Rikaste nutu nautijatel on praegu õnnepäevad. Maailma suurim autotootja Toyota on teatanud, et kutsub üle maailma tuhandeid autosid tagasi. USA-s võtavad inimesed järjekorda, et endale võimalikult suur hüvitis välja nõuda, sest nende elu on rikutud. Ja seda kõike sellepärast, et mõnel Toyotal on gaasipedaal jalamati tõttu kinni kiilunud. Mõni olla kohe selle ränga rikke pärast õnnetussegi sattunud.
Selliseid uudiseid lugedes ei tea, kas nutta või naerda. Miskipärast ei teki nn kannatanute vastu kaastundepoegagi. Pigem jääb mulje, et tegemist on kas Ernie koomiksist tuntud onu Sidi väärikate võsude või veel laiemalt tuntud Darwini auhinna kandidaatidega. Sest tõesti, kui loll peab olema, et kinnikiilunud gaasipedaali tõttu õnnetus põhjustada?
Sama totter oleks põhjendus, et ma sõitsin maanteel eesolijale tagant sisse, sest mul oli püsikiirushoidja peal ning ma liikusin temast kiiremini. Viimasel hetkel üritasin veel päästa mis päästa annab, katsin silmad kätega ja vajutasin põlvega signaali.
Jumal hoidku, võta see püsikiirushoidja maha! Ja kui gaasipedaal kiilub mati alla kinni, lükka vabakäik sisse, vajuta pidurit, võta teepeenrale ja viska see totter matt minema. Süüdet ei tasu igaks juhuks soovitada välja keerata, sest siis kaob pidurivõimendi ära ning roolilukk võib ka peale minna ja jälle õnnetus ning autotootja süüdi.
Sellised sündmused saavad toimuda ainult maailmas, kus on täidetud teatud tingimused. Esiteks, kõik vastutavad kõigi eest aga keegi ei vastuta iseenda eest. Teiseks, piisavalt palju inimesi on õpitud abituse tõttu sama tegusad kui kassipojad enne silmade avanemist. Kolmandaks, see kamp on alati valmis uskuma, et varsti oleme kõik surnud.
Need on inimesed, kes läbipõlenud lambipirni vahetamiseks kutsuvad elektriku ja nõuavad sellelt enne tööle asumist töötõendit, sest elekter tapab saja meetri raadiuses. Viimase kümne aastaga on nad surnud sarsi, ebolasse, hullu lehma tõppe, linnugrippi ja seagrippi, nende mikrolaineahjud on plahvatanud, pesumasinad kogu pere ära uputanud, muruniitjad varbad amputeerinud, ventilaatorid pea maha raiunud ja loomulikult teavad nad, et kiuksuvad kojamehed tähendavad surmaga lõppevat liiklusõnnetust.
Loomulikult on oma roll ka paljukirutud meedial. Paarist üksikjuhtumist ei oleks võimalik teha kontinentideülest skandaali, kui massimeedia neid ei võimendaks. Võimendades tuleb aga igal juhul teemat suuremaks puhuda, sest uhkem pealkiri müüb paremini. Iga pealkiri toob kaasa üha uusi ullikesi, kelle tragikoomilistest seiklustest annab jälle pealkirju teha. Nii see spiraal kerib ja varsti keelatakse küünekäärid ära, sest nendega võib inimese tappa. Ah, vabandust, mõnel pool ongi juba keelatud…
Meedia üksi oleks sellise hüsteeria üleskloppimisel võimetu, kui lugejal-kuulajal-vaatajal oleks terve talupojamõistus kasutusel, mitte kaks põlve tagasi muuseumisse antud. Vanarahvas oleks selliste sõnumite peale hüüatanud: „Issand, Sa näed ja Sa ei mürista!“. Tänapäeval loeme aga absurdseid uudiseid ja meie meelest ongi kõik õige. Iga surnud siga on epideemia ning õnnetus katastroof ja kellegi süü. Ainus, kes kunagi millegi eest ei vastuta, on inimene ise. Mis siis, et ta jättis kasutamata kõik võimalused õnnetuse ärahoidmiseks.
Jah, inimesel on õigus eeldada, et 21. sajandil valmistatud autol ei kiilu ükski detail kinni. Aga tal ei ole mingit õigust käsi rüppe lasta ja nukra pilguga vaadata, kuidas sein läheneb. Sama loogika järgi ei tohiks ju ka pidurdada, kui keegi teele ette astub. Me võime ju eeldada, et keegi liikluseeskirju ei riku, eksju?!
Nii maksabki Toyota praegu massipsühhoosis oleva ühiskonna kollektiivset lolluse lõivu ja paistab, et saab seda teha seninägematus ulatuses. Kui me ei elaks meediamulli maailmas, pääseks autotootja palju lihtsama tagasikutsumisega. Mõtlevate inimeste maailmas korjaks ta lihtsalt ebaõnnestunud disainiga jalamatid kokku.
Agu Uudelepp
Delfi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar