...
Saabusime taaskord ööpimeduses - ega ausalt öeldes ei meenugi, millal viimati Metsamajja päevavalguses sai sõidetud, alati on mingid tegemised kohalejõudmise pimedale ajale nihutanud. Kuigi detsembris suurt vahet polegi - kella neljast pärastlõunal on juba kottpime. Vanad eestlased asusid sel kellaajal talutöid kokku tõmbama, et usinalt sugu tegema hakata. Mõni loll (loe: mina) veeres sel kellaajal aga alles läbi talveöise (loe: pimeda, lörtsise, paduvihmase, uduse ja libeda) Eestimaa Metsamaja poole.
...
...
Suve lõpus korda tehtud metsateed mööda sõita oli lausa lust - peene kruus krudises rehvide all, aknast voogas sisse öölõhnu ja -hääli, põlismetsa all vilkusid tulede valgel metsloomade silmapaarid, öölinnud (kakud!) tuhisesid madallennul auto eest läbi. Milline idüll!
Idüllile tegi kiire lõpu ootamatult tuledevihku kerkinud mullavall. Piduritega krigistamine ja valjuhäälne vandumine ei päästnud - hetk hiljem peatus auto otsapidi valli harjal (mitte juhi otsesel soovil), tuled tavapärasest erinevalt puulatvu valgustamas.
Selgus, et metsateoga oli jõutud taas meie maile.
Nii, nagu Tallinna linn ei saa kunagi valmis, ei lõppe ka Eestis metsa raiumine - kui jõutakse langetustöödega metsa tagumisse otsa, on esimeses otsas juba jõudnud võimsad tüved kerkida. Ehk siis sedakorda tegutsesid metsameeste brigaadid neis kuusikutes, mis paarkümmend aastat tagasi (Metsamaja algaastail) istutati.
Ega mul midagi selle vastu ei ole, et metsa võetakse - eriti kui tegu veel harvendusraiega, mitte lageraiega. Kuid...
Harvesteri rooli lubati seekord vist mõni liialt palju "Fast and Furious" filme vaadanud vend. Igal juhul oli ta oma sõiduvahendiga (mis mõõtudelt võrdne moodsate kinnisvaraarenduste väikepereelamutega) üritanud metsateel driftida.
Võite ette kujutada, mis juhtuks, kui Tiskre lollideküla majad ühekorraga mööda pehmet läbiligunenud heinamaad (mida Tallinna kandis miskipärast elamukruntideks nimetatakse) libisema hakkaksid, aeg-ajalt teravaid kurve võtta üritades ja vedelamates kohtades järsult pidurdades.
Teise Maailmasõja rängimate suurtükilahingute käigus rüüstatud ja pahupidi pööratud maastikud mõjuksid selle kõrval idülliliste loodusparkidena...
Igal juhul seal ma nüüd seisin, auto kärssapidi valli otsas, minu väsinud pea mõtetest tühi.
Maasturiga olnuks järgnev segidriftitud lõik käkitegu. Isegi veidi tõstetud mahtuniversaalidega, mida meil mõni hellitavalt linnamaasturiks kutsub.
Aga mitte sedakorda korralikke teeolusid eeldades istumise alla võetud madalapõhjalise sõiduautoga.
Ent, nagu viimase aja vanasõnadki ütlevad: "Kui ei saa hea nõuga, siis saab jõuga...".
Auto valli otsast alla tagurdanud, sulgesin igaks juhuks aknad - ees paistis mõnigi suurem porilomp. Tõenäoliselt oleks mõistlik olnud ka silmad sulgeda - põhja alt kostvad kolksud ja kriuksud andnuks piisavalt üheselt mõistetavat informatsiooni läbitava maastiku kohta.
Edasi läks põnevaks.
Kui auto vallist üle hüppas, ootasid ees kõikvõimalikes suundades teesse uuristatud vaod ja vallid. Harvesteri rehvilaiust ja teljevahe arvestades üritasin vaid valliharjal püsida, ette jäävad kivid ja puutoikad olid sel hetkel teisejärgulised. Sest jäljevakku vajumine tähendanuks hommikuni väljatõmbamise ootamist. Kusjuures välja saanuks sealt auto tõmmata vaid seesama drift-harvester.
Silme ees vilksatasid ühtlasi ka minevikupildid mõne aasta tagusest kogemusest, kui samamoodi sai südatalvel (ainult toona lume ja jääga) Kagu-Eestis kuskil karupees mööda sarnaseid valle sõidetud. Toonast käredat pakast ja mahajäetud piirkonda arvestades oli tegu suisa elu ja surma küsimusega, praegusel juhul polnud vähemalt ärakülmumise ohtu.
Pärast hüplemist, põrkamist, siia-sinna loksumist (vaene Crack, kes selle kõige pidi kuudis läbi tegema) tuhisesin viimaks külg ees veidi siledamale pinnasele.
Hullem oli möödas - ja harvesteri hiiglasejälgedesse otsekui haavana tillem sõiduauto jäljerida rebitud.
Aga jah - nii kaugele, kui tuled edasi valgustasid, paistis jätkuvat ühtlaselt ülesküntud metsatee.
Nõndamoodi, sinka-vonka ühest teeservast teise libisedes jõudsin lõpuks Metsamajani.
...
...
Jama vaid selles, et esimesel õhtul sisse sõidetud jäljevagudest edaspidi pääsu ei ole ning iga kord seda teed sõites tuleb samal rajal sinkavonkatada.
Ning - süda aimas õigustatult juba ette - järgmisel hommikul oli harvester taas tööplatsil ning tekitas uued "huvitavad" takistused metsateele.
...
Ahju kütta ma sel ööl enam ei viitsinud, sestap otsisin seljakotist välja talvevarustuse. Seda ka tingituna Metsamaja eripärast - nimelt kipub maja külmkambrit meenutama - talvel on toas tihti külmem kui õues.
Magamiskotti pugedes olin ümbritsetud hingeaurupilvedest. Nagu ka hommikul ärgates - vaadates lae alla tõusvat hingeauru (ja tont teab, mis gaasid magamiskotist veel vallale pääsesid) polnud vähimatki soovi jaheda kätte ronida.
Nii ma siis vedelesin, mõnusas kookonisoojuses (mõni ütleks, et "nagu emaüsas", ent nii märg magamiskotis õnneks ei olnud) ja ootasin inspiratsiooni enda üles ajamiseks.
Inspiratsioon saabus alles hilisel pärastlõunal.
...
Idee järgi peaks nagu talv olema - vähemalt kalendris on avatud detsembrikuu lehekülg. Ent kui kalendrit seinal ei ripuks, siis talvega küll ei arvanuks tegu olevat. Vähemalt mitte järgmisel ööl.
Kella nelja paiku öösel valitses õues +10 kraadi ning terrassil seistes sasis iga natukese aja tagant juukseid soe (lõuna?)tuul. Täiesi nagu suveöö olnuks - temperatuurid ju suveöödelgi enam-vähem samas suurusjärgus.
Ei ole vist eriti palju olnud selliseid detsembrikuid, mil öösel väljas lühikeste pükste ja t-särgiga liikudes veel lisaks ujumaminekusoov tekiks...
Lisaks veel täiskuu, mis õhukest pilvekihti helendama pannes kõik kohad valgusega täitis. Tõesti - suvi, mis suvi!
...
Ent sedagi rõõmu ei jagunud kauaks. Algas vihmaperiood.
Suvest sai ülepäeva sügis. Lombid tekkisid kohtadesse, kus neid varasematel aastatel pole olnud. Autoga enam õuele sõita ei julge - murukamar on täiesti läbi ligunenud ja esimesed vaod ka värava all sisse sõidetud...
Kaevu vaadates selgus ka erakordselt märgade olude põhjus.
Künka otsas (!) paiknev kaev oli triiki täis. Mis teisisõnu tähendas, et kaevu veepiir paiknes kõvasti kõrgemal kui õuemaastik või sissesõidutee. Sealt ka läbiligunenud pinnas, mida omakorda niisutas veel taevast langev löga (lörts segatuna vihmaga).
Järjest tugevneva saju käes üritasin siis teeolusid käepäraste vahenditega parandada. Päris ilus vaatepilt sai - seda küll vaid kuni esimese läbisõiduni. Pärast seda taastus esialgne vaatepilt - mudamülgas.
Lõpuks, porise, läbimärja ja läbikülmununa, saabus paras aeg saunas enda puhtaks küürimiseks. Ja - oh imet - sauna võti oli kadunud. Otsisin palju otsisin, kadunuks see jäigi. See ime imes täiega!
Alles hiljem selgus, et sauna võti hoopistükkis Tallinnas laua peale jõudnud oli.
Ei jäänud mul siis muud üle, kui end majatrepil lörtsi- ja vihmasajus (kah omamoodi dush ju) küürida.
...
...
Na**i mul oli vaja öösel õudusfilme vaadata!!!
Nagu öösel üksi Metsamajas viibides veel vähe kõhe oleks (vt. varasematest Metsamaja lugudest kirjeldust), nüüd võimendasin seda olukorda veel paari kaasavõetud õudukaga.
Sobiva tausta filmidele tekitasid õues lõõtsuv tuul ja vastu aknaid ning katusele trummeldav paduvihm.
Sellel öö magatud tundide arv ei ole täisarv ja jääb alla 1.
...
(Olgu täpsustuseks mainitud, et vaadanud ära ühe filmi ning kuulanud veidi õuest kostuvaid hääli/helisid, ei jäänud muud üle, kui järgmine film käima panna. Ja siis järgmine. Ja järgmine. Nõnda kuni hommikuni.)
...
Kümnekonna kilomeetri kaugusel paiknevas külapoes olen taas "oma jope".
Müüjad teretavad nagu vana tuttavat (miskipärast tekib mul seejuures võrdlusmoment mõne kohaliku parmuga, kes ka igapäevane püsiklient neile).
Kui parasjagu teisi kliente poes ei ole (mis MaSu ajal seal täiesti tavapärane nähe), käiakse vahepeal õues Cracki ninnu-nännu-nunnutamas, külaklatshi edastamas ja juttu puhumas.
Minu jaoks igati meeldiv vaheldus igapäevaste põhifraaside "Ei!", "Siia!", "Istu!" kasutamisele.
...
Ühel hetkel sai selgeks, et vanasõnal "ära hõiska enne kojujõudmist" on tõepõhi all...
Kuna sadude tulemusena tõusis jõevesi viimaks sedavõrd, et ulatus viimaks ca 30 cm üle tee...ja nõnda päris pika lõigu ulatuses...
...
...
Iseenesest pole see sugugi ületamatu takistus - möödunud talvel sai samasügavast veest läbi tuhisetud, samal hommikul paarisentimeetrisest veest läbi müdistatud...sedakorda oli aga aluspõhi ülimalt pehme ja mudane...mis omakorda tähendas, et auto tuli jätta veepiirist veidi kõrgemale künkale (igaks juhuks, kuna rekordilised veeseisud on ulatunud isegi 70 cm-ni üle teepinna) ning varustus seljas läbi voolava vee ülejäänud tee majani kahlata...
Pimedas päris huvitav ettevõtmine, kuna väiksemgi valesamm võinuks juhtida rattarööpasse ning sedasi omakorda munadeni jäise jõevee rüppe... See ei tundunud aga eriti ahvatleva väljavaatena kuna ees ootas kütmata maja... Taaskord põhjust kaasa tunda Crackile, kes suurema osa sellest teekonnast pidigi munadeni vees solberdama...
...
...
Olles lõpuks taas autoga mudast läbi pääsenud, ootas ees nädalavahetus Soontaga saunas. Sünnipäevapidu oli lõbus... ;)
...
Ja nüüd taas Metsamaja.
Ilmad on kiskunud külmaks, öösel saabudes vänderdas auto päris korralikult jäise muda peal. Aga siin ma nüüd olen - üritades maja taas soojemaks kütta...
Crack on täiesti kurnatud nädalavahetuse tegemistest, jooksmistest ja ujumistest. Kuigi jah - talvised suplused oleks võinud ära jääda siiski...
...
Inimese kujutlusvõime võib olla piirideta...aga...
Kui seisatud õhtul trepil, väljas on kottpime, kümnete kilomeetrite raadiuses ei inimhingegi - ning korraga toob öötuul su sõõrmeisse kerge alkoholilõhna...mida tajub ka Crack, jälgides ta nina ja kõrvade liikumist...
Või siis järgmisel ööl - samamoodi trepil seistes, sügaval metsas, toob toosama öine tuuleiil sõõrmeisse sigaretitubaka põlemise haisu...
Või hommikul õuel jalutades märkad õue tagumises osas mutimullahunnikul jalajälge, mida seal eelmistel päevadel kindlalt polnud ning mille muster ei kattu majasleiduvate jalanõude omaga...
Suure ringi küsimus - kus jookseb antud juhul piir kujutlusvõime ja reaalsuse vahel?
Või - kas karuvanaema suitsetab?
Millised võivad veel olla puskarilõhnad üleraba naabrimehe juures kui need tajutavad kilomeetritegi kaugusel?
Kummitused ju jalajälgi ka ei jäta? Või kui jätavadki, kas ka kirsasaabaste omasid?
...
...
Skeptikuile vahemärkuseks - kumbki lõhn ei pärinenud noil õhtutel minu organismist...
...
Seepeale piiriäärne rahvatarkus: "Mustlast p***** saates hoia relv käepärast!"
...
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar