16. Päev

Üle paljude päevade taas raport toimunust.
Alustagem sellest, et oleme küll elus, aga mitte just kõige paremas olukorras.
Julm tundra ja karmid ilmastikuolud on meiega oma töö teinud...

Vaheoeal polnud ka päevade viisi levi, mistõttu blogi täiendamata jäi.
Kuna tagasitee kulgeb sama marsruuti pidi, siis ei pruugi järgmisedblogikanded samuti niipea tulla.

Ent kõigest järjekorras.

Salehardis puhkasime poolteist päeva, alates kümnenda päeva õhtust.

Tutvusime linnaga, käisime mammutimuuseumis, lasime jäälinnas liugu, vaatasime 501. raudteeliini mälestusvedurit, tegime sauna ja magasime ehitusmaterjalide poes.
Lisaks - nagu ikka - remontisime autosid.
Tomi auto tuttuued rooliotsad olid külmaga hapraks läinud ning purunenud. Margo sai uue antenni ja rahvas kõvasti moraali juurde.

Kaheteistkümnenda päeva hommikul asusime teele Jamali poolsaare tippu vallutama.
Seegi on tegevus, millega eestlased taolisel viisil pole varem hakkama saanud.

Ilm oli kena, päike säras ja suisa kõrvetas kui autoakna lahti tegid. Temperatuuri paarkümmend miinuskraadi. Kõik tundus ilus.

Piirivalve tsoonide load olid olemas ning veeresime mõnusalt piki talviseid teid põhja poole.

Vahepeal ehmatasime paari tee ääres kükitanud kamzajuhti (arvasime, et masinad kraavis ja meestel abi vaja, tegelikult vennad aga hoopis s*tusid autode varjus), einestasime siniste järvede ääres, lasime autodega järvejääl liugu.

Ühed vastutulijad küsisid:  "Võ shto? Paris-Dakar?". Meie vastus: "Net, Estonia-Rossija!".

Tankisime teelejäänud laagriplatsil ning jäime samasse ööbima. Mõned tahtsid küll veel edasi sõita, aga unesoov oli suurem.

See oli viga
Öösel tõusis purgaa.

Kolmeteistkümnendal hommikul silmi avades nägime vaid autodest mööda tuhisevat lund.
Nähtavus vaid paar meetrit, lumi tuiskas hetkega eessõitva auto jäljed täis. Varasemaid rööpaid, mis zimniku ainsaks tähiseks, polnud ollagi. Lisaks kottpimedus.

Kes viibisid mõned aastad tagasi Padaorus, kus ca 600 läänelikult saamatut eestlast end ööpäevaks lumevangi jätta suutsid, need võivad vaatepilti ette kujutada. Ülejäänud vaadaku filmi "Day after tomorrow".

Iga natukese aja tagant jäi mõni masin kinni, mida siis vintsiti või veeto välja.
Autodest välja tulnud inimesed kõikusid tuules, peenike lumetolm pressis end kõikjale - riiete vahele, autodesse, mootorisse, snorklisse.
Autoaknad jäätusid ning isegi kui nähtavus oleks väljas normaalne olnud, siis välja poleks ikka näinud. 

Sõitsime tuulega võidu - aga tuul osutus kiiremaks. Meie liikumiskiiruseks oli keskmiselt 10 km/h. Tuulel rohkem.

Päikesetõus palju paremaks olusid ei muutnud. Nähtavus endiselt sama kehv, ainult must sein asendus valgega.
Kuskil meist paremal pidi GPSi järgi mingi tee jooksma, aga me ei leidnud sellest märkigi.
Ja teekond jätkus, läbi tuisu ning tormi üha edasi põhja suunas.

Sattusime lumme kinni jäänud veoki peale, mille kastis seisis Land Cruiser 100.
Rekka kabiin oli tühi, masina kõrval vedeles kaks tühja viinapudelit.
Küllap vennad jõid kinni jäädes viinavarud ära ning sammusid siis tundrasse uue joogi järele.
Võimalik, et varsti satume ka mõne käigult külmunud rekkamehe peale.

Taaskord lumes kinni olles tõstatus küsimus, et kas põhjagaasiga sõitmine tähendab seda, et siis jääb garanteeritult põhja peale kinni?

Möödaminnes tõmbasime hangedest välja eksinud Kamazi, mis ülejäänud kolonnist maha oli jäänud. Päästsime vähemalt need vennikesed viina järele jalutamisest.
Siberis kehtib reegel, et hädasolijaid maha ei jäeta. Sest kunagi ei tea, et millal endal abi vaja võib minna.

Lõpuks kütusekolonniga kohtudes selgus jutuajamisest, et sel aastal praktiliselt mingit liiklust Jamalile viival taliteel ei toimu. Seetõttu pole ka ime, et teeolud nii kehvad on.

Ja mida edasi, seda karmimaks läks. Hiigelhanged, tuisuvaalud, ootamatud augud lumes, jõesängid jne - polnud just naljaasi edasi pressida end.

Mitu päeva olime "kaardilt väljas" - seda igas mõttes.
Polnud levi ega korralikke kaarte, rada kadus järjekindlalt eest jne.

Meie asukohta näeb vahelduva eduga:
www.g4s.ee/4x4reisid

Ka meie unistused on muutunud märksa realistlikumaks.
Rait: "Saaks kolm kiltsagi sõita, ilma et kinni jääks!".
Praegu pole üle 1,8 kilomeetri jutti sõita saanud.

Üksikud vastutulevad kamzajuhid vaatavad meid iga kord pika pilguga, küsivad, et mida me siit otsime ja tõdevad, et oleme hullud (tugevalt tsenseeritud tõlge).

Juba paar päeva on tunne nagu tudengil - päevaseks toiduratsiooniks on pakk kiirnuudleid, paar võikut ja mõned õlled.
Seda küll mitte õppelaenuvõlgnevuse tõttu, vaid kuna mis sisse on läinud, see peab ka välja tulema. Purgaaga hangede vahel kükitada pole aga sugugi meeldiv.

Tundub sedasi, et kui keskmine eestlane unistab Hurgadhas puhkamisest, siis meie puhkame Purgadhas.

Möödusid tunnid, ilm muutus järjest hullemaks.
Ööbida kannatas vaid kõrgetel platooharjadel läbilõikava tuule käes, madalamates kohtades tuisanuks lumi autod katusteni hangedesse.

Neljateistkümnenda päeva hommikul sõitis Raidi autol rehv velje pealt maha, Margo autol ei taha tagadiffer funktsioneerida (töötab vahelduva eduga).

Tegime otsuse edaspidi pool tundi hiljem ärgata/startida, et säästa endid mõttetust hommikupimeduses rapsimisest.

Eesti offroadihundid naeravad meid välja kui näevad pärast videolt, kuidas 5 cm kaupa end hangedest läbi jõnksutame, et edasi saada. Ja seda kilomeetrite kaupa.
Meie naerame aga pärast välja need, kes ülbelt jõuga läbi tundralume murda üritavad ning siis lootusetult sees istuvad.
Lumi tundras on midagi hoopis muud kui Eestis ning ega meilegi need kogemused kiirelt tulnud, isegi hoolimata vene maastikusõitjatelt saadud koolitusest.
Praegu aga suisa lust jälgida kuidas õppust on võetud.

Kuigi jah, nagu varasemalt mainitud, käime meiegi iga natukese aja tagant lumes. Ühe sellise väljatõmbamise käigus irdus Tomi auto küljest konks ning seekel koos köiega lendas Patrolile tagant sisse.
Raidi ja Tomi autol purunesid esemesed poolteljed või veovõllid või stabika otsad või midagi sealkandis. Igal juhul on mõlemad masinad keset lumetormi sandid ja pooleldi liikumisvõimetud.
Tomi oma vahepeal suisa seisis, kuni ratas alt kruviti ja vildiga miskit tihendati.
Pärast korduvaid peatusi ja rataste altkruvimisi selgus, et katki on veovõllid mõlemal autol.

Aga silmapiiril nägime vilksamas rongi.
Rong, see tähendab lootust.
Lootus aga tähendab uljust.
Uljus omakorda aga tähendab...

Lõpuks kolistasime nagu kamp haavatud sõjaveterane kütusekolonni sabas, 10 km/h, lootusega jõuda lähimasse asustatud punkti, kus masinatele veidigi eluvaimu sisse puhuda.
Kuid kogu see läbitud tee tuleb ju veel ka tagasi sõita...
Ning mõnedki meist pole veel kaotanud lootust murda jätkuvalt edasi põhja poole.

Keset ööd saime rajalt võetud ühe kütusetankla, kust kõik me paagid ja kanistrid (ca 400 liitrit) täis tangiti valemiga: 20 rubla/liiter miinus 80 liitrit (tüdrukute kaubeldud tasuta diil) miinus 2 suitsuvorsti miinus 2 pakki suitsu miinus paar lonksu Strohi.

Paar päeva tagasi oli sama vahemaa (meie eesmärk Salehard-Jamal) läbitav 1 päevaga, praegu on purgaa ja aega kulub 5 päeva vähemalt.
Meie raskeim lõik (mis vaja ka uuesti läbida) pidavat olema kõige karmim Salehardist Jamali. Seal surevat iga talv palju rekkajuhte, kes lumme kinni jäävad ning surnuks külmuvad. Nende rekkad on ühtlasi ka nende hauakivid - ja tundra kubiseb mahajäetud tehnikast.

Ning raudteeliin, millega paralleelselt liigume, kuulub Gazpromile. Konkureerivad naftafirmad peavad oma tehnikat maismaad mööda rekkadega vedama, sellest ka inimkaod karmis tundras.

Kõige hullemad kuud ilmastiku poolest aga alles tulevad - märts ja aprill. Ent needki pole meist enam kaugel...

Juba viimased paar ööd on ka virmalised taevas kumanud - sedavõrd tugevad, et neid näeb isegi läbi maapinnal mässava tuisu ja tormi.

Viieteistkümnes ekdpeditsioonipäev algas nagu enamus teisi.
Lõuna paiku tõmbas üks kütuseveok Kristo auto vintsi katki.
Päevateekond sinka-vonka oli selleks hetkeks 25 km, lähima asulanu linnulennult ca 85 km, sinka-vonka aga vähemalt 3x rohkem.

Ääretu lumevälja serval seistes tekkis tunne nagu Jääaja multika oraval, kes õnnetult lõputut valget maastikku vaatles, endal viimane õllepurk süles, mida ära ka ei julge juua, kuna ei tea, kas või millal uue saab.

Või siis tsiteerides Väintsi: "Ees paistab palju valget jama!".

Ja nii ta läks...läbi päevade...pool tundi lume peal kulgemist...vaid veidi puksimist, ei ühtegi tõsisemat kinnijäämist...optimism ja tempo tõusis...ning siis selline auk, et kõik neli masinat pool tundi või rohkem põhjalikult kinni istusid...vintsides, lükates, tõmmates, kaevates, puksides...optimism langes kiiremini kui temperatuur Novaja-Zemljal...

Toit samahästi kui otsas (vähemalt pole probleemi hange taga kükitamisega), joogivesi otsas (kaob ka probleem hange taga seismisega), kanistrid on täidetud lumega, vaatame näljase pilguga iga möödalippavat polaarjänest.

Põhjagaasi propageerimise tõttu põrkas Patrol pimedas lume all peidus oleva paneeli pihta, tulemuseks mõlemad vasakpoolsed rehvid purud ning vasak esiamort katki.
Moraalilangus on märgatav.

Kuueteistkümnes hommik saabus Gazpromi raudteejaama perroonil.
Läbi öö lohistasime end sinna ning suureks rõõmuks saime autod tangitud ning joogivee varud täiendatud.
Ööpimeduses kanistritega edasi-tagasi jooksmine garanteeris magusa une kuni varavalgeni.

Eelmise päeva kilometraazhiks jäigi ca 25 km, lähima asulani, kuhu varuosad tellida saime, jääb endiselt veel ca 80+ kilomeetrit.
Ega keegi täpselt ei teagi, palju maad jäänud, enamus numbreid on puhtalt oletuslikud ning sõltuvad marsruudist, mida endile ise jõuga murda suudame.

Hommikul selgus, et ka Kristo auto üks rehv on paras pastel. Eelmistel päevadel sai seda pumbatud iga paari tunni tagant, praegu ei piisa sellestki.

Situatsioon on selline, et kui me oleksime film riigitelevisioonis, siis praegusel momendil jookseks subtiitrite asemel tekst "vulgaarne tõlkimatu sõim vene keeles".

Saime paarsada meetrit sõita - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Paarsada meetrit sõitu - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Jne. Jne. Jne.

Selle asemel, et rekkakolonni sabas rahulikult tiksuda, ajasime ikka jäärapäiselt neist ette.
Ning seejärel - vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.

Kuigi Kamzade kolonni kiirus oli meist ca 2x aeglasem, jõudsid nad meist ikka alati mööda kui järjekordses hanges lund autode eest loopisime.

Päeva lõpuks, nagu elu näitas, jäi võitjaks ikkagi rahulikumalt kulgeja.
Sellal kui meie kiirendades arutult kütust põletasime, roomas hommikul hiljem startinud veokitekolonn õhtul enne meid laagriplatsile.
Ei võtnud me karvavõrdki õppust varasemate päevade õppetundidest.

Otse lõikama harjunud eestlastele on arusaamatu, et miks tee tundras sinka-vonka kulgeb, mitte sirgjoones nagu Tallinn-Tartu maantee.
See ei taha kuidagi kohale jõuda, et isegi Venemaal on igal asjal oma põhjus.
Ning see põhjus selgub tavaliselt alati kui sinka-vonka lõik läbi saab: otse sõites oleks ette jäänud läbimatu jõesäng, lummetuisanud org, sügav kuristik vms.
Mõnigi kord kogesime neid kohti ka vahetult.
Aga sellestki õppetunnist õppust ei võeta - iga uue sinka-vonka alguses tõuseb elav arutelu, et "võiks ju otse tõmmata".

See, kes väitis, et homo sapiensi eristab teistest liikidest õppimisvõime - see eksis ilmselgelt väga rängalt...

Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com