GRUUSIA - DZHIGITTIDE JA SHASHLÕKI MAA
Gruusia - see on kohati hullumeelne riik kodukootud Vin Dieselite ja Peeter Ojadega, kellest igaüks peab ennast ühtlasi kohalikuks arvamusliidriks. Sellele/neile vastu vaidlemine on sealkandis vastunäidustatud.
Gruusia ei ole mõeldud esteetidele või pirtsutajatele - ent kes ihaldab kogeda ehedat ja naturalistlikku elamust elust enesest, sellele on too Kaukaasia riigike paras paik külastamiseks.
Saabudes öösel Tbilisi, torkasid kesklinnas esimese asjana silma kahtlased kujud tänavanurkadel varitsemas. Esimesel momendil paistis, et tegu pättidega, kes kohe valmis võõramaalasest möödujale kallale kargama - kui too muidugi neist nõrgemaks osutub.
Lähemal vaatlusel selgus siiski, et hämarusse varjuvad kujud olid hoopis kohalikud korravalvurid, kelle ülesanne konkreetset tänavanurka silmas pidada. Muud ülesannet neil öös logelevatel politseinikel ei tundunud igal juhul olevat.
Kuigi Gruusia ei ole just politseiriik, siis võis politseid küll pea igal sammul näha. Seda eriti öösel, mil kõik politseiautod tulede vilkudes mööda tänavaid ja teid ringi vurasid.
Puna-sinised signaaltuled vilkusid neil masinatel kogu aeg, õhtust hommikuni, hoolimata konkreetsest praktilisest vajadusest.
Või nagu kõlas ühe kohaliku politseiniku kommentaar küsimusele, et miks signaaltuled kogu aeg plingivad: "siis inimesed näevad ja kardavad".
Oma mõjuvõimu suurendamiseks kasutavad gruusia politseinikud ka agaralt auto valjuhääldit, et selle kaudu liiklejaile (ja tänavail jalutavatele blondidele põhjamaa naistele) kõikvõimalikke juhtnööre ja kommentaare jagada.
Samas tundub austus politsei vastu Gruusias olevat ikkagi erakordselt suur.
Oli see ju üks esimesi põhjalikult reformitud riigiorganeid, mis uuesti pea nullist üles ehitati ning kunagise üdini korrumpeerunud ametkonna asemel tekkis uus ja usaldusväärne. Rääkimata tehnikapargist ja uutest politseihoonetest, mis Eestile silmad ette teevad.
Austusest hoolimata panevad kohalikud tihti korravalvurite närve proovile ning niigi hullumeelses Gruusia liikluskeerises kipuvad taksod ja veidigi luksuslikumad masinad (Eesti eeskujul äkki?) madallennul maanteedel tuhisema.
Muidugi kõigil ei vea ning meiegi saime oma kogemuse kätte kui mägiteedel ootamatult otsekui eikusagilt patrullauto välja ilmus ja kiirustava autokolonni peatuma sundis.
Gruusia kaootilist liikluskorraldust iseloomustavad ilmekalt puuduva esi- või tagakaitserauaga autod. Kuna võrreldes Tallinnaga on Tbilisi tänavad üldiselt paremas seisukorras, siis saab kaitseraua kaotusi ajada vaid liigse kiiruse või äkkpidurduste süüks.
Küll aga eristab Tbilisit meie pealinnast tänavaliikluse väiksem närvilisus.
Jah - sõidetakse sealgi nagu hullud, tihti tekitatakse möödasõiduks tänavale 2-3 lisarida ning mägiteedel kohalikke autojuhte jälgides meenub ütlus "elad vaid korra". Kuid samas tundub kõik kuidagi lõunamaalaslikult sujuvalt ja "easy going" stiilis mööduvat - sellal kui Tallinnas valitseb õel ja jõhker liiklusmentaliteet.
Kohalikel endil on oma liikluse kohta arvukalt nalju. Üks neist, mis iseloomustab olukorda väga hästi, kõlab järgmiselt.
Sõidab dzhigitt koos turistiga läbi linna. Ees valgusfoor, äsjasüttinud punase tulega. Dzhigitt ei vaevu pidurdamagi, kihutab täie kiirusega punase tule alt autopasunate koori saatel läbi.
Ehmunud turist küsib, et miks juht ei peatunud.
Kõlab napp vastus: "Sest ma olen dzhigitt!".
Sama kordub järgmise foori juures - punasest tulest hoolimata kimab dzhigitt uljalt üle ristmiku, keerates vaid autoraadiot valjemaks, et kaasliiklejate autopasunate lärmi summutada.
Ja nii jätkub sõit läbi terve linna.
Turist hakkab juba enesekindlust kaotama ning igal järgneval ristmikul surub hirmunult silmad kinni. Dzhigiti meelerahu ei paista aga miski häirivat.
Kuni viimaks jõuavad nad ristmikule, mille fooris äsja roheline tuli süttinud.
Dzhigitt vajutab järsult pidurile ning napilt-napilt enne ristmikku jääb masin kummide suitsedes seisma.
Turist ei mõista enam üldse toimuvat.
"Miks sa nüüd rohelise fooritulega peatusid, varem punastega aga mitte?" pärib ta roolisolnud dzhigitilt.
"Sest kunagi ei saa kindel olla, milline dzhigitt võib teise punase tule alt tulla," vastab juht rahulikult.
Tbilisit iseloomustab, võrreldes paljude teiste lõunapoolsete riikide suurlinnadega, üllatav üldine puhtus. Prahti tänavatel väga palju tähele ei pane - isegi prügikaste kohtab piisaval hulgal.
Küll aga täidab linna TOLM. Seda on kõikjal - õhus, tänavatel, majades. Alguses ei pruugi tolmu tegelikku kogust tajudagi, ent paar korda päevas dushi all käies voolab läbihigistatud kehalt maha mitte just kõige puhtam vesi.
Kontrastsed on ka Gruusia ehitised. Suisa Tbilisi kesklinnas (kui seal üldse sellist piirkonda määratleda võimalik on), vahelduvad uusrajatised ja ehitusplatsid vanade ning räämas ja lagunenud majadega.
Mõneti kahju on jälgida, kuidas stalinistliku arhitektuuri hällis (oli ju Stalin sünnilt grusiin) seesama arhitektuur aegamööda rusudeks vajub. Korrastama ei vaevu enamikku majasid keegi - ning tihtipeale oleks see aastakümnete pikkuse lagunemise järel võimatugi.
Viimase poole sajandi "arhitektuurimälestistena" troonivad teede ääres lagunenud tanklad, pooleldi valmis ehitatud garaazhiboksid ning kioskid ja müügiletid teede ääres.
Viimaste puhul tekib omakorda küsimus, et kuhu küll panevad grusiinid nii suure arvu kuldseid ja värvilisi õhupalle, mida müüakse isegi väiksemates külades vähemalt paari-kolme leti taga. Ent küllap ei ole kasumi saamine seal esmatähtis - pigem keeb letikeste ümber päev läbi aktiivne külaelu.
Modernsuse musternäidiseks võiks Gruusias lugeda pangaautomaatide arvukust. Mõningase eelarvamusega sinna minnes ning piisavat sularahakogust igaks juhuks kaasa vedades selgus kohapeal, et vähemalt pangaautomaadist raha võtmine on võimalik enamikus suuremates asulates.
Eestis räägitakse legende selle kohta, kui kuulsad on eestlased Gruusias tänu reformide läbiviimisele kaasa aitamisele. Ning et kui mainida, et oled Eestist, siis oled peaaegu pooljumala staatuses.
Tegelikkuses see just päris nii ei tundunud olevat.
Kuigi eesti keelt võis Tbilisis aeg-ajalt isegi kuulda, siis tavainimestele (eriti väljaspool suuremaid linnu) oli eestlane peamiselt nagu iga teine turist. Rohkem teati-tunti eestlaste saavutusi Gruusia reformidele kaasa aitamisel pigem haritumates või veidi avarama maailmavaatega ringkondades.
Ent noh - kui minna ja küsida kuskil Eesti kolkakülas, et kes on Mihheil Saakashvili, siis saab samuti õlakehituse vastuseks.
Küll aga võis õhtutundidel mõne restorani terrassil istumas kohata mõndagi kodumaiselt areenilt "kadunud" eesti ärimeest.
Varasema võltspäevituse loomuliku päevituse vastu vahetanud ärihaid tundusid aastatetaguste mälestustega võrreldes tunduvalt vähem krampis. Veiniklaasi kõrval pajatasid nad meelsasti oma kohati hullumeelsetest seiklustest arenevas ja kontrastiderohkes Gruusias - alates raskustest asjaajamisel ja korruptsioonist, probleemidest kohapealse "pohhuistliku" töökultuuriga kuni kohalike ülisõbraliku võõrustajamentaliteedini.
Viimase kogemiseks pruukis vaid Tbilisist kaugemale, mõnda väiksemasse külakesse või alevisse suunduda. Küllakutseid õhtustele pidusöökidele jagus ning ühe päeva kutsetega võinuks mitu nädalat järjest kõhu lõhkemiseni täis süüa.
Kuigi jah - kui aus olla, siis pärast kahte-kolme järjestikust õhtut shashlõki, veini ja traditsiooniliste gruusia toitude seltsis on raske kõhus veel ruumi leida uuteks pidusöömaaegadeks.
Pidu meenutab seal tõesti iga korralik õhtusöök. Söömist ja joomist võetakse tõsiselt ning tundidepikkusele lauasistumisele järgneb tihti veel tants ja trall.
"Tamada" ehk nn. lauavanema või toostidelausuja juhendamisel libiseb üks pits teise järel hinge alla. Tooste öeldakse kõigi ja kõige terviseks - alates Jumalast, Gruusiast, naistest kuni rahu ja sõpruseni maailmas. Peagi avastavad vaoshoitumadki põhjamaalased, et grusiinide lõbus meeleolu nakatab ja jalg kohaliku muusika saatel vaikselt tatsuma hakkab.
Hiliste öötundideni kestva istumise järel on seejärel mõistlik korralikult välja puhata ning alles ennelõunal end liigutama hakata - ega kuumus niikuinii suurt midagi aktiivselt varem teha lubaks.
Ainsaks erandiks vaid kohalikud meessoo esindajad, kes mõnes varjulisemas kohas (puudesalus, garaazhis, lagunenud bussipeatuses, kangialuses jne.) päev läbi kaarte taovad ja õlut rüüpavad.
Kui aga saabub hiline pärastlõuna ning päike loojumise märke ilmutama hakkab - täituvad ka tänavad inimestega ja peagi istutakse taas söögilauda...
Kui kõige selle kõrvalt veel aega jääb, et kohalike vaatamisväärsustega tutvuda, siis selleski osas on Gruusial palju pakkuda.
Kuigi jah - kes sealtkandi maades rohkem ringi liikunud, see on juba tuttav sarnaste losside kui kirikute ja kloostrite virvarriga, kaootiliste linnadega, imeilusate loodusvaadetega ja eestimaalasele eksootilisena tunduvate paikadega.
Pole mõtet turismivoldikuid ümber kirjutama hakata - kel soov keskenduda pigem vaatamisväärsustele, see leiab piisavalt adekvaatset infot iga Gruusia regiooni kohta.
Peamine, mis Gruusias ikkagi kogemist väärt, on sealne eluolu ja kohalike kombed ning harjumused. Seda isegi hoolimata asjaolust, et enamasti vaatepilt endiselt mõnd kuuekümnendate nõukogude filmi meenutab, millele nüüd subtiitrite asemel hoopis tolm ja palavus juurde lisatud.
Ehedus ja naturalistlikkus korvavad isegi need vahest ebameeldivana tunduvad seigad ning teadmine, et karge Eestimaa talv ei ole enam kaugel, annab jõudu ja energiat leitsakulises Gruusias leiduva nautimiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar