Ööd Tartus

Ülakorrusel põrutatakse (näljased tudengid vist...), aga rahus magada tahaks!
Huvitav, kas kui harjaga vastu lage taguda, kas siis lööb ülakorrusel rütmi segi?
Nagu orjalaevadel kui üks mees trummi tagus ja teised samas tempos aerutasid...

Tartu Rattamaraton 2010

Tartu Rattamaraton 2010 - paduvihmas ja rummuni poris.

Eesti Haigekassa pankrotistub! Õhtuks on Eestis 5000 külmetushaiget rohkem.

Tähtis ei ole võit vaid osavõtt! (rõkkav naer saalis)

Autosse tulles olid nad nagu fakiirid - üritasid istmete kohal hõljuda...

Hädine hääl vannitoast: "Mul on LIIV hammaste vahel!!!"

"Mis haiguse saab mullasöömisest?"
"Botulismi!"

Miks kõik maratonil osalenud täna öösel kõhuli magavad?

Mis juhtub, kui rattamaratonil osalenule hommikul joonlauaga sirakas mööda kannikaid anda?
Sellest loe juba järgmisest, reanimatsioonist välja kirjutamisele järgnevast blogikandest!




Huvitav, mida põnevat toob endaga siis veel kaasa Tartu Rattamaraton 2011? :) :) :)

Masuaja muinaslugu

Sügisene linn, vihma kallab, linn näib hüljatud.
Rasked ajad, kõik on kõigile võlgu.

Ühtäkki saabub rikas turist, astub linna ainsasse hotelli, annab hotellipidajale 100-eurose ning läheb tuba valima.

Hotellipidaja haarab rahatähe ning jookseb kaupmehe juurde võlga tasuma.
Kaupmees rõõmustab, võtab raha ja kiirustab pagarile võlgu maksma.
Pagar tormab saadud kupüüriga möldrile maksma.
Mölder tormab linna prostituudile võlga tasuma, kes omakorda läheb ja tasub hotellipidajale kasutatud numbritubade eest võla.

Turist tuleb alla tagasi, teatab, et talle ei sobi ükski tuba, võtab oma raha ja lahkub linnast.

Keegi ei teeninud midagi, kuid terve linn on võlast vaba ning vaatab tulevikku optimistlikult.

Part

Jahimees on jahil.
Sitt päev. Kedagi lasta ei ole.

Vaatab kaugemale, et ohoo...part!

Läheb ligemale, hakkab laskma.
Part ei liigutagi. Istub rahulikult veepinnal.

Jahimees mõtleb, et "krt, part nii ligidal, ei hakka kuuli raiskama!".
Läheb ligemale ja hakkab pardist kinni krabama.

Part ütleb siis: "Tasa, kala!"

Jahimees küsib, et "mismõttes...näkib vä?"

Part vastab: "Ei, imeb!"

Laupäevahommik

Eile õhtul pidime seltskonnaga välja minema.
Ütlesin oma kallimale, et olen keskööks kodus: "Ma luban!".

Tunnid möödusid ja joogid läksid üha libedamini alla.
Umbes kella kolme paiku hakkasin koju minema, ise maani täis.

Kui ma uksest sisse astusin, hakkas käokell kukkuma - kell sai kolm.

Mõistes, et mu kallis seda kuuleb, otsustasin kähku veel üheksa korda kukkuda, et pahandust ära hoida.

Olin oma hea idee üle väga uhke!
(isegi purjus peaga suutsin nii heale mõttele tulla!!!)

Hommikul küsis kallis, et mis kell ma koju jõudsin?

"Keskööl!" kõlas minu vastus.
Ta ei paistnud üldse midagi kahtlustavat.

Siis aga ütles: "Me peame oma käokella välja vahetama.".

Kui ma küsisin, et mispärast, vastas ta: "Eile öösel kukkus kell kolm korda, siis ütles "oh sa perse", kukkus veel neli korda, köhis hääle puhtaks, kukkus veel kolm korda, itsitas ja kukkus veel kaks korda. Siis komistas Cracki otsa ja peeretas..."

Naissugu

Naissoo puhul toimivad alati samad nipid - vahet pole, kas inimeste või koertega tegu.

Kui muidu ei saa, siis kavalusega ikka saab!

Emase koera toast välja saamine on alati hirmus piin. Isegi maiustustega meelitamine üldjuhul ei aita - ta ülekantud tähenduses "sülitab" nende peale ning istub edasi uksematil, sammugi üle läve õue liikumata.

Ei aita siin ei head sõnad ega käratamine, lükkamine ega tõukamine.

Nojah - aga tahtsin ta lõpuks ikkagi õue saada...

Alguses läks mu sõjakavalus küll vett vedama.

Koerale nimelt meeldib haukuda inimeste peale, kes aia taga liiguvad või kuskil kauguses lärmavad.

No ma siis tegin välisukse lahti, koer vedeles selle ees, aga sammugi välja ei astunud. Jätsin ta sinna ja hiilisin teise välisukse juurde maja teises otsas.

Hakkasin vilistama ja häälitsema jne., lootuses, et koer välja tuleb...

Tegin veidi aega seda tsirkust - ilmarahvale lustiks ja rõõmuks.

No ja ühel hetkel siis oli umbes selline efekt nagu filmides kui peategelasele selja tagant õla peale koputatakse ja vaikselt köhatatakse. 

Kuulsin kerget nahinat selja taga.

Vaatasin üle õla - koer seisab minust meetri kaugusel koridoris ja vahib mind eriti iroonilise pilguga...

Umbes sedasi, et "mida sa lollakas röögid, ma kogu aeg siin olnud ju".

Nuhjah.

Loobusin veidiks.

Ütleme nii, et mu ego sai kõva laksu.

Sest see ta pilk......see oli ilmselgelt üleolev ja mõnitav.

Aga jätsin välisukse siiski lahti.

Tegin näo, et mul on ükskõik sellest, kas ta on toas või mitte.

Ja mingi hetk hakkasid aia taga lapsed karjuma.

Koer muidugi kohe kappadi-kappadi läbi maja, lõuates uksest välja ja aia äärde.

Mina samamoodi kappadi-kappadi talle järele.

Sel hetkel, kui ta oma veast aru sai ja tagasi toa poole kiirustas, oli juba hilja.

Uks sulgus ta nina ees pauguga...

---

Ilmselgelt oli siin tegu mitme psühholoogilise faktori kokkulangemisega, mis toimivad samalaadselt mitte vaid emaste koerte, aga ka emaste inimeste ehk naiste puhul.

Kui sõnad ja tavaline meelitamine enam ei aita, siis tuleb tähelepanu teemalt lihtsalt kõrvale juhtida. Mingile teisele teemale näiteks.

Ise nägu tehes, et küsimus on ununenud ja ei paku enam huvi.

Samal ajal aga ette valmistada kasutuselevõtuks alternatiivsed boonused - midagi, mis kuulub sihtobjekti meelispanuste hulka.

Õigesti valitud hetkel tuleb alternatiivne boonus ette sööta, tähelepanelikult jälgides sihtobjekti reaktsiooni sellele.

Ning seejärel - hetkel, mil sihtobjekt on täielikult hõivatud oma meelisboonuse konsuumimisega - olla ise kiire ja resoluutne!

Ning algselt soovitud tulemus ongi käes!

---

A. ütleb:

"Ilmselgelt oled sa õel!"

Marko ütleb:

"Ilmselgelt naistega teisiti ei saagi!"