Laste tegemine

Viimasel ajal on aina sagedamini esitatud küsimust stiilis "millal sina lapsi tegema hakkad ometi?".
Raske on aru saada, kus on sellise küsimuse esitajate ajud, mõtlemisvõime ja järeldusoskused???

Jättes kõrvale moraalse ja materiaalse valmisoleku erinevad nüansid, samuti väljendi "lapsi tegema" ropu alatooni, tuleb järgnevalt lollidele ikkagi puust ja punaseks teha laste saamise küsimus.

1. Laste "tegemisel" või "saamisel" on üldjuhul siiski vaja, et oleks olemas kaks osapoolt. Ehk siis - mees ja naine. (vähemalt mina eelistan sellise tegevuse puhul siiski traditsioonilisi lahendusi).
Selle ajuvaba "laste saamise" küsimuse esitajatest valdav enamus on teadlik, et olen momendil (selle teksti kirjutamise ajal) vallaline. Ehk siis - mul ei ole elukaaslast ehk võimalikku tulevast ema lastele.
Seega tekib küsimus, et kuidas ma peaksin "lapse saama"??? Kloonima? Afganistani stiilis kitsesid trukkima? Pühast vaimust? Toonekurel laskma postipakiga tuua?

2.  Erinevalt asotsiaalidest, narkaritest ja kepinäljas tudengitest, kes põrutavad esmalt kiiresti paugu ära ja siis lõpuks jätavad soovimata lapse kõigi maailma tuulte hooleks, siis arvan mina, et "lapse saamiseks" ehk "lapse tegemiseks" (sic!) peab osapoolte (antud juhul siis ema ja isa) vahel valitsema hea klapp ning mõlemad peavad olema valmis järeltulija saamiseks ja kasvatamiseks.
Selline klapp reeglina üheöise krõpsuga ei teki, vaid eeldab pikemaajalist kooselu ja üksteise tundmaõppimist.
Ehk siis - alates hetkest, kui ma enam vallaline ei ole, läheks ikkagi aasta-paar, enne kui tõsiselt lapse peale mõelda tasub. Selleks ajaks on selge, kas mõlemad pooled tõesti tahavad last ning kas on valmis teda ka koos korralikult kasvatama ja talle täisväärtuslikku elu pakkuma. 

3. Kui mõni lollpea nüüd (endiselt) arvab, et ma hoopis ei taha lapsi saada, siis eksib ta rängalt. 
Olen väikesest peale pidanud kantseldama nii õdesid-vendasid kui sugulasi, nii et kokkupuude ja kogemused on mul lastega kindlasti suurem, kui enamikul Eesti noortest emadest. Seega ei ole mul ka ei hirmu ega kartust laste "saamise" ega kasvatamise ees. 
Ent - nagu eespool kirjas - siis lisaks lihtsalt "hetkelisele ninnunännununnurõõmule", mis enamikku värskeid emasid lapse saamisele järgnevalt valdab ning mis tihtipeale hiljem läheb üle enda kirumiseks ja endale etteheidete tegemiseks, kuna last ei suudeta kasvatada - siis pean ma oluliseks, et lapsel oleks lisaks edaspidigi kasvamiseks ja arenemiseks normaalne keskkond ja armastavad vanemad. Mina ei taha näha oma lapsi tulevikus kasvatamatutena (ehk siis Ameerika ja Lääne-Euroopa stiilis "kasvatatult") või tänaval toidujäänuseid otsimas või krimiuudistes figureerimas. 

Ehk kokkuvõttes - iga asi omal ajal!

Teksti ajendiks olnud küsimuse esitajad peaks aga tõsiselt peeglisse vaatama ning mõtisklema, kas ei peaks äkki läbima mõnd "edukat ajutegevust soodustavat" täiendkoolitust.