43. päev

Sõit "110" peale algas suisa lustlikult.
Esmalt kohtasime Irkutski Volki, kes tuli ühe masinaga (LC 105) samuti
meile kampa, et üheskoos "110" läbi sõita.

Seejärel suplesime mäenõlval kuumaveeallikas, et keha ja vaimu turgutada.

Ning siis algasid raskused.

Enne veel aga lühidalt "110"-st.
Sedasi kutsutakse piki Baikali järve idakallast kulgevat
maastikusõidutrassi, mis koosneb lagunenud taliteedest (zimnikud),
mägiradadest, kärestikulistest jõgedest ja hiigelrahnudega
jõesängidest, soistest mülgastest, karudest, rusuvooludest ning
lagunenud sildadest.

Oma nime on rada saanud üksikust kilomeetripostist rajal, millel
kauguseks lähimast asustatud punktist on märgitud "110".

Tegu on Venemaa raskeima ja prestiizheima maastikurajaga, mille
läbimine on iga vene offroadsõitja unistus.
Kes on vähemalt korra "110" läbinud, on siinmail kõva "tegija".
Meie plaan on olla esimesed eestlased, kes selle raja läbivad.

Nagu BAM, nii ka "110" armu ei anna.
Olles just hakanud arvama, et rada kerge tundub, ootas meid ees jõeületus.

Paarisaja meetri pikkusel lõigul pidime sama jõge ületama kolmel
korral, kokku kulus selle distantsi läbimisele ligi poolteist tundi.

(Hiljem saime teada, et eelmisel aastal suurveega läbisid leedukad
sama paarisajameetrist jõesängi autoga viis päeva - vintsides, jões
kinni olles, autosid parandades, karusid tõrjudes jne...)

Aktiivselt veedetud tundide jooksul saime rahnudel turnitud, jalgu alt
viivas vees sobivat trajektoori otsitud, korduvalt usteni lainetesse
mattutud, tagurdatud ja vette kinni jäädud, autodega kivide otsas
kõigutud jne.

Kõige tipuks suutsime Hiluxi kardaani sõna otseses mõttes "sõlme
keerata", mistõttu masin üpriski liikumisvõimetuks muutus.

Asjaolud, et Kirjanik samal ajal kõikuvate kivide peal filmiklassikat
taasetendas ning "kõndisin - libisesin - kukkusin - toibusin - KIPS!"
episoodi taasesitas ja seejärel sidemetes käega ootamatult tee äärde
ilmunud karule 3 meetri kauguselt otsa joosta üritas, ei vääri vist
pikemat äramärkimist.

Vigase Hiluxi kolina saatel forsseerisime veel mõned kergemad jõed
ning lõime mäenõlvale laagri üles.
"Laager" on võib-olla veidi vale väljendus, kuna karude tõttu ööbiti
sel ööl autodes.

Õhtut sisustasime kergete tervitusnapsudega ja kardaaniremondiga.
Viimane toimus "koduste vahenditega" - esmalt tõmmati keerdus kardaan
autovintsidega enam-vähem sirgeks, seejärel improviseeriti 3 autoaku
voolu abil keevitusaparaat, millega kardaani tugevduseks polte sai
keevitada.

Järgmise hommiku meeleolutõstjateks said autovrakid tee kõrval
kuristikes; rasketest oludest märku andvad vintsijäljed puudel ja
sillakriimud kividel; üle kapoti ulatuvad mudaaugud, kust end läbi
vintsisime ning loomulikult üha uued ja uued jõeületused.

Üks neist sai taaskord Hiluxile saatuslikuks - järjekordse kivi otsas
kõverdus roolivarras sedasi, et kumbki esiratas eri suunda näitas.

Algas taaskord remont "po russkomu" kuvalda ja toore jõu kaasabil...

3 tundi ja 200 meetrit eemal lõi LC 105 piduritoru kivises jõesängis
puruks ning õli pritsis.
Järgnes uus remondipooltund.

Hiluxi pidurid omakorda teevad samasugust häält nagu kai ääres randuv
kaubalaev või paaritumistuhinas isane mammut.

Lõpuks, pärast lõputuid ponnistusi ning 30-kilomeetrisi valestisõite
jõesängides ja järvepõhjades, jõudsime "110" tähiseni.

Olime saavutanud ühe oma viimastest eesmärkidest - nüüd jäi vaid
kuidagi "110" trass hambaid kiristades ja autode kolinal lõpuni sõita
ning edasi koju jõuda.

Sättisime laagri üles paarisaja meetri kaugusel "110" tähisest vanal
talvelennuväljal (NB! Lennuvälja maandumisplatsil me pole samuti veel
ööbinud!), et tähistada järjekordset murdepunkti Siberi
ekspeditsioonil.

Samasse kohta peitsime ka geopeituse aarde ja maastikusõidu punkti.
Eks näis, millal järgmised eestlased neid avastama satuvad...

Aarde koordinaadid on:
55° 27' 7,1" N
111° 9' 9,8" E

Järgmise päeva pressisime ja vintsisime end läbi lugematu arvu mudamülgaste.

Selle tulemusena kadusid mingid kinnitused LC 80 roolivarrastel (õhtul
lõkke ääres ei osanud keegi täpselt defineerida, et kuidas neid
katkiläinud jubinaid tehniliselt korrektselt nimetada), mistõttu 1400
meetri kõrgusel mägedes kadus autol juhitavus...

Istudes seal mäetipus kivinukil ning vaadates ümberringi sadade
kilomeetrite ulatuses laiuvat ürgloodust, mägesid, orgusid, jõgesid,
metsasid - alles siis hakkas kohale jõudma, millega me tegelikult
hakkama oleme saanud.
Ükski eestlane pole varem sellist teekonda ette võtnud, autodega nii
kaugele itta sõitnud, taolisi radasid läbinud, nagu meie pooleteise
kuuga.
Selle ajaga oleme kogenud rohkem elamusi ja seiklusi kui enamus
inimesi terve eluea jooksul kogeda saab.
Ja vaevalt niipea ka keegi seda saavutust kordama kipub.

Kõik need ületamatuna näivad raskused, lahendamatuna tunduvad
probleemid - kõigist neist oleme endi ja masinate jõul läbi tulnud.
Ning liigume aina edasi, uute seikluste poole.
Keeruline saab olema kellelgi teisel seda järgi teha, mida meie juba
korda saatnud oleme.

Barguzini jõgi oli viimaseks veetakistuseks, mille öise forsseerimise
järel olimegi "110"-ga ühel pool.

"110" läbimiseks kulus meil 50 tundi, palju higi, veidi verd ning
viimaks tee lõppu jõudes olid kõigil emotsioonid laes.

Sellega oleme täitnud kõik reisi eel püstitatud eesmärgid sellele sõidule.


Nüüd loodame kuskilt ühe burjaadi lamba leida, et too patta ja lõkkele
pista ning pärast autode remontimist Irkutskis algab tõeline kodutee.


____________________________________
Marko "Kirjanik" Kaldur
Siberi ekspeditsiooni MAGADAN 2012 kroonik
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid