Võidupüha pole võidu püha

Võidupüha EI OLE võidu püha vaid lihtsalt ilusale suvisele ilmale sätitud sisulise taustata propagandapäev.  

Niinimetatud Võidupüha puhul tasub siiski meeles pidada, et ei sisult ega taustalt pole tegu mingit pidi „võidu“ pühaga vaid lihtsalt sobivale suvisele kuupäevale tõstetud peopäevaga. 

23. juunil 1919 ei saavutanud Eesti väed Vabadussõjas mingit märkimisväärset sõjalist võitu, tegu oli vaid ühe väikese lahinguga Võnnu/Cesise ümbruses toimunud lahingute seerias, mis kandusid pärast 23. juunit edasi Riia poole. 
Tagelikkuses kestis Vabadussõda kuni 2. veebruarini, mis peaks olema õige VÕIDUPÜHA. 

Õigupoolest ei olnud 23. juunil isegi mitte lahingut, sest Eesti „kangelaslikud“ väed marssisid lihtsalt tühjaks jäänud Võnnu/Cesise linna sisse, praktiliselt mingit vastupanu kohtamata. 
See oli umbes sama „vapper“ ja „võidukas“ lahing nagu Punavägede poolt Sinimägede „vallutamine“ septembris 1944. 

Läti ajaloos on Cesise all toimunud lahingud üsna teisejärgulised kokkupõrked, omamata tähendust isegi Läti Vabadussõjas. Enamasti mainitakse neid õpikutes ning raamatutes pealiskaudselt, üldjuhul eestlaste osavõttu mainimata. 

„[lätlase] sõnul räägitakse Läti ajalooraamatutes sellest, et omaaegses Võnnu lahingus osalesid kohalikud koolipoisid ja muuseas mainitakse ka eestlasi.“. 

Pidustustena on Cesise lahingute tähistamine pigem kohalikul tasandil külaüritus.   

„[lätlase] sõnul ei tea enamik tema rahvuskaaslastest suurt midagi sellest, et eestlased Võnnu lahingus osalesid ning nende jaoks pole selle lahingu aastapäev kuigi oluline.“. 

Väga heaks näiteks on kusjuures Cesise kesklinnas olev mälestusmärk Eesti-Läti relvavendlusele.

Tegu peaks olema meie „võidupüha“ kontseptsiooni järgi Eestile kõige olulisema Vabadussõja sambaga, mille märgiline tähtsus ületab isegi Tallinnas olevat. 

Aga! Cesise samba juures võib näha (seisuga 2024) hulgaliselt Läti lippusid, Euroopa Liidu lippu ja arvukalt Ukraina lippe (pm on see uus Eesti lipp kah juba). 

Kuid MITTE ÜHTEGI Eesti sini-must-valget seal ei näe... 

P.S. Ajaloomälu tühistamisega tegelenud hüsteerilist troikat (Reinsalu, Läänemets, Danilson-Järg) ei kottinud karvavõrdki asjaolu, et sellel Eesti "olulisemal" Vabadussõja sambal polnud Eesti lippe nähagi. Nende bolševistlik põhiaur läks kohalike monumentide rüüstamisele ning hävitamisele, mitte rahvusliku tunde tugevdamisele. 
 
Ja ei maksa unustada, et see nn „võidupüha“ on kuupäevaliselt juunisse sätitud vaid seetõttu, et sadakond aastat tagasi leiti, et kuna suvel on reeglina ilus ilm ning jaanipäev ka eestlastel ajalooliseks pidupäevaks ja joomapeoks kujunenud, siis on mõistlikum Vabadussõja lõppemise tegeliku kuupäeva (2. veebruar) asemel korraldada suurem rahvapidu hoopis suvel.

Sedasi sai kaasata hoopis rohkem inimesi, kes talvetormidega poleks vaevunud kodust väljagi tulema. 

„Nagu ajaloos tihti, oli ka 23. juuni seadustamisel riigipühana juttu ainult ilmast.“. 

„…tähtis eelkõige aastaaeg, kuhu uus püha langeb: "Külv on siis juba läbi"... Seepärast võivat ka talunik endale seda vaba päeva lubada.“. 

„Kuid esmajoones oli tähtis, et "…tuleks suve ajal üks püha juurde võtta, et võimaldada linnainimestele ja eeskätt vabrikutöölistele vaba õhku hingata".“.

Ehk teisisõnu on 23. juuni üsna sarnane nõukaaegsetele eri armeeliikide tähtpäevadele (piirivalvurite päev, dessantväelaste päev jne), mis lihtsalt kohvipaksu pealt suvalistele kuupäevadele kinnistati. 

Võidupüha hakati tähistama 23. juunil eelkõige seetõttu, et võimudel oli vaja rahva patriotismi tõstmiseks Stalini Venemaa või Hitleri Saksamaa stiilis massiivset ajupesuüritust. 

Asjaolu, et ühe vähetähtsa suvise lahingu kuupäev langes sobivalt jaanipäeva eelsesse aega, aitas konkreetse kuupäeva „võidupühaks“ valimisele lihtsalt kaasa. 

„Massikultuur Nürnbergi ja Moskva vaimus oli ilmselt eeskujuks ka Eestis. Aastast aastasse aina tugevnes võidupüha rahvuslik värving.“. 

Reaalsuses ei ole aga eestlaste Võidupüha mingi võidu püha vaid lihtsalt eelsoojendus järgnevaks jaanijoomapeoks ning pralleks. 

Sest - kui paljud teist oleks valmis samamoodi pidutsema ja tähistama hoopis 2. veebruaril??? 

...

Tule ja näe Eesti "olulisimat" Vabadussja ausammast ise - järgmine automatk Põhja-Lätisse juba peagi:
www.avastaeesti.ee/reisikalender

...

Mõned harivad viited lugejatele: 
https://www.postimees.ee/70996/latlased-ei-tea-eestlaste-tegudest-vonnu-lahingus-suurt-midagi   
https://kultuur.err.ee/841705/voidupuha-vo-nnu-lahing-kui-eesti-rahvusliku-ajaloo-kulminatsioon 

Kaklus monumentidega - eestlaslik kadedus, argus või hüpokraatia?

 

• Narva tank peab oma kohale jääma, sest just selle tanki juures saab selgitada kõiki neid koledusi ja jõhkrusi, mis 1944. aastal aset leidsid.
• Lihtsate vahenditega on võimalik tanki ideoloogiline tähendus vastupidiseks muuta.
• Sellest peaks hoopis saama kõigi eestimaalaste jaoks kohustuslik paik, mida külastada.
• Sest kes ei mäleta minevikku (või tühistab selle), see elab tulevikuta (või kaotab selle).
• Mis ärgitab või mõjutab üldse inimesi nõukogude monumentide eemaldamist nõudma?  

 

Niinimetatud Narva tank on üks väheseid paikasid, kus otse ja ehedalt saab inimestele näidata ja kirjeldada ida poolt lähtunud agressiooni.

See Narva jõe „väidetava“ forsseerimise koht aitab selgitada, et mis ja kuidas 1944. aastal juhtus.

Ning tanki juures seistes ja üle jõe Venemaale vaadates mõistab igaüks, et kui habras ja kergesti ületatav piir tegelikult on.

 

Veelgi mõjusam oleks tanki ümber luua nn „varemetepark“, mis piltide või reaalsete varemete näol sümboliseeriks 1944. aastal purustatud Narva linna.

Olgu siis füüsiliste purustatud hoonete või videoinstallatsioonidena.

 

Kui tanki ümbritseb Narva vanalinna 1944. aasta varemeid ilmestav väljapanek, siis paneb see mõtlema ka sinna lindikesi siduvaid pulmapaare.

 

Varemeteparki võib lisada ka kaadreid hetkel Ukrainas toimuvast, mis annaks kõigele tänapäevase mõõte ja võrdlusmomendi. Kasvõi eksponeerides seal viimastel kuudel puruks lastud Vene sõjatehnikat.  

 

Sellisel kujul on võimalik nii tank kui sellega seonduv keerata ümber (moodsalt väljendudes spinnida) tõelist sõnumit ja ajalugu kajastavaks memoriaaliks.

 

Oluline on, et tanki juurde saabujad saavad ühtlasi koha peal põhjaliku ning adekvaatse ülevaate infotahvlitelt või pädevalt (audio/video)giidilt.

 

Kuid selline võimalus on vaid siis, kui on pädev koht, mida näidata.

 

Tank kuskil sõja(ajaloo)muuseumis kuuri taga vedelemas ei mõju murdosagi nii ehedalt kui ähvardav tank seal, kus on kohe näha ka naaberriik ning on visuaalselt hoomatav Eesti riigi (ja tuleviku) haprus.

Selline monument on ühtlasi ka hoiatav mälestusmärk sellest, mis juhtub kui siinpool riigipiiri jälle rihm liiga lõdvaks lastakse.

 

 

Poliitikutele (enamike parteide juhtfiguurid jt kõneisikud) kulub ajaloolise infoga varustatud tanki külastamine eriti ära, sest äkki seejärel lõppeb ka rumal jutt tanki ajaloo, toru suuna, mootori käivitamise, rünnakuvalmis seadmise jms teemal.

Sest ilmselgelt pole enamik neist tanki juures kordagi käinud, tõenäoliselt Ida-Virumaalgi mitte ning lärmatakse teemadel, millest puudub vähimgi elementaarne teadmine.

 

Peamiselt hetke koalitsioonipoliitikultelt, aga ka paljudelt oponentidelt pärinev väärinfo antud objekti päritolu ja muude seotud detailide osas muudab nende üleskutsed juba eos tõsiseltvõetamatuteks.

 

Poliitikutest saan isegi veidi aru, sest neile on kasulik ja lihtsam reaalse elu küsimuste (riigivalitsemine, energiahinnad, sotsiaalküsimused jne) asemel tegeleda pseudoprobleemidega ja asendustegevustega.

Peatsete valimiste eel on sedasi hea lihtsameelsete hääli koguda (või siis neid kaotada).

On siiski vist veidi sinisilmne loota, et valijatele jäävad meelde need poliitikud, kes riigiasjade ajamise asemel hoopis mingi metallikolaka ümber trummi taovad.

 

Räuskrahvuslaste puhul loomulikult ei ole mõtet sedagi eeldada, et nood seltsimehed millestki aru saaksid.

Nende vaimsest tasemest ning teadmiste kvaliteedist annavad ülimalt hea ülevaate sellised Facebooki grupid nagu „Sõjandus“ ja „Riigikaitse“, milles olevad postitused ning kommentaarid kipuvad kahjuks kinnitama von Baeri omaaegset kokkuvõtet eestlaste kohta.

 

Sama käib laias laastus ka meediaväljaannete artiklite alla ilmuvate kommentaaride kohta, mille (arvukuse) tõttu tekib küsimus, et kas Eesti Vabariik on riik või tegelikult hoopis psühhiaatriahaigla fuajee?

 

Räuskrahvuslaste puhul tundub monumentide eemaldamise puhul välja löövat ühtlasi nii kadedus kui alaväärsuskompleks.

 

Esmalt seetõttu, et kui Eesti riigile oluliste tähtpäevade puhul on ausammaste ning mälestusmärkide juures vaid käputäis inimesi (peamiselt kohalikud agitaatorid, pasunakoor ning sundkorras kohale kutsutud eelteismelised pärja-asetajad), siis nõukatähtpäevade puhul käib Aljošade, tankide jms juures sadu, Kolõvanis suisa tuhandeid inimesi.

Ilmselgelt tekitab see kadedust.

 

Kadedus on aga eestlaste ürgsemaid iseloomujooni ning kui ei suudeta konkurenti üle trumbata, siis tuleb konkurent elimineerida.

Taolist küünaldemerd ja lillede rohkust, nagu nõukamonumentide juures näeb, ei kohta ei Vabadussõja sammaste ega teiste rahvuslike mälestusmärkide juures.

Ehk siis kui vabariigi aastapäeval süüdatakse Vabadussõja samba juures 10 (loe: kümme) küünalt, 9. mail aga viiakse Aljoša juurde 10000 (loe: kümme tuhat) nelki, siis räuskrahvuslaste arust pole süüdi mitte eestlaste madal (loe: olematu) patriotism vaid hoopis vaenlase salasepistused.

Vaenlane tuleb aga hävitada!

 

Hea võrdlus vaenlase hävitamisest on naabrimehe peale kaebamine küüditamisnimekirjade koostamisel.

Selle õppisid eestlased neljakümnendatel/viiekümnendatel ülihästi selgeks.

Praegused üleskutsed „sambanimekirjade“ koostamiseks ning „komisjonide“ moodustamine sammastest lähtuva „ohu“ hindamiseks on niiväga Stalini terrori ajast pärit tegevused, et ajalooga kursis olevad inimesed võiksid hetkel toimuvat jälgides kahe käega peat kinni hoida ning valmistuda lahkumiseks. Vastavalt oma eelistustele ida või lääne poole.

Aga samas – kõik see on vägagi sotsidele omane tegevus…

 

Hirm on see, mis paneb samuti lõhkuma seda, mis minevikust pärit.

Ehk siis lumehelbekestele ja pehmodele omane argpükslikkus ja tühistamiskultuur.

Alateadlik ning alaväärsuslik hirm, mis tekitab tunde, et „Kui ma nüüd seda kivitahvlit puruks ei löö, siis tuleb see mind öösel pilastama!“.

Muud moodi pole võimalik seletada ei Pipi Pikksuka raamatust neegrikuninga välja rookimist ega ka Eestis olevate punamälestustahvlite rüüstamist.

Tundub, et nende aktsioonide ellu viijad pelgavad, et kui end hetkeks unustavad ning Tehumardi sambale selja pööravad, siis järgmisel hetkel on seesama sammas juba nende seedesüsteemi valest suunast ründamas.

 

Taoliste sugudeta ja steriilse maailma ihalejad soovivad ilmselt lamedat Maad, kus kõik oleks sile ning ilma ühegi ohumärgita. Umbes nagu hullumaja polsterdatud kamber.

 

Neile peaks aga meenutama kuldseid sõnu: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta!“.

Praegu üritatakse minevikku tühistada, mis viib meid lõpuks sakslaste tasemele, kelle naisi miljonite kaupa teise maailma lõpuaastatel nõukogude sõdurite poolt vägistati ning kelle järgmise generatsiooni praegune orjalik alistumiskultuur võibki olla paljuski seotud aastakümnete taguse vägivaldselt omandatud idapoolse geneetilise pärandiga. 

Ka siinsest kandist on idapoolsed väed väga tihti väga jõhkralt üle käinud…

 

Kogu nõukamonumentide eemaldamisega seonduvat iseloomustab ühtlasi väga haiglane hüpokraatia ning silmakirjalikkus.

Pidevalt toonitatakse „okupatsioonisümbolite eemaldamist“.

 

Huvitav, et kõik need kõvad eemaldajad kuidagi ei adu seda, et okupatsioonisümboleid on Eesti riigi territooriumil palju rohkem.

Millegipärast neid selles kampaanias aga kuidagi esile ei tooda.

 

Äkki kisuks siis ühe hooga maha ka sellised okupatsioonivõimude poolt püstitatud objektid nagu Rakvere linnus, Toompea, Kuressaare loss, Haapsalu linnus, sajad Eesti mõisad jne?

Või hoopis kirikud, mida paljud räuskrahvuslased samuti okupatsioonisümboliteks peavad?

Aga selle juures unustavad noodsamad kiilakad kiljujad, et nende poolt austatud svastika või ihule tätoveeritud põhjamaine „viikingite“ sümboolika iseloomustab samuti okupante.

Sinnasamma hetkel problemaatilisse Narva linna püstitatud Narva lõvi on märk Rootsi riigi okupatsioonist Eestis. Saka mõisa territooriumil seisev Umsiedlungi mälestusmärk õilistab ju tegelikult pikka (balti)saksa „okupatsiooni“ praeguse Eesti territooriumil. Salme viikingite postament tähistab lääne poolt tulnud kallaletungijaid. Lootsi tänavalt välja kaevatud laev on ilmselgelt võõrvõimu esindaja.

Jne. Jne. Jne.

 

Kas lällav lollus peab tõesti olema see, mis näitab meie üleolekut idaagressorist???

 

 

Narva tanki ning teiste nõukamonumentide eemaldamine on nagu oma pea liiva alla peitmine. Õndsas lootuses, et kui ei näe ümberringi toimuvat, siis ongi kõik hästi.

Kuni selle hetkeni kui tunned kellegi karme ja krobelisi käsi sind puusadest kinni võtmas…

 

Marko Kaldur
Ida-Viru giid-matkajuht 
avastaEESTI.ee 

Vihkamine

Veidi arusaamatu on kuulda kellegi poolt süüdistust nagu keegi "vihkaks" kedagi. 

Tavaliselt kaiguvad taolised etteheited liberastlikest ning nö "sallivatest" ringkondadest, kes enamasti on ise kõige sallimatumad üldse. Aga no see selleks hetkel... 

Enne kellegi süüdistamist "vihkamises" võiks süüdistajad veidi järele mõelda. 

Vihkamine on pigem isiklik ja sügavam tunne. Ehk siis midagi sellist, mis üldjuhul käsitletud teemat üldse ei puuduta. 

Toogem mõned näited. 

Kui sulle meeldivad Navitrolla maalid ning ei meeldi Picasso plätserdised, siis kas see tähendab, et sa vihkad Picassot? 

Noh? 

Vaikus? 

Olgu. 

Keskmisele liberastile oli see näide liialt (olematut) vaimset võimekust nõudev. 

Toon lihtsama näite. 

Kui kõnnid tänaval, ning keset teed vedeleb hunnik sitta, siis kas sa vihkad seda hunnikut? 

Tõenäoliselt mitte... 

Pigem tekitab see sitahunnik sinus vastikustunde, jälestuse vms. 

Ent mitte vihkamist. 

No vot ja sama kehtib ka kõige muu kohta, mille osas mõned vasakpoolsed/liberastlikud ühiskonnagrupid teisi "vihkamises" süüdistavad. 

Seal ei ole mingit vihkamist.

On vaid jälestus, põlastus, vastikus, vastumeelsus - nii konkreetse adressaadi kui seda adressaati esilepressivate/marukaitsvate survegruppide suunal. 

Ning viimastel tasub uuesti põhjalikumalt lugeda ka eelnevat "tänaval vedeleb" näidet... 

Sallimatud "sallivad" pealekaebajad

Kuna alljärgnev postitus Facebookis ei sobi kohalikele tolerastidele, siis avaldan selle siin. 

Miks - sellest kohe ka juttu tuleb. 

Facebooki mitmepäevane blokk selleks korraks läbi. 

(Täpsustus! Ja uus postitus polnud paari minutit ka üleval olnud, kui keegi allpool loetletud närakatest juba raporteeris...proovime uuesti...) 

(Uus täpsustus! Teist korda seda postitades raporteeris mingi närune pealekaebaja mõne tunni möödudes ja postitus taas kustutati...) 

Kui nüüd keegi soovib teada, et miks ma põlastan ning jälestan neid sallimatuid, madala taluvuslävega ja olematu huumorimeelega sotse, toleraste, liberaste, viginfeministe, Eesti200 tuumikut, võrdõiguslasi, maru-(misiganes)-aktiviste, poliitilisi lumehelbekesi ning teisi samasuguseid sotsiaalseid värdjaid, siis neis piltides siin peitubki vastus. 

Minu sügav soov on, et kogu see pealekaebajatest sallimatute "globalistide" ja pederastide punt küüditaks end sinna, kus on taoliste väärarenguga ning sünnitraumaga amööbide koht - nimelt Rootsi! 

Kuniks aga taoline saast Eestimaa pinda reostab, seni teen kõik, mis mu võimuses, et suunavate jalahoopidega taolised pealekaebavad kitsed rentslisse lennutada.

#sde #sotsid #eesti200 #tolerast #liberaal #feminist #virginiawoolfsindeikarda #equal #ahju 

  

A Star Is Born

"Having something to say and a way to say it so that people listen to it, that’s a whole other bag. And unless you get out and you try to do it, you’ll never know. That’s just the truth. And there’s one reason we’re supposed to be here is to say something so people want to hear. So you got to grab it, and you don’t apologize, and you don’t worry about why they’re listening, or how long they’re going to be listening for, you just tell them what you want to say." 

 (A Star Is Born)

Eestlaste kiun ja ving

Tänane esimese lume päev on väga hea näide selle kohta, et me saime täpselt selle, mille oleme välja teeninud. Ehk siis eestlasliku lolluse ja alalhoidlikkuse palk on praegu teedel ja teeservades kenasti näha.

Sotsiaalmeedias käib kiun ja ving kehvade teeolude üle. Et teed on puhastamata, teehooldusmasinaid näha pole, kõikjal valitseb libedus jne.
Aga seda, et vaevutaks kollektiivselt (nt kõik kehvade teeolude tõttu õnnetustesse sattunud) Maanteeametit ja/või riiki kohtusse andma – see ei tule suurt mitte kellelegi pähe. Või kui mõtetesse tulebki – siis reaalselt seda keegi tegema ei hakka, lüüakse pigem käega, remonditakse auto ära ning kirutakse viinapitsi/arvutiekraani taga riiki edasi.
Ja just sedasi Maanteeameti (ning alltöövõtjate) ülbus, pohuism ja hoolimatus kasvabki – sest mõistetakse, et ei vastutata millegi eest. Ning nii saabubki esimene lumi alati „ootamatult“ ja kaasnevad arvukad avariid ja õnnetused.
(NB! Rehvivahetuse ja sõidukiiruse valiku juttu pole siinjuures mõtet heietada – need on üldse teised teemad. Praegu on fookuses Maanteeameti pohuism ning eestlaste argus enda eest seista.)

Sarnasel teemal veel.
Paar päeva tagasi käis jälle mingi kampaania vähihaigete toetamiseks ja mõnigi mu tuttav kuulutas Facebookis uhkelt, et kui „õnnelik“ ta on, et sai vähihaigeid toetada ning kui „üllas tegevus“ see on.
Bullshit!
Mitte, et ei peaks toetama neid, kes hädas. Peab ikka. Aga selline toetamine – vähihaigete või siis mingite ravimite ostuks või mingile haiglale tehnika soetamiseks jne – see on juba konkreetselt riigi ülesanne.
Maksudega toetame ju niigi – miks sellisel juhul on vaja eraldi kerjata?
Annetused (vähi)haigetele, Jõulutunnel jms – see on puhtalt indulgentsi ostmine omaenese lollusele.
(Kes veel ei tea, siis indulgentse ehk patulunastuskirjasid osteti keskajal oma pattude ette- või tagasiulatuvalt lunastamiseks. Ehk siis raha eest osteti end patust või süütegudest vabaks. Praegusel juhul ostavad eestlased end sedasi omaenese lollusest ja hädavareslusest vabaks.)
See raha, mida praegu pumbatakse annetustesse (sellal, kui nt annetuste abil toetust saavate haiglate juhtkonnad uljalt samas summas aastalõpupreemiaid määravad ja vahendavate MTÜ-de juhid uusi maastureid soetavad) – see raha tuleks paigutada hoopis riigipöördefondi.
Olgu siis legaalse või jõuga riigipöörde algatusse – sinna peaks see raha minema. Et peksta plats puhtaks nii Riigikogu, valitsuse kui ametkonna tasandil ning vahetada kogu see end rahva raha eest täisõginud seltskond välja ja panna asemele need, kes tõesti midagi ka riigi ja rahva huvides valitsemisest teavad (nt tehnokraadid).
Siis on lootust, et igasuguste jaburate annetuskampaaniate järele pole enam vajadust ning hädasolijate ja abivajajate eest hoolitseb riik, kelle ülesanne see esmajoones ongi ju.

Näiteid võib tuua veel kümneid ja kümneid ja kümneid.
Olgu siis mõne omavalitsuse katkised teed-tänavad – aga tagasi valitakse ikka needsamad juhid, kes omavalitsuse raha hoopis mõnda mõttetusse meediaprojekti pumpavad.
Või kõikvõimalikud piirangud ja regulatsioonid – aga rahva valitud Riigikogus ja valitsuses istuvad edasi ikka samad sellid, kes oma valijate kõrisid pigistavad.
Jne. Jne. Jne.
Taolised olukorrad leiavad aset igal tasandil – riigist ja omavalitsustest kuni korteriühistute, eraettevõtete või suisa perekondade-suguvõsadeni välja. Et lastakse lihtsalt enda peal tallata – vastuhakku aga ei tule, selle asemel kirutakse omaette ning nutetakse öösel patja.

Raske öelda, kas tegu on lihtsalt eestlaste lolluse ja arguse ja võimetusega või on siin lisaks mängus mingid Stockholmi sündroomi sarnased asjaolud - aga vingutakse ja virisetakse küll agaralt, ent midagi ette võtma ei olda valmis.
Selle asemel küürutatakse selga edasi ja lastakse piitsal oma küüru peal plaksuda.

Ja nii ei muutugi miski ega parane ka olukord kasvõi teedehoolduses – kuna ara alalhoidlikkusega on „kõrgematele jõududele“ näidatud, et nad võivad käituda kuidas tahavad ja sülitada julgelt „alamatele“ näkku. 

Seega – lõbusat liulaskmist jäätunud teedel-tänavatel!
Ise olete selle välja teeninud – nüüd nautige!

Uus raamat - SALAPÄRANE EESTI

Raamatulettidele on jõudnud Eestis aset leidnud kummalistest juhtumitest kirjutav raamat "Salapärane Eesti"!

Raamatus "Salapärane Eesti" on kirja pandud paljudelt inimestelt kuuldud kummalised ja seletamatud kogemused salapärastest ja müstilistest paikadest Eestis.

Leida võib kõike: õudseid juhtumeid, vaimude ja haldjate vempe või hoopistükkis inimeste kätetööd. Arvukalt on lugusid nõukogude ajast, kui suur salastatus palju spekulatsioone ja kuulujutte sünnitas. Samuti on juttu viimaste aastakümnete jooksul Eestis juhtunud seletamatutest sündmustest, mis on jäänud mõttemeeli painama. Iga juhtumi juurde on kogutud ajaloolisi fakte, teaduslikke hüpoteese või infokildusid, mis aitavad lahti seletada mitme senini saladusse jäänud sündmuse põhjuseid.

Raamatut "Salapärane Eesti" saab osta suurematest raamatupoodidest ja internetist:

www.apollo.ee/salaparane-eesti.html

www.rahvaraamat.ee/p/salapärane-eesti/748023/et?ean=9789949565252

Raamatusse "Salapärane Eesti" on kogutud 73 juhtumit ja paika, mis seonduvad kummaliste või seletamatute sündmustega. Iga peatüki juures on koordinaadid ning nutiseadmega loetav QR-kood, mis aitavad huvilistel iseseisvalt salapäraseid kohti avastama minna.

Raamatu "Salapärane Eesti" autor Marko Kaldur on varasemalt välja andnud arvukalt reisikirjaraamatuid ja reisijuhte: "Rännates läbi Eestimaa", "Avastades Eestimaad", "Siin- ja sealpool maanteed: Piibe maantee", "Reis ümber Eestimaa", "Valge Tähekiire seiklused", "Aasta ringi Eestis ringi".

Raamat "Salapärane Eesti" on huvitavaks ja närvekõditavaks lugemiseks kõigile, keda huvitavad salapärased ning müstilised lood, mis seonduvad Eestiga.

Raamat "Salapärane Eesti" viib lugejad imepärasesse maailma, kuhu võib end tundideks unustada. Lood räägivad sellest, mis tundub võimatu, ent on ometi kunagi ja kuskil kellegagi juhtunud; asjadest, mis väljaspool inimeste reaalsustaju, kuid aeg-ajalt siiski ka inimsilmale nähtavad; sündmustest, mida ei tohiks kaine arutluse järgi toimudagi, aga keegi on need ometigi läbi elanud.

Öeldakse ju, et kus suitsu, seal tuld. Nii on igal pajatatud legendil ja muistendil tõepõhi all ja seosed päriseluga.

Millal lõpeb reaalsus ja kust algab legend, jääb juba lugeja otsustada, kui lood on läbi loetud või kirjeldatud paikades ise kohalgi käidud. Peatükk peatüki järel kirjeldatud kohtasid külastades saab igaüks koostada endale põneva ja salapäraga täidetud reisi mööda Eestimaad. 

Metsamaja - aastake veel möödunud...

Taas on aastake mööda tiksunud ning värsked sügisesed elamused Metsamajas kogunemas. 

Ega kui üdini aus olla, siis on olukord ikka üsna samasugune, nagu kõigil varasematel kordadel. 

Kuidas varem oli - sellest võid lugeda allapoole lisatud linkidelt. 

Mõned värvikamad seigad ning paar selguse saanud asja aga on vahepeal lisandunud küll. 

* Metsamaja ümbrusesse on siginenud karu. 

Tundub, et emakaru koos 1-2 pojaga. 

Suuremat karu nähti vaid mõnesaja meetri kaugusel Metsamajast, käpajälgi aga veelgi lähemal. 

See omakorda tähendab, et Cracki ringijooksmisel tuleb veel rohkem silma peal hoida.

Kuigi karude käpajälgi pole ammu mudastel teedel märgata olnud, siis vaevalt mõmmikud väga kaugele on lahkunud. 

* Hundid pole oma jonni jätnud.  

Igal õhtul, hämaruse saabudes, soovib Crack vabatahtlikult tuppa tulla. 

Kui vahepeal hämaras või pimedas õuele minna, siis saab Cracki hoiakust ning koonu ja kõrvade suunast selge aimduse, kus susi end peidab. 

Kui veab, siis näeb vahel tumedat varjugi veelgi sügavamatesse varjudesse hüppamas. Äsja särasid hundi silmad pimedusest vastu kui taskulambivalguse kaugemate aianurkade peale suunasin. 

Plaanin liikumisanduriga ajutise laterna õuele paigutada - siis äkki saab öiseid pilte ringi uitavatest huntidest.
Täpsustus! Tänaöine saak - kolm hunti õuel ringi luusimas.
Kaks tükki vaatasid jupp aega minuga tõtt, samas kui kolmas (küllap vanem ja targem) kiiresti varjudesse hüppas.
Nad on ka luuramiskohta vahetanud - enam ei valvata esiukse juures vaid välikemmergu ja aida ümbruses. 
Crack igal juhul kolis hundilõhnade ning ukse tagant kostva nuuskimise peale ülakorrusele.
Aga aknast on lahe jälgida täiskuuvalguses õuel hiilivaid kogusid... 

* Metsanotsud on eriti ülbeks läinud.

Ühel kenal õhtul - või oli see suisa öö - istusin vaikselt verandal ja lugesin mingit teksti arvutist. 

Ühel hetkel hakkas õuest kostuma mahlakat matsutamist. 

Võtsin taskulambi ning hiilisin akna juurde. Kui valguse välja suunasin, siis nägin paari nossut mõnuga õunapabulaid mugimas. Seda vaevalt 3 meetri kaugusel verandast. 

Tundub, et seakatk kõikjale veel jõudnud ei ole... 

* Lahenduse sai verd tarretama panev kriiskamine. 

Varasemates juttudes on kirjutatud sellest, kuidas pimedusest kostuv kriiskamine on ehmatanud südame seisma ja joa katkema. 

Nüüd - taaskord pimedas verandal istudes - kostus seesama hääl majataguselt heinamaalt. Max 10 meetri kauguselt.

Taaskord taskulamp kätte ning valgus aknast välja.

Ja mis selgus - heinamaal oli kaks saarma taolist olevust, kes kõrvulukustavalt kriisates kas siis kaklesid või sugu tegid. Raske oli eristada, et kumb toiming parasjagu käsil oli. Võib-olla peretüli koos sellele järgnenud leppimisseksiga. 

Igal juhul sai see ehmatav hääl, mida varem sai metsanotsu surmakarjeteks peetud, tõenäoliselt nüüd lahenduse. 

Aga süda jätab niiehknaa vähemalt ühe löögi vahele kui taaskord taolist heli kuulma peab.
Täpsustus! Hoolimata ümber maja ringi liikuvatest huntidest, jätkavad saarmataolised olevused endiselt valjuhäälseid peretülisid ja seksiorgiaid. Tundub, et nende kahe liigi vahel on sümbioos tekkimas...

* Tormituuled on samuti oma töö teinud. 

Poleks kunagi arvanud, et ilusal päikeselisel päeval võib murduva puu alla jääda. Aga peaaegu oleks nii juhtunud kui paarikümne meetri kaugusele räntsatas kõrge vahtrapuu latv. 

Nüüd hoian autot ka parema meelega keset platsi, puudest kaugemal. 

Muus osas aga on metsarindel lood muutusteta.

Endiselt vaikne, rahulik, tsivilisatsioonist eemal, vahelduvvoolu ja vahelduvinternetiga elu. 

Viimase osas on lugu eriti sant - nii kehva netiühendust pole juba palju-palju aastaid olnud. Mobiilsidefirmade vastutustundetu käitumine suretab viimasedki võimalused paljupropageeritud kaugtööd maapiirkondades ellu viia. 

Ning mälu värskendamiseks varasemate Metsamaja seikluste lingid: 

www.markokaldur.blogspot.com/2009/09/sugisood-metsamajas.html 

www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajas.html 

www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/mudases-metsamajas.html 

www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajasenne-ja-prast.html 

www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/metsamaja-live.html 

www.markokaldur.blogspot.com/2010/12/joulujutt.html 

www.markokaldur.blogspot.com/2009/07/suveidull-metsamajas.html 

www.markokaldur.blogspot.com/2014/09/metsamaja-uus-sugis-uued-elamused.html

Metsamaja: uus sügis, uued elamused

Metsamaja.
Päris mitu aastat hiljem, võrreldes varasemate kannetega (vaata linke allpool), aga miski pole muutunud...

Esimest korda viimase kaheksa aasta jooksul olen siin ilma koerata.
Ei-ei, koeraga on kõik korras, ta lihtsalt jäi hoiukodusse, kuna peremees pidi päevi asjalik olema ning koera päev läbi autos hoidmine ei ole lahendus.

Aga siiski - kui varem siiberdas ta kogu aeg jalge ees, ajas karva turri kui võõrad inimesed/loomad õuel hiilisid, ei julgenud ohtu haistes trepilt murulegi astuda - siis nüüd tuleb usaldada vaid enda kõrvu ja silmi.

Ilmselgelt pole see hea mõte.
Sest näiteks eile öösel kohale jõudes tundus kõik olevat väga rahumeelne.
Ometigi - kui pugesin magama, siis hakkas kuskilt kummaline käuksumine-kiiksumine kostma.

Väljas südaöö, kottpimedus, ümberringi kilomeetrite kaupa vaid metsa, sood, võsa, raba...ja palju metsloomi...ent ei ühtegi inimhinge...

Kuid miski ikkagi käuksus.
Ei olnud see aken ega uks - kõik oli korralikult suletud, sest ega sügisööd enam soojad pole ning kütmata maamaja üsna rõske ja külm koht.
Ja ka väljas miski sellist häält teha ei saanud - kõik lahtised detailid katuse või kuuri või sauna või aia küljes olid korralikult kinni.

Nii see kääksumine mind unele suigutas.
Ning aknast kumas õuele vaid väga hägune küünlavalgus, mis oli ainsaks teenäitajaks (väga vale sõna sellistes oludes, kus ei tohiks võõrastele vähimatki elumärki näidata) võõrastele.

...

Järgmisel õhtul istusin köögis.
Lugesin lehte, toas tuled põlesid.

Ja taas - ootamatult vilkas miskit akna tagant mööda.

Kuna laetulede valgus langeb üsna terava nurga alt, siis jääb valgusvihku kõik, mis väljaspool akent toimub.
Ning miskit suurt ja karvast - kindlasti massiivsem kui mu oma koer - tuhises akna alt läbi.

Ilmselt jõudis hundiema taas ringiga tagasi Metsamaja juurde - lootuses, et see lammast meenutav valge koer on seal.
Aga tutkit - nuusi palju tahad, ümber maja on vaid inimese lõhnad ja territooriumi märgistamise jäljed.

Hunt inimest ei ründa - ent see meeldiv tunne ka just ei ole, et kui lähed keset ööd põõsa najale põit tühjendama, siis teisel pool põõsast vahib sind näljane hundipilk...

Kuid öö on alles poisike ja põnevamad hetked pidavat pärast vaimude tundi toimuma hakkama...tik-tak-tik-tak...


Varasemad lood Metsamaja teemal: 

www.markokaldur.blogspot.com/2009/09/sugisood-metsamajas.html

www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajas.html

www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/mudases-metsamajas.html

www.markokaldur.blogspot.com/2008/12/metsamajasenne-ja-prast.html

www.markokaldur.blogspot.com/2009/12/metsamaja-live.html

www.markokaldur.blogspot.com/2010/12/joulujutt.html

www.markokaldur.blogspot.com/2009/07/suveidull-metsamajas.html

Läänelike väärtuste kättemaks

Meedias, poliitkoridorides, saunalavadel, turulettide ääres, intellektuaalide koosistumistel - kõikjal on viimaste päevade-nädalate peamiseks (kirumise)teemaks Venemaa käitumine naaberriigi Ukrainaga.

Tegevus, mida loomulikult kuidagi õigustada ei saa - ent mille tõttu peaksime pikalt peeglisse vaatama ja enesekaemusega tegelema.

Alates Ukraina kriisi algusest mõned kuud tagasi on läänest (Euroopa Liidust, Ameerika Ühendriikidest, ka Eestist teiste seas) kostunud retoorika kõlanud peamiselt järgmiselt:

"mõistsid hukka", "kutsus üles", "sügavalt mures", "ärgitas hoiduma", "võib kaotada koha", "võib oodata karistus", "ei osale protestiks", "hoiatas oma avalduses", "pidasid vestluse", "valmistab muret", "kutsus suursaadiku koju", "Reinsalu leiab", "Obama leidis", "organiseeritakse saatkonna ees pikett", "nõustusid, et peab austama", "manitses", "avaldab toetust", "asus boikoteerima paraolümpiat", "käitumine ei ole aktsepteeritav", "oleks vale osaleda", "jätab ära kohtumise", "ei kiida toimuvat heaks", "tuleks näidata", "peaks abi saama", "samal seisukohal on ka", "on valmis koostööks", "tahab rääkida", "lahendada olukorda survega", "osaleb erakorralisel kohtumisel", "peab tegema kõik", "tuleb kaasa aidata", "nimetati sümboolselt G7-ks", "ei saa osaleda", "ahastuses", "kiitsid heaks", "püütakse järgida õigust", "tegevus ohustab", "rääkis vajadusest", "tuleb saada läbirääkimistele", "andis mõista", "võib kaasa aidata", "toetas tugevamaid vastumeetmeid", "võimalik proovida ära hoida", "avaldame pahameelt", "korraldas meeleavalduse", "arutas tegevust ja mõjusid", "oleme šokis", "kavatsevad majanduslikult isoleerida", "nõuavad konsultatsioone", "kutsuda tagasi", "jättis pooleli visiidi", "tuleb saata vaatlejad", "on aeg dialoogiks" jne.

Kes nüüd viitsis eelnevad fraasid kõik läbi lugeda ja suudab end Vene valitsejate asemele panna, see taipab, et taolised läänest tulevad "ähvardused" mõjuvad nagu hane selga vesi või karu kasukasse haavel.

Ega ennastki ei morjendaks karvavõrdki sellised manitsused, rääkimata siis riigijuhtidest, kelle selja taga on peaaegu piiramatud ressursid tooraine, inimeste, sõjatehnika näol.

Veidi enam kui viie aasta eest aset leidnud Gruusia "sõja" ajal ja järgselt oli lääneriikide käitumine Venemaa suhtes täpselt samasugune.

Mälu värskendamiseks piisab kasvõi Wikipedias vastava lehekülje avamisest ning sealt sarnaste fraaside otsimisest.

Kuna mitte midagi hullu toona Venemaaga ei juhtunud, isegi ühtegi tõsiseltvõetavat sanktsiooni ei järgnenud, siis loomulikult ampsati seekord tükk oluliselt suuremast pirukast.

Sest isegi kui see pirukas on otsapidi kellegi teise (Euroopa Liidu) peos, siis piruka selgrootu omanik piirduks vaid heatahtliku muige ja manitseva näpuviibutusega pahategija suunas.

Ning loobuks seejärel oma pirukast, kuna "läänes ei tohi ju kedagi diskrimineerida, kui tahab, las siis võtab mida soovib".

Eelnevat kokku võttes tuleb tõdeda, et meil (ehk Euroopa Liidul) on kanda oma süü ja kaasvastutus Ukrainas toimuvates sündmustes. Ning see süü pole sugugi väike.

Seni, kuni mitte ühelgi tasandil ei suudeta midagi tõsist ette võtta ning ka meie endi siseriiklik kriitika Venemaa aadressil on sama hambutu (või siis munadeta, nagu paljud kommentaatorid ütlevad) nagu Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhtumine toimuvasse - seni ei maksa ka oodata, et Venemaale see sisutühi "läänelikke väärtusi kandvate" sõnade mulin korda läheks.

Plakatitega vehkimine, loosungite karjumine, ukrainlaste vabaks tantsimine, netikommuunides solidaarsuse "laikimine", turul-saunas venelaste kirumine - see ei aita ukrainlasi mingil viisil.

Ainus, mida lääne inimesed sellest saavad, on virtuaalne "osadus" ja  vaimne orgasm oma "meeletust panusest" Ukraina vabastamisel. Ehk umbes midagi taolist nagu eneserahuldamine pornolehekülgesid vaadates.

Ukrainlased seisavad aga samal ajal jätkuvalt silmitsi REAALSETE probleemidega ning vajavad konkreetset toetust, mitte läänest tulevate paatoslike sõnade sooja hingeõhku.

Peaksime mõtlema sellele, et kui Venemaa kogeb Ukraina puhul taaskord samasugust olematut reaktsiooni lääneriikide poolt nagu oli Gruusia puhul - et KES ON SEL JUHUL JÄRGMINE ohver umbes viie aasta pärast?

Aga äkki me väärimegi siis taolist saatust, sest nagu mõned aastakümned tagasi öeldi, et "kui muidu aru ei saa, tuleb mõistus p*rse kaudu pähe taguda". Võib-olla on see ainus ravim, mis veel päästab meid läänelikust allakäigust ja mandumisest? 

Väike ülevaade ka siin: www.tinyurl.com/euroopaliit 

Kutsu Tähekiir külla!

2013. aasta jõulude paiku nägi ilmavalgust laste- ja koeraraamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED".

Raamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED" pajatab lastele ja koerasõpradele, kuidas lumivalge samojeedi koer Tähekiir mööda Eestit ringi rändab ning millised seiklused ja elamused talle osaks saavad.
Jutustatakse kaunitest paikadest, mida Tähekiir külastab ning mida ta seal näeb - olgu siis ilusad loodusvaated, salapärased koopad, uhked ehitised või mõni muu eriline koht.
Raamatus on juttu ka äpardustest ja apsakatest, mis võivad koerale looduses osaks saada, kui ettevaatamatult käituda või hooletuks muutuda.
Tähekiir tuleb kõigist seiklustest siiski enam-vähem terve kasukaga välja ning õpib neist paljutki, näiteks kuidas edaspidi hoida eemale petlikest soolaugastest, torkivatest takjatest või hirmkõrgetest merelainetest.


Nüüd pakume Teile võimalust kutsuda raamatu peategelane Tähekiir koos autoriga oma kooli-lasteaeda-lasteraamatukokku-noortekeskusesse või mujale külla!


Räägime lastele ja täiskasvanutele nii raamatu "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED" saamisloost, peategelase Tähekiire elust ja seiklustest kui samojeedi koertest ning nende päritolust, tõust, tegemistest.
Lastel on võimalik näha kohapeal ka ehtsat samojeedi koera ning teda katsuda, sügada ja paitada.

Valge Tähekiir on külas käinud Jõhvi lasteraamatukogus 1. klassi lastel, Jõgeva lasteraamatukogus 2-4. klassi lastel, Illuka lasteaia lastel, lõbutsenud lastekodulastega vastlapäeval, matkanud koos 6-8. klassi lastega Põhja-Kõrvemaal, külastanud lastelaagreid nii Põlvamaal kui Harjumaal jne.



Täpsemalt küllatuleku aegade, tingimuste, kulude ja võimaluste kohta on võimalik küsida siit: 
E-post: marko@avastaeesti.ee 
Telefon: 5223700


Mõned kommentaarid raamatu lugejatelt/kuulajatelt:
"Loen su raamatut ja itsitan vaikselt - nii palju tuttavaid olukordasid!"
"Lapsel oli ka see raamat jõuluvana kingikotis ja nüüd muudkui loeb ja imestab, et kas kõik samojeedid ongi täpselt ühesugused!?!"
"Väga meeleolukas (ja õpetlik) lugemine kõigile praegustele ja tulevastele koeraomanikele!"
"Tagasiside lastelt ja õpetajatelt on väga positiivne!"
"Võttis kätte ja tegi koerast staari."
"Panid südametemurdja Tähekiire raamatusse..."
"Raamat andis mulle head emotsioonid! Tundub, et on olemas veel üks peremees oma koerale nagu minagi!" 

Uus raamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED"

Äsja jõudis raamatulettidele uus ja põnev laste- ning koeraraamat

"VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED"!

Raamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED" pajatab lastele ja koerasõpradele, kuidas lumivalge samojeedi koer Tähekiir mööda Eestit ringi rändab ning millised seiklused ja elamused talle osaks saavad.
Raamatus on juttu ka äpardustest ja apsakatest, mis võivad koerale looduses osaks saada, kui ettevaatamatult käituda või hooletuks muutuda.
Tähekiir tuleb kõigist seiklustest siiski enam-vähem terve kasukaga välja ning õpib neist paljutki, näiteks kuidas edaspidi hoida eemale petlikest soolaugastest, torkivatest takjatest või hirmkõrgetest merelainetest.


Raamat "VALGE TÄHEKIIRE SEIKLUSED" on saadaval olulisemates raamatupoodides kõikjal Eestis! :)

Apollo
Krisostomus
jt.

Meeldivaid lugemiselamusi!

Ekspeditsioon KAUKAASIA 2013 naases Eestisse

Ekspeditsioon KAUKAASIA 2013 naases Eestisse

30. augustil Eestist startinud ekspeditsioon KAUKAASIA 2013 jõudis 20. septembril tagasi kodumaa pinnale.

22-päevasele ning 9000 km pikale ekspeditsioonile suundunud 12 inimest kolmel eriettevalmistusega maasturil (Mitsubishi Pajero, Toyota Land Cruiser 80, Nissan Patrol) kogesid palju põnevat ning püstitasid uusi rekordeid:

- esimeste eestlastena tõusti autodega Elbruse mäel enam kui 3100 meetri kõrgusele
- satuti Mägi-Karabahhia sõjatsooni; miiniväljade, tankide ja patrullide keskele
- külastati ajaloolist Vardzia koobaslinna
- nauditi meeletut ranna- ja ööelu Batumi kuurortlinnas
- vallutati Omalo mäetipp ning peatuti Shatili mägikülas Tshetsheenia piiri ääres
- läbiti sadu kilomeetreid keerulisi ning ohtlikke mägiradasid
- nähti ära nii Ararati kui Kazbeki mägi
- sõideti piki Gruusia sõjateed; uudistati külasid vee alla matnud Zhinvali veehoidlat
- uudistati Stalini muuseumi Goris
- viibiti nii Venemaal, Gruusias, Armeenias kui Mägi-Karabahhias ja Põhja-Osseetias
- kohtuti maastikusõitjatega ning off-road klubidega eri riikides, loodi kasulikke kontakte tulevikuekspeditsioonide tarbeks
- nähti ja kogeti kohalikku elu, kultuuri, kööki jpm.

Lisaks elati ekspeditsiooni käigus läbi palju muid põnevaid hetki ning raskusi, mille kohta leiab rohkem infot ja fotosid ekspeditsiooniblogist:
http://www.kaukaasia2013.blogspot.com

Varasemalt on osa ekspeditsiooni liikmetest osalenud muuhulgas maailmalõpuekspeditsioonil Ida-Siberisse Magadani www.magadan2012.blogspot.com ; ekstreemsel polaarekspeditsioonil Põhja-Siberisse www.polaartrip2013.blogspot.com ning paljudel teistel lühematel ja pikematel maasturimatkadel Eestis ning väljaspool.



Marko "Kirjanik" Kaldur
ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik

marko@avastaeesti.ee
+372 5223700
www.kaukaasia2013.blogspot.com

20. Päev

Pärast Elbruse vallutamist liikusime koos vene maastikusõiduekipaazhidega läbi äikesetormi ja pilvede mägedest alla.
Nähtavus oli nullilähedane, tee ääres väljasõitnud autod, libedus, väsimus.

Lähimas linnas okupeerisime esimese hotelli ning tutvusime veidi ka kohaliku ööeluga.
Otseloomulikult, traditsiooniliselt sellele üritusele, sattusime taaskord ööklubilaadsesse bordelli..........

Hommikul algas nüri maanteenühkimine läbi Venemaa kodu suunas, mida vürtsitasime meloni- ja arbuusipeatustega ning kohaliku kaubandusvõrguga tutvumisega.
Ja tuhanded kilomeetrid kadusid rataste alt selja taha.

19. päeva hommikul algasid Pajerol probleemid siduriga, mistõttu kaotasime palju tunde väärtuslikku sõiduaega.
Teel Voronezhi tegime puksiiroffroad sõitu - mitmekümnekilomeetrisest ummikust möödusime põllu peal sõites, üks auto teise slepis.
Muu hulgas tõmbasime mudast välja ka mõne kinnijäänud Gazeli, kelle jaoks ilmselgelt taoline tee mõeldud polnud...

Moskvat kaks päeva uputanud megapaduvihm jõudis meiega samaaegselt Voronezhi.
Meie autod olid ukseni vees, sõiduautodel vesi salongis, tänavad uppusid, nähtavust polnud, vett lahmas taevast üha juurde, sõiduautod vajusid teelt välja - umbes midagi Pärnu üleujutuse sarnast, ainult kordades hullem.

Kui Moskvas hinnati sama vihma tekitatud kriisiolukorda kümnepalli skaalal üheksale, siis Voronezh kindlasti alla ei jää...

Oleks meil autod korras, siis nautinuks uputust täiega - tipptunnil kesklinnas pukseerides polnud aga just meeldivaim kogemus.

Lõpuks läks Voronezhis pool päeva, terve öö, veel pooö päeva - väärtuslik sõiduaeg suisa libises käest.


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

17. Päev

Kuueteistkümnendal päeval ärkasime päikesetõusu saatel Kazbekil, pakkisime telke lendu viiva tuule saatel laagri kokku ning võtsime suuna Venemaale.

Piiridest ja Põhja-Osseetiast saime üllatavalt sujuvalt läbi ning ees ootas Elbruse mägi, mida koos kohalike maastikusõitjatega vallutama asuda.

Autodel oli mäkketõusul hing kinni, Toyotal must suitsulipp sabas lehvimas nagu piraadilaeva plagu.

Alguses oli Elbrusele sõiduga kõik ilus, tuttuus laudsile asfalt, piki mäeharju looklev tee, imeilusad vaated, lõputud serpentiinid, kõige kohal kõrgumas tipus pilvedesse mähkunud Elbrus.

Siis aga pöördusime kolme vene ekipaazhi juhtimisel vanale kitserajale.
Järgnes kilomeetreid ja kilomeetreid kestnud turnimine mööda mäenõlvu.
Tee oli vaevalt autolaiune, varisenud, värskete laviinijälgedega, libe jne jne jne.

Ööseks jõudsime Elbruse baaslaagrisse, pakkisime kompsud lahti ning asusime aklimatiseeruma.
Mingil hetkel liitusid meie peoga ka kohalikud mäepäästjad ning igasugu muud rahvast.

Öösel käis laagrist üle korralik mägede äikesetorm, megatuul räsis telke, paduvihm leotas kõik läbi.
Hommikul oli meeleolu üsna sünge, vahepeal tundus juba, et Elbruse vallutamise plaan jääbki poolikuks.

Siiski käisime jugadel, kuumaveeallikatel jne, kuni venelaste pealik eriti karmi teelõigu lõpus lausus, et "kui selle tee saite sõidetud, siis suudate ka Elbrusele tõusta...".
Sellega oli otsus tehtud.

Tundub, et inimestel pole muud paremat teha kui sentimeeterhaaval Elbrusele loksutakse.
Istuks siis selle asemel praegu kodus, õlts peos, sügaks mõnda kohta ja loeks uudiseid Elbrusele autodega tõusvate tolade kohta...
Aga ei.

Selle asemel vaatasid aga suslikud oma urgudest lolli pilguga, kuidas mingid segased maasturitega mööda mäenõlvu järjest kõrgemale liustike poole rassisid.

Seda tõusu on raske kirjeldada, kunagi ekspeditsiooniraamatus kirjutan põhjalikumalt.

Igal juhul oleme tõenäoliselt esimesed eestlased, kes maasturitega tõusnud Elbruse mäel rohkem kui 3100 meetri kõrgusele.

Ning üsna kindlalt ainsad eestlased, kes seal ka autoga kinni jäänud.

Kui planeeritud kõrgus võetud (lihtsalt kõrgemale Elbrusel autodega ei saagi, välja arvatud üks väga erivarustusega Defender, mis kunagi 42 päevaga mäe tippu tõusis ning nüüd sügaval kuristikupõhjas vedeleb).
Seega kui keegi teine samale kõrgusele tõusule ei pretendeeri, siis oleme tükiks ajaks sellise keerulise punkti vallutanud eestlased.

Üha tihedamalt kogunevate äikesepilvede varjus algas Elbruselt laskumine, varasemad hirmuäratavad lagunenud serpentiinid tundusid selleks momendiks juba lapsemänguna.

Ning kui nüüd ühtegi uut huvitavat ideed ei teki, siis algab pikk kodutee Eesti poole.



Zajebal juba neist mägedest, nagu öeldakse...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

15. Päev

Gruusia külades armastatakse eestlasi ja vihatakse venelasi.
Kui vene keeles rääkisime, vaadati meid põlastava pilguga, kui aga ütlesime, et Eestist oleme, siis oli kõik korras ja rahvaga olime suurimad sõbrad.

Isegi vana vaene parm jooksis poodi ning tõi oma viimaseid sääste kulutades uue pudeli õltsi (Eesti vääringus nt Bock) - nad on valmis külaliste nimel kõike tegema.

Üsna Shatili külakesse viiva mäkketõusu alguses kadus Pajerol roolivõim. Käepäraste vahenditega sai see korda tehtud ja tõus jätkus.

Iga kurvi taga valitses mingi üllatus: kus lehmakari keset teed, kus dzhigitt lahtiste autoustega vastassuunas, kus koer tee keskel magamas, kus allavarisenud teelõik, kus järgmine dzhigitt keset teed rehvi parandamas jne...

Ööbisime Tshetsheenia piiri ääres.
Põhimõtteliselt oleks võinud ju käia ka Kadõrovil külas, "kogemata" piiri ületamise saime juba Mägi-Karabahhias selgeks.

Öömajas korraldasime korraliku prazdniku, mille käigus üritasime Toyotat mägijõkke ära uputada ning mille tulemusena jätkub meie ekspeditsioon nüüd kolme ekipaazhi asemel kahe ekipaazhiga.

Ahjaa...kaera-jaanist tegime uue võitluskunsti, mis ka kõige karmima dzhigiti taltuma paneb.

Nüüd aga viib tee meid edasi, õigemini tagasi, soov on maasturitega ka Elbrusele tõusta.
Sellel üritusel löövad kampa ka kohalikud maastikusõitjad.

Hetkel aga ööbime Kazbeki mäe jalamil, enam-vähem Põhja-Osseetia piiril, jälgime ümber mägilaagri hiilivaid lehmasid ning valmistame endid ette uueks karmiks päevaks...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

13. Päev

Oo Batumi,
OO BATUMI!!!

Me ARMASTAME seda linna!!!

See, mis Batumis toimus, jäägu Batumisse...vähemalt suurem osa sellest...

Öösel Batumi hotelli jõudes üritati meid hindadega igat moodi huiata.

Aga Batumi on koht, kus kõik asjad hakkavad KOHE valmis saama.
Väga palju on pooleliolevaid ehitisi.
Kuuldavasti pärast Shakasvili võimukaotust seiskus ka Batumi areng.
Ent endiselt on tegu imeilusa kuurortlinnaga!
(Infoks kõigile neile, kelle ajumaht piirdub vsid Türgi Egiptuse, Lido aj Serena kiitmisega).

Käisime vanalinnas, istusime kõrtsides, sattusime nii Eesti konsulaati kui Eesti kunagise saatkonna asukohale kui lõpuks suurema eestlaste seltskonnaga samasse joogikohta.

Aga õhtut alustasime mõnusate õlledega välikohvikus. Seejärel tuli kõvem pealevõtt rannakohvikutes. Siis vaateratas. Siis käisime kaatriga merel. Siis rannapromenaad. Siis köisraudtee mägedele. Siis rannakohvikud. Siis rannaäärsed klubid ja pubid. Siis vinge purskkaevushow koos muusikaga.

Mmm... nauditavalt võrratu elamus...
Siis öine rand. Siis...jne...

Ühel hetkel ütlesime taksojuhile, et sooviks minna ööklubisse, kus on pidu, aga mis ei ole bordell.

Pärast seda käisime terve öö bordellist bordelli.
Ohjah.
OHJAH...

Kes mäletavad ja tunnistavad, et käisid, need käisid.
Kes ei mäleta, et käis, või ei tunnista, et käis, see ei käinud.

Lihtne - mis juhtus Batumis, see jäägu Batumisse.

Aga tüdrukud (tund 170.- EUR) olid võrratud, pidu oli metsik (tund 100.- EUR)..........ning hommikuks oli rahakott rahast lage. Nagu ka reisipangaarve.

Ent kogu see elamus (koos kõigi nüanssidega) ületas ensmikke varasemaid kogemusi sarnastes paikades.

Järgmisel hommikul, kui kõik ekspeditsioonilised olid linna pealt kokku korjatud, järgnes rannapuhkus.
Sellal, kui Eestis on mingi 10 kraadi, on siin septembri keskel ca 30 kraadi, merevesi aga umbes 20 kraadi.
Vedelesime vees, jõime õlut, chillisime kohalike kaunitaridega, kõik oli prekrasno.

Nüüd on juba selge, et järgmise aasta sügisel tuleme kõik siia tagasi ning mõned vist ka jäävad.

Batumist võiks veel pikalt rääkida, kogu sellest öisest melust ja elust. Ja päevastest vastuvõttudest, einetest kohvikutes, kus teenindajad oma korteri WCd põietühjendamiseks pakkusid

Olles elus väga paljudes sama laiuskraadi linnades viibinud, pean tõdema, et Batumi on üks võrratumaid puhkusesihtkohtasid. Ning minuga nõustub tõenäoliselt enamus seltskonnast.

"Izvinite, ja estonskii jasõk ne ponimaju no võ estontsõ malatsõ!"

Kes soovib Batumis head taksojuhti, siis:
+995558468926 David.

Ja kõik need Batumi ümbruse teed, imeilusad merevaated...taaskord plaanime eesti küla rajamist siia...ohjah.............

Ja täna üritame veel Thbilisi vallutada...



...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

12. Päev

Jerevan on G-klassi mersude, ilusate naiste, üürgavate autosireenide ja vilkuvate võmmivilkurite linn.

Kakerdasime poole ööni mööda kesklinna restorane, VIP-lounge ja kõrtse; võtsime napsu, sõime rahvustoite, jälgisime kohalikku ööelu, suhtlesime rahvaga jne...

Rahvustoitude osas selgus, et "Suki netu, sljuhi jest...".

Lõpuks tuligi selgitada poolvisuaalselt, et shashlõkiks soovime "muu-muu", mitte "mää-mää".

Arvestades Armeenia hindasid, võiks sinna surmani jääda.
Rikastel norrakatel, kes harjunud õlle eest maksama mingi 10+ EUR, saabuks see surm Jerevani 0,5 EUR õllehinnaga ilmselt ruttu.

Ja samamoodi on odav kõik muu, alates taksosõidust kuni tehnika, riiete, toitude ja veinini...

Kahju vaid, et üle piiri vaid 4 liitrit viia tohib... :(

Vahetult enne Armeenia-Gruusia piiri võttis meid rajalt jummala lakku täis ment, jagas kommi kõigile autosolijatele.

Piirile oli kiire, tahtsime tast lahti saada, ütlesime: "Vremja zolota!".
Vend vastas: "Net, vremja dengi!".

Lõpuks saime politseieskordi piiri poole, kenasti vilkuvate tulede saatel 150-se tunnikiirusega. Või noh...nii kiiresti kui kellegi auto lubas...

Ilmselt oli see üks selle sõidu eredamaid mälestusi võimuesindajatega seotult...

Gruusia piiri peal puistati autosid, aga saime kenasti üle ning ekspeditsioon jätkus Euraasia Liidu asemel Euroopas.

Koobaslinna minekul võtsime omaarust otsetee, mis viis üle põldude. Muda lendas, autod lasid igaüks oma rada ja nii palju kilomeetreid.

Lõpuks jõudsime masinatega, mis mudakihi alt vaevu eristatavad (kusjuures päeval Jerevanis pesime masinad veel üle) mäeservale.
Ees oli meeletu kuristik ning kilomeetrite kaugusel teisel nõlval paistsid koobaslinna sissepääsud.

Kui tavaturistid lähenevad samale kohale teisest suunast mööda laudsiledat asfalti, siis meie alustasime laskumist püstloodsest kaljuseinast piki lagunenud ja piireteta kitserada, mida sama koobaslinna elanikud sajandeid tagasi kasutasid.
Praegu nägime sel teel peamiselt vertikaalsuunas liikuvaid küüntega lehmasid.

See oli parajalt närvekõditav laskumine, mille käigus kogeti arvukalt uusi elamusi kui autorattad peaaegu kuristiku serval kõikusid.
Ühel hetkel saadi ka uhkust tunda - ei ole just eriti palju hetki kui eestlased mägiteel dzhigitist mööda sõita saavad.

Kui lõpuks koobaslinna jalamil hirmuhigi otsa eest pühkisime, saabus aeg jalgsi mäest tõusu higiks.

Koobaslinnas kogetut kirjeldada on keeruline.
13. sajandil kaljuseina rajatud linnas oli sadu koopaid ja tunneleid, ühte koopasse ehitatud kirik, osa käike valgustatud, osa mitte.
Takkatippu on koobastiku ühes osas veel klooster, mille mungad ehmatasid meid hämarusest välja ilmudes.
Viimased ekspeditsioonilised jäid koobaslinnast lahkudes suisa öö peale ning laskusid taskulampide valgel mööda mäenõlva.

Järgnes öine ralli mägteedel, et ikka enne hommikut Batumi jõuda.
Teeäärsetes külades kukkusid mentidel kohvitassid käest, kui pimedusest järsku kolm hiigelsuurt maasturit ilmusid ning sama kiirelt ka kadusid. Ringteedest lasime otse üle, sest GPS näitas nii.
Karusell ja ameerika mäed korraga, sedasi saab toda öist sõitu kirjeldada.

Äsja mäenõlval puude vahele kokku kägardunud Mercedese nägemine mõjus paljudele kiirust alandavalt...seda umbes kaheks kilomeetriks...

Pimedas kaljuserval sõites:
- Isegi ei tea, mis siin kõrval olla võib...
- Tahad teada?
- Eiiiiiii...!!!

Juba ainuüksi nende mägiteede pärast tuleb järgmise aasta suvel uus Gruusia trip ette võtta... :P

Otsetee Batumisse...isegi paberkaardil seda polnud...see oli hullem kui Kontide Tee Magadani.

Mingil hetkel, in the middle of bearass, pani mingi punt tee kõrval künkaharjal pidu, samal ajal kui tee ääres tassisid teised kirstu autole. Nojah......

Müstiline tee igal juhul, tunni ajaga läbisime 18 km, ümberringi pimedus, vahepeal mõned hüljatud või uinunud külad, siis taas kottpimedus.

Purupurjus vennad, kes järjekordse metsapeatuse ajal me juures peatusid Ladaga: "President siin teel ei sõida!".
Tahtsid meie delegatsiooni presidendil kätt suruda.
Loome Gruusias uut mainet eestlastele...

Lõpuks, kella 3 paiku öösel asusime kuurortlinnas Batumis endile ööbimispaika otsima, et välja puhata järgnevaks päevaks ning lõbusa ööeluga ööks...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

10. Päev

Kuulsaks on saanud ütlused:
- jälle mingi riigipiir?
- mis riik nüüd siis?
- kus me siis tegelikult oleme?
- mis nüüd saab?

Aga olgem ausad - asjaolu, et uus blogikanne tuli, tähendab, et keegi veel sõidab.

Politseieskordiga saadeti meid lõpuks Mägi-Karabahhia "välisministeeriumi" ette.

Sealt saime kõik vajaläinud dokumendid, mis päästsid meid illegaalsest Mägi-Karabahhias viibimisest ning võimaldasid tagasi Armeeniasse naasta. Sedapuhku normaalset teed mööda, mitte üle miiniväljade ja läbi lahingutsoonide.

Kui muidugi saab normaalseks lugeda seda, et sõitsime kolm korda edasi-tagasi mööda 60-kilomeetrist serpentiinide lõiku, mäest üles, mäest alla ja sedasi üle kuue tunni. Sellest lõigust sai enamikul totaalselt kõrini vist.

Ilm kisub kohutavaks, kell 9 hommikul oli väljas 24 kraadi, öösel kella kolme paiku enne seda mäeharjal ca 25 kraadi...kuumus üha tõuseb ning pesematusest on tunne nagu tolmuahvil.

Aga Ararati mägi juba paistab ning Jerevanis tuleb linnapäev: shopatakse, pidutsetakse, ööbitakse linade vahel ja tutvutakse kohaliku kultuuriga.

Vahepeal juba käis idee, et kui nii kaugele tuldud, kogemata Mägi-Karabahhiasse eksitud, peaaegu Aserbaidzhaani satutud (kah kogemata), et siis võiks samamoodi ka Türgis ära käia...

Kes teab, kohalike armeenia maastikusõiduhuviliste korraldatav vastuvõtt õhtul Jerevanis võib väga vabalt viia selleni, et öösel maasturitega ka Türgile kuuluva Ararati mäe tippu Eesti ja Armeenia lipud viiakse.........


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com

09. Päev

Armeenias.
Naised on püsivalt ilusad, konjak läheb järjest paremaks (ja odavamaks).

Piiri peal peedistati meid veidi, aga lõppkokkuvõttes sujus Gruusiast Armeeniasse minek hästi, keegi kumminuiaga ei saanud ning istudes valus ka polnud.

Öösel tegime mäe otsas sellise tantsulka, et kõigi naaberkülade koerad tulid sööki lunima. Karjused samuti.

Vaated on ilusad, aga muidu on piirkond paras prügimägi.
Eesti standarditega võrreldes tundub elu siin Armeenias muidugi trööstitu, aga kui kohalikud rahul, mis meil kobiseda.

Juba käivad jutud, et Eestis ostame rekkatäie põrsaid ning vahetame nad siin küla või terve rajooni vastu.

Käisime kohalikus restos söömas, toit iseenesest tundus OK, aga allpool kergelt torgib juba.
Söetabletid tõenäoliselt enam olukorda ei päästa, tuleb lähimast poest rohkem paberit osta.

Seda ei osanud aga keegi oodata, et Venemaal tehtud enam kui tuhandekilomeetrised päevad asenduvad kuuekümnekilomeetriste päevadega. Ning mitte autode purunemise tõttu vaid kuna mägiteed lihtsalt ongi sellised.
Seetõttu oleme ca 4 päeva programmist maas, ilmselt tuleb hakata eesmärke veidi kahandama.

Siin keegi tööd ei tee vist, vähemalt selline mulje jääb kui vaadata teede ääres ja igas varjulises kohas mölutavaid tölle. Või siis teevad tööd vaid naised...

Aga autod peavad hästi vastu, kõva must suits käib mägedes taga...kui esimeses autos on valged inimesed, siis tagumises sõidavad suisa dzhigitid...kuni esimese pesuni...mis ilmselt on päevade kaugusel...

Jäätmekäitlus käib siin piirkonnale omasel viisil - prügimäele pannakse lihtsalt tuli otsa.
Majad lagunevad, tolm ja praht on kõikjal, tekkis küsimus, et kuidas nad siin ikkagi elavad?

Teel Jerevani komistasime ootamatu takistuse otsa - teeääred on gaasitanklaid täis, diislit aga ei kusagil.
Paagid tühjenesid lagunenud teedel aga hoogsalt.

Kui lõpuks diislit saime, arenes järgmine kolmekõne:
- diisel haiseb siin väga kummaliselt
- siin haiseb KÕIK kummaliselt
- ainult konjak lõhnab normaalselt

Ahjaa, kes soovib meie asukohta teada, siis kuskil Metrotec-i kodulehel peaks olema vastav link.

Asukohaga on lood aga sedasi, et marsruudilt veidi kõrvale kaldumise tõttu jõudsime Armeeniast mägiteid mööda otsaga Mägi-Karabahhiasse.
Kes vähegi regiooni poliitilise ja sõjalise situatsiooniga kursis on, saab aru, et sattusime omadega totaalse pasa sisse...........

Purukspommitatud külad, sodikslastud soomukid, miiniväljad, militariseeritud tsoonid, kontrollpunktid teedel, kuuli saamise oht mägiradadel ning meie kõik selle keskel ilma võimaluseta sama teed tagasi minna.
Seega jätkame oma ootamatult liigagi põnevaks muutunud seiklust sedapuhku Mägi-Karabahhias ning üritame kuidagi siit siva välja saada...


...

Marko "Kirjanik" Kaldur

Ekspeditsiooni KAUKAASIA 2013 kroonik
www.kaukaasia2013.blogspot.com