Järeldus

Väga paljudel indiviididel (loegi: indiviidid, mitte isiksused) on kalduvus teha järeldusi olematute faktide ja olematu eelinfo põhjal.

Eriti iseloomustab selline "järeldamine" lähiajal keskikka jõudvaid või jõudnud naissoo esindajaid, ent näiteid leiab ka muudest vanuse- ja soogruppidest. 

Selle asemel, et oma olematu mõtlemisvõimega hakata "järeldusi" ajude aseainest välja punnitama, on lihtsam küsida ja adekvaatne vastus saada. Mitte aga hakata teiste närve sööma, pakkudes välja igasugu tobedaid ja totraid versioone. 

  

Mõned näited:

"...oma naine on see keda armastad ning kellega sa koos elad...ja ära aja mulle sellist jama et sul pole olemas naist..." - selle asemel, et KÜSIDA, kas mul on naine või mitte, tehakse kohe "järeldus", et selles noortel meestel PEAB olema naine.

No krt - võib-olla konkreetsete "järeldajate" tutvusringkond tõesti koosneb taolistest inimestest, kes end juba teismelisest saati mõne inimesega sidunud - aga juhtumisi on maailm palju laiem, kui mõni kitsas tutvusring. 

  

"Näe, chow-chow! Näe, laika!" - selle asemel, et JÄRGI UURIDA, mis tõugu on too "valge armas nunnu" koer, "järeldatakse" oma olematute koerateadmiste põhjal, et tegu on mingi koera ja merilõvi hübriidiga või karvadeta hundikoeraga. 

Ei maksa samojeede sellega solvata - nende võõra liigi hulka arvamise asemel tasuks ikka eelnevalt peremehelt küsida, mis koeraga tegu. 

  

"Kas sa töölt lõunale ei lähegi vä? Mis kell su tööpäev läbi saab? Oled puhkusel või?" - selle asemel, et TÄPSUSTADA, kas ma käin tööl või mitte, "järeldatakse", et iga keskealine inimene PEAB tööl käima.

No põrgut - võib-olla "järeldaja" sõprusringkond tõesti koosneb proledest, kes peavad kellast-kellani tööl passima. Kuid on ka inimesi, kes EI PEA tööd tegema! Seetõttu pole mõtet kohe hakata kilkama oma olematute tööalaste teadmistega, eelnevalt tasub ikka järele uurida, kas kõnetatav töötab või elab niisama oma elu.