Kulla naised!
Mind ei huvita, kas te olete kallimaga tülis, teil on päevad või lihtsalt niisama paha tuju.
Ärge valage seda kehva tuju minu peale välja!
Hoidke oma kibestumine endale, kolkige korralikult läbi mõni kaisukaru, nutke sõbrannade õla najal või mossitage üksi pimeduses - ent unustage ära minu kallal ülbitsemine ja irisemine.
Ühe korra võin ma selle välja kannatada ja hea näo teha seejuures.
Teisel korral mõtlen tõsiselt, kas taolise viriseja ja norijaga ikka on mõtet edaspidi suhelda ja oma närve tema peale raisata.
Kolmandal korral - saadan lihtsalt pikalt!
Mul ei ole vaja oma pead vaevata, millal kellelgi hea tuju, millal jälle tujutus vaevamas. Kui te ei suuda end kontrollida paha tuju perioodil, siis ei näe ma ka põhjust, miks peaksin oma aega teie peale raiskama.
Selline tujude hüplikkus on nagu KGB ülekuulamised - mõnele võib-olla meeldib, kui temaga käitutakse "piitsa ja prääniku" meetodil - ehk siis kord ülbitsedes ja irisedes, siis jälle normaalselt ja rahulikult juttu ajades. Mulle see ei meeldi! Ja olen kindel, et see ei meeldi paljudele teistelegi teie sõpruskonnast.
Kui te ei suuda oma tujusid kontrollida ja halva tuju mittepõhjustajatega rahulikult ning ärritumata suhelda - siis jääb vaid öelda, et "siiani oli meeldiv suhelda, nüüd aga otsige endale mõni teine labiilsuse taluja!".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar