- Narva tank peab oma kohale jääma, sest just selle tanki juures saab selgitada kõiki neid koledusi ja jõhkrusi, mis 1944. aastal aset leidsid.
- Lihtsate vahenditega on võimalik tanki ideoloogiline tähendus vastupidiseks muuta.
- Sellest peaks hoopis saama kõigi eestimaalaste jaoks kohustuslik paik, mida külastada.
- Sest kes ei mäleta minevikku (või tühistab selle), see elab tulevikuta (või kaotab selle).
- Mis ärgitab või mõjutab üldse inimesi nõukogude monumentide eemaldamist nõudma?
Niinimetatud
Narva tank on üks väheseid paikasid, kus otse ja ehedalt saab inimestele
näidata ja kirjeldada ida poolt lähtunud agressiooni.
See Narva jõe
„väidetava“ forsseerimise koht aitab selgitada, et mis ja kuidas 1944. aastal
juhtus.
Ning tanki juures
seistes ja üle jõe Venemaale vaadates mõistab igaüks, et kui habras ja kergesti
ületatav piir tegelikult on.
Veelgi
mõjusam oleks tanki ümber luua nn „varemetepark“, mis piltide või reaalsete
varemete näol sümboliseeriks 1944. aastal purustatud Narva linna.
Olgu siis
füüsiliste purustatud hoonete või videoinstallatsioonidena.
Kui tanki
ümbritseb Narva vanalinna 1944. aasta varemeid ilmestav väljapanek, siis paneb
see mõtlema ka sinna lindikesi siduvaid pulmapaare.
Varemeteparki
võib lisada ka kaadreid hetkel Ukrainas toimuvast, mis annaks kõigele
tänapäevase mõõte ja võrdlusmomendi. Kasvõi eksponeerides seal viimastel kuudel
puruks lastud Vene sõjatehnikat.
Sellisel
kujul on võimalik nii tank kui sellega seonduv keerata ümber (moodsalt
väljendudes spinnida) tõelist sõnumit ja ajalugu kajastavaks
memoriaaliks.
Oluline on, et
tanki juurde saabujad saavad ühtlasi koha peal põhjaliku ning adekvaatse
ülevaate infotahvlitelt või pädevalt (audio/video)giidilt.
Kuid selline
võimalus on vaid siis, kui on pädev koht, mida näidata.
Tank kuskil
sõja(ajaloo)muuseumis kuuri taga vedelemas ei mõju murdosagi nii ehedalt kui
ähvardav tank seal, kus on kohe näha ka naaberriik ning on visuaalselt hoomatav
Eesti riigi (ja tuleviku) haprus.
Selline monument
on ühtlasi ka hoiatav mälestusmärk sellest, mis juhtub kui siinpool riigipiiri
jälle rihm liiga lõdvaks lastakse.
Poliitikutele (enamike
parteide juhtfiguurid jt kõneisikud) kulub ajaloolise infoga varustatud tanki
külastamine eriti ära, sest äkki seejärel lõppeb ka rumal jutt tanki ajaloo,
toru suuna, mootori käivitamise, rünnakuvalmis seadmise jms teemal.
Sest ilmselgelt
pole enamik neist tanki juures kordagi käinud, tõenäoliselt Ida-Virumaalgi
mitte ning lärmatakse teemadel, millest puudub vähimgi elementaarne teadmine.
Peamiselt hetke
koalitsioonipoliitikultelt, aga ka paljudelt oponentidelt pärinev väärinfo
antud objekti päritolu ja muude seotud detailide osas muudab nende üleskutsed
juba eos tõsiseltvõetamatuteks.
Poliitikutest
saan isegi veidi aru, sest neile on kasulik ja lihtsam reaalse elu küsimuste
(riigivalitsemine, energiahinnad, sotsiaalküsimused jne) asemel tegeleda
pseudoprobleemidega ja asendustegevustega.
Peatsete
valimiste eel on sedasi hea lihtsameelsete hääli koguda (või siis neid
kaotada).
On siiski vist
veidi sinisilmne loota, et valijatele jäävad meelde need poliitikud, kes
riigiasjade ajamise asemel hoopis mingi metallikolaka ümber trummi taovad.
Räuskrahvuslaste
puhul loomulikult ei ole mõtet sedagi eeldada, et nood seltsimehed millestki
aru saaksid.
Nende vaimsest
tasemest ning teadmiste kvaliteedist annavad ülimalt hea ülevaate sellised
Facebooki grupid nagu „Sõjandus“ ja „Riigikaitse“, milles olevad postitused
ning kommentaarid kipuvad kahjuks kinnitama von Baeri omaaegset kokkuvõtet
eestlaste kohta.
Sama käib laias
laastus ka meediaväljaannete artiklite alla ilmuvate kommentaaride kohta, mille
(arvukuse) tõttu tekib küsimus, et kas Eesti Vabariik on riik või tegelikult
hoopis psühhiaatriahaigla fuajee?
Räuskrahvuslaste
puhul tundub monumentide eemaldamise puhul välja löövat ühtlasi nii kadedus kui
alaväärsuskompleks.
Esmalt seetõttu,
et kui Eesti riigile oluliste tähtpäevade puhul on ausammaste ning
mälestusmärkide juures vaid käputäis inimesi (peamiselt kohalikud agitaatorid, pasunakoor
ning sundkorras kohale kutsutud eelteismelised pärja-asetajad), siis
nõukatähtpäevade puhul käib Aljošade, tankide jms juures sadu, Kolõvanis suisa
tuhandeid inimesi.
Ilmselgelt
tekitab see kadedust.
Kadedus on aga eestlaste
ürgsemaid iseloomujooni ning kui ei suudeta konkurenti üle trumbata, siis tuleb
konkurent elimineerida.
Taolist
küünaldemerd ja lillede rohkust, nagu nõukamonumentide juures näeb, ei kohta ei
Vabadussõja sammaste ega teiste rahvuslike mälestusmärkide juures.
Ehk siis kui
vabariigi aastapäeval süüdatakse Vabadussõja samba juures 10 (loe: kümme)
küünalt, 9. mail aga viiakse Aljoša juurde 10000 (loe: kümme tuhat) nelki, siis
räuskrahvuslaste arust pole süüdi mitte eestlaste madal (loe: olematu)
patriotism vaid hoopis vaenlase salasepistused.
Vaenlane tuleb
aga hävitada!
Hea võrdlus vaenlase
hävitamisest on naabrimehe peale kaebamine küüditamisnimekirjade koostamisel.
Selle õppisid
eestlased neljakümnendatel/viiekümnendatel ülihästi selgeks.
Praegused
üleskutsed „sambanimekirjade“ koostamiseks ning „komisjonide“ moodustamine
sammastest lähtuva „ohu“ hindamiseks on niiväga Stalini terrori ajast pärit
tegevused, et ajalooga kursis olevad inimesed võiksid hetkel toimuvat jälgides
kahe käega peat kinni hoida ning valmistuda lahkumiseks. Vastavalt oma
eelistustele ida või lääne poole.
Aga samas – kõik
see on vägagi sotsidele omane tegevus…
Hirm on see, mis
paneb samuti lõhkuma seda, mis minevikust pärit.
Ehk siis lumehelbekestele
ja pehmodele omane argpükslikkus ja tühistamiskultuur.
Alateadlik ning
alaväärsuslik hirm, mis tekitab tunde, et „Kui ma nüüd seda kivitahvlit puruks
ei löö, siis tuleb see mind öösel pilastama!“.
Muud moodi pole
võimalik seletada ei Pipi Pikksuka raamatust neegrikuninga välja rookimist ega
ka Eestis olevate punamälestustahvlite rüüstamist.
Tundub, et nende
aktsioonide ellu viijad pelgavad, et kui end hetkeks unustavad ning Tehumardi
sambale selja pööravad, siis järgmisel hetkel on seesama sammas juba nende
seedesüsteemi valest suunast ründamas.
Taoliste sugudeta
ja steriilse maailma ihalejad soovivad ilmselt lamedat Maad, kus kõik oleks
sile ning ilma ühegi ohumärgita. Umbes nagu hullumaja polsterdatud kamber.
Neile peaks aga
meenutama kuldseid sõnu: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta!“.
Praegu üritatakse
minevikku tühistada, mis viib meid lõpuks sakslaste tasemele, kelle naisi
miljonite kaupa teise maailma lõpuaastatel nõukogude sõdurite poolt vägistati
ning kelle järgmise generatsiooni praegune orjalik alistumiskultuur võibki olla
paljuski seotud aastakümnete taguse vägivaldselt omandatud idapoolse
geneetilise pärandiga.
Ka siinsest kandist
on idapoolsed väed väga tihti väga jõhkralt üle käinud…
Kogu
nõukamonumentide eemaldamisega seonduvat iseloomustab ühtlasi väga haiglane
hüpokraatia ning silmakirjalikkus.
Pidevalt toonitatakse
„okupatsioonisümbolite eemaldamist“.
Huvitav, et kõik
need kõvad eemaldajad kuidagi ei adu seda, et okupatsioonisümboleid on Eesti
riigi territooriumil palju rohkem.
Millegipärast
neid selles kampaanias aga kuidagi esile ei tooda.
Äkki kisuks siis
ühe hooga maha ka sellised okupatsioonivõimude poolt püstitatud objektid nagu
Rakvere linnus, Toompea, Kuressaare loss, Haapsalu linnus, sajad Eesti mõisad
jne?
Või hoopis
kirikud, mida paljud räuskrahvuslased samuti okupatsioonisümboliteks peavad?
Aga selle juures
unustavad noodsamad kiilakad kiljujad, et nende poolt austatud svastika või
ihule tätoveeritud põhjamaine „viikingite“ sümboolika iseloomustab samuti
okupante.
Sinnasamma hetkel
problemaatilisse Narva linna püstitatud Narva lõvi on märk Rootsi riigi
okupatsioonist Eestis. Saka mõisa territooriumil seisev Umsiedlungi
mälestusmärk õilistab ju tegelikult pikka (balti)saksa „okupatsiooni“ praeguse
Eesti territooriumil. Salme viikingite postament tähistab lääne poolt tulnud
kallaletungijaid. Lootsi tänavalt välja kaevatud laev on ilmselgelt võõrvõimu
esindaja.
Jne. Jne. Jne.
Kas lällav lollus
peab tõesti olema see, mis näitab meie üleolekut idaagressorist???
Narva
tanki ning teiste nõukamonumentide eemaldamine on nagu oma pea liiva alla
peitmine. Õndsas lootuses, et kui ei näe ümberringi toimuvat, siis ongi kõik
hästi.
Kuni selle
hetkeni kui tunned kellegi karme ja krobelisi käsi sind puusadest kinni võtmas…
Ida-Viru giid-matkajuht
avastaEESTI.ee