Selgituseks neile, kes ei taipa, miks mõnel inimesel on mõnel peojärgsel hommikul väga paha olla ning miks sellest olukorrast "õppust ei võeta".
Sest neil kordadel on tegu PLANEERITUD POHMAKAGA.
PLANEERITUD POHMAKAS on olukord, kui:
- joovastavate ainete tarbimine ei toimu spontaanselt, vaid on ette planeeritud (tunde, päevi, nädalaid) - samuti on ette teada, et tarbitavad kogused suure tõenäosusega ületavad tavalist/mõõdukat tarbimist kordades
- joovastava aine tarbija TEAB ja TEADVUSTAB ENDALE juba enne tarbimist, et tal on eesootaval hommikul (või sõltuvalt protsessi pikkusest järgmisel ja ülejärgmisel jne.) kehv olla
- teadmine eesootavast kehvast enesetundest ei heiduta, kuna õhtul korda saadetud tembud, lollused ja lõbus meeleolu korvavad kordades järgmise hommiku halva oleku
- ei planeerita ega loodeta "planeeritud pohmaka" ja sellele eelneva pidutsemise perioodil midagi asjalikku ette võtta või korda saata
Ehk siis lihtsustatult: planeeritud pohmakas on periood, mille jooksul lõbutsetakse meeletult sõprade-sõbrannade-tuttavatega, manustatakse ohtralt joovastavaid aineid ning hommikul kahe käega peast kinni hoides tõdetakse, et "ma teadsin seda kõike ette, ent mul oli õhtul paganama lõbus ja ma ei näe põhjust endale üle piiri mineku tõttu etteheiteid teha".
Ma ei ole kunagi nii loll, et hommikul korrutaksin endale ja teistele, et "ma ei joo enam kunagi" vms.
Ma tean, et joon ikkagi. Ja küll tuleb selliseidki kordasid piisavalt, mil hommikul väga kehv enesetunne valitseb.
No ja mis siis?
Ei näe vajadust seda muuta, kuna sellised metsikud peod on osa huvitavast elust ning ma ei näe vajadust endale või teistele etteheiteid teha, kui tulemustest teadlikult selle protsessi käivitasin.
Seega võib etteheited ja tarkuseterad stiilis "ära joo kui pea ei kanna" vms. endale hoida, kuna ma olen/olin oma pohmakatest alati ette teadlik ning ei näe põhjust neid hetki mingit moodi kahetseda või olematuks soovida.
Või noh, välja arvatud üks kord Siberis...
PLANEERITUD POHMAKAS on olukord, kui:
- joovastavate ainete tarbimine ei toimu spontaanselt, vaid on ette planeeritud (tunde, päevi, nädalaid) - samuti on ette teada, et tarbitavad kogused suure tõenäosusega ületavad tavalist/mõõdukat tarbimist kordades
- joovastava aine tarbija TEAB ja TEADVUSTAB ENDALE juba enne tarbimist, et tal on eesootaval hommikul (või sõltuvalt protsessi pikkusest järgmisel ja ülejärgmisel jne.) kehv olla
- teadmine eesootavast kehvast enesetundest ei heiduta, kuna õhtul korda saadetud tembud, lollused ja lõbus meeleolu korvavad kordades järgmise hommiku halva oleku
- ei planeerita ega loodeta "planeeritud pohmaka" ja sellele eelneva pidutsemise perioodil midagi asjalikku ette võtta või korda saata
Ehk siis lihtsustatult: planeeritud pohmakas on periood, mille jooksul lõbutsetakse meeletult sõprade-sõbrannade-tuttavatega, manustatakse ohtralt joovastavaid aineid ning hommikul kahe käega peast kinni hoides tõdetakse, et "ma teadsin seda kõike ette, ent mul oli õhtul paganama lõbus ja ma ei näe põhjust endale üle piiri mineku tõttu etteheiteid teha".
Ma ei ole kunagi nii loll, et hommikul korrutaksin endale ja teistele, et "ma ei joo enam kunagi" vms.
Ma tean, et joon ikkagi. Ja küll tuleb selliseidki kordasid piisavalt, mil hommikul väga kehv enesetunne valitseb.
No ja mis siis?
Ei näe vajadust seda muuta, kuna sellised metsikud peod on osa huvitavast elust ning ma ei näe vajadust endale või teistele etteheiteid teha, kui tulemustest teadlikult selle protsessi käivitasin.
Seega võib etteheited ja tarkuseterad stiilis "ära joo kui pea ei kanna" vms. endale hoida, kuna ma olen/olin oma pohmakatest alati ette teadlik ning ei näe põhjust neid hetki mingit moodi kahetseda või olematuks soovida.
Või noh, välja arvatud üks kord Siberis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar