Kaklus monumentidega - eestlaslik kadedus, argus või hüpokraatia?

 

• Narva tank peab oma kohale jääma, sest just selle tanki juures saab selgitada kõiki neid koledusi ja jõhkrusi, mis 1944. aastal aset leidsid.
• Lihtsate vahenditega on võimalik tanki ideoloogiline tähendus vastupidiseks muuta.
• Sellest peaks hoopis saama kõigi eestimaalaste jaoks kohustuslik paik, mida külastada.
• Sest kes ei mäleta minevikku (või tühistab selle), see elab tulevikuta (või kaotab selle).
• Mis ärgitab või mõjutab üldse inimesi nõukogude monumentide eemaldamist nõudma?  

 

Niinimetatud Narva tank on üks väheseid paikasid, kus otse ja ehedalt saab inimestele näidata ja kirjeldada ida poolt lähtunud agressiooni.

See Narva jõe „väidetava“ forsseerimise koht aitab selgitada, et mis ja kuidas 1944. aastal juhtus.

Ning tanki juures seistes ja üle jõe Venemaale vaadates mõistab igaüks, et kui habras ja kergesti ületatav piir tegelikult on.

 

Veelgi mõjusam oleks tanki ümber luua nn „varemetepark“, mis piltide või reaalsete varemete näol sümboliseeriks 1944. aastal purustatud Narva linna.

Olgu siis füüsiliste purustatud hoonete või videoinstallatsioonidena.

 

Kui tanki ümbritseb Narva vanalinna 1944. aasta varemeid ilmestav väljapanek, siis paneb see mõtlema ka sinna lindikesi siduvaid pulmapaare.

 

Varemeteparki võib lisada ka kaadreid hetkel Ukrainas toimuvast, mis annaks kõigele tänapäevase mõõte ja võrdlusmomendi. Kasvõi eksponeerides seal viimastel kuudel puruks lastud Vene sõjatehnikat.  

 

Sellisel kujul on võimalik nii tank kui sellega seonduv keerata ümber (moodsalt väljendudes spinnida) tõelist sõnumit ja ajalugu kajastavaks memoriaaliks.

 

Oluline on, et tanki juurde saabujad saavad ühtlasi koha peal põhjaliku ning adekvaatse ülevaate infotahvlitelt või pädevalt (audio/video)giidilt.

 

Kuid selline võimalus on vaid siis, kui on pädev koht, mida näidata.

 

Tank kuskil sõja(ajaloo)muuseumis kuuri taga vedelemas ei mõju murdosagi nii ehedalt kui ähvardav tank seal, kus on kohe näha ka naaberriik ning on visuaalselt hoomatav Eesti riigi (ja tuleviku) haprus.

Selline monument on ühtlasi ka hoiatav mälestusmärk sellest, mis juhtub kui siinpool riigipiiri jälle rihm liiga lõdvaks lastakse.

 

 

Poliitikutele (enamike parteide juhtfiguurid jt kõneisikud) kulub ajaloolise infoga varustatud tanki külastamine eriti ära, sest äkki seejärel lõppeb ka rumal jutt tanki ajaloo, toru suuna, mootori käivitamise, rünnakuvalmis seadmise jms teemal.

Sest ilmselgelt pole enamik neist tanki juures kordagi käinud, tõenäoliselt Ida-Virumaalgi mitte ning lärmatakse teemadel, millest puudub vähimgi elementaarne teadmine.

 

Peamiselt hetke koalitsioonipoliitikultelt, aga ka paljudelt oponentidelt pärinev väärinfo antud objekti päritolu ja muude seotud detailide osas muudab nende üleskutsed juba eos tõsiseltvõetamatuteks.

 

Poliitikutest saan isegi veidi aru, sest neile on kasulik ja lihtsam reaalse elu küsimuste (riigivalitsemine, energiahinnad, sotsiaalküsimused jne) asemel tegeleda pseudoprobleemidega ja asendustegevustega.

Peatsete valimiste eel on sedasi hea lihtsameelsete hääli koguda (või siis neid kaotada).

On siiski vist veidi sinisilmne loota, et valijatele jäävad meelde need poliitikud, kes riigiasjade ajamise asemel hoopis mingi metallikolaka ümber trummi taovad.

 

Räuskrahvuslaste puhul loomulikult ei ole mõtet sedagi eeldada, et nood seltsimehed millestki aru saaksid.

Nende vaimsest tasemest ning teadmiste kvaliteedist annavad ülimalt hea ülevaate sellised Facebooki grupid nagu „Sõjandus“ ja „Riigikaitse“, milles olevad postitused ning kommentaarid kipuvad kahjuks kinnitama von Baeri omaaegset kokkuvõtet eestlaste kohta.

 

Sama käib laias laastus ka meediaväljaannete artiklite alla ilmuvate kommentaaride kohta, mille (arvukuse) tõttu tekib küsimus, et kas Eesti Vabariik on riik või tegelikult hoopis psühhiaatriahaigla fuajee?

 

Räuskrahvuslaste puhul tundub monumentide eemaldamise puhul välja löövat ühtlasi nii kadedus kui alaväärsuskompleks.

 

Esmalt seetõttu, et kui Eesti riigile oluliste tähtpäevade puhul on ausammaste ning mälestusmärkide juures vaid käputäis inimesi (peamiselt kohalikud agitaatorid, pasunakoor ning sundkorras kohale kutsutud eelteismelised pärja-asetajad), siis nõukatähtpäevade puhul käib Aljošade, tankide jms juures sadu, Kolõvanis suisa tuhandeid inimesi.

Ilmselgelt tekitab see kadedust.

 

Kadedus on aga eestlaste ürgsemaid iseloomujooni ning kui ei suudeta konkurenti üle trumbata, siis tuleb konkurent elimineerida.

Taolist küünaldemerd ja lillede rohkust, nagu nõukamonumentide juures näeb, ei kohta ei Vabadussõja sammaste ega teiste rahvuslike mälestusmärkide juures.

Ehk siis kui vabariigi aastapäeval süüdatakse Vabadussõja samba juures 10 (loe: kümme) küünalt, 9. mail aga viiakse Aljoša juurde 10000 (loe: kümme tuhat) nelki, siis räuskrahvuslaste arust pole süüdi mitte eestlaste madal (loe: olematu) patriotism vaid hoopis vaenlase salasepistused.

Vaenlane tuleb aga hävitada!

 

Hea võrdlus vaenlase hävitamisest on naabrimehe peale kaebamine küüditamisnimekirjade koostamisel.

Selle õppisid eestlased neljakümnendatel/viiekümnendatel ülihästi selgeks.

Praegused üleskutsed „sambanimekirjade“ koostamiseks ning „komisjonide“ moodustamine sammastest lähtuva „ohu“ hindamiseks on niiväga Stalini terrori ajast pärit tegevused, et ajalooga kursis olevad inimesed võiksid hetkel toimuvat jälgides kahe käega peat kinni hoida ning valmistuda lahkumiseks. Vastavalt oma eelistustele ida või lääne poole.

Aga samas – kõik see on vägagi sotsidele omane tegevus…

 

Hirm on see, mis paneb samuti lõhkuma seda, mis minevikust pärit.

Ehk siis lumehelbekestele ja pehmodele omane argpükslikkus ja tühistamiskultuur.

Alateadlik ning alaväärsuslik hirm, mis tekitab tunde, et „Kui ma nüüd seda kivitahvlit puruks ei löö, siis tuleb see mind öösel pilastama!“.

Muud moodi pole võimalik seletada ei Pipi Pikksuka raamatust neegrikuninga välja rookimist ega ka Eestis olevate punamälestustahvlite rüüstamist.

Tundub, et nende aktsioonide ellu viijad pelgavad, et kui end hetkeks unustavad ning Tehumardi sambale selja pööravad, siis järgmisel hetkel on seesama sammas juba nende seedesüsteemi valest suunast ründamas.

 

Taoliste sugudeta ja steriilse maailma ihalejad soovivad ilmselt lamedat Maad, kus kõik oleks sile ning ilma ühegi ohumärgita. Umbes nagu hullumaja polsterdatud kamber.

 

Neile peaks aga meenutama kuldseid sõnu: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta!“.

Praegu üritatakse minevikku tühistada, mis viib meid lõpuks sakslaste tasemele, kelle naisi miljonite kaupa teise maailma lõpuaastatel nõukogude sõdurite poolt vägistati ning kelle järgmise generatsiooni praegune orjalik alistumiskultuur võibki olla paljuski seotud aastakümnete taguse vägivaldselt omandatud idapoolse geneetilise pärandiga. 

Ka siinsest kandist on idapoolsed väed väga tihti väga jõhkralt üle käinud…

 

Kogu nõukamonumentide eemaldamisega seonduvat iseloomustab ühtlasi väga haiglane hüpokraatia ning silmakirjalikkus.

Pidevalt toonitatakse „okupatsioonisümbolite eemaldamist“.

 

Huvitav, et kõik need kõvad eemaldajad kuidagi ei adu seda, et okupatsioonisümboleid on Eesti riigi territooriumil palju rohkem.

Millegipärast neid selles kampaanias aga kuidagi esile ei tooda.

 

Äkki kisuks siis ühe hooga maha ka sellised okupatsioonivõimude poolt püstitatud objektid nagu Rakvere linnus, Toompea, Kuressaare loss, Haapsalu linnus, sajad Eesti mõisad jne?

Või hoopis kirikud, mida paljud räuskrahvuslased samuti okupatsioonisümboliteks peavad?

Aga selle juures unustavad noodsamad kiilakad kiljujad, et nende poolt austatud svastika või ihule tätoveeritud põhjamaine „viikingite“ sümboolika iseloomustab samuti okupante.

Sinnasamma hetkel problemaatilisse Narva linna püstitatud Narva lõvi on märk Rootsi riigi okupatsioonist Eestis. Saka mõisa territooriumil seisev Umsiedlungi mälestusmärk õilistab ju tegelikult pikka (balti)saksa „okupatsiooni“ praeguse Eesti territooriumil. Salme viikingite postament tähistab lääne poolt tulnud kallaletungijaid. Lootsi tänavalt välja kaevatud laev on ilmselgelt võõrvõimu esindaja.

Jne. Jne. Jne.

 

Kas lällav lollus peab tõesti olema see, mis näitab meie üleolekut idaagressorist???

 

 

Narva tanki ning teiste nõukamonumentide eemaldamine on nagu oma pea liiva alla peitmine. Õndsas lootuses, et kui ei näe ümberringi toimuvat, siis ongi kõik hästi.

Kuni selle hetkeni kui tunned kellegi karme ja krobelisi käsi sind puusadest kinni võtmas…

 

Marko Kaldur
Ida-Viru giid-matkajuht 
avastaEESTI.ee