Kui oled tõstnud kassalindile mitu kasti õlut ning pärast maksmist teenindaja soovib sulle mesimagusa ja kahemõttelise tooniga "Ilusat õhtut!", siis kuidas seda tegelikult mõistma peaks?
...
Deem - kusjuures need polnud isegi mitte minu õlled!!!
esmaspäev, 29. märts 2010
reede, 26. märts 2010
laupäev, 13. märts 2010
Üksik hunt
Hommikune päikesekiir torkis hundile silma.
Ta liigutas end samblasel asemel, ringutas pikalt ja mõnuga, haigutas laialt. Tundus tulevat taas meeldiv hommik ja seiklusterohke päev.
Kuid veel enne silmade lahti löömist tundis hunt, et midagi on valesti.
Miski maailmas oli täiesti teisiti. Erinev senisest, erinev harjunust. Täielikult muutunud.
Koos silmade avanemisega mõistis ta, millega tegu.
See oli tühjus.
Täielik tühjus, mõõtmatu tühjus, lõputu tühjus, igavikuline tühjus.
Ei, mitte tühjus looduses.
Oli kaunis talvehommik, kevadet tõotav tuulehoog paitas ta koonu, üksikud linnud siutsusid kaugematel puudel, ere päike sõudis aeglaselt pilvitus sinitaevas.
Ei olnud see ka füüsiline tühjus, ei nälg, ei janu.
Alles õhtul oli ta jahilt tulnud ning kõht oli praegugi veel meeldivalt täis. Lähedal vulisev allikas andnuks kosutust janule, lumise metsa all ringi lippavad loomad olid heaks saagiks.
See oli tühjus hinges.
Seal, kus pidanuks olema soojus, rahu, õnn, kindlustunne – seal ei olnud enam midagi.
Oli vaid tühjus, mis näris end läbi hundi tunnete, arenes ja laienes kõikjale.
See oli valu, mida põhjustas tohutu armastus ja kiindumus.
Armastus ja kiindumus, mis jäid üksi, kuna ei saanud vastust.
Sest puudus vastuarmastus ja vastukiindumus.
Hunt ei teadnud, mida selle valuga peale hakata.
See polnud valu, mis lasknuks end välja ravitseda, haavu lakkudes ning parandades.
Polnud valu, mis jäänuks maha joostes, põgenedes, eemale kõigest mis seni ümbritsenud.
Ega ka valu, mis taandunuks kedagi vihahoos murdes, allasurutud tundeid valu tegemiseks kasutades.
See oli valu, mis oli pugenud kõikjale hinges, sügavaimatesse soppidesse.
Ning hunt teadis, et sellist tühjust ning valu ei saa kõrvaldada muu, kui minek. Minek sinna, kust ei tulda eal tagasi. Sinna, kus puudub kurjus, valu, viha, kurbus. Sinna, kus on hea.
Kuid otsus sellele teele asumiseks pidi tulema raskelt. See ei saanud tulla niisama, ei saanud lihtsalt pähe karata.
Ja lõpuks hunt otsustas.
Ta tõusis, sirutas end veel kord ning asus teele...
...möödusid pikad päevad ja veel pikemad ööd...
Hunt liikus väsinud hüpetega aeglaselt ent majesteetlikult üle lõputu lumekõrbe.
Teda ümbritses vaid lumi; nii kaugele, kui silm ulatus polnud näha ainsamatki konarust ega kõrgendikku.
Tema kohal laius sünkjasmust tähistaevas, kust kuu heitis värelevat valgust kitsale jäljereale, mis kadus silmapiiri taha.
Palju päevi ja öid liikus loom vaid talle teadaoleva sihtkoha poole. Tema jälgedes mustasid veretäpid, kui käpad teravast lumekoorikust purunesid, ent hunt ei pööranud sellele tähelepanu.
Vermeis selg oli ammu lakanud valutamast, ka nälg lõppes päevi tagasi.
Ta vaid jooksis ja jooksis, tühi pilk kaugusesse suunatud.
Hunt teadis, et peatumine tähendaks surma, ta polnud selleks valmis.
Veel pingutas ta, lootes jõuda kohale, aga lootus kahanes iga päevaga.
Kuhugi seljataha jäi kari, kes oli ta hüljanud; kaaslased, kes ta reetsid; armastus mis jäi vastuarmastuseta.
Viimases võitluses, mis jättis sügavad haavad ning purunenud usu, murdis hunt endale tee välja ja suundus sinna, kuhu juba sünnist saati nähtamatu jõud teda kutsus – mõõtmatutele avarustele, vabadusse.
Nüüd liikus ta edasi, sihtmärgiks üksik hele täht silmapiiril, hinges tunne, et ta salajane siht pole enam kaugel.
Ent viimane jõud oli hundi väsinud liikmeist lahkumas.
Viimaks saabus hetk, mil ta taipas, et enam edasi minna pole võimalik.
Veel paar meeleheitlikku hüpet ja hunt vajus kurnatult lumele.
Väsinud silmadega vaatas loom tähti ja hõbedast täiskuud enda kohal.
Taevas oli nii must - nagu pimedus tema hinges. Kuu sära oli kui viimane sära, mis veel ta silmist paistis. Ja virmalised öös olid otsekui udu, mis ta silme ees hõljus.
Kusagilt hundi alateadvusest tungis välja meeleheitlik ulg.
See oli nii kurb, nii meeleheitlik, nii lootusetu.
Selles ulus oli koos kogu ta valu, meeleheide, kurbus...
Ja see ulg kaikus kaugele, läbi öö ja pakase.
Ulg kaikus lumeväljade kohal veel siiski, kui üksiku hundi silmad olid juba igaveseks sulgunud.
Ja eespool, vaid poole päevatee kaugusel, tõusist lumeväljade keskelt väike kaljurahn ning soe koopasuu paistis kiviseinas.
Seal saanuks hunt varju, kosutust, sinna saanuks ta jääda, seal uue eluga alustada - kui vaid kurnatud keha ja muserdatud hing suutnuks teda edasi viia.
Kaikuv ulg täitis koopa ja äratas koopapõrandal rahulikult suikunud teise hundi.
Ta tõstis pea, kuulas kogu maailma täitvat kurba ja lootusetut ulgu...
Ning ootus, igatsus, unistus, mis oli teda kaua saatnud - kadus koos meeleheitliku karje hääbumisega ta pilgust.
Vaid üksik hõbedane pisar säras kuukumas lamava hundi silmis, kes oli teist terve igaviku oodanud - nüüd aga igaveseks üksindusse määratud...
Ta liigutas end samblasel asemel, ringutas pikalt ja mõnuga, haigutas laialt. Tundus tulevat taas meeldiv hommik ja seiklusterohke päev.
Kuid veel enne silmade lahti löömist tundis hunt, et midagi on valesti.
Miski maailmas oli täiesti teisiti. Erinev senisest, erinev harjunust. Täielikult muutunud.
Koos silmade avanemisega mõistis ta, millega tegu.
See oli tühjus.
Täielik tühjus, mõõtmatu tühjus, lõputu tühjus, igavikuline tühjus.
Ei, mitte tühjus looduses.
Oli kaunis talvehommik, kevadet tõotav tuulehoog paitas ta koonu, üksikud linnud siutsusid kaugematel puudel, ere päike sõudis aeglaselt pilvitus sinitaevas.
Ei olnud see ka füüsiline tühjus, ei nälg, ei janu.
Alles õhtul oli ta jahilt tulnud ning kõht oli praegugi veel meeldivalt täis. Lähedal vulisev allikas andnuks kosutust janule, lumise metsa all ringi lippavad loomad olid heaks saagiks.
See oli tühjus hinges.
Seal, kus pidanuks olema soojus, rahu, õnn, kindlustunne – seal ei olnud enam midagi.
Oli vaid tühjus, mis näris end läbi hundi tunnete, arenes ja laienes kõikjale.
See oli valu, mida põhjustas tohutu armastus ja kiindumus.
Armastus ja kiindumus, mis jäid üksi, kuna ei saanud vastust.
Sest puudus vastuarmastus ja vastukiindumus.
Hunt ei teadnud, mida selle valuga peale hakata.
See polnud valu, mis lasknuks end välja ravitseda, haavu lakkudes ning parandades.
Polnud valu, mis jäänuks maha joostes, põgenedes, eemale kõigest mis seni ümbritsenud.
Ega ka valu, mis taandunuks kedagi vihahoos murdes, allasurutud tundeid valu tegemiseks kasutades.
See oli valu, mis oli pugenud kõikjale hinges, sügavaimatesse soppidesse.
Ning hunt teadis, et sellist tühjust ning valu ei saa kõrvaldada muu, kui minek. Minek sinna, kust ei tulda eal tagasi. Sinna, kus puudub kurjus, valu, viha, kurbus. Sinna, kus on hea.
Kuid otsus sellele teele asumiseks pidi tulema raskelt. See ei saanud tulla niisama, ei saanud lihtsalt pähe karata.
Ja lõpuks hunt otsustas.
Ta tõusis, sirutas end veel kord ning asus teele...
...möödusid pikad päevad ja veel pikemad ööd...
Hunt liikus väsinud hüpetega aeglaselt ent majesteetlikult üle lõputu lumekõrbe.
Teda ümbritses vaid lumi; nii kaugele, kui silm ulatus polnud näha ainsamatki konarust ega kõrgendikku.
Tema kohal laius sünkjasmust tähistaevas, kust kuu heitis värelevat valgust kitsale jäljereale, mis kadus silmapiiri taha.
Palju päevi ja öid liikus loom vaid talle teadaoleva sihtkoha poole. Tema jälgedes mustasid veretäpid, kui käpad teravast lumekoorikust purunesid, ent hunt ei pööranud sellele tähelepanu.
Vermeis selg oli ammu lakanud valutamast, ka nälg lõppes päevi tagasi.
Ta vaid jooksis ja jooksis, tühi pilk kaugusesse suunatud.
Hunt teadis, et peatumine tähendaks surma, ta polnud selleks valmis.
Veel pingutas ta, lootes jõuda kohale, aga lootus kahanes iga päevaga.
Kuhugi seljataha jäi kari, kes oli ta hüljanud; kaaslased, kes ta reetsid; armastus mis jäi vastuarmastuseta.
Viimases võitluses, mis jättis sügavad haavad ning purunenud usu, murdis hunt endale tee välja ja suundus sinna, kuhu juba sünnist saati nähtamatu jõud teda kutsus – mõõtmatutele avarustele, vabadusse.
Nüüd liikus ta edasi, sihtmärgiks üksik hele täht silmapiiril, hinges tunne, et ta salajane siht pole enam kaugel.
Ent viimane jõud oli hundi väsinud liikmeist lahkumas.
Viimaks saabus hetk, mil ta taipas, et enam edasi minna pole võimalik.
Veel paar meeleheitlikku hüpet ja hunt vajus kurnatult lumele.
Väsinud silmadega vaatas loom tähti ja hõbedast täiskuud enda kohal.
Taevas oli nii must - nagu pimedus tema hinges. Kuu sära oli kui viimane sära, mis veel ta silmist paistis. Ja virmalised öös olid otsekui udu, mis ta silme ees hõljus.
Kusagilt hundi alateadvusest tungis välja meeleheitlik ulg.
See oli nii kurb, nii meeleheitlik, nii lootusetu.
Selles ulus oli koos kogu ta valu, meeleheide, kurbus...
Ja see ulg kaikus kaugele, läbi öö ja pakase.
Ulg kaikus lumeväljade kohal veel siiski, kui üksiku hundi silmad olid juba igaveseks sulgunud.
Ja eespool, vaid poole päevatee kaugusel, tõusist lumeväljade keskelt väike kaljurahn ning soe koopasuu paistis kiviseinas.
Seal saanuks hunt varju, kosutust, sinna saanuks ta jääda, seal uue eluga alustada - kui vaid kurnatud keha ja muserdatud hing suutnuks teda edasi viia.
Kaikuv ulg täitis koopa ja äratas koopapõrandal rahulikult suikunud teise hundi.
Ta tõstis pea, kuulas kogu maailma täitvat kurba ja lootusetut ulgu...
Ning ootus, igatsus, unistus, mis oli teda kaua saatnud - kadus koos meeleheitliku karje hääbumisega ta pilgust.
Vaid üksik hõbedane pisar säras kuukumas lamava hundi silmis, kes oli teist terve igaviku oodanud - nüüd aga igaveseks üksindusse määratud...
reede, 12. märts 2010
Väike Prints
"Otse edasi ei saa minna kuigi kaugele..."
* * * * *
"Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel kasvab vaid üksainus, siis on talle sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla.
Ta mõtleb: "Seal kuskil on ka minu lill..."
Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otsekui kustuksid äkki kõik tähed!
* * * * *
"Eks ole," kostis lill mahedalt. "Ja ma sündisin koos päikesega."
Väike prints taipas, et lill ei olnud üldsegi tagasihoidlik, kuid ta oli nii erutav!
* * *
Niisiis väike prints, hoolimata oma armastusest ja heast tahtest, hakkas üsna pea lilles kahtlema. Ta oli tähtsusetuid sõnu tõsiselt võtnud ja muutus väga õnnetuks.
"Ma ei saanud tookord millestki aru! Oleksin pidanud otsustama tema tegude, mitte sõnade järgi."
* * * * *
"Jumalaga," ütles ta lillele.
Aga lill ei vastanud talle.
"Jumalaga," ütles ta veel kord.
Lill köhatas. Aga mitte külmetusest.
"Olin rumal," lausus lill lõpuks. "Anna mulle andeks. Püüa õnnelik olla."
"Muidugi, ma ju armastan sind," ütles lill. "Minu süü läbi ei saanud sa midagi teada. See pole üldse tähtis. Sina olid niisama rumal kui mina. Püüa õnnelik olla..."
"Sina lähed ju ära kaugele..."
Ta ei tahtnud, et väike prints näeks teda nutmas. Ta oli ju nii uhke lill...
* * * * *
Ja ta heitis rohule ning nuttis.
* * * * *
"Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill... Ta on mu vist taltsutanud..."
* * * * *
"Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest et mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kurtmist või uhkeldamist, mõnikord ka tema vaikimist, sest ta on ju minu roos."
"Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks!"
* * * * *
"Tähed on ilusad ühe lille pärast, mida pole näha..."
* * * * *
"See, mis mind nii väga liigutab selles väikeses uinuvas printsis, on tema truudus oma lillele; roosi kujutis kiirgab temast nagu valgus lambist, isegi siis, kui ta magab..."
* * * * *
Alati on oht, et kui oled lasknud end taltsutada, saad natuke nutta.
* * * * *
"Tead... Täna öösel... Sa ära tule..."
"Paistab, et mul on paha... Paistab, nagu tuleks surm. Nii see kord juba on. Ära tule vaatama, see ei tasu vaeva..."
* * * * *
"Vaata... Ongi kõik..."
* * * * *
Ta ei karjatanud. Ta langes aegamisi, nagu langeb puu. Seda polnud liiva tõttu isegi kuulda...
(Antoine De Saint-Exupery "Väike Prints")
* * * * *
"Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel kasvab vaid üksainus, siis on talle sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla.
Ta mõtleb: "Seal kuskil on ka minu lill..."
Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otsekui kustuksid äkki kõik tähed!
* * * * *
"Eks ole," kostis lill mahedalt. "Ja ma sündisin koos päikesega."
Väike prints taipas, et lill ei olnud üldsegi tagasihoidlik, kuid ta oli nii erutav!
* * *
Niisiis väike prints, hoolimata oma armastusest ja heast tahtest, hakkas üsna pea lilles kahtlema. Ta oli tähtsusetuid sõnu tõsiselt võtnud ja muutus väga õnnetuks.
"Ma ei saanud tookord millestki aru! Oleksin pidanud otsustama tema tegude, mitte sõnade järgi."
* * * * *
"Jumalaga," ütles ta lillele.
Aga lill ei vastanud talle.
"Jumalaga," ütles ta veel kord.
Lill köhatas. Aga mitte külmetusest.
"Olin rumal," lausus lill lõpuks. "Anna mulle andeks. Püüa õnnelik olla."
"Muidugi, ma ju armastan sind," ütles lill. "Minu süü läbi ei saanud sa midagi teada. See pole üldse tähtis. Sina olid niisama rumal kui mina. Püüa õnnelik olla..."
"Sina lähed ju ära kaugele..."
Ta ei tahtnud, et väike prints näeks teda nutmas. Ta oli ju nii uhke lill...
* * * * *
Ja ta heitis rohule ning nuttis.
* * * * *
"Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill... Ta on mu vist taltsutanud..."
* * * * *
"Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest et mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kurtmist või uhkeldamist, mõnikord ka tema vaikimist, sest ta on ju minu roos."
"Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks!"
* * * * *
"Tähed on ilusad ühe lille pärast, mida pole näha..."
* * * * *
"See, mis mind nii väga liigutab selles väikeses uinuvas printsis, on tema truudus oma lillele; roosi kujutis kiirgab temast nagu valgus lambist, isegi siis, kui ta magab..."
* * * * *
Alati on oht, et kui oled lasknud end taltsutada, saad natuke nutta.
* * * * *
"Tead... Täna öösel... Sa ära tule..."
"Paistab, et mul on paha... Paistab, nagu tuleks surm. Nii see kord juba on. Ära tule vaatama, see ei tasu vaeva..."
* * * * *
"Vaata... Ongi kõik..."
* * * * *
Ta ei karjatanud. Ta langes aegamisi, nagu langeb puu. Seda polnud liiva tõttu isegi kuulda...
(Antoine De Saint-Exupery "Väike Prints")
neljapäev, 11. märts 2010
Meeste dresseerimine
Kuigi öeldakse, et ühtegi inimest ei ole võimalik ümber kasvatada, ei väsi me seda proovimast. Enamasti on just naised need, kes oma meeste käitumisega rahul ei ole ning erinevaid võtteid kasutades neid nö õigele teeotsale üritavad juhtida. Kas sellest ka abi on?
Daily Maili autor Amy Sutherland, kellel on selja taga pisikese kutsika kasvatamine, otsustas samu meetodeid ka oma abikaasa peal proovida.
Et mitte valesti aru saada, rõhutab Amy, et ta armastab oma meest väga, kuna abikaasa on tark, seiklushimuline ning oskab teda naerma ajada, kuid samas on ta ka unustaja, lohakas ning ei oska aegadest kinni pidada.
Millised meetodid siis tema arvates mehe peal hästi töötasid - vaatame lähemalt.
1. Lõpeta näägutamine ja karjumine.
Amy tunnistab, et oli paadunud näägutaja. Teda häiris kõik: kägardatud taskurätid, põrandal vedelev käterätik, tualetis venitamine jne.
Koeri dresseerides ei näägutata kunagi, isegi ei parandata halba käitumist - seda ignoreeritakse ning premeeritakse head käitumist.
Amy sai aru, et karjumisest pole abi. Ta oli seda teinud aastaid, kuid olukord ei muutunud.
2. Õpi teda tundma.
Koera puhul on oluline õppida võimalikult palju tema tõu kohta: mis talle meeldib, mis mitte, mis edeneb paremini, mis halvemini.
Amy tegi endale muuhulgas selgeks, et telekapuldi puhul on tegemist territoriaalse küsimusega, et mees ei kuule kiledaid helisid, et ta naudib karnivoori dieeti ning tal esineb pikemaajalisi hibernatsiooni perioode.
Kokkuvõte: selleks, et armastada looma või inimest, tuleb teda aktsepteerida, kõigi tema instinktidega.
3. Ignoreeri halba käitumist.
Unusta segadus, mille mees iga kord köögis süüa tehes tekitab, või kui ta jälle kord oma mustad sokid magamistoa põrandale unustab.
Amy on enda sõnul õppinud, et tähelepanu tõmbamise või karistamise asemel on targem seda kõike ignoreerida.
Mõte on selles, et nii positiivne kui negatiivne tähelepanu lisab käitumisele hoogu, kui aga mingit vastukaja ei järgnegi, siis sureb häiriv käitumine iseenesest välja.
4. Hea poiss!
Täpselt samuti, kui partneri ärritavate harjumuste ignoreerimine aitab neist lõpuks vabaneda, on kiitusest kasu hea käitumise harjumuspäraseks muutmisel.
Olgu selleks siis auto koristamine või muru niitmine, selle eest tänamine annab positiivse efekti. Amy pani ka tähele, et mida positiivsem ta oma abikaasa suhtes oli, seda vastutulelikumaks mees muutus.
5. Söödaga meelitamine.
Preemiaga meelitamine on koerte dresseerimisel väga levinud - «sa saad selle, kui teed seda». Millegi sooritamine saab tasustatud.
Amy sõnul saab mehe sohvalt teleri eest ära alati, kui valmistada õhtusöögiks tema lemmiktoitu ning serveerida see söögitoa laual.
6. Üks samm korraga.
Kui tahad, et sinu partner mõne konkreetse asja ära teeks, on mõistlik jagada see pisikesteks sammudeks ning keskenduda kõige tähtsamale neist.
Segased sõnumid ei vii kunagi sihile.
Samuti sai Amy aru, et ei ole mõtet korraga kiita ja kritiseerida, näiteks: «aitäh, et sa poes käisid, kuid sa tõid vales pakis piima...». See röövib motivatsiooni.
7. Ära võta asju isiklikult.
Inimesena üritame me pidevalt ka loomade käitumist emotsioonidega seletada, omistades neile iseloomujooni ja erinevaid oskusi. Näiteks kui koer uued saapad ära näris, siis usume, et ta tegi seda kiusu pärast. Vaevalt küll.
Samamoodi ei jäta mees oma higiseid trennirõivaid vannitoa põrandale seetõttu, et ta ei hooli oma naise tunnetest. Ära võta seda isiklikult, ta tegi seda ju lihtsalt mugavusest.
Amy soovitab mitte võtta taolisi olukordi isikliku rünnakuna ning mitte selle pärast lärmi lüüa.
8. Ära domineeri.
Inimesed, nagu teisedki loomariigi esindajad, võitlevad pidevalt liidrikoha pärast. Me tahame, et teised teaksid, kes on majas peremees.
Amy meenutab, kuidas ta sarnaselt paljude naistega alateadlikult ohje enda kätte püüdis haarata - vedades meest kaasa poodidesse, mis teda ennast huvitasid või näidates ette, kuidas õigesti köögivilju tuleb tükeldada.
Niimoodi areneb aga välja suhe, mis põhineb hirmul ja kibestumisel, mitte usaldusel ja armastusel.
9. Vali õige hetk.
Dresseerijad ei püüagi looma õpetada kehval päeval.
Suhetes on meil aga imeline oskus valida asjade klaarimiseks kõige ebasobivam hetk. Kas on partneril päev halvasti läinud või on naine ise stressis või vaevleb pms-i küüsis.
Kavatsused võivad olla küll head, kuid valel ajal tegutsedes kõlavad sõnad kurtidele kõrvadele. Niisiis - vali iga asja jaoks õige hetk.
10. Mõista vihjeid.
Loomatreener ei saa lasta tähelepanul hajuda, sellel võivad olla rasked tagajärjed. Kunagi ei tohi eeldada, et treenitud koer ei hammusta või suur kiisu kaela ei karga. Tuleb osata signaale lugeda.
Sama tehnika töötab ka inimeste puhul.
www.elu24.ee/?id=235628
Daily Maili autor Amy Sutherland, kellel on selja taga pisikese kutsika kasvatamine, otsustas samu meetodeid ka oma abikaasa peal proovida.
Et mitte valesti aru saada, rõhutab Amy, et ta armastab oma meest väga, kuna abikaasa on tark, seiklushimuline ning oskab teda naerma ajada, kuid samas on ta ka unustaja, lohakas ning ei oska aegadest kinni pidada.
Millised meetodid siis tema arvates mehe peal hästi töötasid - vaatame lähemalt.
1. Lõpeta näägutamine ja karjumine.
Amy tunnistab, et oli paadunud näägutaja. Teda häiris kõik: kägardatud taskurätid, põrandal vedelev käterätik, tualetis venitamine jne.
Koeri dresseerides ei näägutata kunagi, isegi ei parandata halba käitumist - seda ignoreeritakse ning premeeritakse head käitumist.
Amy sai aru, et karjumisest pole abi. Ta oli seda teinud aastaid, kuid olukord ei muutunud.
2. Õpi teda tundma.
Koera puhul on oluline õppida võimalikult palju tema tõu kohta: mis talle meeldib, mis mitte, mis edeneb paremini, mis halvemini.
Amy tegi endale muuhulgas selgeks, et telekapuldi puhul on tegemist territoriaalse küsimusega, et mees ei kuule kiledaid helisid, et ta naudib karnivoori dieeti ning tal esineb pikemaajalisi hibernatsiooni perioode.
Kokkuvõte: selleks, et armastada looma või inimest, tuleb teda aktsepteerida, kõigi tema instinktidega.
3. Ignoreeri halba käitumist.
Unusta segadus, mille mees iga kord köögis süüa tehes tekitab, või kui ta jälle kord oma mustad sokid magamistoa põrandale unustab.
Amy on enda sõnul õppinud, et tähelepanu tõmbamise või karistamise asemel on targem seda kõike ignoreerida.
Mõte on selles, et nii positiivne kui negatiivne tähelepanu lisab käitumisele hoogu, kui aga mingit vastukaja ei järgnegi, siis sureb häiriv käitumine iseenesest välja.
4. Hea poiss!
Täpselt samuti, kui partneri ärritavate harjumuste ignoreerimine aitab neist lõpuks vabaneda, on kiitusest kasu hea käitumise harjumuspäraseks muutmisel.
Olgu selleks siis auto koristamine või muru niitmine, selle eest tänamine annab positiivse efekti. Amy pani ka tähele, et mida positiivsem ta oma abikaasa suhtes oli, seda vastutulelikumaks mees muutus.
5. Söödaga meelitamine.
Preemiaga meelitamine on koerte dresseerimisel väga levinud - «sa saad selle, kui teed seda». Millegi sooritamine saab tasustatud.
Amy sõnul saab mehe sohvalt teleri eest ära alati, kui valmistada õhtusöögiks tema lemmiktoitu ning serveerida see söögitoa laual.
6. Üks samm korraga.
Kui tahad, et sinu partner mõne konkreetse asja ära teeks, on mõistlik jagada see pisikesteks sammudeks ning keskenduda kõige tähtsamale neist.
Segased sõnumid ei vii kunagi sihile.
Samuti sai Amy aru, et ei ole mõtet korraga kiita ja kritiseerida, näiteks: «aitäh, et sa poes käisid, kuid sa tõid vales pakis piima...». See röövib motivatsiooni.
7. Ära võta asju isiklikult.
Inimesena üritame me pidevalt ka loomade käitumist emotsioonidega seletada, omistades neile iseloomujooni ja erinevaid oskusi. Näiteks kui koer uued saapad ära näris, siis usume, et ta tegi seda kiusu pärast. Vaevalt küll.
Samamoodi ei jäta mees oma higiseid trennirõivaid vannitoa põrandale seetõttu, et ta ei hooli oma naise tunnetest. Ära võta seda isiklikult, ta tegi seda ju lihtsalt mugavusest.
Amy soovitab mitte võtta taolisi olukordi isikliku rünnakuna ning mitte selle pärast lärmi lüüa.
8. Ära domineeri.
Inimesed, nagu teisedki loomariigi esindajad, võitlevad pidevalt liidrikoha pärast. Me tahame, et teised teaksid, kes on majas peremees.
Amy meenutab, kuidas ta sarnaselt paljude naistega alateadlikult ohje enda kätte püüdis haarata - vedades meest kaasa poodidesse, mis teda ennast huvitasid või näidates ette, kuidas õigesti köögivilju tuleb tükeldada.
Niimoodi areneb aga välja suhe, mis põhineb hirmul ja kibestumisel, mitte usaldusel ja armastusel.
9. Vali õige hetk.
Dresseerijad ei püüagi looma õpetada kehval päeval.
Suhetes on meil aga imeline oskus valida asjade klaarimiseks kõige ebasobivam hetk. Kas on partneril päev halvasti läinud või on naine ise stressis või vaevleb pms-i küüsis.
Kavatsused võivad olla küll head, kuid valel ajal tegutsedes kõlavad sõnad kurtidele kõrvadele. Niisiis - vali iga asja jaoks õige hetk.
10. Mõista vihjeid.
Loomatreener ei saa lasta tähelepanul hajuda, sellel võivad olla rasked tagajärjed. Kunagi ei tohi eeldada, et treenitud koer ei hammusta või suur kiisu kaela ei karga. Tuleb osata signaale lugeda.
Sama tehnika töötab ka inimeste puhul.
www.elu24.ee/?id=235628
esmaspäev, 8. märts 2010
Naistepäev
"50% (viiskümmend protsenti) 1/6 (ühest kuuendikust) planeedist tormab nagu peata kanad (mööda lillepoode) ringi"
Tellimine:
Postitused (Atom)