Mägimaastik oli metsakasvanud, vaid ühes kohas kooskõla murdus.
Lagunenud lossi varemed tõusid kui kiskjahambad puudemerest ning lõikusid tähistaevasse. Müürid olid murenenud, katus sisse langenud, aknaavadest õhkus pimedust ja salapära.
Lossi ümbrus oli otsekui välja surnud - hetkeks kostus küll kaugusest nõrk hundiulg, ent siis valitses taas täielik vaikus.
Korraga kostusid vaiksed sammud.
Keegi lähenes puudealuses pimeduses aeglase kõnnakuga varemetele.
Hääl lähenes ja lähenes.
Metsaservale väljus üksik kogu. Ta peatus ja lasi kuupaistel end emmata.
See oli vanemapoolne mees. Tema nägu oli lõigutud kortsudest ja silmis peegeldus nukrus.
Palju aastaid oli ta rännanud mööda maailma, näinud kümneid maid, kohanud sadu inimesi, elanud läbi hulga seiklusi. Ometi vedas otsekui nähtamatu jõud teda tagasi sellesse mahajäetud maanurka, kus kõrgus sünge loss.
Mees astus lossitrepile ja tõukas uksejäänused eest.
Südantlõhestava kriginaga vajusid need laiali, avades tee ehitise sisemusse.
Mees läbis palju ruume, kuni jõudis tillukese kambrini. Selle ühes seinas kõrgus kamin.
Peagi lõõmas pimeduses väike lõke ja mees heitis tule paistele. Soojus rammestas ning ta vajus sügavasse unne.
Vaikne krõpsatus kajas korraga läbi ruumi.
Mees oli silmapilkselt ärkvel.
Leek kaminas oli kustunud ning tuba mattunud pimedusse - vaid ukseavast kumas õrna valgust.
Ning siis märkas mees ukselävel imekaunist neidu.
Neiu juustel ja riietel säras hõbedane kuma. Kuuvalgus ujutas kaunitari üle, tuues nähtavale pisimagi joone tema võrratul näol, väikseimagi vormi tema saledal ihul. Tüdruku huultel mängles nõrk naeratus.
Mees tõusis.
Ta tahtis astuda neiu juurde, ent too pöördus ja jooksis toast.
Hirvekiirusel ruttas tüdruk läbi lossi, õue, üle väikese välu. Metsaserval neiu peatus ja vaatas tagasi.
Mees, kelle turjal oli juba palju aastaid, ei suutnud nii kiiresti liikuda. Ta nägi, kuidas tüdruk hüvastijätuks lehvitas ning puudehämarusse kadus.
Meeleheites tormas mees metsa. Ta hüüdis ja otsis kaua, ent tüdrukust polnud jälgegi. Korraks kaikus mägedel sillerdav naer, mis kohe vaibus.
Kurvalt pöördus mees tagasi lossi.
Kuni esimeste päikesekiirteni istus ta lossitrepil ja vaatas tähti. Ta teadis, kes oli see neid.
Kauges nooruses nägi mees ühel ööl und. Ta nägi kena tüdrukut kõndimas mägiaasadel ja naermas jõgede kallastel. Ta nägi neiu näol lusti ja rõõmu, tantsu ja laulu.
Järgmisel hommikul lahkus mees kodunt. Aastaid otsis ta unenäokaunitari kõikjalt, kuni jõudis viimaks, sel Kõigi Pühakute Päeva ööl, tagasi kodukanti.
Päikese tõustes virgus mees ja tõi oma asjad. Ta heitis viimase pilgu lossile ja suundus tagasi metsa.
Veel hulga aastaid rändas ta ringi, käis võõrastel maadel, kuid ei otsinud enam neidu unenäost.
Igal aastal, samal ööl, Kõigi Pühakute Päeva ööl, tuli mees tagasi lossi juurde.
Kamina valgel mõtles ta kaua oma elu üle, kuulas huntide ulgu kaugusest ja jälgis tähtede nõrka vilkumist taevavõlvil. Kuid kordagi enam ei õnnestunud näha neidu.
Hommikuahetuses lahkus mees alati oma lõpututele rännakutele.
Ühel aastal mees enam ei tulnud.
See öö möödus haldjarahvale leinas. Kuuvalgus langes maale, valgustas mägesid ja metsi, jõgesid ja järvi, kuid kusagil polnud ainsatki haldjatuld.
Polnud pillimängu ega lauluhääli.
Oli vaid kurb pimedus ja hõbedane täiskuu selle kohal.
Kõigi Pühakute Päeva ööl, AD 1997
Taas olid saabumas Kõigi Pühakute Päeva esimesed tunnid.
Sünge öö, täis maagiat ja müstikat, tulvil kurjust ja julmust, täidetuna lihtrahva labaste lõbustustega ning aadlike kummaliste pidudega.
Vana meeski oli taas jõudnud lagunenud kantsi varemetele. Kohta, kus ta palju aastaid tagasi nägi imelist haldjaneidu.
Paika, kus ta oli tunda saanud mõõtmatut armastust, nautinud metsikut iha ja näinud põhjatute haldjasilmade sügavuses teist, hoopis imelisemat maailma.
Igal aastal, Kõigi Pühakute Päeva eel, sättis mees end laagrisse kantsi müüride varjus. Tema väike lõkkeke vaevu hõõgus, olles pigem sümboolseks märgiks kui soojaandjaks. Ent soojus polnudki see, mida mees otsis.
Ta pilk oli suunatud sünkjasse öötaevasse, kus särasid ja veiklesid miljonid tähesilmad. Üks neist tähtedest - toosama, mille sära oli vastu peegeldnud armuhoos haldjaneiu silmadest - oli täht, mida mees aastast-aastasse taas leida üritas.
Ent veel polnud see tal õnnestunud - kuigi juba palju aastaid oli ta veetnud tähistaevast üksisilmi jälgides.
Lumivalge hunt mehe jalge juures magas kerratõmbunult. Temagi oli harjunud selle iga-aastase rituaaliga, mis mõlemad rändurid sünge ehitise juurde tõi. Hunt ei tundnud ka vajadust laagri ümber tiirutada, et valvet pidada - hoolimata looduse süngusest tajus ta alateadlikult, et sel ööl selles kohas ei ähvarda neid ükski oht.
Väsinult rebis mees pilgu tähistaevalt.
Ta oli kurnatud - ent mitte pikast rännakust. Mees tundis, kuidas jõuvarud kaovad, otsekui tuiskliiv sõrmede vahelt. Aastad rõhusid teda, lõputud otsingud masendasid ja arvukad ohud ning lahingud haavasid nii hinge kui keha.
Ta teadis, et enam kaua pole jäänud. Mees oleks ammu juba kõigest loobunud - kuid üks mälestus hoidis teda veel jalul ning sundis liikuma.
See oli mälestus aastatetagusest õnnehetkest.
Iga kord, kui mehe mõttelend tollele ööle tagasi läks, valdas teda seletamatu soojustunne ja õrnus. Kuid mida aeg edasi, seda nõrgemaks jäi seegi tundmus.
Ümberringi valitsev julmus kalgistas meest ning muutis ta kinnisemaks ja julmemaks. Tema teod olid kohati hirmsad, nende tagajärjed veelgi kohutavamad.
Kuid ta hinges oli säilinud veel miski, mis hoidis meest pimeduse rüppe langemast. Seda miskit käiski ta igal aastal, Kõigi Pühakute Päeval, tolles hüljatud kantsis otsimas.
Kuid mida väiksemaks jäi lootus taaskord imelist haldjaneidu kohata, seda külmemaks muutus mehe hing. Ühel hetkel pidi ta murduma - ja see hetk ei saanud enam kaugel olla.
Sedasi vajuski mees tasapisi oma mõttemaailma ning tema veripunastele lõkkesütele suunatud pilgule jäi nägemata õrnas rüüs sale naisekogu, mis kuuvalguses kantsiväravast mööda libises. Kuju peatus hetke, otsekui kõheldes, kas astuda mehe juurde või mitte, ent pöördus siis ja kadus müüride varju.
Vaid lumivalge hunt jälgis silmanurgast väraval vilksatanud naisekuju - ent mõistis alateadvuses ilma ühegi käskluseta, et ei tohi oma nägemusest kuidagi peremehele teada anda...
Kõigi Pühakute Päeva ööl, AD 2007
Maale langes sügav ja kõikemattev pimedus.
Kuigi öö oli pilvitu ja pakaseliselt karge, ei säranud tähed taevavõlvil sama kirkalt kui tavaliselt. Kogu taevas, silmapiirist silmapiirini, tundus hägusse mattunud olevat, aeglaselt silmapiirilt kerkiv täiskuu pani sombuse õhu hõbedaselt särama.
Üksiku linnuse varemed mäenõlval helendasid samas valguses tuhmilt ja süngelt.
Lagunenud müürid, sissevarisenud laed, purunenud kohtadele kasvanud taimed - kõik andis märku, et seda ehitist polnud juba aastasadu keegi kasutanud.
Kuid siiski. Elu polnud sealt täiesti kadunud.
Varemete vahel liikus ringi vaevumärgatav kogu. Aeglaselt ruumist ruumi uidates, kord massiivsete müüride varjus pimedusse kadudes, siis lagedamatel kohtadel kuuvalguses hetkeks esile tõustes.
See üksik uitaja oli haldjaneiu.
Nagu alati, oli ta ka sel aastal Kõigi Pühakute Päeva ööl naasnud hüljatud linnusevaremetesse.
Sest see oli ainus aeg, mil tal oli võimalik kohata oma südamearmastust.
Meest, keda ta kunagi ammu-ammu, aastate eest, samas linnuses nägi. Ja kellesse ta esimesest silmapilgust sügavalt, piiritult armus.
Meest, kelle tunded haldjaneiu vastu olid samuti sügavad ja piirideta, kelle suurimaks sooviks oli kordki hoida armastatut oma käte vahel.
Igal aastal, Kõigi Pühakute Päeva ööl, peatus mees seepärast linnusevaremetes.
Seal ootas ta igatsevalt haldjaneidu, kes samal ajal meest vargsi varemete varjust piidles - söendamata siiski mehe juurde minna.
Mees teadis, et haldjatar on seal, tema lähedal - ent kunagi ei näidanud haldjaneid end talle rohkem kui vaid vilksamisi. Et siis taas kaduda, terveks pikaks aastaks.
Kuid hoolimata sellest mängust, haldjaneiu vallatust narrimisest, tuli mees ikka ja jälle tagasi.
Kuid mitte sel aastal.
Aeg lähenes juba südaööle, kuid mehest polnud endiselt kippu ega kõppu.
Haldjaneid seisatas lossitrepil ja jäi silmitsema ümbritsevat maastikku.
Aegamööda, alguses aeglaselt, siis järjest jõulisemalt - nagu kivilaviin kõrgmägedes - jõudis temani kurb ja julm tõde.
Ta mõistis, et mees ei tule enam kunagi.
Alles nüüd sai ta aru, et oli liialt kaua end tagasi hoidnud, liialt kaua meest narrinud ja õrritanud.
Öötuul tõi temani kurbi teateid...
Mehest, keda enam polnud. Kes oli oodanud kogu oma elu, võidelnud ellujäämise eest.
Ent lõpuks murdunud, langenud ebavõrdses lahingus, viimase pildina silme ees armastatud haldjaneidu nähes.
Et seejärel igaveseks silmad sulgeda...
Haldjaneiu silmi tungisid pisarad. Kuuvalguses hõbedaselt särades voolasid need ta põski mööda alla, peatumatult, piiritut kurbust väljendades.
Ta vajus lossitrepile, surus pea põlvede vahele, nuuksus südantlõhestavalt.
Kaua leinas haldjaneid armastatud meest - keda pidas parimaks ja kalleimaks.
Ent kellega kokku saamist oli ta pidevalt edasi lükanud - kuni viimaks liiga hilja oli...
Loodus tardus tema leina tajudes, ööhääled vaibusid nuukseid kuuldes, aeg peatus - sedavõrd sügav ja haarav oli haldjaneiu kurbus ja kahetsus.
Ent miski ei toonud talle meest tagasi - mitte miski...
Kõik oli läbi. Igaveseks.
Kõigi Pühakute Päeva ööl, AD 2008
