Vastu tulles arvukatele soovidele, analüüsin nüüd alljärgnevalt ühe ajalehes Põhjarannik ilmunud joonealuse lugejakirja sisu ja kvaliteeti.
Üllatust ja hämmingut tekitava pealkirjaga "Jõhvi areneb siiski" klassikirjandi autoriks on Terje Bürkland (oi, vabandust, popilt ja noortepäraselt Byrkland siiski).
"Mind riivas väga kõvasti kohaliku "giidi" Marko Kalduri kõmuartikkel Jõhvi teede olukorra kohta."
- Huvitav-huvitav. Mis ajast naturalistlik olukirjeldus on muutunud kõmuartikliks?
"Just see, millisel toonil see oli kirjutatud. Osatav, üleolev, parastav artikkel, kus puudub objektiivsus, kus on liialdustega üle igasuguste piiride mindud ja ka valeinfot jagatud."
- Kui nüüd käesolev preilna bYrkland'i lillelapselik soperdis läbi lugeda, siis tekib küsimus, et kellel see toon täpsemalt taoline on?
Ilmselgelt käivad kõik need iseloomustavad punktid joonealuse lugejakirja "Jõhvi areneb siiski" kohta nagu rusikas silmaauku või elektriauto Jõhvi tänavaauku.
Teema juurde tagasi pöördudes aga - kas minu arvamusloos (erinevalt bYrkland'i ("Y" nagu "Ü"!) naivistlikust lugejakirjakesest) oli mõni sõna, lause või lõik, mis vastas eelpool välja toodud kriteeriumidele?
Kõigi arvamuslugu kommenteerinute arust oli tegu igati tõese hetkeolukorra kirjeldusega.
"Ei pakkunud ta abi, ei hoidnud omade poole, ei ilmutanud koostöö märke ega head tahet asja paremaks muuta."
- Siinjuures tuli kohe silme ette eelmainitud preilna, istumas Jõhvi kesklinnas suure tänavaaugu serval ning kühvlikesega sinna kruusa tõstmas; selja taga plakatite ja loosungitega "omad" skandeerimas toetusavaldusi ning ämbrikestega uut kruusa ulatamas.
"Maailma parandamisest rääkimata."
- Muidugi oleks maailm ilusam ja parem paik, kui Jõhvi linnast lõpuks tänavaaugud kaoksid.
Veelgi ilusam ja parem paik oleks maailm aga siis, kui eelmainitud preilna bYrkland'i kah ei eksisteeriks.
"Hoopiski maha müüs meie linna."
- Juhuu, kohe näha, kes on usin oktoobrilaps ja pioneer olnud!
Kuldsed sõnad nõukakirjanduse ja kompartei propaganda kullasalvest!
Leningradi blokaadi ajal oli see üks käibefraase, millega nn "fašistlikke sabotööre" mahalaskmisele saadeti; veidi hiljem, Nõukogude Eesti algusaastatel kasutasid pealekaebajad sarnast põhjendust oma naabripere või ebameeldivate sugulaste Siberisse saatmiseks.
Siberis käia mulle meeldib - ei saagi nüüd aru, kuhu potentsiaalne komnoor ja partorg bYrkland täpsemalt mind saata soovis selle lausega?
Kusjuures tolle lause lugemisel tuli tahtmatult silme ette järjekordne kaader lühifilmist "Lillelaps bYrkland maailma parandamas", kus võimsad äikesepilved tõusevad tänavaaugu veerel toimetava preilna kohale, välgud sähvivad, raheterad peksavad puudelt lehti, raevukad tuulehood rebivad plakateid "omade" käte vahelt - ent kõigest hoolimata jätkab usin maailmaparandaja oma rasket tööd, kallutades kühvlitäie kühvlitäie järel kiirelt vihmaveega täituvasse auku.
Umbes sedasi, nagu miljonid hiinlased üritavad Suure Juhi paatosliku kutse peale liivakotikestega takistada mägedest valguvat tulvavett, lõpuks kanduvad sama veemassiga aga ise allavoolu nagu likku pandud riisiterad.
"Jõhvi võiks tõepoolest hulga raha laenata ja teed-tänavad korrapealt korda teha, kuid sellisel juhul tuleks see raha meie, linnaelanike taskust tagasi maksta. Kas Jõhvi rahvas on selleks valmis? Ma usun, et ei ole. Ja seetõttu otsibki Jõhvi mitmesugustest Euroopa projektidest ja fondidest vahendeid ning lahendusi - hoiab oma rahva poole."
- See on ka ainus asjalik osa bYrkland'i kirjatükist, mille ta küll on suutnud faktiteadmatuse ja emotsioonidega põhjalikult ära solkida.
Ma usun, et pärast selle lõigu valmimist seisis bYrkland tükk aega uhkelt peegli ees ning kiitis end tabava majandusanalüüsi koostamise eest, mis väärib kindlasti Pulitzeri preemiat ja lööb kõikuma George Sorose trooni finantsmaailmas.
Aga alustagem sellest, et autodega linnas liiklejad on juba kordades rohkem "tagasi maksnud" autoremontide läbi, kui oleks kulunud linna tänavate sõidukõlbulikuks muutmisele.
Sestap usun, et küllap Jõhvi rahvas oleks selliseks ohvriks ka valmis olnud - kui vaid oleks teatud, milline Kolgata tee igast väiksemastki Jõhvi tänavajupist kujuneb.
Teiseks - mittelugupeetud preilna bYrkland ei ole vist kursis sellega, et mainitud teederemondi raha on otsitud (ja väidetavalt pidevalt ka leitud) juba palju-palju aastaid. Ning järjekindlalt on aastast aastasse lubatud, et "sel aastal" saavad teed-tänavad korda.
Pidevalt vabanduseks toodav kanalisatsiooniprojekt pidanuks kah juba aastaid tagasi valmis olema - selle asemel aga on tänavaid kartulimaana hoitud juba väga-väga pikka aega.
Oleks siis vähemalt kartulidki sinna maha pandud - tõusnuks neist tänavatest mingigi tulu. Kasvõi vähekindlustatud peredele jagamiseks, et pereisadel oleks, millest puskarit ajada. Kaine peaga Jõhvi tänavatel liigelda ju ei julgekski naljalt...
Selle mõttega oleks bYrkland tegelikult valimiste eel välja tulla võinud - sedasi saanuks ta vähemalt sama kuulsaks kui Savisaar oma kartulijagamisega. Populismi osas on niikuinii mõlemad suht ühte nägu...
Oma rahva poole hoidmisest on praegu lood küll väga kaugel - enne ma seda juttu ei usu, kui Viru tänav pole korralikku katet saanud. Siis räägime sel teemal edasi...
"Hea rahvas, kannatagem siis pisut, sest eri projektid algavad ja lõpevad tõepoolest eri etappidel."
- Siinkohal pean tõdema, et bYrkland räägib õiget juttu!
Tõepoolest - nii ta on.
Enamus projekte lõppevad (ehk saavad läbi) kas õigel ajal või hiljem, antud teedeprojektid aga lõpevad (ehk kärvavad) enne teostumist.
Paralleelne võrdlus: lõPPenud lühifilm vs lõPnud lehm.
"Kannatagem selle nimel, et saame oma teed ja tänavad suuresti tasuta korda."
- Kus see siis tasuta on? Preilna võiks küsida Jõhvis igapäevaselt liiklevatelt autojuhtidelt, palju nad on autoremondile ja varuosadele kulutanud. Või mudaaukude tõttu riideid määrinud kodanikelt, palju on kulunud riiete puhastamisele. Või tänavatel luid-konte murdnud inimestelt raviarvete kohta.
Tasuta lõunaid ei eksisteeri - seda võiks nõukaaja laps ometi isegi teada ju!
Ilmselgelt on tegu täieliku koonerdaja ja ihnuskoiga, kes soovib kõike tasuta saada ega taha ise mingilgi viisil lõpptulemusse panustada.
Siinkohal tuli jälle silme ette kaader eelmainitud lühifilmist, kus preilna bYrkland, olles oma personaalse tänavaaugukese kruusaseguga poolenisti täitnud, haarab uuest teemast vaimustunult plakati ning tormab Selveri ette tasuta lõunaid ja peaparandust nõudma.
Värisege, kaubandushiiud! Nagu fööniks tuhast, on teie vastu peagi tõusmas püha eesmärgi nimel võitlev kangelanna!
(miskipärast meenus siinjuures 1990ndate algusaastail ajakirjas Noorus ilmunud menukoomiks maailmaparandajast Peerukotist)
"Jõhvis on viimasel ajal nii palju tehtud - kokku hoides saame ka koera sabast üle."
- Koera sabast üle saamine on käkitegu võrreldes Jõhvi tänavaaukudest LÄBI saamisega.
Kui just bYrkland ise augutäiteks minna ei soovi - üldise arvamuse järgi muud kasu tast niikuinii poleks...
Loomakaitsjad peaksid valvele võtma - tegu võib olla ühtlasi potentsiaalse loomapiinamisjuhtumiga, kus koera saba peal talluma hakatakse!
"Meie maailm on paljuski suurem kui libagiididel ja isehakanud kõmuajakirjanikel."
- Siinkohal võiks end solvatuna tunda kõik koos minuga, varem või hiljem Ida-Virumaal ametlikult atesteeritud giidid, sest kui mina olen libagiid, siis järelikult on seda ka nemad.
Kummaline kuulda taolist juttu turismiarendajast libadirektor bYrkland'i suust.
Ning ma ei teadnudki kusjuures, et ajakirjanikuks on võimalik sündida.
Kas see käib preilna arvates nõndamoodi, et esimesena pistetakse emaüsast välja tilluke kätuke paberilehega, millel kirjas värskeltvalminud reportaazh sünnituse "köögipoolest" ning alles seejärel ilmuvad "sündinud" ajakirjaniku pea või jalad?
Kõik ülejäänud ajakirjanikud on minu teada siiski "isehakanud" - kahtlen, kas direktorikski sünnitakse. Vähemalt bYrkland'i puhul pole seda küll kuidagi võimalik märgata...
Maailma suurus omakorda on aga vaieldav mõiste. Kui oled vaimselt tänavaauku püsima jäänud (nagu bYrkland tundub olevat), siis on selge, et kui ulatad kätega korraga augu vastasservi puudutama (iga Jõhvi tänavaaugu puhul pole küll seegi võimalik), siis tunned end selle kitsalt piiritletud maailma valitseja(nna)na ning arvad, et kogu suur maailm on su haardeulatuses. Kui aga oled suutnud tänavaaugust välja ronida (nagu ülejäänud jõhvikad), siis mõistad, et maailm on palju suurem ja sinu haldusalasse jääb vaid imeväike osa sellest. Ning siis ei hakata tegema suuri sõnu suurest maailmast, kuna enda osagagi piisavalt tegemist.
Neid suure maailma staare võib enim kohata tõenäoliselt Tallinnas, Paldiski mnt 52 korpuses nr 2, kus bYrkland leiaks piisavalt endale võrdväärseid mõttekaaslasi Leninite, Napoleonide, Jeesuste, Stalinite jt "suure maailmapildiga" isikute näol.
"Ja kutsuge ikka oma sõpru-tuttavaid maakonda!"
- Hmm...olen ma kusagil väitnud, et ei peaks sõpru-tuttavaid Ida-Virumaale kutsuma???
Teine lugu on aga Jõhviga...
"Näidake kontserdimaja, näidake uut lasteaeda, kõiki neid uusi objekte, mis meie linna on viimaste aastate jooksul kerkinud; näidake linnasüdamest alguse saavat promenaadi, näidake, kuhu see välja viima hakkab, näidake ka neid auklikke teid ja nentige - kohe saab korda."
- Atesteeritud giidina ja turistidega bYrklandipreilnast rohkem kokku puutununa võin julgelt öelda, et:
* Kui kontserdimajas midagi ei toimu, siis ei huvita kedagi ka see klaaskarp linna serval. Selliseid on Eestis niigi kümneid, kui mitte sadu.
* Võsapiiril lasteaed, mille ümbruses laiutavad heinamaad ja tuiavad pilves pilguga narkarid, pole küll teab mis vaatamisväärsus - see kinnistaks veelgi muljet Jõhvist kui getost.
* Ma ei tea, kas bYrkland on arhitektuuripervert, ent ainsad, kes tema poolt välja reklaamitavaid "Jõhvi uusi objekte" vaadates vaimse orgasmi saaksid, oleks vast arhitektuuritudengid. Ja vähemalt poolte taoliste "objektide" puhul järgneks sellele orgasmile kommentaar "kuid väga sitt seks".
* Kuhu see promenaad siis välja viib? Surnuaiale! Samasse kohta, kuhu jõuavad ennetähtaegselt ka kümned Jõhvi tänavaaukudes närvid kaotanud autojuhid.
* Ning auklikke teid pole vaja turistidele ja külalistele küll näidata - nad tunnevad ja kuulevad neid isegi, kui autoga mõnda järjekordsesse tänavaauku maanduvad või põhja alt dramaatilist kriiksumist kuulevad. Vaid Valga elanikele võib taoline vaatepilt rõõmu pakkuda - nad mõistaksid, et Valgas ei olegi kõige hullemad teeolud, Jõhvis on VEEL hullem seis.
"Jõhvi areneb mühinal."
- Ma sõnastaks veidi ümber: "Jõhvi areneb kolinal ja plekikriginal."
Tulles nüüd tagasi aga mõlema teksti alguse juurde, siis saab preilna bYrkland'i labiilse mõtteheietuse Põhjarannikus kokku võtta ta oma sõnadega: "Osatav, üleolev, parastav artikkel, kus puudub objektiivsus, kus on liialdustega üle igasuguste piiride mindud ja ka valeinfot jagatud.".
Ehk teisisõnu - arenguruumi bYrklandil veel on. Kõvasti. Rohkem ruumi kui Jõhvi linna tänavaaukudes.
M.O.T.T.
Marko Kaldur
Ida-Viru giid
