Metsamaja.
Päris mitu aastat hiljem, võrreldes varasemate kannetega (vaata linke allpool), aga miski pole muutunud...
Esimest korda viimase kaheksa aasta jooksul olen siin ilma koerata.
Ei-ei, koeraga on kõik korras, ta lihtsalt jäi hoiukodusse, kuna peremees pidi päevi asjalik olema ning koera päev läbi autos hoidmine ei ole lahendus.
Aga siiski - kui varem siiberdas ta kogu aeg jalge ees, ajas karva turri kui võõrad inimesed/loomad õuel hiilisid, ei julgenud ohtu haistes trepilt murulegi astuda - siis nüüd tuleb usaldada vaid enda kõrvu ja silmi.
Ilmselgelt pole see hea mõte.
Sest näiteks eile öösel kohale jõudes tundus kõik olevat väga rahumeelne.
Ometigi - kui pugesin magama, siis hakkas kuskilt kummaline käuksumine-kiiksumine kostma.
Väljas südaöö, kottpimedus, ümberringi kilomeetrite kaupa vaid metsa, sood, võsa, raba...ja palju metsloomi...ent ei ühtegi inimhinge...
Kuid miski ikkagi käuksus.
Ei olnud see aken ega uks - kõik oli korralikult suletud, sest ega sügisööd enam soojad pole ning kütmata maamaja üsna rõske ja külm koht.
Ja ka väljas miski sellist häält teha ei saanud - kõik lahtised detailid katuse või kuuri või sauna või aia küljes olid korralikult kinni.
Nii see kääksumine mind unele suigutas.
Ning aknast kumas õuele vaid väga hägune küünlavalgus, mis oli ainsaks teenäitajaks (väga vale sõna sellistes oludes, kus ei tohiks võõrastele vähimatki elumärki näidata) võõrastele.
...
Järgmisel õhtul istusin köögis.
Lugesin lehte, toas tuled põlesid.
Ja taas - ootamatult vilkas miskit akna tagant mööda.
Kuna laetulede valgus langeb üsna terava nurga alt, siis jääb valgusvihku kõik, mis väljaspool akent toimub.
Ning miskit suurt ja karvast - kindlasti massiivsem kui mu oma koer - tuhises akna alt läbi.
Ilmselt jõudis hundiema taas ringiga tagasi Metsamaja juurde - lootuses, et see lammast meenutav valge koer on seal.
Aga tutkit - nuusi palju tahad, ümber maja on vaid inimese lõhnad ja territooriumi märgistamise jäljed.
Hunt inimest ei ründa - ent see meeldiv tunne ka just ei ole, et kui lähed keset ööd põõsa najale põit tühjendama, siis teisel pool põõsast vahib sind näljane hundipilk...
Kuid öö on alles poisike ja põnevamad hetked pidavat pärast vaimude tundi toimuma hakkama...tik-tak-tik-tak...
Varasemad lood Metsamaja teemal:
www.markokaldur.blogspot.com/2009/09/sugisood-metsamajas.html
www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajas.html
www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/mudases-metsamajas.html
www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajasenne-ja-prast.html
www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/metsamaja-live.html
www.markokaldur.blogspot.com/2010/12/joulujutt.html
www.markokaldur.blogspot.com/2009/07/suveidull-metsamajas.html
Päris mitu aastat hiljem, võrreldes varasemate kannetega (vaata linke allpool), aga miski pole muutunud...
Esimest korda viimase kaheksa aasta jooksul olen siin ilma koerata.
Ei-ei, koeraga on kõik korras, ta lihtsalt jäi hoiukodusse, kuna peremees pidi päevi asjalik olema ning koera päev läbi autos hoidmine ei ole lahendus.
Aga siiski - kui varem siiberdas ta kogu aeg jalge ees, ajas karva turri kui võõrad inimesed/loomad õuel hiilisid, ei julgenud ohtu haistes trepilt murulegi astuda - siis nüüd tuleb usaldada vaid enda kõrvu ja silmi.
Ilmselgelt pole see hea mõte.
Sest näiteks eile öösel kohale jõudes tundus kõik olevat väga rahumeelne.
Ometigi - kui pugesin magama, siis hakkas kuskilt kummaline käuksumine-kiiksumine kostma.
Väljas südaöö, kottpimedus, ümberringi kilomeetrite kaupa vaid metsa, sood, võsa, raba...ja palju metsloomi...ent ei ühtegi inimhinge...
Kuid miski ikkagi käuksus.
Ei olnud see aken ega uks - kõik oli korralikult suletud, sest ega sügisööd enam soojad pole ning kütmata maamaja üsna rõske ja külm koht.
Ja ka väljas miski sellist häält teha ei saanud - kõik lahtised detailid katuse või kuuri või sauna või aia küljes olid korralikult kinni.
Nii see kääksumine mind unele suigutas.
Ning aknast kumas õuele vaid väga hägune küünlavalgus, mis oli ainsaks teenäitajaks (väga vale sõna sellistes oludes, kus ei tohiks võõrastele vähimatki elumärki näidata) võõrastele.
...
Järgmisel õhtul istusin köögis.
Lugesin lehte, toas tuled põlesid.
Ja taas - ootamatult vilkas miskit akna tagant mööda.
Kuna laetulede valgus langeb üsna terava nurga alt, siis jääb valgusvihku kõik, mis väljaspool akent toimub.
Ning miskit suurt ja karvast - kindlasti massiivsem kui mu oma koer - tuhises akna alt läbi.
Ilmselt jõudis hundiema taas ringiga tagasi Metsamaja juurde - lootuses, et see lammast meenutav valge koer on seal.
Aga tutkit - nuusi palju tahad, ümber maja on vaid inimese lõhnad ja territooriumi märgistamise jäljed.
Hunt inimest ei ründa - ent see meeldiv tunne ka just ei ole, et kui lähed keset ööd põõsa najale põit tühjendama, siis teisel pool põõsast vahib sind näljane hundipilk...
Kuid öö on alles poisike ja põnevamad hetked pidavat pärast vaimude tundi toimuma hakkama...tik-tak-tik-tak...
Varasemad lood Metsamaja teemal:
www.markokaldur.blogspot.com/2009/09/sugisood-metsamajas.html
www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajas.html
www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/mudases-metsamajas.html
www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajasenne-ja-prast.html
www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/metsamaja-live.html
www.markokaldur.blogspot.com/2010/12/joulujutt.html
www.markokaldur.blogspot.com/2009/07/suveidull-metsamajas.html
