Kuueteistkümnes päev tõi meid viimaks Gazpromi hiiglaslikule territooriumile.
Tegu peaks olema maailma ühe suurima gaasimaardlaga, mida Gazprom arendab.
Kõikjal püstitatakse puurtorne, paigaldatakse gaasitorustikke, kerkivad
treileripargid.
Meil vedas, kuna komistasime mingi kohaliku bossi otsa.
See tagas korraliku söögi töölissööklas, pesemisvõimalused, puhkehetked
ning prill-lauaga sooja kempsu. Elu nagu lill nüüd!
Üritasime edasi ranniku poole trügida, et jõuda soovitud sihtmärgi -
Harashavei juurde.
Kahjuks polnud sinnaminekuks maastikuolud soodsad ning masinadki liiga
katki meil.
Sestap otsustasime, et ei hakka varuosasid ära ootama ning pöörame otsa
ümber.
Ees ootab veel viis päeva lumist põrgut - kuigi just läbisime sama
marsruudi, siis vahepealsed tuisud ja tormid on tee taas ära kaotanud.
Seega tuleb kõik uuesti läbi teha: rajaleidmine, tee rajamine, vintsimine,
kaevamine, lükkamine-tõmbamine, kütuseotsimine jne.
Ehk siis kõik see, millest eelmises postituses juttu oli.
Ning ka levist oleme taas ca 5 päeva eemal, seega ei maksa Eestis esialgu
paanitseda kui kaardil meie edasiliikumist näha pole ning telefonid ei
vasta.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar