Kõrvalseisjana Jõhvi viadukti teemalist tsirkust jälgides tuleb pehmelt öeldes masendus peale. Jõhvi viadukti asendamisest on räägitud aastaid (varsti juba aastakümneid), ent siiamaani pole selgust saadud. Kaua võib seda kuuma kartulit käest kätte loopida ehk siis palli väravast väravasse taguda? Uueks konfliktseks teemaks on kujunenud see, kas rajada amortiseerunud viadukti asemele sild või tunnel.
Jõhvi uus siseveekogu?
Jõhvi vangla ehitusplatsi üleujutused, linna serval paiknevate eramute vett täis keldrid, põhjavee tõus kaevanduste sulgemisel ja Pühajõe umbes truubid peaksid olema piisav ohumärk, näitamaks, miks tunnelid Jõhvi piirkonda ei sobi.
Isegi kui praegu on Jõhvi linna aluse maa kuivendamise küsimus enam-vähem lahendatud, võib mõni suurem probleem kuivendamissüsteemi funktsioneerimise juures või paduvihmade lakkamatu kestmine kõik pea peale pöörata ning kavandatava tunneli mõne tunniga hoopis veega täidetud kanaliks muuta.
Lähitulevikus võib seetõttu osutuda vajalikuks riigihanke korraldamine, et leida operaator Jõhvi-sisesel kanalil autopraamiga autode vedamiseks. See aga omakorda toob kaasa lisakulutusi ning ühtlasi pidavat praamiturul sobivate meresõiduvahendite põud valitsema.
Silla ideed vähe tutvustatud
Samas on süü vastuseisus sillale ka seda soovitavate riigiametnike kaelas. Vallajuhtidele ega -elanikele pole täpsemalt lahti seletatud, milline see sild välja hakkaks nägema. Nagu pole avalikustatud ka ühtegi visuaalset näidet või võrdlust mujalt võimaliku uue silla kohta.
Inimestel (kaasa arvatud linnajuhid) assotsieerub seetõttu sõnaga "sild" automaatselt uus monstrumlik viadukt, mille võimsaid betoonkonstruktsioone ei hävitaks ka tuumarünnak.
Ent silla idee pooldajatel on silme ees siiski midagi hoopis muud kui järjekordne rõve viaduktimonstrum. Tänapäevased sillad üle raudteede (ja jõgede) on õhulised ning ei mõju linnapildis katkematu barjäärina.
Hästikavandatud sild mitte ei riku linnapilti, vaid pigem rikastab seda vaadet - olgu siis omapärase konstruktsiooni poolest või öösiti valgustatuna.
Pealegi ei ole Jõhvil, erinevalt näiteks Tallinna "kilukarbisiluetist", mingit erilist või atraktiivset vaadet, mille pärast muretseda ja pisaraid valada. Ükskõik kust suunast Jõhvi linna ka silmitseda - tegu on lihtsa, ühetoonilise, igava pildiga.
Uus sild kujuneks üheks uue vaate kujundajaks, mõjudes ajaloolise kirikuhoone lisana ning kesklinna madalhoonestuse kõrval otsekui uus maamärk.
Vallajuhtidel soov vältida tegevust?
Kõige tõenäolisem asjade käik, vaadates praegust arengutempot, on siiski see, et ühel ilusal päeval (olgu siis homme, järgmisel nädalal või aasta pärast) variseb mõni auto koos viaduktikonstruktsiooniga maapinnale. Seejärel ohtlik viadukt suletakse ning autoliiklus suunatakse ajutiselt üle tavaliste raudteeülesõidukohtade.
Ajutistel asjadel on aga kalduvus püsivaks muutuda ning ühel hetkel avastatakse, et hoolimata ummikutest ja sõiduajakuludest, sobib inimestele tavaline raudteeülesõidukoht kah. Ja jääbki nii.
Vandenõuteoreetikud küsiksid seepeale kohe: aga äkki ongi Jõhvi võimude soov säästa ja päästa end sel viisil uue tunneli/silla/viadukti ehitusega seotud tööst ning vastutusest?
Selle asemel et püstitada endale ja oma valitsemisajale mälestusmärk aastakümneteks, lasevad linnajuhid asjadel minna hoopis iselagunemise teed ning neid jäävad mälestama vaid rohtunud betoonihunnik kesklinnas ja autojuhtide igapäevane kirumine rongide möödumist oodates.
Lisaks ajaleheartiklile tooks esile veel ühe huvitava mõttekäigu. Aga äkki on koos laevatava kanali rajamisega plaan seesama kanal ühendada Pühajõega ja seeläbi luua Jõhvi linnale otseühendus Läänemerega, et seda mööda kaubavoogusid liigutada?
Ja viadukti teemal lisaks ka, et tegelikult on seegi mõnes mõttes asjalik lahendus. Sest tuumasõdade järgses maailmas vaevalt midagi vähemrohmakamat säilib - ent tuleviku arheoloogidel on kindlasti mõndagi huvitavat võimalik välja lugeda graffitiroppusi täis soditud betoonlahmakatelt.
Artikkel Põhjarannikus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar