teisipäev, 11. märts 2014

Läänelike väärtuste kättemaks



Meedias, poliitkoridorides, saunalavadel, turulettide ääres, intellektuaalide koosistumistel - kõikjal on viimaste päevade-nädalate peamiseks (kirumise)teemaks Venemaa käitumine naaberriigi Ukrainaga.
Tegevus, mida loomulikult kuidagi õigustada ei saa - ent mille tõttu peaksime pikalt peeglisse vaatama ja enesekaemusega tegelema.

Alates Ukraina kriisi algusest mõned kuud tagasi on läänest (Euroopa Liidust, Ameerika Ühendriikidest, ka Eestist teiste seas) kostunud retoorika kõlanud peamiselt järgmiselt:
"mõistsid hukka", "kutsus üles", "sügavalt mures", "ärgitas hoiduma", "võib kaotada koha", "võib oodata karistus", "ei osale protestiks", "hoiatas oma avalduses", "pidasid vestluse", "valmistab muret", "kutsus suursaadiku koju", "Reinsalu leiab", "Obama leidis", "organiseeritakse saatkonna ees pikett", "nõustusid, et peab austama", "manitses", "avaldab toetust", "asus boikoteerima paraolümpiat", "käitumine ei ole aktsepteeritav", "oleks vale osaleda", "jätab ära kohtumise", "ei kiida toimuvat heaks", "tuleks näidata", "peaks abi saama", "samal seisukohal on ka", "on valmis koostööks", "tahab rääkida", "lahendada olukorda survega", "osaleb erakorralisel kohtumisel", "peab tegema kõik", "tuleb kaasa aidata", "nimetati sümboolselt G7-ks", "ei saa osaleda", "ahastuses", "kiitsid heaks", "püütakse järgida õigust", "tegevus ohustab", "rääkis vajadusest", "tuleb saada läbirääkimistele", "andis mõista", "võib kaasa aidata", "toetas tugevamaid vastumeetmeid", "võimalik proovida ära hoida", "avaldame pahameelt", "korraldas meeleavalduse", "arutas tegevust ja mõjusid", "oleme šokis", "kavatsevad majanduslikult isoleerida", "nõuavad konsultatsioone", "kutsuda tagasi", "jättis pooleli visiidi", "tuleb saata vaatlejad", "on aeg dialoogiks" jne.

Kes nüüd viitsis eelnevad fraasid kõik läbi lugeda ja suudab end Vene valitsejate asemele panna, see taipab, et taolised läänest tulevad "ähvardused" mõjuvad nagu hane selga vesi või karu kasukasse haavel.
Ega ennastki ei morjendaks karvavõrdki sellised manitsused, rääkimata siis riigijuhtidest, kelle selja taga on peaaegu piiramatud ressursid tooraine, inimeste, sõjatehnika näol.

Veidi enam kui viie aasta eest aset leidnud Gruusia "sõja" ajal ja järgselt oli lääneriikide käitumine Venemaa suhtes täpselt samasugune.
Mälu värskendamiseks piisab kasvõi Wikipedias vastava lehekülje avamisest ning sealt sarnaste fraaside otsimisest.

Kuna mitte midagi hullu toona Venemaaga ei juhtunud, isegi ühtegi tõsiseltvõetavat sanktsiooni ei järgnenud, siis loomulikult ampsati seekord tükk oluliselt suuremast pirukast.
Sest isegi kui see pirukas on otsapidi kellegi teise (Euroopa Liidu) peos, siis piruka selgrootu omanik piirduks vaid heatahtliku muige ja manitseva näpuviibutusega pahategija suunas.
Ning loobuks seejärel oma pirukast, kuna "läänes ei tohi ju kedagi diskrimineerida, kui tahab, las siis võtab mida soovib".

Eelnevat kokku võttes tuleb tõdeda, et meil (ehk Euroopa Liidul) on kanda oma süü ja kaasvastutus Ukrainas toimuvates sündmustes. Ning see süü pole sugugi väike.

Seni, kuni mitte ühelgi tasandil ei suudeta midagi tõsist ette võtta ning ka meie endi siseriiklik kriitika Venemaa aadressil on sama hambutu (või siis munadeta, nagu paljud kommentaatorid ütlevad) nagu Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhtumine toimuvasse - seni ei maksa ka oodata, et Venemaale see sisutühi "läänelikke väärtusi kandvate" sõnade mulin korda läheks.

Plakatitega vehkimine, loosungite karjumine, ukrainlaste vabaks tantsimine, netikommuunides solidaarsuse "laikimine", turul-saunas venelaste kirumine - see ei aita ukrainlasi mingil viisil.
Ainus, mida lääne inimesed sellest saavad, on virtuaalne "osadus" ja  vaimne orgasm oma "meeletust panusest" Ukraina vabastamisel. Ehk umbes midagi taolist nagu eneserahuldamine pornolehekülgesid vaadates.
Ukrainlased seisavad aga samal ajal jätkuvalt silmitsi REAALSETE probleemidega ning vajavad konkreetset toetust, mitte läänest tulevate paatoslike sõnade sooja hingeõhku.

Peaksime mõtlema sellele, et kui Venemaa kogeb Ukraina puhul taaskord samasugust olematut reaktsiooni lääneriikide poolt nagu oli Gruusia puhul - et KES ON SEL JUHUL JÄRGMINE ohver umbes viie aasta pärast?

Aga äkki me väärimegi siis taolist saatust, sest nagu mõned aastakümned tagasi öeldi, et "kui muidu aru ei saa, tuleb mõistus p*rse kaudu pähe taguda". Võib-olla on see ainus ravim, mis veel päästab meid läänelikust allakäigust ja mandumisest? 

Väike ülevaade ka siin: www.tinyurl.com/euroopaliit 



Kommentaare ei ole: