...

"Tema põhisõnum oli: Eesti ei peaks sisse tooma mitte sedavõrd võõrtööjõudu, vaid armastust. Õigemini naisi, kes suudaksid armastada mehi tingimusteta. Nii nagu vanemad armastavad oma lapsi – tingimusteta."

"Temagi rõhutas: kui naise armastus oma perekonna, sealhulgas laste vastu käib läbi mehe, on õnnelikud kõik. Keegi ei tunne end kõrvaletõrjutuna."

"Tavaarusaama järgi muutuvad ju lapsed naise jaoks kõige tähtsamaks. Mees taandub taustaks, koduseks mörisevaks mööbliks. Selline mees ei saa olla õnnelik. Ta kaotab oma enesekindluse, tundes end ebavajalikuna. Ta võõrdub sisemiselt naisest. Tähelepanu- ja hellusevajadus aga jäävad. Ei pea imestama, kui seda hakatakse otsima mujalt."

"Aga ainult armastus on jõud, mis annab mehele tiivad ega pane teda pelgama läbikukkumist. Sest armastuse nimel üritab ta uuesti – näiteks leida (paremat) töökohta."

"Õhtumaa on unustanud, et armastuse võtmed asuvad naise käes. Just naise armastus annab mehele enesekindluse, mis hakkab dividende tooma kogu suhtele."

"Kojusõidul tabasin end mõttelt: mis saab meie Eestist, kui naised sõidavad siit ära paremat elu ja paremaid mehi otsima ning mehed sõidavad ära, et kogeda tingimusteta armastust?"


www.postimees.ee/?id=248265