseltvõetav ja asjalik maakonnaga seotud kandidaat...

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirja puhul võib märgata juba tõsisemat lähenemist ning soliidsemat suhtumist valijatesse.

Sealt leiab nii kohalike oludega hästi kursis olevaid inimesi (Etti Kagarov, Arno Rossman, Riho Breivel) kui ka keskpärasest sportlasest oluliselt kõrgema intelligentsiga kandidaate (Jaak Allik).

Ka on sotsidel lootust nn muukeelsete noorte häälte kogumiseks Eestisse positiivselt suhtuva noore kandidaadiga (Jevgeni Ossinovski).

Üldkokkuvõttes on tegu ühega kahest nimekirjast, millele Ida-Virumaa tulevikule mõeldes üldse hääle anda võiks.

Reformierakonna puhul on samuti suuremas jaos tegu tugevate ja asjalike kandidaatidega (Rein Aidma, Bruno Uustal, Merike Peri, Aivar Surva), kellele tõenäoliselt hääle annaks.

Kuigi oravatelgi on esinumbriks ilmselge "peibutuspart" (Kristiina Ojuland), siis korvab selle teadmise nii tema Ida-Viru päritolu kui ka kogemustepagas ja pädevus poliitikas.

Koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ongi Reformierakond teine potentsiaalne häälesaaja.

Kui Isamaa ja Res Publica Liit hävitas oma nimekirja tõsiseltvõetavuse Tallinnast pähemääritud esinumbriga, siis Keskerakond on suutnud seda teha aja jooksul üldisemalt.

Paar asjalikku kandidaati (Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmik) ei päästa osa ülejäänud nimekirja liikmetega kaasas käivast korruptsioonihõngust ja klounimainest.

Fakt aga on, et kopsaka häältesaagi kogub Keskerakond Ida-Virumaal niikuinii.

Ülejäänud nimekirjadest on vaid Rahvaliidul veel mingisugune õhkõrn lootus Ida-Virumaalt koht Riigikogusse saada.

Kahjuks jääb nimekirjal endal aga tugevusest vajaka ning asjalik kandidaat (Urve Erikson) on suisa nimekirja lõppu surutud. Rahvaliidu ainsaks suureks plussiks võib lugeda, et nende peaministrikandidaat (Jaan Toots) kandideerib just Ida-Virumaal - sellist au ei ole siinkandis ammu olnud.

Ülejäänud nimekirjadest ja kandidaatidest pole mõtet rääkidagi, Riigikokku saamise tõenäosus on neil ümmargune null.

Kokkuvõttes saab öelda, et kui jätta kõigist nimekirjadest välja tolad, hämara taustaga sellid ning Ida-Viru maakonnast või riigivalitsemisest väheteadvad isikud, siis saaks küll kokku Ida-Virumaale eraldatud mandaatide jagu asjalikke ja tõsiseid kandidaate.

Kahjuks tuleb aga tõdeda, et neist pädevatest kandidaatidest on reaalne võimalus Riigikokku pääseda (ja seeläbi Ida-Virumaale riiklikul tasandil kasulik olla) vaid üksikutel.

Selle asemel lollitatakse rahvas ära tsirkuse ja leivaga ning kasu maakonnale jääb taaskord pea olematuks.

NB! Antud arvamusavaldus põhineb isiklikel kogemustel ja/või teadmistel nimekirjades olevatest kandidaatidest ning ei esinda ühegi erakonna või survegrupi huve.

Valimisnimekirjad internetis: www.vvk.ee/riigikogu-valimised-2011

Valentinihuinjaa

Eesti mees on odav ja massipsühhoosile alluv mats!
(Täpsustus: tänasel Valentinipäeval, mida tund edasi, seda rohkem tundub, et ka eesti naine on seda)

Kaks korda aastas leitakse aega, et naistele lilli kinkida ja komplimente teha: naistepäeval ja valentini- ehk sõbrapäeval.
Muul ajal aga... "Uuups...kas mu naisel oli eile sünnipäev ve?"

Mõttetus.
Kui ei olda võimelised rohkem kui kaks korda aastas naisi meeles pidama - siis pole mõtet seda üldse teha!

Seda on lausa rõve vaadata, kuidas neil kahel kuupäeval lillepoodide ees looklevad järjekorrad meestest, kes lillesülemite abil kas kiiret keppi loodavad - või lillede kinkimise unustamise korral kodus naiselt hoopis kepiga üle küüru saaksid.

Nii odav. Nii vastik. Nii väikekodanlik. Nii eestlaslik.

Nagu indulgentsi ostmine pattude lunastamiseks, et kuidagigi andeks saada sõprade-tuttavate-kallima(te) vahepealsel perioodil ära unustamine...

Matsikari!!!

Naised võiks pista meestele, kes neil kahel päeval (ja ainult neil, mitte ülejäänud päevadel aastas) lilli kingivad, sellesama lillekimbu sinna, kus Angeli püsiklientidel põhiline "liiklus" käib.
Sest need lillikinkivad matsid ei ole muud väärt lihtsalt!!!

Ja leidku naised endale pigem sõbrad-tuttavad-kallimad, kes peavad naisi tähtsateks ka ülejäänud ajal, mitte vaid siis, kui meedia ja ühiskondlik "harjumus" seda pähe tambib!


MINA parem jätan neil kahel päeval soovid soovimata ja lilled kinkimata, kui et ühinen halli ja matsliku proletariaadimassiga, kes muul ajal ei taipa kinke ja komplimente jagada!
Minu lähedane tutvusringkond on mulle rohkemat väärt, kui vaid odav meelespidamine ainult kahel päeval aastas.  

Ning mul on KÕRINI sellest, et telefon piiksub lakkamatult, saades sõnumeid krt teab kellelt. 
Või MSN vilgub järjekindlalt, kui mingi kulunud sooviga ilmub välja keegi, kes pole kuid või aastaid rääkinud. 
Ning e-postkast ummistub kirjadest, kus korduvad ühed ja samad nürid luuletused.

Kui teil, mu kallid "sõbrad" ja "sõbrannad", ei tule pähe mulle tähelepanu rohkem pöörata kui kord aastas (no OK, edumeelsemad suudavad ka sünnipäeva meeles pidada), siis säästke mind palun ka täna sellest odavast ja läägest valentinipäeva-sõbrapäeva ilast!!!

NB! Üldse võiksite endale selgeks teha, et tegu ei ole mitte "sõbra"päevaga vaid valentinipäevaga: "Miks tähistatakse Eestis sõbrapäeva, mujal maailmas aga valentinipäeva?" 

Partnerivaliku põhitõed

"Eeldades, et me valime endale presidendiks targa ja väärika mehe või naise, võiksime samas ju loota, et presidendil on jätkunud ka isiklikus elus partneri valikul niipalju oidu, et tema abikaasat saab riigi huvides otstarbekalt rakendada - kui see abikaasa niikuinii juba olemas on."

"...saaks tulevikus Kadriorus olema raske malbekesel, kel puudub oma arvamus ja soov ise midagi teha."

"Presidendi abikaasa ei ole lihtsalt kuulsa mehe naine. Presidendi abikaasast saab arvamusliider niikuinii, meeldib see siis kellelegi või mitte." 

"Loomulikult peaks presidendi abikaasale jääma soovi korral võimalus jätkata oma senise eluga. Iseasi, kuidas selline otsus mõjutaks presidendikandidaadi konkurentsivõimet."



Elo Odres 
www.postimees.ee/?id=384798

Nojah siis...

Lugu sellest, kuidas mind jälle paika pandi...

K. ütles:
Eilne vestus minu juures. Ilus noor tüdruk minu Facebooki kontol kondamas. Nimetagem teda lihtsalt T.
T.: "OMG kui ilus mees! Kes see on?"
K.: "Aaa, see... Marko Kaldur."
T.: "Appi kui ilus!!!"
K.: "Aga s**a iseloomuga..."
T.: "Nii ilus - arvata võib, et paha iseloom..."

Eesti nägu

"Kuramus, ma tahan Eestis elada! Kui ma tahan Aafrikas elada, siis ma lähen Aafrikasse! Kuskil tuleb piir vastu. Mina tahan, et Eesti oleks Eesti nägu."

"Eluslooduses on immuunmehhanism: võõrkeha tõrjutakse organismist välja ja oma hoitakse ligemal. Globaalse inimesearmastusega liiga kaugele minnes ei jää meist midagi järele."

Jaak Aaviksoo 

Eesti Ekspress 

Tulevikunägemus

 
"...siis kui sa vana ja väeti oled ja seisad vöötraja juures ja ootad, et keegi sind üle laseks, siis näed, sõidab mööda ilusa autoga noor kutt, kelle auto rataste alt muda pritsib ja kõrvalistuja aken avaneb ja mingi vanamuti karjub jee, kaldur, kuhu suundud, vanadekodusse? a ma klubisse noortega..."
 

Päeva lause

   
"...ära alahinda ajudeta naisi...neist on saanud võrdõiguslikkuse volinikud ja europarlamendi liikmed jne...mis see pood siis juhatada pole..."
 

Tuhvel

Nobeli kirjanduspreemia laureaat John Steinbeck on öelnud: "Keegi pole nii üksildane kui kõvasti abielus mees". (romaanist "Me tusameele talv")
Äraseletatult tähendab see kõvasti abielus mees oma naise tuhvlialust.

Teame, et kaugeltki kõik mehed ei võta endale naist, vaid hulk naisi võtab endale mehe. Võimukatel naistel - sageli on nad üsna madala haridustasemega - on kohe eriline vaist leidmaks paljude isaste hulgast üles just see mees, kes on oma käskijannale kõiges ja alati kergesti allutatav. Ja ükski arukas mees ei seo oma elu endast targema naisega. Nii nad siis teineteise leiavadki.

Nendel mehikestel - ärgem nimetagem neid kohe tossikesteks - võib omajagu abieluaastaid olla lausa imetlusväärne taluvusvõime, tänu millele kooselu püsib. Ent ükskord hakkab nende pidev ja nüristav alistumine ning kõigega leppimise jõud ometi tiidsasti kahanema. Pikapeale sünnib pöörane igatsus mingi teistsuguse ja mis tahes muu elu järele - peaasi, et saaks võimalikult rohkem viibida eemal oma kodust ja naise lõpmatust tänitamisest, kamandamisest ja ettekirjutustest. Võib-olla tooksid leevendust tekkinud olukorda järgmised soovitused.
Leia endale mõni meessoost sõber, kes samuti põeb naise ülemvõimu all, ja kurtke teineteisele oma rasket saatust. Jagatud mure on teatavasti pool muret.
Kirjuta iga päev vihikusse sõna-sõnalt üles kõik oma naise korraldused, lisa kuupäev ja kellaaeg ning "unusta" see päevik justkui kogemata kuskile laokile, et naine sellega tutvuda saaks. Võib-olla hakkab ta ühel momendil aduma, et midagi on tema kodus ikka väga untsus.
Kui naine sinu peale karjuma hakkab, ära kaota enesevalitsust, sest see oleks kindlaim märk, et loovutad võidu temale. Pane raadio nii kõvasti mängima, et see summutaks naise kisa.
Kirjuta seinakalendrisse vastava päeva juurde need naise kirumissõnad, millega ta sind ristinud on.
Tuleta naisele aeg-ajalt meelde, et lõputust rääkimisest, ammugi siis riidlemisest ei tohi kunagi saada elamise ega armastuse aseaine. Ütle, et sul on sellest kõrini ja lähed pubisse, kust tuled viisakal ajal kombekalt koju tagasi. Ära ähvarda, jää vaikseks ja tagasihoidlikuks.
Kui naisel on kombeks avada sinule tulevaid kirju, saada kord endale ise kiri, mille ümbrikule maalib naiseliku käekirjaga aadressi keegi su tuttavaist. Kirjas on ainult sinu enda kirjutatult: "Jälle avasid minu kirja - see on seadusega karistatav." Pane tähele: naine vaikib selle kirja tuleku hoopis maha.
Kui naine ütleb, et ta ei tea, mida sinuga teha, lohuta teda kaastundlikult ja lausu midagi vaimukat, näiteks: "Pole viga, isegi suurel Leninil oli teos "Mida teha?".".
Kui naine jagab korraldusi, kuidas peaksid end riidesse panema, võta end alasti ja ütle rahulikult: "Nii… Hakkame siis päris otsast peale. Kõigepealt… mis?"
Ära jäta endast kunagi mingi möku mehe muljet. Mida alistunum oled, sest raskematesse ahelatesse sind pannakse.
Kui naise terror ikka ei vähene, leia endale uus naine!

Kalle Mälberg on Delfis kirjutanud: "Üks tubli sõda on hulga parem kui seitse aastat sitta rahu." 

Delfi

* * *

Lugu elust enesest:
"Ervin tuhvlialune": www.travelspiders.blogspot.com/2009/03/ervin.html

Tsitaat elust enesest:
"Naine on suss ja mees on jalg, mis seda sussi liigutab."

Õige poliitika

Lõpuks ometi öeldi ka avalikult välja tegelikkus - et õiged poliitikud ei lase end kõigutada erakondade noorteorganisatsioonide või poliitikuhakatiste vastastikusest räuskamisest, vaid viskavad eraelus koos viina ja leili, hoolimata meedias või mujal demonstreeritavatest maailmavaatelistest või poliitilistest erimeelsustest:

"Peaksin vist ütlema et Eesti parteijuhid ei räägi eraelus loosungitega. Suuremad kalad on väga head inimesetundjad, paljunäinud ja pragmaatilised struktuuri juhid."


Hans H. Luik
"Savisaar teab, et meie meedia ei kõiguta tema valijaid"

Vox Populi

"Kes ütles, et kommenteerijaid ei tasu lugeda? Vale! Just arvamuste vabajooksus, suurest tigedusest tatti pritsivates, lollides, kohati naiivselt siirastes, aga üksikutes tummistes, kõneleb vox populi, vox dei."


Kalle Mälberg
www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/kalle-malberg-eesti-rahvas-vihkab-oma-valitsejaid.d?id=37891153

Talved Metsamajas

Talve saabudes meenutagem olnut, möödunud talvesid, käredat pakast, vööni lund ja põnevaid juhtumisi kõige selle keskel...

Mõnus on olla sügaval metsade ja rabade rüpes, kaugel igasugusest tüütavast inimasustusest ja lärmakatest majapidamistest, keset ürgset loodust ja täielikku rahu ning vaikust...

Öösel käisin täiskuuvalgel metsa all jalutamas.

Loodus oli sama valge kui päeval - silm seletas iga väiksematki detaili: oksi, heinakõrsi, käbisid puudel, puujuurikaid jalge ees.

Metsaalune, teerajad, võsastuvad heinamaad - lumi sätendas ja helendas kõikjal ebamaiselt sinaka kuu valguses.

Üles vaadates nägin taevas miljoneid tähti.

Linnas elades ei näe sellist vaadet kunagi - siin metsas aga ei sega ükski valgusallikas tähistaevast täies võlus imetlemast.

Mõnigi täht jõudis sellal, kui taeva sünkjasse mustusesse pilgu puurisin, valge jutiga alla langeda. Ei hakanud siiski midagi soovida, sest mul on juba kõik olemas, mida tähtedelt küsida võiks.

Korraga kaikus kaugel raba peal huntide ulg.

Kaugel nende pesa paikneda ei saa, seda tõendas ka valju ja kõrvukriipiv ulg. Kusagil siinsamas lähedal nad elavad - juba sügisel nägin korduvalt hundiema koos kutsikatega majaõuel ringi uitamas, kord varjudesse kadudes, kord valgussõõris ülbelt inimesele otsa vaadates. Nüüdki olen huntide jälgi maja ümber ja metsa all korduvalt tähele pannud, õhtu hakul võsa veerel märgatud hallid kogudki kuuluvad tõenäoliselt neile.

Lähemalt metsa alt kostus teistegi loomade tegutsemishääli.

Vaikset nahistamist ja nohistamist kõlas sealt, kus loomade toidupukk. Küllap tegutses seapere või kitsekari kõhu täitmisega.

Ning aeg-ajalt kajas kõrvu ka tasast niutsumist-siutsumist - pisemadki loomakesed olid alles või juba liikvel, et öö hakul endale toitu otsida või paaritumiseks omasugust leida.

Muus osas valitses aga metsas täielik vaikus. Peale loomade üksikute tegutsemishäälte polnud ühtki muud heli ega häält kuulda.

Vaikus oli nii sügav, et tegi suisa kõrvadele haiget - linnalärmi ja pideva taustamüraga harjunul pole lihtne nõnda korrapealt ümber harjuda põlismetsa tumma ööga.

Maja juurde tagasi sammudes silmasin selle kuma juba kaugelt.

Algul õrna ebamäärase valgustäpina, siis aga hakkasid ühtlasest valgusest eristuma küünlad aknalaudadel ja trepil ning tõrvikud õuel puude all. Kogu hoov oli täis hubast kollast helendust, mis väreles ja peegeldus vastu nii lumelt, majaseintelt kui puuokstelt. Korraks tundus, nagu astunuks ma keskaegse linnuse hoovi - niivõrd meenutas selline pehme valgus ammuseid aegu.

Tunde hiljem kustusid viimasedki valgusallikad õuel ja kõikjale vajus sünge must pimeduseloor.

Kui siis viimasedki tuled kustutasin ja hiirvaikselt trepil seisin, oli kuulda loomade hääli suisa siitsamast, maja külje alt.

Jõetaguse metsa varjust kõlas vaikset röhkimist ja ragistamist - sealses madalas võsas tavatsevad metssead ööbida. Kärssninade uneeelsed askeldamised ja pesasättimised on üle jõevee selgelt maja trepile kuulda.

Hommikul, kui piisavalt vara ärgata ning pingsalt samasse suunda vaadata, siis võib näha mustjaspruune selgasid heina sees liikumas ja kõrgema metsa alla kadumas.

Korraga kostus kõrvulukustav ragin.

See ei saanud kaugelt tulla - vast kõige rohkem saja meetri pealt.

Midagi suurt vajus seal läbi hapra jõejää ning läbivajumise ja veest väljarabelemise hääled olid selgelt läbi pimeduse kuulda. Oli see nüüd turske kult või suisa põder, seda häälte põhjal nii lihtsalt selgeks ei tee.

Natuke aega jääraginat, siis kadusid kiired sammud taas pimedusse.

Veidi veel pimeduses seistes hakkas kõrv eristama imetasast nahinat ja pehmeid samme.

Needki tulid siitsamast, kord kostusid maja nurga tagant, siis aia servast, siis puude alt. See ei saanud olla keegi muu, kui hundipere - teised loomad nii maja ligi ei trüginud.

Huntidel oli aga oma huvi ja stiimul mängus.

Nimelt Crack.

Sügisel valisid nad mu koera oma potentsiaalsete ohvrite nimekirja ning sellest saati kohtab hundiperet igal öösel maja juures. Nad ootavad hetke, mil tähelepanu hajub või Crack liigses uljuses majast liiga kaugele sammub - et siis kiire lõppskoor teha.

Kuid õnneks Crackil mõistust jagub.

Muidu nii julge ja uudishimulik, hoidub ta öisel ajal targu peremehe jalgade juurde ega astu ühtegi liigset sammu pimedusest kostuvate helide poole.

Küllap tema silm märkab, nina haistab ja kõrv kuuleb palju paremini seda, mis ümberringi toimumas. Ning kogu saadava info põhjal jõuab karm reaalsus selle pisikese koera pähegi.

Ometigi on uudishimu tal siiski hirmust hoolimata alles - trepil seistes püsivad kõrvad pingsalt kikkis, koon nuusib pidevalt uude suunda, silmad jälgivad tähelepanelikult ümbritsevat pimedust.

Huvitavaks ja närvekõdistavaks elamuseks kujuneb vaikne automürin metsateel.

Maja juurde toovale rajale igaüks ei satu - see on tupiktee, millele maanteelt keegi pööratagi ei oskaks. Nõnda tekitab iga sellelt teelt kostev ebaharilik hääl uudishimu ja muudab tähelepanelikuks.

Kuigi pea kilomeetri ulatuses on tee maja juurest nähtav, pole ometigi autotulesid kusagil märgata. Kes iganes seal pimedas liigub - ta on kas hulljulge, kardab oma tulekut paljastada või tunneb teed väga hästi.

Veidi hiljem kostub veidi kõvemat müra ja hetkeks nagu vilksaks teelt valguski.

Küllap pööras salamisi majale lähenenud juht eestpaistvaid majatulesid nähes oma masina ümber ja suundus mõne teise majapidamise juurde sügaval metsas.

Miks - seda teab vaid too juht ise.

Arvukad legendid metsade rüpes aset leidnud "vahejuhtumitest" aga sunnivad veel tükk aega hiljemgi tähelepanelikult metsateed jälgima.

Südaööl enne uinumist jääb vaid viimaks vaid üksik küünlake kamina peale põlema. Õrn leek heidab tuppa varjusid, valvates mõnusat und. Ja uni tuleb magus - hoolimata sellest, et toas alla kümne kraadi sooja on.

*

Hommik saabub kargena.

Soojas voodis on nii mõnus ärgata, eriti kui hommikupäike otse aknast silma torgib. Hingeaurupilved, mis tekivad, ei motiveeri kuidagi teki alt välja pugema. Ent siiski - vaja ahi küdema panna ja korraks välikemmergus käia.

Riietumine see eest toimub ahvikiirusel ja enne kui jäised riided külmavärinaid tekitada jõuavad, on lihased käbedatest liigutustest juba soojad.

Õues on kõik valge.

Lumi ja jää ja härmatis säravad pilvitust taevast paistva päikese käes. Lume helk on nii terav, et paneb silmadki valutama.

Puuoksad on kui eredad kristallid, pildudes sädemeid igas suunas; rohulibledki, mis lumest paistavad, säravad kümnetes eri värvitoonides.

Natukese aja pärast tõuseb korstnast suitsulipp noolsirgelt taeva poole.

See tähendab vaid üht - ees on ootamas veelgi pakaselisemad päevad ja ööd. Sestap vaja maja juba varahommikul kütma hakata, et õhtuks soe ase garanteeritud oleks.

Aurav kohvikruus käes teeme Crackiga tiiru ümber maja.

Seal, kus õhtul veel puutumata lumi valendas, märkab silm nüüd loomajälgi. Kuigi - vähem kui tavaliselt - sest koera majas viibimine peletab mõnegi arama metslooma kaugemale.

Kohv joodud, ootab ees väike jalutuskäik ümbritseva metsa alla.

Käime läbi paigad, kust kust öösel raginat ja samme kostus.

Lumes on näha suuremaid ja väiksemaid jälgi. Alates hiire peenikesest jäljereast kuni põdra massiivsete sammudeni. Üle jõe paistab sigade poolt üles küntud uudismaa, värskemad mullahunnikud tähistavad kohta, kus möödunud ööl kärssasid kulutati.

Märjemate kohtade peal heinamaal ja luhtadel märkame loomade raskusest murdunud jääd ja lahvandusi.

Jõejääski leidub paar suuremat ja värskemat auku - tõenäoliselt ei osanud põdrad hinnata jää paksust ja said kena talisupluse osaliseks.

Ning lõpuks hundijäljed.

Need ajavad Cracki pöördesse. Tema karv läheb turri (uskumatu, et sellise paksu kasuka puhul see üldse võimalik) ning nina käib pingsalt piki jäljerida.

Heameelega tormaks ta nüüd jälgi mööda minema - päevavalges on ju julge koera rind rasvane. Ent käsk peremehe juures püsida ja kerge alateadlik hirm hinges, hoiab koera siiski nägemisulatuses.

Nii möödub Metsamajas päev päeva järel.

Sügaval metsas, loomade seltsis ja pakast trotsides, pimeduses ekseldes ja eredas päevavalguses uidates.

Rahulikult ja mõnusalt, lõõgastavalt ja mugavalt.

Ja ega ei tihkagi tagasi linna minna - niiviisi metsas on hea puhata ja aega surnuks lüüa...

------

Kas tahate teada, mis tunne on pakasega õues s***l käia?

Mina nüüd tean.

Kui ka teada tahate, siis küsige...

------

Vastu tulles paljude soovidele, siis nüüd ka eellugu Metsamajja tulekule...ja kõik põnev, mis pärast toimunud... ;)

NB! Tegu on tegelikult igatalviste kogemustega nii Metsamajas kui mujalgi metsaonnides - aga kuna selgus, et VÄGA PALJUDEL pole aimdustki, mismoodi elu talvises metsas välja näeb, siis panen seekordsed elamused kirja ja jagan neid lahkelt kõigi huvilistega.

Niisiis.

Metsamajja saabudes näitas kraadiklaas õues -6 kraadi. Toas oli -4 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -8 kraadi. Söögitegemise soov kadus koheselt.

Usina kütmise järel saavutasin 24h möödudes toatemperatuuriks ca 5 kraadi. Õues oli -8 kraadi. Ja KÖÖGIS OLI -10 kraadi. Kiskus väga sedamoodi olukorraks, et suren nälga, sest köögis ei kannatanud üldse viibida.

Toaski istusin arvuti ees jope seljas, müts peas ja kindad käes.

Oi, millised porrid kirjavead tulid, kui kinnastega klaviatuuril tippisin...

Nohjah. See ei olnudki tegelikult kõige hullem asja juures.

Palju lõbusamaks elamuseks kujunes välikemmergus käimine.

Noh - kergemad hädad sai aetud kiirkorras nurga taga lumeussidele koopaid rajades.

Aga kui tõsisem istumissoov peale tuli, siis pidi ikka paberirull näpu vahel väikese abihoone juurde kõndima.

Pimedas minnes ka küünal käes loitmas (nagu mõnes haldjafilmis, kus haldjad uitavad küünlavalgel läbi põlislaante...kuigi siiski mitte peldiku poole...vist), et ikka näeks, kuhu istuda.

Noh, seda ma vast pikalt kirjeldama ei hakka, et milline tunne see on, kui s*** p***e külge jäätub. Kasutage oma kujutlusvõimet!

Erinevalt sarnasest situatsioonist suvisel ajal, ei lange talvel õndsusohe huulilt mitte potile istudes, vaid sealt tõustes.

Nii. Kütmisest veel veidi. Ahju kütmist mõtlesin...

Kuna liigagar puude alla loopimine võiks ahju ja korstna puruks lüüa, siis tuli rahulikult kütmisele läheneda.

Mis omakorda tähendas seda, et toatemperatuur püsis visalt allpool 10 kraadi ning hommikuks langes veelgi madalamale.

Sestap venisid igal hommikul ärkamised planeeritust mitu tundi pikemaks - lihtsalt niivõrd mõnus oli vedeleda soojas pesas, hingeaurupilvedest erinevaid kujundeid puhuda ning päevaseid tegevusi MÕTETES ellu viia.

Sellest, mismoodi viimaks voodist välja ronides edasised asjad ahvikiirusel toimusid, ma juba kirjutasin eelnevalt...

Kaevust vee toomine oli ka iga kord parajalt närvesööv protseduur.

Seda seetõttu, et vesi panges kippus ära jäätuma - mistõttu esimese asjana tuli kuidagi jääst lahti saada, et vedel vesi ka pange mahuks.

Selle tulemusel on nüüd õue peal kümneid pangekujulisi jääskulptuure, mille sisse ma (nutikas nagu olen!) õhtul küünlad pistsin.

Päris kena valguse ja värvidemäng tuli sellistest jäistest laternatest.

Ongi lood päevaste toimetustega enamvähem ühelpool.

Sest öö saabub siin punkt kell 17. Ehk siis niipea, kui pimedus maale langeb, pole õues enam suurt miskit teha peale küünla- ja tõrvikuvalguse imetlemise ning metsloomade häälte kuulamise.

Loomi liigub maja ümber aga palju.

Nagu enne mainitud, siis sigade röhitsemine on igaõhtune unelaul - käisime Crackiga ka nende magamiskohta uudistamas, see asub vaevalt 150 meetri kaugusel majast. Kärssade maantee aga kulgeb suisa õuevärava eest mööda...

Põdrad majale väga ligi ei tiku. Kõigest paarisaja meetri kaugusele.

Nad ajavad seal omi asju - nt. hõõruvad sarvesid vastu puid (uued sarved alt kasvama hakkamas ja värsked sarvemüksud sügelevad), tekitades sedasi käsisae kriipimist meenutavaid saundiefekte.

Rebased. Nohjah.

Ma juba arvasin, et muud loomad on nad siit ära peletanud. Aga tutkit!

Õhtul klähvisid teised kohe siinsamas - üks paarikümne meetri kaugusel ühel pool aia servas, teine aia vastasservas.

Crack vahtis, tölpa ilme näol, saamata aru, mis kummaline haukumine see küll on: kõlab nagu koer, haiseb nagu rebane.

Ja meie mõlema lemmikud - hundid!

Cracki lõhn võeti taaskord üles ja kahel õhtul juba vilksasid suured kogud käbedalt valgusvihkudest eemale.

Huvitav, kas hasart on see, mis meelitab neid minu koera jahtima? Sest toitu metsa all jagub - ainuüksi see seakari siin annaks korraliku pidulaua mõõtmed välja...

Täna õhtul lisandus senikohatud-nähtud-kuuldud loomadele veel üks kohalik elanik.

Kummitus.

Astusin pimedas õuele - ja korraga käis katusel hirmus raksakas.

Justnagu oleks sinna visatud suur kivi või vajunud karu läbi katuse või peksnud ilves ahastuses peaga vastu katuseplaate.

Ent - mitte ükski versioon ei pidanud paika.

Polnud jälgegi, kedagi ei liikunud, kõikjal valitses raksatuse järel rahu ja vaikus.

Et siin majas varemgi kummalisi samme kuulda on olnud, nähtamatud käed riietest kiskunud jms. kõhedusttekitavat aset leidnud, siis ei jää muud üle, kui katuselt kostnu kummituste süüks ajada.

Siitmaja kummitustest kirjutan millalgi pikemalt ka oma uues raamatus, ligilähedastest kummituslugudest võib iga huviline lugeda aga mu sellesuvisest raamatust "SALAPÄRANE EESTI" (vaata raamatut) 

Ahjaa.

Üks väga huvitav elamus on siin ihu harimine ehk enda pesemine.

Suvel on lihtne - mauhti jõkke, seep-shampoon peale, mauhti loputama, kogu moos.

Talvel see nii lihtne ei ole. (kui just talisuplejaga tegu pole).

Kõik algab vee soojaks ajamisega.

Selleks tuleb minna pakaselisse kööki. (loe köögi temperatuuride kohta uuesti eestpoolt).

Kui pajatäis vett soojaks saadud, siis kausside kolinal trepile minek.

Edasine vaatepilt on selline, mida jaapani turistid agaralt filmima kukuks, samal ajal pilku sündsalt kõrvale pöörates.

(õnneks aga siiakanti jaapani turiste ei satu, muidki uitajaid suht vähe - nõnda saab pesemisprotseduuri suht segamatult läbi viia).

Et pakane kõdistab ja varbad lumes jäätuvad, siis möödub peseminegi ahvikiirusel.

Soe vesi kehale, kiiresti shampoon ja dushigeel peale, kiire hõõrumine (et pealevalatud vesi vahepeal jäässe minna ei jõuaks), seejärel juba leigeks muutuda jõudnud vesi kehale, kiire loputus, kõrvadest shampooni koukimine (tegelikult võiks seda ka toas teha, aga ma liialt esteet selleks) ning libisedes-komberdades toa poole lippamine.

Aga see eest on nii mõnus (ja niiiiii külm) pärast puhtana toas väriseda!

Muidugi võib ka jões ujumas käia.

Talvel on selleks kolm enimlevinumat viisi:

1. Mittevabatahtlik ujumine.

S.t. siis jää tugevuse valesti hindamine ja seejärel täisriietuses vette plartsatamine. Ei soovita kellelegi - ent igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Siis teate ka, millest ma räägin...

2. Vabatahtlik saunajärgne ujumine.

Leiliruumist kuuma kehaga jääkülma vette kargamine on üks mõnusamaid asju, mida talvel saunas käies teha saab. Soovitan kõigile - ja igaüks peaks seda vähemalt korra elus kogema. Soovitavalt mitu korda. Siis teate kaasa rääkida ja teistelegi kiita...

3. Vabatahtlik mittesaunajärgne ujumine.

See kvalifitseerub juba "kiiksude" valdkonda. Ja "kiiksusid" mul jagub.

Ehk siis - täna sai ka see järgi proovitud. Jooksusammul 15 sekundit majast jõeni, 30 sekundit vees, 10 sekundit tagasi majani (kusjuures füüsikaseadusi arvestades ei tohiks kuidagi 10st sekundist jaguda selle teekonna läbimiseks), paks rätik ja soojapoolne ahi ning nüüd viimase boonusena "köh-köh-köh".

Palju õnne mulle, kui haigeks jään!

(Loll saab kirikus ka peksa jms. vanasõnad ka sinna otsa...)

Paar sõna räägiks vahepeal veel ka oma eesrindlikust "valvekoerast".

Käisin just päevikukirjutamises pausi tehes korraks õues. Lumeusside teema, noh.

Ja nagu ikka pimedal ajal - Crack otsustas, et tema eesliinile ei trügi vaid jääb kindluse väravaid kaitsma.

Ehk siis - ei sammugi majatrepilt eemale.

Kui viimaks suutsin ta kaugemale meelitada, siis püsis vaikselt ja vaguralt mu jalgade juures.

Oh, miks ei võiks ta nii kuulekas kogu aeg olla - nt. linnas või kuskil rahvarohkes/koerterohkes kohas jalutades???

Niipaljukest siis samojeedi koerte "valvefunktsioonist".

------

Metsamaja - live!

30. dets.

14:30

Metsamaja.

Pärast korduvat kinnijäämist, teelt välja libisemist, metskitsest peaaegu praematerjali valmistamist ning suurematsorti lumeloopimist lõpuks Metsamaja manu.

Toatemperatuur -6 (miinus kuus) kraadi.

Hangede kõrgus ca 40 cm.

Lisaks kamikadzest metskitsele nähtud veel ühte kitse ja ühte ilvest.

Huvitav, mis kell hundid maja juurde jõuavad?

30. dets.

15:50

Hämardub.

Lumeloopimisega sooja saamisest on kõrini. Pealegi pole sellise tempo puhul varsti ümbruskonnas enam hangekestki. Õnneks sajab siiski juurde ka miskit.

Toatemperatuur endiselt -6. Aeg kuuma tee ja rummi jaoks. Üleraba naabri puskar jäägu homseks.

30. dets.

16:40

Väljas on kottpime.

Toatemperatuur endiselt muutumatu.

Meeleolu samas oluliselt lõbusam.

Ahjaa - hundid ilmusid ka välja. Seekord tegutsesid nad väga operatiivselt. Crack on nüüd toarezhiimil.

30. dets.

1730

Tõsine ellujäämiskursus - selgus, et rumm ja mandariinid said kaasa, toidukott jäi aga maha.

Tuleb männikoort ja kuuseokkaid närima hakata.

30.12.2009

17:36

Ellujäämiskursus jätkub.

Lumeussidele õues koobaste tegemine on lihtne, aga proovi sa istuva teguviisiga hakkama saada. Üritan veel vastu pidada...

Möödunud aastal -25 kraadise pakasega kippus **** külma tõttu ***** külge kinni jäätuma, loodetavati sel aastal ei tule kunagisi kangelastegusi korrata...

30. dets.

17:40

Toatemperatuur on ENDISELT -6 kraadi. Hingaur kukub enne pilvena lae alla tõusmist jäätükina põrandale kildudeks.

30. dets.

20:15

Enam kaua vist ei kannata...

30. dets.

20:42

Vähesed kujutavad ette, kui mõnus võib olla, istuda taas soojade tekkide rüpes pärast mitmeminutilist palja ******* külmas kükitamist...

31. dets.

11:43

Ai! Lumi on nii ere...

31. dets.

12:51

Päikeeeeeeeee!!!

Ideaalne talvepäev saabus!

* * * * *

03. jaan.

21:24

Jättes vahele nüüd kõik vahepealsed sündmused, k.a. aastavahetuse jms., siis on olukord Metsamajas järgmine.

Toatemperatuur on -17 (miinus seitseteist) kraadi.

Metsamajale omaselt on toas külmem kui õues: välistemperatuur on KÕIGEST -12 kraadi.

Vahepealsetel päevadel maha sadanud 30 cm (kolmekümnesentimeetrine) lumevaip on selle kõrval köömes - auto tuli lumepilvi tekitades läbi.

Lumetormi ja libedaga maanteel sõit muidugi oli omaette elamus - nüüd ma tean väga täpselt, mida tähendab väljend "mitte m***igi ei näe!"... Ega ei näinud küll...

Piruett ja 50 meetrit tagurpidi libisemist manitsesid korralikult sõitma. Mitte, et ma enne seda korratult sõitnud oleks muidugi.

Muidu peaks loodus siin praegu ilus olema, aga kottpimedas ei näe "mitte m***igi".

Temperatuuri osas muidugi on näha, et hommikuks toatemperatuuri soojemaks kui -10 (miinus kümme) kraadi ei saa. Seega tuleb platseeboefektiga sooja tegema hakata...

03. jaan.

22:17

Deem, kinnastega on ikka vastik klaviatuuril kirjutada... Aga muidu külmuks kohe ära...

03. jaan.

22:50

Kui põrgu jäätuks, siis läheksin sinna kelgutama...

Ikka soojem kui siin oleks...

04. jaan.

11:00

Mitte ei taha magamiskotist välja ronida. Nii mõnus soe pesa on...

04. jaan.

15:08

Krdi traktoristid, ma ütlen!!!

Metsatee lükati lumest puhtaks... :|

Aga õnneks tuli kohe lumetorm peale... :) :) :)

Toatemperatuur on stabiilne (-17), ahi hakkab aga juba jääst paljaks sulama... :P

04. jaan

15:41

Karm! Valus! Jõhker! Julm! Ebaõiglane! Õel!

Olles tunde kangelaslikult kannatanud, tormasin viimaks, viimase piiri peal, hambad ristis ja paberirull näpu vahel läbi lume.

Ja siis...

...selgus, et peldiku ukse ette on vahepeal hirmkõrge lumehang tuisanud!!!

No mis elu see on???!!!???

04. jaan.

16:13

Tulin õuest...lumesadu...

Koer ei paistnud kusagilt...

:)

Crack vahepeal jõudnud lumehange alla mattuda omadega... :D

04. jaan.

18:19

Lumine puu kukkus elektriliinile.

Läpaka laadija kärssas läbi.

Laelambi pirn põles läbi.

Kauaks enam internettigi...

-----

08. jaan.

15:10

Liigne ülbus maksab kätte. Auto on kapotini hangedes - selgus, et lumesaha ja sõiduauto maastikuläbivuse võime on siiski veidi erinev.

08. jaan.

16:30

Auto on lõpuks hangest väljas. Nahk ka soojaks saadud.

Aga - Crack on kadunud.

Metsa kaduvad kahed hundijäljed ja ühed koerajäljed vist head ei tähenda...

08. jaan.

17:30

Crack on tagasi.

Räsitud, tuustitud, kergelt narmendav ja vermeis, aga tagasi.

Oskaks ta rääkida, siis kindlasti saaks ta huvitava loo räägitud.

Peaasi, et ta ei mainiks seda, mismoodi vihane peremees teda vastu võttis...

08. jaan.

18:30

Viimaks ometi on ka elekter uuesti Metsamajas.

Enam ei pea peopesal teevett soojendama jne...

-----

Põrgu on jäätunud ning mina olen epitsentris...

Öösel Metsamajja saabudes õuetemperatuur -31 kraadi, toatemperatuur -28 kraadi.

Polnudki samas kõige hullem: 2006. aastal sai suisa -37 kraadist pakast metsas talutud. Aga see on juba teine stoori...

*

Muidu mulle metsloomad täiesti meeldivad, aga mitte siis, kui nad liikluseeskirja eirates suvalises kohas ööpimeduses maanteele kargavad. Unise ja häguse pilguga sõites ootamatult kapoti ette ilmuv sarvekandja ei tekita just meeldivaid emotsioone.

Krõbedad vandesõnad krõbeda külmaga panid isegi Cracki kõrvu katma...

Arvestades, kui palju öösel kitsesid, sigasid ja põtrasid maanteel näha oli, võiks arvata, et pakasega teevad metsloomad usinalt trenni ja üritavad liikumisega sooja saada. Samas võiks nad treeningplatsiks valida mõne kaugema heinamaa, mitte teeäärsed põllud.

*

Labakinnastega arvuti ees istumine ja kirjutamine ei ole just kõige lihtsam tegevus.

Ent - harjutamine teeb meistriks!!!

Sõrmikute jaoks on toas esialgu veel liiga külm...

*

Ossamumeie...

Kui -20 kraadiga oli piinarikas potil istuda, siis -30 kraadiga heidutab ka niisama nurga taga käimine.

Vat kui 1928. aasta talvel oli selline käre pakane, et varblased lennu pealt jäätusid, siis praegu on sedasi, et k*** joa pealt jäätub. Varsti on hanged nagu siilid - igalt poolt turritavad kollased purikad ülesse...

*

Keskpäev.

Toas juba -23 kraadi (progress!!!), õues aga, üllatus-üllatus, -20,5 kraadi.

Peaks omadega õue sooja kolima vist...

*

Ahjaa... Eile sain targemaks ka ses osas (NB! Lugemine avardab silmaringi!), et täpselt 140 aastat tagasi oli selline pakane, et Petseris mõõdeti -50 kraadi ja Helsinkis -58 kraadi.

Isegi viin oli toona jäässe läinud - hoidku taevas taolise katastroofi eest käesoleval talvel!!!

*

Isegi muidu mänglevalt külma taluv kelgukoer Crack otsustas palja puitpõranda pealt vaibahunniku otsa kolida. See vist tähendab midagi...

*

Väga meeldiv on kuulda, et mõnel tuttaval mu olukorrast kuuldes süda haledaks läheb ja pakutakse varianti, et kui külm hakkab, siis olen alati teretulnud end soojendama.

Siinjuures pean tõdema aga ühte väikest tõsiasja - siis kui "külm hakkab", siis on tavaliselt juba liiga hilja...

*

Toetavaid tsitaate:

"Väike alkoholikogus kehas teeb terve ilma suveks!"

"Ma arvan, et plaskust jääb väheks, võta trumpka ikka."

*

Termomeetri näit kukub kiiremini kui öösel sõidu ajal nähtud meteoriit. Kas täna öösel tuleb uus külmarekord?!?

*

Vahepeal laekusid ka rindeteated.

Kirderindel Tudu järve ääres näitas termomeeter öösel kell 23 -31 kraadi ning näit langes kiiresti. Seepeale võeti magamiskotid ja madratsid ning koliti paadisillale magama.

Keskrindel Alam-Pedja kaitsealal hommikuse seisuga oldi veel elus, ent ei soovitud nina telgist välja pista. Lõunased rindeteated sealt puuduvad.

Läänerindel, nagu ikka, muutusteta. Temperatuur saartel oli küll miinuspaarkümmend kraadi ent lapsemäng vörreldes sisemaal toimuvaga.

See oli vist mingis Hemingway teoses, kus räägiti kevadel lume alt välja sulavatest laipadest. Tundub, et eesootaval kevadel vähemalt meie rännuseltskonna puhul seda ohtu ei ole - varustus on valmis tuumatalve saabumiseks...

*

Ahjuust kinni lükates olid näpud nii jäätunud, et sain oma veast aru alles siis kui nahk susisema ja kärsahaisu ajama hakkas.

Sepa käed, mis muud...

*

Tavaliselt lööb talvel pakane paukudes puutüvesid lõhki.

Seekord aga k**** Crack puust aiaposti peale ning järgmisel hetkel lõi raksakaga puidu sisse prao.

Kas ka see on MÄRK?

*

Crack tuli vabatahtlikult õuest tuppa.

Termomeetri näit kukub ca kraad tunnis.

Kas veel kaks MÄRKI???

*

See, et mul termomeetrit vaadates nägu naerul on, ei tähenda veel, et mul ka naljatuju oleks - lihtsalt suunurgad on sedasi ülespoole külmunud...

*

Teevett keema pannes jõuab vesi enne keema minekut hoopis jäässe minna...

Kui temperatuur sama tempoga langemist jätkab, siis on hommikuks toas -50 kraadi...

*

Tänane filmieeskava: "The Devil Wears Prada - The God Wears Puhvaika"

*

Tegelikult on täiesti mõnus seista öösel õues...

Kõik tuled on kustu, mingit häält kuskilt ei kostu...

Ja vaadata taevasse... Neid miljoneid tähti säramas pimedal taevavõlvil... Kuuvalgust loodust valgeks muutmas...

Ja nii seista ja seista...

Kuni viimaks tunne, et kui nüüd kohe ei liiguta...siis järgmisel päeval samal kohal jääskulptuur seismas, millel vaid silmad meeleheitlikult pilkumas, üritades märku anda jäämassi sees veel kergelt tuksuvast südamest...

*

Kriuks...kriuks...kriuks...

Hommikuhämaras äratavad kellegi sammud maja ümber lumes mu mõnusast sügavast unest.

Ka Crack on juba ärkvel ning nuusib ärevalt õhku.

Aknast välja piiludes paistab tume kogu vaid mõne meetri kaugusel majast.

Siis see liigutab, pöörab end ning...ennäe...veel üks sarvekandja...

Kitseke õuele toiduotsinguil eksinud...

*

Auto käivitus hommikul üllatuslikult ilma vähimagi probleemita - olgugi, et öösel kella 01 paiku välistermomeeter 29,5 kraadi näitas.

Peaks vist külapoes käima...

*

Juhuu...toatemperatuur läheneb tasapisi nullile...

*

Väljas sajab lund.

Kas see võib tähendada, et lisaks pakasele saab ka metsast välja sõit huvitav olema?

*

Kahte asja on mu hing nende päevade jooksul ihaldama hakanud: soojendusega prill-lauda ja köetavat kuuma veega pesuruumi.

Vat kui vähe on vaja, et inimene õnnelik oleks...

*

Ja jälle need hundid.

Neile ikka ei anna rahu see, et Crack vabalt metsa all ringi uitab.

Nüüd siis taas varjud vilksasid valguse ja pimeduse piiril ning lummevajutatud jälg reedab huntide öise istumiskoha.

*

Õpetussõnad metsameestele: kui sa ei oska sõita, siis ära ürita metsas off-roadi sõita!

Seda masinat enne kevadet vist kätte ei saa...

*

Väljas on ere kuuvalgus, Marss särab taevas nagu punane latern Amsterdamis ning temperatuur rühib jõudsalt uute külmarekordite poole.

Pidi jälle pakaseline öö tulema - toas igal juhul Cracki veekausist on saanud Cracki jääkauss.

*

Ahjaa - korraline talisuplus ka selleks korraks tehtud.

Elu õpetab, aga mõni ei õpi varasematestki vigadest: põdra jälgedes EI MAKSA mööda jõejääd jalutama minna...

*

Ja tuligi 30 taas ära! Õigemini küll -30.

Ning esimene hommik ühtlasi, mil auto käivitamisega probleeme esines. Õnneks siiski vaid lühiajalisi.

*

Pimedas metsaserval soristamas käies...on alati oht...et kergendustunde asemel hoopis raskem hakkab...

Eriti siis kui laia kaarega üle hange lastes äärepealt metsseal olemise ebamugavalt soojaks ja niiskeks võib muuta.

Ütleks sedasi, et...ehmatus oli mõlemapoolne...

*

Tõuseb tuul ja tõotab tormi...

Põhja pool pidi juba tuiskama...

Siin on kuu pilvedesse mähkunud ja tuul ulub korstnas ja kolistab katuseräästa all...nagu kummitaks maja teisel korrusel taas...

*

...jutt jätkub järgmisel talvel libedalt...

*

...aasta hiljem, taas detsembri alguses...

*

Ning jälle oleme Crackiga Metsamajas.

...

Saabusime taaskord ööpimeduses - ega ausalt öeldes ei meenugi, millal viimati Metsamajja päevavalguses sai sõidetud, alati on mingid tegemised kohalejõudmise pimedale ajale nihutanud. Kuigi detsembris suurt vahet polegi - kella neljast pärastlõunal on juba kottpime. Vanad eestlased asusid sel kellaajal talutöid kokku tõmbama, et usinalt sugu tegema hakata. Mõni loll (loe: mina) veeres sel kellaajal aga alles läbi talveöise (loe: pimeda, lörtsise, paduvihmase, uduse ja libeda) Eestimaa Metsamaja poole.

...

Suve lõpus korda tehtud metsateed mööda sõita oli lausa lust - peene kruus krudises rehvide all, aknast voogas sisse öölõhnu ja -hääli, põlismetsa all vilkusid tulede valgel metsloomade silmapaarid, öölinnud (kakud!) tuhisesid madallennul auto eest läbi. Milline idüll!

Idüllile tegi kiire lõpu ootamatult tuledevihku kerkinud mullavall. Piduritega krigistamine ja valjuhäälne vandumine ei päästnud - hetk hiljem peatus auto otsapidi valli harjal (mitte juhi otsesel soovil), tuled tavapärasest erinevalt puulatvu valgustamas.

Selgus, et metsateoga oli jõutud taas meie maile.
Nii, nagu Tallinna linn ei saa kunagi valmis, ei lõppe ka Eestis metsa raiumine - kui jõutakse langetustöödega metsa tagumisse otsa, on esimeses otsas juba jõudnud võimsad tüved kerkida. Ehk siis sedakorda tegutsesid metsameeste brigaadid neis kuusikutes, mis paarkümmend aastat tagasi (Metsamaja algaastail) istutati.

Ega mul midagi selle vastu ei ole, et metsa võetakse - eriti kui tegu veel harvendusraiega, mitte lageraiega. Kuid...
Harvesteri rooli lubati seekord vist mõni liialt palju "Fast and Furious" filme vaadanud vend. Igal juhul oli ta oma sõiduvahendiga (mis mõõtudelt võrdne moodsate kinnisvaraarenduste väikepereelamutega) üritanud metsateel driftida.

Võite ette kujutada, mis juhtuks, kui Tiskre lollideküla majad ühekorraga mööda pehmet läbiligunenud heinamaad (mida Tallinna kandis miskipärast elamukruntideks nimetatakse) libisema hakkaksid, aeg-ajalt teravaid kurve võtta üritades ja vedelamates kohtades järsult pidurdades.
Teise Maailmasõja rängimate suurtükilahingute käigus rüüstatud ja pahupidi pööratud maastikud mõjuksid selle kõrval idülliliste loodusparkidena...

Igal juhul seal ma nüüd seisin, auto kärssapidi valli otsas, minu väsinud pea mõtetest tühi.
Maasturiga olnuks järgnev segidriftitud lõik käkitegu. Isegi veidi tõstetud mahtuniversaalidega, mida meil mõni hellitavalt linnamaasturiks kutsub.
Aga mitte sedakorda korralikke teeolusid eeldades istumise alla võetud madalapõhjalise sõiduautoga.
Ent, nagu viimase aja vanasõnadki ütlevad: "Kui ei saa hea nõuga, siis saab jõuga...".

Auto valli otsast alla tagurdanud, sulgesin igaks juhuks aknad - ees paistis mõnigi suurem porilomp. Tõenäoliselt oleks mõistlik olnud ka silmad sulgeda - põhja alt kostvad kolksud ja kriuksud andnuks piisavalt üheselt mõistetavat informatsiooni läbitava maastiku kohta.

Edasi läks põnevaks.
Kui auto vallist üle hüppas, ootasid ees kõikvõimalikes suundades teesse uuristatud vaod ja vallid. Harvesteri rehvilaiust ja teljevahe arvestades üritasin vaid valliharjal püsida, ette jäävad kivid ja puutoikad olid sel hetkel teisejärgulised. Sest jäljevakku vajumine tähendanuks hommikuni väljatõmbamise ootamist. Kusjuures välja saanuks sealt auto tõmmata vaid seesama drift-harvester.
Silme ees vilksatasid ühtlasi ka minevikupildid mõne aasta tagusest kogemusest, kui samamoodi sai südatalvel (ainult toona lume ja jääga) Kagu-Eestis kuskil karupees mööda sarnaseid valle sõidetud. Toonast käredat pakast ja mahajäetud piirkonda arvestades oli tegu suisa elu ja surma küsimusega, praegusel juhul polnud vähemalt ärakülmumise ohtu.

Pärast hüplemist, põrkamist, siia-sinna loksumist (vaene Crack, kes selle kõige pidi kuudis läbi tegema) tuhisesin viimaks külg ees veidi siledamale pinnasele.
Hullem oli möödas - ja harvesteri hiiglasejälgedesse otsekui haavana tillem sõiduauto jäljerida rebitud.

Aga jah - nii kaugele, kui tuled edasi valgustasid, paistis jätkuvat ühtlaselt ülesküntud metsatee.
Nõndamoodi, sinka-vonka ühest teeservast teise libisedes jõudsin lõpuks Metsamajani.

...

Jama vaid selles, et esimesel õhtul sisse sõidetud jäljevagudest edaspidi pääsu ei ole ning iga kord seda teed sõites tuleb samal rajal sinkavonkatada.
Ning - süda aimas õigustatult juba ette - järgmisel hommikul oli harvester taas tööplatsil ning tekitas uued "huvitavad" takistused metsateele.

...

Ahju kütta ma sel ööl enam ei viitsinud, sestap otsisin seljakotist välja talvevarustuse. Seda ka tingituna Metsamaja eripärast - nimelt kipub maja külmkambrit meenutama - talvel on toas tihti külmem kui õues.
Magamiskotti pugedes olin ümbritsetud hingeaurupilvedest. Nagu ka hommikul ärgates - vaadates lae alla tõusvat hingeauru (ja tont teab, mis gaasid magamiskotist veel vallale pääsesid) polnud vähimatki soovi jaheda kätte ronida.
Nii ma siis vedelesin, mõnusas kookonisoojuses (mõni ütleks, et "nagu emaüsas", ent nii märg magamiskotis õnneks ei olnud) ja ootasin inspiratsiooni enda üles ajamiseks.
Inspiratsioon saabus alles hilisel pärastlõunal.

...

Idee järgi peaks nagu talv olema - vähemalt kalendris on avatud detsembrikuu lehekülg. Ent kui kalendrit seinal ei ripuks, siis talvega küll ei arvanuks tegu olevat. Vähemalt mitte järgmisel ööl.

Kella nelja paiku öösel valitses õues +10 kraadi ning terrassil seistes sasis iga natukese aja tagant juukseid soe (lõuna?)tuul. Täiesi nagu suveöö olnuks - temperatuurid ju suveöödelgi enam-vähem samas suurusjärgus.
Ei ole vist eriti palju olnud selliseid detsembrikuid, mil öösel väljas lühikeste pükste ja t-särgiga liikudes veel lisaks ujumaminekusoov tekiks...
Lisaks veel täiskuu, mis õhukest pilvekihti helendama pannes kõik kohad valgusega täitis. Tõesti - suvi, mis suvi!

...

Ent sedagi rõõmu ei jagunud kauaks. Algas vihmaperiood.
Suvest sai ülepäeva sügis. Lombid tekkisid kohtadesse, kus neid varasematel aastatel pole olnud. Autoga enam õuele sõita ei julge - murukamar on täiesti läbi ligunenud ja esimesed vaod ka värava all sisse sõidetud...

Kaevu vaadates selgus ka erakordselt märgade olude põhjus.
Künka otsas (!) paiknev kaev oli triiki täis. Mis teisisõnu tähendas, et kaevu veepiir paiknes kõvasti kõrgemal kui õuemaastik või sissesõidutee. Sealt ka läbiligunenud pinnas, mida omakorda niisutas veel taevast langev löga (lörts segatuna vihmaga).

Järjest tugevneva saju käes üritasin siis teeolusid käepäraste vahenditega parandada. Päris ilus vaatepilt sai - seda küll vaid kuni esimese läbisõiduni. Pärast seda taastus esialgne vaatepilt - mudamülgas.

Lõpuks, porise, läbimärja ja läbikülmununa, saabus paras aeg saunas enda puhtaks küürimiseks. Ja - oh imet - sauna võti oli kadunud. Otsisin palju otsisin, kadunuks see jäigi. See ime imes täiega!
Alles hiljem selgus, et sauna võti hoopistükkis Tallinnas laua peale jõudnud oli.
Ei jäänud mul siis muud üle, kui end majatrepil lörtsi- ja vihmasajus (kah omamoodi dush ju) küürida.

...

Na**i mul oli vaja öösel õudusfilme vaadata!!!
Nagu öösel üksi Metsamajas viibides veel vähe kõhe oleks (vt. varasematest Metsamaja lugudest kirjeldust), nüüd võimendasin seda olukorda veel paari kaasavõetud õudukaga.
Sobiva tausta filmidele tekitasid õues lõõtsuv tuul ja vastu aknaid ning katusele trummeldav paduvihm.
Sellel öö magatud tundide arv ei ole täisarv ja jääb alla 1.

...

(Olgu täpsustuseks mainitud, et vaadanud ära ühe filmi ning kuulanud veidi õuest kostuvaid hääli/helisid, ei jäänud muud üle, kui järgmine film käima panna. Ja siis järgmine. Ja järgmine. Nõnda kuni hommikuni.)

...

Kümnekonna kilomeetri kaugusel paiknevas külapoes olen taas "oma jope".
Müüjad teretavad nagu vana tuttavat (miskipärast tekib mul seejuures võrdlusmoment mõne kohaliku parmuga, kes ka igapäevane püsiklient neile).
Kui parasjagu teisi kliente poes ei ole (mis MaSu ajal seal täiesti tavapärane nähe), käiakse vahepeal õues Cracki ninnu-nännu-nunnutamas, külaklatshi edastamas ja juttu puhumas.
Minu jaoks igati meeldiv vaheldus igapäevaste põhifraaside "Ei!", "Siia!", "Istu!" kasutamisele.

...

Ühel hetkel sai selgeks, et vanasõnal "ära hõiska enne kojujõudmist" on tõepõhi all...
Kuna sadude tulemusena tõusis jõevesi viimaks sedavõrd, et ulatus viimaks ca 30 cm üle tee...ja nõnda päris pika lõigu ulatuses...

...

Iseenesest pole see sugugi ületamatu takistus - möödunud talvel sai samasügavast veest läbi tuhisetud, samal hommikul paarisentimeetrisest veest läbi müdistatud...sedakorda oli aga aluspõhi ülimalt pehme ja mudane...mis omakorda tähendas, et auto tuli jätta veepiirist veidi kõrgemale künkale (igaks juhuks, kuna rekordilised veeseisud on ulatunud isegi 70 cm-ni üle teepinna) ning varustus seljas läbi voolava vee ülejäänud tee majani kahlata...
Pimedas päris huvitav ettevõtmine, kuna väiksemgi valesamm võinuks juhtida rattarööpasse ning sedasi omakorda munadeni jäise jõevee rüppe... See ei tundunud aga eriti ahvatleva väljavaatena kuna ees ootas kütmata maja... Taaskord põhjust kaasa tunda Crackile, kes suurema osa sellest teekonnast pidigi munadeni vees solberdama...

...

Olles lõpuks taas autoga mudast läbi pääsenud, ootas ees nädalavahetus Soontaga saunas. Sünnipäevapidu oli lõbus... ;)

...

Ja nüüd taas Metsamaja.
Ilmad on kiskunud külmaks, öösel saabudes vänderdas auto päris korralikult jäise muda peal. Aga siin ma nüüd olen - üritades maja taas soojemaks kütta...
Crack on täiesti kurnatud nädalavahetuse tegemistest, jooksmistest ja ujumistest. Kuigi jah - talvised suplused oleks võinud ära jääda siiski...

...

Inimese kujutlusvõime võib olla piirideta...aga...
Kui seisatud õhtul trepil, väljas on kottpime, kümnete kilomeetrite raadiuses ei inimhingegi - ning korraga toob öötuul su sõõrmeisse kerge alkoholilõhna...mida tajub ka Crack, jälgides ta nina ja kõrvade liikumist...
Või siis järgmisel ööl - samamoodi trepil seistes, sügaval metsas, toob toosama öine tuuleiil sõõrmeisse sigaretitubaka põlemise haisu...
Või hommikul õuel jalutades märkad õue tagumises osas mutimullahunnikul jalajälge, mida seal eelmistel päevadel kindlalt polnud ning mille muster ei kattu majasleiduvate jalanõude omaga...
Suure ringi küsimus - kus jookseb antud juhul piir kujutlusvõime ja reaalsuse vahel?
Või - kas karuvanaema suitsetab?
Millised võivad veel olla puskarilõhnad üleraba naabrimehe juures kui need tajutavad kilomeetritegi kaugusel?
Kummitused ju jalajälgi ka ei jäta? Või kui jätavadki, kas ka kirsasaabaste omasid?

...

Skeptikuile vahemärkuseks - kumbki lõhn ei pärinenud noil õhtutel minu organismist...

...

Seepeale piiriäärne rahvatarkus: "Mustlast p***** saates hoia relv käepärast!"