Umbes 5% Eesti rahvastikust on tabanud tõsine epideemia. Veel veidi ning on aeg välja kuulutada pandeemiahoiatused. Isegi kui nakkuspuhang vaibub, on pöördumatu kahju juba tehtud.
Enam kui 66000 inimest (loo kirjutamise hetkel) on suutnud anda hävitava löögi kõikvõimalike (sotsiaalsete) toetuskampaaniate ja üldrahvalike aktsioonide tõsiseltvõetavusele.
Kampaaniavõtted, mida muidu kasutatakse enamasti heategevuse või ülla rahvusliku eesmärgi elluviimisel, on rakendatud seadusenormide ja eetika vastu patustanud mehe kaitseks.
Süütuse presumptsioon Veerpalu puhul antud juhul enam ei kehti, sest ta on ametlikult süüdi mõistetud. Edasine ei sõltu tegelikult enam ei temast ega ka ta fännidest.
Seda aga ei taibata.
Toetuskampaania internetis.
Koheselt pärast dopinguproovide tulemuste avaldamist loodi interneti suhtluskeskkonnas Facebook Veerpalut toetav kommuun, millega sai liituda igaüks.
Kommuuni nimetus "Usume Andrus Veerpalu" näitab, et see pole mõeldud mitte niivõrd Veerpalu moraalseks toetamiseks kui faktide (ehk dopinguproovide) mitteuskumiseks ja kahtluse alla seadmiseks.
Sisuliselt on tegu mitteallumise (kodanikuallumatuse) kampaaniaga. Mõnel pool maailmas nimetatakse taolist käitumist ka mässuks.
Värskeimad näited on Lähis-Idas; Eesti minevikust meenuvad nt kooliõpilaste laamendamiseks üle läinud rahutused Tartus 1990ndate teises pooles ning Pronksiööd Tallinnas.
Mida annab taoline kampaania Veerpalule?
Kas, nagu üks mu tuttav väljendus, parafraseerin:
"Kui see Facebooki leht 100000 toetusavaldust kogub, koonduvad valgud Andruse uriinis automaatselt ümber ja proovi vastus on negatiivne."?
Vaevalt.
Kiirusekaameras kahesaja kilomeetrise tunnikiirusega vahele jäänud liiklushuligaani ei päästa ükski kampaania.
Dopinguproovides vahele jäänu mainet päästavad vaid teaduslikult tõestatud vastupidised tõendid, mitte fännide ülevoolavatest emotsioonidest tingitud meeleavaldused.
Äkki peaks sellisel juhul korraldama kampaaniad ka sportlaste Mikk Segeri ja Joosep Laiksoo "puhtakspesemiseks"?
Et kui süüdimõistetud mõrtsukale Facebooki rajatud toetuslehel on fännidelt saadud 50000 "Like/Meeldib" toetusavaldust, siis annab Vabariigi President talle armu; 100000 "Like/Meeldib" puhul kustutatakse kuritöö jäljed registritest ja meediaväljaannete online-külgedelt?
Inimketi korraldamine.
Kui aga taolise tühiasja tõttu, nagu dopinguskandaal, hakatakse suisa korraldama inimketi aktsioone, siis solgitakse sellega esmajoones "püha" Balti keti tähendust.
Aktsioon, mis pidi väjendama Balti rahvaste ja rõhutute solidaarsust, muundatakse ootamatult toetusavalduseks isikule, kes suure tõenäosusega tegutses nii ebaeetiliselt kui ebaseaduslikult.
Mis järgmisena?
Puudu on veel korjandus stiilis "Anneta Veerpalu heaks 1 euro", mille läbiviimiskulud ja teenustasud neelaks 90% tulust.
Loodetavasti nii madalale siiski langeda ei jõuta ning massipsühhoos taandub enne.
Või vähemalt suunatakse kainenedes kogutavad tulud hoopis seitsme Liibanonis pantvangis oleva jalgratturi väljaostmiseks. Nemad on hetkel ju üldse ununenud.
Tekib küsimus - milline peaks nüüd välja nägema järgmine TÕELISELT SUUR ja OLULINE aktsioon?
Öölaulupidude ja laulva revolutsiooni vaim lõhuti päevapoliitilise vabaõhupalaganiga Märkamisaeg; Balti keti mälestus määritakse Veerpalu ketikesega; Teeme Ära muundus nõukaaegseteks laupäevakuteks...
Kas järgmisena peaks kogu eestlaskond teostama kollektiivse enesetapu, et mõnda OLULIST teemat esile tõsta? Sest eelmainitud massiürituste korraldamine ei mõjuks tänu pidevatele kopeerimistele enam veenvalt ega uudsena.
Igasuguste tulevaste toetuskampaaniate latt kerkis nüüd igal juhul oluliselt kõrgemale, võrreldes varasemaga.
Ehk siis - neil, kellel tulevikus tõesti oleks abi või toetust vaja, on seda veel raskem saada. Kuna varasemad järeleproovitud kampaaniavõtted enam ei toimi või ei mõju piisavalt innustavatena.
Üks on aga kindel - Veerpalu ümber toimuva näol on tegu ülimalt huvitava sotsiaalteadusliku eksperimendiga. Uurimismaterjali jagub ses osas ohtralt.
Esiteks sotsiaalmeedia (väär)kasutamisest ning selle mõjust inimeste hoiakutele lühemas ja pikemas perspektiivis.
Samuti massipsühhoosi tulemusel muutuvatest väärtushinnangutest, kus kurjategijast saab kangelane, seaduserikkujast ingel.
Kõige tagatipuks peaks tööpõllul leiduma koht ka religiooniuurijatele. Sest toimuv on omandanud juba usuhulluse mõõtmed, kus "uskmatuid" ja "tõerääkijaid" ähvardatakse sõimu ja vägivallaga. Puudu on veel vaid tänavarahutused kahe osapoole, Veerpalu uskujate ja dopinguproovi uskujate, vahel.
Lõpetuseks ei jää muud üle kui tsiteerida üht teist tuttavat, kelle iseloomustus hullusest haaratud eestlastele kõlas nagu rusikas silmaauku:
""Mina usun Andrus Veerpalusse" grupi liikmete nimekiri oleks Nigeeria ärimeestele täiesti hindamatu allikas, et kellele meilida.".
Foto: Õhtuleht
Foto: Õhtuleht
