Vihkamine

Veidi arusaamatu on kuulda kellegi poolt süüdistust nagu keegi "vihkaks" kedagi. 

Tavaliselt kaiguvad taolised etteheited liberastlikest ning nö "sallivatest" ringkondadest, kes enamasti on ise kõige sallimatumad üldse. Aga no see selleks hetkel... 

Enne kellegi süüdistamist "vihkamises" võiks süüdistajad veidi järele mõelda. 

Vihkamine on pigem isiklik ja sügavam tunne. Ehk siis midagi sellist, mis üldjuhul käsitletud teemat üldse ei puuduta. 

Toogem mõned näited. 

Kui sulle meeldivad Navitrolla maalid ning ei meeldi Picasso plätserdised, siis kas see tähendab, et sa vihkad Picassot? 

Noh? 

Vaikus? 

Olgu. 

Keskmisele liberastile oli see näide liialt (olematut) vaimset võimekust nõudev. 

Toon lihtsama näite. 

Kui kõnnid tänaval, ning keset teed vedeleb hunnik sitta, siis kas sa vihkad seda hunnikut? 

Tõenäoliselt mitte... 

Pigem tekitab see sitahunnik sinus vastikustunde, jälestuse vms. 

Ent mitte vihkamist. 

No vot ja sama kehtib ka kõige muu kohta, mille osas mõned vasakpoolsed/liberastlikud ühiskonnagrupid teisi "vihkamises" süüdistavad. 

Seal ei ole mingit vihkamist.

On vaid jälestus, põlastus, vastikus, vastumeelsus - nii konkreetse adressaadi kui seda adressaati esilepressivate/marukaitsvate survegruppide suunal. 

Ning viimastel tasub uuesti põhjalikumalt lugeda ka eelnevat "tänaval vedeleb" näidet...